Nagu kindlasti paljud naisterahvad, kes lugenud "Söö, palveta, armasta" raamatut, langesin ka mina Bali lummusesse ning küpses kindel plaan just Bali üheks järgmiseks reisisihiks võtta. Mõeldud, tehtud, AirAsia superkampaania aitas suuresti kaasa, et bronnisime Anuga piletid ja otsustasime pika nädalavahetuse Hongkongis vahetada paari nädala vastu Indoneesias, Balil. Läksime siis kui siin olid lehed puudelt langenud ja tibas esimest oktoobrikuist lumelörtsi. Balil Ubudis ootas mind ees veel endine kolleeg, kes sinna mõneks kuuks ankrusse jäänud, nii saime natuke tavapäraselt turistide marsuudilt kõrvale astuda ja näha seda paika ka lähemalt.
Jätsime nii minnes kui tulles ühe päeva puhvriks Kuala Lumpuris, et ära käia maailma peaaegu kõige kõrgema hoone otsas ja kaeda pisut selle suurlinna parke ja muid vaatamisväärsusi. KL oli ka tore aga Bali tervitas meid mõnusa kuuma päikese ja imekauni loodusega. Kuta võlus mind täielikult surfirannaga, kus tohutute lainetega võis mässata tundide kaupa. Õhtuti mõnulesime sushisid süües ja kaubatänavaid kammides. Seejärel ootas meid kärestikuline jõgi kummipaatide raftingule. Jõe kaldad olid kõrged, kõiksugu taimed rippusid kallastelt alla, linnud ja sitikad laulsid ning vesi vulises ikka päris kena kiirusega. Kuna meie paati oli sokutatud ka hollandlastest abielupaar, siis paadi põhi kündis kivisid rohkem kui oleksime oodanud ning ühel hetkel käis pauhh ja avastasin end paadi alt külmast veest. Vool tiris mind endaga, kaasa, hoidsin aerust kinni ja jooksin nii kiiresti kui suutsin kalda poole. Ülejäänud seltskond kerkis ka vaikselt vee peale. Minus tärkas juba paanika, sest Anu pea veel ei paistnud aga õnneks kargas ka tema peagi veest välja, põlved lõhki. Edasi läks sõit ettevaatlikumalt ja kivi de otsas üritasime tasakaalukamalt nõksutada, et paati lahti saada.Seejärel teatas giid, et andku me nüüd aerud tema kätte ja käskis asendid sisse võtta. Ees pidavat olema 3m kõrgune kärestik. Mind valdas kerge või pigem raske paanika, sest olin kindel, et kärestik lõppeb sellega, et jään kaalukategoorias hoopis teises liigas mängivate hollandlaste maandusmipadjaks ja kõngen sinna jõe põhja. Hoolimata minu ärevatest sõnavõttudest ja soovist kärestikust kallast mööda alla minna, lükati paat laskumisse. Huilgasin paar sekundit ja möödas see oligi. Sain küll tagumiselt reisisellilt kannaga pähe aga see oli köki möki, Ikkagi elus ja kondid jäid ka terveks. Raftingu järel sõitsime läbi saare Ubudisse, kus ootas meid juba Merle. Kohtusime imekaunis Organicus, imetlesime päikese loojumist riisipõldude taha ning olime pisut ärevil, sest Merle teatas, et nüüd peaksime rentima rollerid. Me ei olnud kumbki Anuga enne rolleritega sõitnud ja lisaks polnud me varem sõitnud vasakpoolses liikluses. Otsustasime, et kuna oleme mõlemad täiesti võhikud, siis võtame mõlemad eraldi rolleri. Merle sõitis ees ja meie järel - esimene sõit oli jube.. esiteks tundsin end ristmikel täiesti ebakindlalt, sest ei saanud veel aru, mis reas pean sõitma ja kuhu poole keerama. Teiseks oli rolleri valitsemine suhteliselt keeruline - siis peamiselt kohalt võtmine, sest püss tahtis jalge vahelt minema hüpata. Selle kolme päeva jooksul, mis Ubudis olime, jõudsime ikka omajagu trikke ära teha - mina käisin korra täiega pikali keset liiklust, Anu sõitis Merle porika maha jms. Aga muidu oli Ubud fantastiline - riisipõllud, palju vaimseid westerneid ning armsad külatänavad. Eriti äge oli linnakese kulinaarne pool. IStusime tundide kaupa orgaanilise toidu restoranides, sõime värskeid salateid ja jõime värskeid mahlasid ning filosofeerisime ja lobisesime niisama. Aeg lihtsalt voolas, kahjuks küll liiga kiiresti. Meil oli au olla Merle külalisteks ja nii saime elada väikses majakese dzungli veerel, kus öösel laulsid gekod ja hommikul äratas päikesepaiste ning lindude vidistamine. Öösel sai käia dushi all, mille kõrval õitses ööjasmiin. Samal tänaval filmiti kõigest päev enne meie saabumist Julia Robertsiga "Eat Pray & Love" filmi. Algselt oli plaan minna kohtuma ka kuulsa nõidarstiga aga kuna Merle oli tema jutul juba käinud ning see ei olevat suurt midagi peale Elizabeti rääkinud, siis käisime hoopis Qigongi tunnis seksuaalenergiat elavdamas ning kohtuma selgeltnägija Chrisiga. Mõlemad olid märkimisväärselt toredad kogemused. Ubudist oli kahju lahkuda..Jätkasime reisi saare põhja ossa -Lovinasse. Lovinas lubati LP andmetel delfiine ja häid snorkeldamispaiku. Delfiine käisime paatidega merel päikesetõusu ajal otsimas. Ausõna nägime ka aga need olid sellised kiired sähvatused, et pilti ei saanudki. Kahjuks oli lisaks meile merel veel umbes 40 samasugust paati ja kõik töristasid kohe delfiiniparve poole kui need nähtavale ilmusid. Seepeale kadusid loomade pead vee alla ja ilmusid paarsada meetrit teisel pool jälle vee peale. Niimoodi jahiti umbes tunni jagu, mul oli delfiinidest kahju. Võtsin lisaks veel snorkeldamise ning sõitsin sama paadiga keset merd mingi riffi juurde ja snorkeldasin umbes tunnikese. Kalad olid ägedad - erksinised, roosad, lillad. Lisaks igasugused taimed jms. See oli tõesti vahva. Kuna pidasime end juba piisavateks rollerikunnideks, siis rentisime uued rollerid ning otsustasime sõita 30km lääne poole templit ja randa vaatama. Mõeldud tehtud, kihutasime mis hirmus (no nii palju kui need kronud võtsid - max 70km/h). Ühel hetkel sõideti Anule tagant teise rolleriga sisse. Sõitjad jätsid ilmselt nii mõnedki nahatükid asfaldile aga Anu pühkis porikalt tolmu ja küttis vapralt terve nahaga edasi. Tee tundus lõputult pikk aga vahva oli sõita niimoodi. Lõpuks jõudsime siis beachile, kus sain jälle snorkeldada paar tunnikest. Seejärel kihutasime tagasi. Järgmisel päeval kihutasime kuumaveeallikatele ning budistide kloostrisse, mis asus mäe otsas. Õhtu krooniks bookisin endale ujumise delfiinidega aga paraku tol õhtul kedagi basseini ei lastud, sest delfiinid olid tujutud. Läksin siis järgmine päev uuesti ning siis pääsesin basseini. Ega see mingi lihtne trikk ei olnud - treener muudkui kamandas - jalad koos, ära katsu delfiini pead, nüüd katsu selga, nüüd uju kiiresti aga ära jalgu liiguta jne jne. olin päris läbi lõpuks ja siis tuli delfiin ja lõi mind ninaga selga. Olin nagu välk ja pauk basseinist väljas, täiesti ehmatanud:) Ei tea miks see nii oli, treener ütles, et see oli armukadedusest kuna tegelesin ainult ühe delfiiniga ja teine tahtis ka tähelepanu.. saad sa siis aru. Võtsime omale autojuht giidi ja sõitsime läbi saare, tehes peatusi templite ja waterfalli juures ning võtsime suuna Kutale. Reis hakkas läbi saama.. Viimasel päeval Kutas kohtusime veel Merlega ja Merle õpetas mind pisut lainelauda valitsema. No valitsemiseks on seda raske nimetada aga mingi pisiku sain ikka sisse ja ootan juba, millal järgmine kord seda proovida saaks. Päikseline Bali jäi selja taha ja ees ootas novembrikuiselt kõle Eesti. Bali soe ja päike jäid minu südamesse ja vedasid mind pimedast talvest seekord üsna valutult läbi.
No comments:
Post a Comment