Varbad vette ehk 100 + boonus track Cajase seiklusega:)

Ahh kui mõnus oli tänane hommik kui umbsete tenniste jalga surumise asemel võisin paljajalu randa jalutada ning varbad sooja ookeani vette pista. Bikiinid nutsid koti nurgas kolm nädalat, et millal ma oma villakuftid nende vastu vahetan, kere nõudis juba ammu sooja ja päikest ning nahk oli muutnud juba kahva gringa värvi. Algul kaalusin, kas peaksin tulema end soojendama Ecuadori rannikule või minema Peruu mereõhku nuusutama. Siis otsustasin, et miks peaksin laual olevast šokolaadist ainult pool sööma kui tahan tervet - muidugi söön terve. Kõigepealt vaatan Ecuadoris Puerto Lopezi ning siis teen enne mägedesse minemist ka Peruus paar ookeani päeva!
Puerto Lopezi sõit võttis 8 pikka bussitundi aga see on seda väärt. Tegemist on kalurikülaga, kuhu järjest enim turiste eksib ja silma jäi päris palju hosteleid. Mul aga õnnestus ühe norra pensionäri abiga leida kõige kaugemas ranna nurgas kroonijuveel - ilus valge maja rõdude ja võrkkiigedega, merepiirist nii umbes 20 meetrit. Ma tõesti ei taha uhkustada aga oma merevaatega priva toa eest maksan 7 dollarit ja tundub,et ma ei saa siit paari päevaga minema. Internet on ka nii kiire, et saan kõiki oma asjatoimetusi lõpuks rahulikult otse beachil teha:)
Hommikuti toovad kalurid merest parimat kraami ja ehk õnnestub see mul siin suures valges köögis ka millekski maitsvaks vaaritada. Päikeseloojangul turnin mõõnast alasti kividel ja ajan taga erinevaid krabisid. Kätte pole kedagi saanud ja nemad mind ka mitte. Lisaks on siin lähistel mingi looduskaitse ala, kuhu ühel heal päeval üritan matkama minna. So far so good!
Siin on vaade minu toa aknast päeval

ja peale päikeseloojangut:

Ilus, kas pole?

Et ikka kõik oma tegemised ilusti kirja saada, lisan siia ka 2 päeva tagasi toimunud Suure seikluse loo ehk

Kuidas idüllilisest hommikupoolikust sai minutitega võitlus loodusstiihiaga

Ühel pühapäevahommikul otsustasin minna Cajase rahvusparki matkama. Eelmisel õhtul olin Mat`i Peruusse saatnud ning üle hulga aja olin oma ettevõtmistega üksi ning päris nautisin seda.
Cuencase linnast saab Cajase rahvusparki bussiga, peale minu tuli pargis maha veel 5 turisti, üks üksik ameeriklane ja 4 prantslast. Kõik said kätte kaardid ja asusid vastavalt oma eelistusele teele. Mind oli hoiatatud, et siin sajab pidevalt aga hommik oli selge ja päikesepaisteline. Õhk oli pisut karge aga mõnus matkamiseks. Laulsid linnud ja väikesed kosed vulisesid mõnusalt - ühesõnaga täiuslik kliima ja maastiku koostöö:) Trippisin ümber ühe järve, mida infokeskuse töötaja oli soovitanud kuni jõudsin punkti, kus sai valida mitme erineva raja vahel. Kuna see infotöötaja oli maininud, et rohelist rada võin ka proovida, et siis tuleb mõni tund juurde arvestada, siis otsustasingi rohelist rada proovida.
Silt näitas "muy difficil" ehk "väga raske"

Kaart näitas, et kõrgeim punkt peaks olema 4177m. Vaatasin minu ees kõrguvat mäge ja mõtlesin,e t mis siis ikka - kui see juba tavaturistidele niimoodi märgistatud on, siis ei saa see väga hull olla ja asusin ronima. Ronimine oligi ikka korralik ronimine, enda üles vinnamine kaljunukkide vahel, pudenev kiviklibu ning kaljurahnude vahelt pugemine. Iga järgmise rahnu taga oli järjest ilusam vaade järvedele ja mägedele ning järjest kõrgem uus rahn.

Igakord kui tundus, et see veel ja siis peaksin olema tipus, ilmus uus nukk, millest üles ronida. Hingeldasin kõrgusest juba korralikult ning tegin hingamispeatusi. Ühel hetkel kuulsin müristamist ning mõtlesin, et ehk peaks ikka tagasi ronima, sest rada oli eeldatust raskem ning eemalt tulid tumedad pilved. Siis aga mõtlesin, et no natuke veel ja siis peaks hakkama laskumine ning rühkisin edasi. Just siis kui olin nii kõrgel, et sain mööda mäeveeru edasi jalutada, hakkas teravaid raheterasid sadama, esialgu üksikuid ning siis juba nii, et ilma kapuutsita oli selline tunne, nagu keegi viskaks kive pähe ja näkku. Üritasin veel kiiremini edasi liikuda kuni minu ees laiutas veel üks kaljunukk, kust oleks tulnud veel üles ronida ning maa kattus kiiresti paksu valge rahekorraga. Tagasi vaadates ei näinud ma enam teemärgistusi ning kogu mägi oli nii libe, et püsti enam käia ei saanud.

Koperdasin seal edasi tagasi, tennised raheteri täis ning lõpuks leidsin üles märgi, kust alla hakata minema. Kirusin, et olin nii loll olnud ning läheneva kehva ilma märke eiranud. Ei suutnud otsustada, kas peaksin kuhugi kaljunuki varju ootama jääma kuniks ilm paraneb või allapoole end lohistama aga otsustasin ikka allapoole minna, sest järjest valjenev müristamine tundus nii jube. Kindaid mul ka ei olnud, nii olid lisaks läbimärgades tennistes
olevatele jalgadele krampis ka mu käed, millega üritasin lumistest rohututtidest mingitki tuge saada. Kõige lihtsam oli kükakil lihtsalt mööda libedat mäekülge end allapoole lohistada. Mida allapoole jõudsin, seda märjemaks maa läks, päris all oli rahe juba hakanud sulama ning rajast oli moodustunud väikene oja. Kui oled juba nii märg ja külmunud, siis on suht suva, nii ma siis sumpasin kogu sellest lögast läbi keskuse poole. Kui sinna jõudsin, siis vaatas turvamees mind pika pilguga, vangutas pead ja küsis ehmunult, et kus ma siis nüüd üksi tulen.
Silkasin kähku tee äärde bussi ootama ja lootsin, et bussijuht mu olenemata märgadest pükstest ikka peale võtab. Inimlikud bussijuhid siinkandis ja võttis ka, tundis veel kaasagi, et kus ma siis nüüd niimoodi vihma kätte jäin. Kui järgmisel päeval bussiga sealt mööda sõitsin ja seda mäge nägin, siis hakkas aga jälle kripeldama, et ma ikka lõpuni ei saanud ronida.. Selleks korraks jääb see tegemata ja päris üksi vist edaspidi mäge vallutama ei hakka. Siiski võiks öelda, et kõik on hea, mis hästi lõppeb.
Cajasi looduspargis on 2,75 järve ühe km2 kohta ehk siis see on üks järvederohkemaid alasid maailmas. Keskmine temperatuur on 7C.
Nimi"Cajas" tuleb quichua keelst ja tähendab "ligipääs lumistele mägedele". Indiaanlased pidasid siinseid mägesid ohtlikeks just üsna krõbeda külma tõttu.
Matkamiseks saab siin valida ka vanade inkade raja, selle läbimiseks kulub mitmeid päevi ja korralik kogus kaloreid.

Täna on minu sajas blogi postitus - juhhuu! Jube vahva oleks kui nüüd kõik postituse lugejad mingigi kommentaari jätaks, siis saan teada, kas peale paari püsilugeja keegi veel nende muljete vastu huvi tunneb:)

Seiklused Ecuadoris

Latacunga ehk viltkübaraga naised ja lumised vulkaanid

Latacunga on väike linnake mägede keskel, kust turistid tavaliselt mägimatku lähedalasuvatele vulkaanidele teevad. Teisi turiste nägime seal õnneks minimaalselt, mis oli väga tore
(reisisellide unistus on ju näha kõiki parimaid ja ilusamaid atraktsioone aga võimalikult väikese teiste turistide hulgaga). Kui keegi peaks veel Latacungasse sattuma ja hostelit otsib, siis soovitan raudselt meie "kodu" hostel Tinat, mis oli üks parimaid, kus kunagi end majutanud olen. Näiteks kuum vesi voolas isegi köögi kraanist ja igas turvakapis oli oma varanduse laadimiseks pistikupesad, hinna sisse kuulusid hommikul maitsvad croissantid ja puuviljad ja palju muid väikseid aga reisimise juures mõnusaid pisiasju, mis mitte reisisellile ilmselt nii olulised ei tundu. Meie plaan oli Latacungast Cotopaxi vulkaani otsa ronida.

Cotopaxi ehk mägi, mis on kuu kõrval.

Cotopaxi vulkaan on Ecuadoris kõrguselt teine (5890m) ning populaarne kuna selle otsa ronimine on jõukohane ka neile, kes pole mägironimisega enne tegelenud. Cotopaxi olevat veel maailma kõrgeim aktiivne vulkaan. Cotopaxi pidavat purskama umbes iga 100 aasta tagant ja viimati 1904 aastal. Eelviimane purse hävitas Latacunga linna täielikult ning iga purske järel tõuseb linna kõrgus mitmesaja meetri võrra kuna kõik mattub tuha alla. Cotopaxi tähendab kohalikus keeles mäge, mis asub kuu kõrval ning novembris, detsembris ripubki kuu täpselt Cotopaxi tipu juures.
Latacungast on Cotopaxi lumine tipp hästi näha. Meie otsustasime päris tipu vallutamise asemel ühe päevase matka kasuks. Esiteks oli see taskukohasem ja minule ka jõukohasem. Varahommikul asusime teele, saime endale veel giidi käest ühesugused tuulekindlad joped selga ning väikeste peatustega olimegi Cotopaxi looduspargis. Giid Diego tutvustas loomi, linde ja lilli ning meie imetlesime autoaknast vaateid. Muuseas sain teada, et Ecuadoris elab kokku vaid 67 kondorit, neist üks pesakond ka Cotopaxi looduspargis, meie kondorit ei näinud, küll aga rebast, kes auto eest kiiresti metsa silkas. 4000m kõrguselt läks piir, kus taimestik järsku lõppes ning pinnaseks oli ainult vulkaaniline tuhk ning purke tagajärjel laialipaiskunud kivid. 4500m kõrgusele parkisime auto ja edasi tuli minna tasa-tasa väikeste sammudega, et kõrgusest mitte haigest jääda. Esialgu tundus, et eesolev 300meetrit kõmpimist ülesmäge ei ole ju midagi hullu aga juba 5 minuti pärast lõõtsutasime nagu oleks just läbi saanud tund aega üliintensiivset
aeroobset treeningut. Tuul oli jäine ja ilm muutus iga viie minuti tagant - kord oli päike väljas ja nägime kaunist vaadet all olevale laguunile, kord mattusime pilve sisse ja nägime vaid paari meetri kaugusele enda ette.Veidi alla poole tunni rühkimist ning olemegi keskuses, kus tippu ronijad end kõrgusega harjutavad ning meie end coca teega turgutame. Edasi liigume veel kuni 5000 meetri kõrgusele. Seal on liustik juba väga lähedal ning saan oma sõrmega ka lund katsuda. Päris tippu minekuks ehk viimase 800 meetri läbimiseks alustatakse tavaliselt teekonda öösel kell 1 ning ronimiseks kulub umbes 6 tundi. Meie klõpsime pilte ning tunnen, kuidas süda kõrgusest ja eesootavast põnevusest peksleb. Tagasi parklasse jookseme pehmes tuhas sik-sakki, sest muidu läheks hoog liiga suureks. Võtame autost jalgrattad ja ees
ootab mõnus laskumine mööda käänulist mägiteed. Hoian pidureid peal peaaegu kogu tee, sest muidu on oht lihtsalt suure hooga kurvist välja libiseda. Kui 4500m kõrgusel tuleb isegi paar kübet lund, siis alla poole jõudes peksab näkku teravat rahet aga hoolimata sellest on tunne nagu San Blasis snorgeldades - suu on kõrvuni ja süda hüppab rõõmust sees:)

Turupäev

Neljapäeviti on Latacunga lähistel turupäev. Otsustasime ka minna ja ühe korraliku Ecuadori turu üle vaadata. Tänavatel oli hulgaliselt ecuadori naisi traditsioonilistes riietes - pruunide kaabude, veidi allpoole põlvi seelikute ja pontsode või sallidega.
Rahvas shoppas igasuguseid ürte ja sibulaid suurte vihtade kaupa, mis endale selga kinnitati. Eraldi olid letid suurte supipottidega, kus kees mingi hallikat värvi ollus, mõnes kohas paistsid potist ka koonud ja kõrvad. Lisaks köögiviljadele ja puuviljadele oli ka loomade turg ja see ajaks igal korralikul euroopa loomaõiguslaselt ihukarvad püsti. Tegelikult ajas ihukarvad püsti ka minul, sest viis kuidas nende loomadega ringi käidi, oli ikka päris brutaalne ja võttis mõneks ajaks igasuguse liha söömise isu ära.
Kõige rohkem müüdi kanu ja neid ostis mõni perenaine kohe kolm neli tükki, elusalt loomulikult (kui seda eluks nimetada saab). Kanad kisti puurist välja, seoti omavahel jalgupidi kinni ja prouad siis jalutasid kodu poole kanad käeotsas rippumas, kana pea tonksas aegajalt prouale põlveõndlasse. Kui tee peal kohati mõnda sõbranjet, siis vaadati hindavalt üksteise saak üle. Need kanad, mis veel müügiks ei läinud, olid kümnete kaupa ühes kastis ja kõige alumised olid mingis ebardlikus asendis teiste kanade all, kasti otsas istus kanamüüja. Müüdi ka guinea sigu, kes elusast peast nägid välja nagu nunnud hamstrid. Mõned näljasemad pered viisid koju sea või lamba, samuti oli ohtralt küülikuid.
Üritasin turulisi ehk kaabudega naisi pildile saada aga pildistamine neile ei meeldi, niisiis sain ohtralt kuklapilte ja vahel ka pahaseid sönu ning tegin mõned salapildid kuskilt hõlma alt:).
Turupäev oli ka meie viimane ühine ettevõtmine kuldsele kolmikule, pärast seda sõitis Gavin ühele poole ja meie Mat`iga teisele poole. Kuna selgus, et "päris" elus on Gavin kokk, siis meelitasin talt viimasel õhtul välja veel supermaitsva õhtusöögi, midagi nii head sain viimati siis kui Kadi tegi krevette veini kastmes aga see oli vist jaanuaris:)

Ostetud naeratused ehk Nariz Del Diablo

Neljapäeva õhtul jõudsime väikesesse armsasse Alausi linnakesse, kust reede hommikuti saab vanaaegse rongiga sõita mööda Nariz Del Diablo raudteed. See oli minu esimene korralik turistiaktraktsioon selle tripi jooksul.
Vaatasin päev varem internetist, et rong väljub reedeti kell 9 hommikul. Õnneks jalutasime eelmisel õhtul rongijaamast läbi ja seal kohal olnud koristaja ütles, et rong läheb kell 8. Kohalikus turismibüroos hindu uurides öeldi meile, et sõit maksab 11 dollarit aga täna hommikuks oli hind tõusnud 20 dollari peale ja meil ei õnnestunud seda kuidagi maha kaubelda. No kuna olime juba Alausi tulnud selle rongisõidu pärast, siis mis meil üle jäi, võtsime selle mida pakuti. Minul oli kuhugi ajukäärude vahele jäänud meelde, et tegemist on
adrenaliinirikka ettevõtmisega ja kujutasin ette, et rong sööstab enam vähem nagu lunapargis Ameerika raudteel mäest alla. Käputäis turiste, kes veel rongi peale tulid, olid pensioniealised ning tõesti...sõidus ei olnud midagi adrenaliinirikast peale selle, et maastik oli imekaunis ja kõik üritasid orgudest ja mägedest võimalikult häid pilte klõpsida.
Kui muidu tänavapildis eriti naeratavaid ecuadorlasi ei näe, siis 20 dollari eest nägime hulgaliselt naeratavat personali ja ka tualettides oli paber, mida tavaliselt pole. Sibambes, kus tund aega rong peatus, oli isegi rahvatantsijad rongijaama tantsima pandud. Tantsisid seal vaesekesed tund aega laia naeratusega midagi kaerajaani ja
polka vahepealset. Ecuadorlaste puhul on jäänud silma see, et üldiselt on nad hästi tõsised ning naljalt sulle ei naerata kui aga on võimalus, et sa neilt midagi ostad, siis on kohe suu kõrvuni..
Alausis eriti turiste vist ringi ei jaluta, kui hommikusöögiks kuhugi sööklasse sisse astusime, siis jõllitas terve saali täis ecuadorlasi meid nagu tulnukaid. Tänavatel ka ühtegi teist valgepealist ei kohanud, rongijaama tulid enamik eraldi bussidega. Bussidega sai ka nalja. Kui esimesel õhtul ütles turismiinfopunkti tädi, et buss Cuencasse väljub kell 11.30, siis otsustasime igaks juhuks bussijaamast tund varem üle küsida, mis kell buss läheb. Kassiir vastas, et homme...Vahtisime teda ammulisui, et mismõttes alles homme..Siis soovitati taksoga Panamerica kiirteele sõita ja sealt buss maha hääletada. Saime just oma kodinad teeäärde maha panna kui nägime kuidas Cuenca buss Alausi linnakesest välja keeras. Saad sa siis aru, kust see õige info peaks tulema ja kes üldse midagi teab:)

Kriminaalne Quito

Laupäeva öösel ühe paiku jõudsime puruväsinuna lõpuks Quitosse. Bussijuht üritas meid maha sokutada mingis bussijaamas kuskil äärelinnas aga õnneks hakkasid ka kohalikud protestima ja nii sõideti ikka lõpuks õigesse terminali. Mina olin oodanud 6 tundi tualetti saamist ja teised olid näljased, õnneks olid bussijaamas kõik asjad nende hädade vastu olemas. Saime ka takso, mis ilmselgelt tegi meile gringohinda aga olime liiga kurnatud, et jonnima hakata.

Takso aknast paistis linn üsna välja surnud ja selline, kuhu jalgsi minna ei tahaks.
Hommik tundus helgem ja korraks siras isegi päike. Selleks ajaks aga kui meie end linna peale jalutama sättisime, hakkas aga vihma ladistama. Hommikul kuulsime, et kedagi hostelist oli eile vanalinnas päise päeva ajal röövitud. Liikusime neljakesi ja arvestasime siis sellega, et kuskilt võib keegi rünnata ja et oleks olemas midagi, mida ründajatele ära anda ilma ise suurt kahju kannatamata. Ronisime Caviniga ka Basilica kiriku tornidesse, mis oli väga vinge. Ronida sai peaaegu päris torni tippu mööda püstloodis ülesminevat redelit. Kui pealelõunal hostelisse läksime, kuulsime, et veel 2 erinevat inimest oli sealsamas lähedal röövitud. Meie saabumisest oli möödas vaid 12 tundi.. Esimest korda reisi jooksul tundsin kuidas mulle ei meeldi üksi välja minna jalutama ja kuidas närvid on viimse piirini pingul kui tänaval käin. Kuidas vahin kahtlase pilguga igat veidigi lufti välimnusega tüüpi ning olen valmis kohe seakisa endast välja laskma ja võitlema kui vähegi vaja. Õhtul läksime sööma kuuekesi, et siis oleks vähemalt arvuline ülekaal kui kurjamid ründavad:) Ütleme nii, et Quito ei ole head muljet jätnud - sellised seigad lihtsalt ei lase seda teha ning ootan juba, et saaksin siit edasi liikuda.Samuti inimesed ei tundu nii sõbralikud ja toredad kui Kolumbias.

Tänaseks oli minul kavas ekvaatori ehk Mitad Del Mundo (maailma keskpunkt) külastus ja soojemate riiete ostmine. Mat ja Gavin aga pidid edasi sõitma Latacungasse, et Cotopaxi vulkaani retke osas mingid kokkulepped sõlmida. Mat tunnistas, et nad mitte kerge südamega ei jäta mind siia Quitosse üksi aga otsustasin siiski oma plaanid teoks teha ja alles homme neile Latacungasse järgi sõita.
Vajaliku raha jms. jagasin mööda dressika salataskuid laiali, röövlite jaoks võtsin spetsiaalse seljakoti õlale ja trippisn maailma keskpunkti. Tegelikult pidavat ekvaator sellest 300m põhja poole jääma aga no enam vähem 00.00 punktis on siis käidud.

Tahtsin minna ka ühte suuremasse shopping malli aga kaardi järgi tundus, et see asub kuskil pärapõrgus ja olin juba lootuse sinna saada maha matnud kui Mitad del Mundos jäi minu ees seisma buss, millel suurelt peal selle shoppingu keskuse nimi. Veerand tunniga olingi säravas ja uhkes poodide maailmas. Kiire pilk mõnele poele aga tegi ruttu selgeks, et dollari kasutusele võtmine on Ecuadori hinnad viinud Eesti hindadega samale tasemele ja minule praegusel hetkel vajalikku kaupa sealt ei leia. Otsisin siis keskusesse viiva bussi ja nuputasin just endamisi, et kust ma endale mingi odava ja sooja kuhvti küll leida võiks kui minu kõrval istuv mees minuga lobisema hakkas. Jõudsime siis jutuga sinnamaale, et mul vaja osta mingi odav soe jope, et Ecuadori karmile kliimale kuidagi vastu pidada. Mees siis võttiski mind käekõrvale ja juhatas tänavale, kus asub nii käsitöö turg kui mõned soodsama kaubaga poed. Olin õnnelik, et see mees natukene minu silmis ecuadori inimeste ja Quito mainet tõstis. Tuhlasin mööda turgu ja esialgu ei suutnud otsustada, mida ma ostma peaks. Igalpool olid mingid laama piltidega jakid,mis mulle väga ei meeldinud. Otsustasin, et ostan sealt jaki ainult siis kui õnnestub saada selline ilma laama pildita ja ühtlasi mõtlesin välja, mis ma olen nõus selle eest maksma. Umbes mõne minuti pärast pöördusin viimase leti äärde ja tädikesel oligi ilma laama pildita jakk olemas ja saime ka hinnas kokkuleppele. Kuna ka mu seljakott elab oma viimaseid päevi ja iga hetk võib selle õlarihm lõplikult puruneda, siis mõtlesin, et peaks ka uue seljakoti ostma. Olin ühes poes kotti näinud aga see maksis rohkem kui olin nõus maksma. Astusin sealt poest uuesti läbi ja küsisin, et kas natuke odavamalt ei saaks, müüja mõmises natuke ja ütles täpselt selle hinna, mis ma olin oma peas mõelnud.. Nüüd on mul uus seljakott! Tundub, et minu reisi -ja kaitseingel töötavad täie tempoga:) Tasub vaid soovida ja need soovid täituvadki:)

Teekond Kolumbiast Ecuadori. Popayan II

Reede õhtul tegime veel väikse jalutuskäigu ja plaan oli vaadata natuke reedest protsessiooni rongkäiku. Rahvast oli palju ja näha polnud suurt midagi, seisime ja arutasime just, et peaks tagasi minema hostelisse kui meie ees jäi kihistades seisma selline 5 pealine laste punt. Mat siis küsis neilt, et miks nad naeravad, kas meie oleme kuidagi naljakad nende meelest. Lapsed olid erakordselt julged ja huvitatud ning peagi oli neid seal vähemalt 10, vahepeal tulid mõne emad-isad ka ja pistsid meile pere pesamunad sülle, et meiega pilti teha. Varsti olime nagu pressikonverentsil - seisime kolmekesi umbes kümne erinevas vanuses lapse ees, kes meid küsimustega pommitasid. Koomiline oli veel see, et me ei olnud selle ühe päevase koos hängimise ajal eriti üksteise kohta midagi uurinud, nüüd aga tahtsid lapsed igaühe kohta täpselt teada, kui vana keegi on, kellel on õed, vennad, lapsed jne. Nii et saime ka üksteise kohta rohkem teada:) Esialgu üllatas mind küsimus, kas mul on isa ja kas mul on ema..vastasin, et loomulikult aga alles hiljem taipasin, et see minu "loomulikult" ei ole paljudele guerillade terrori all elanutele nii loomulik vastus. Lõpuks nuiasid lapsed mult facebooki kontot, et kirjutaksin oma nime neile käe peale, et nad saaksid mind facebookis sõbraks lisada:) Peale umbes tunni ajast küsimuste rahele vastamist olime kõik väsinud ja põgenesime oma populaarsuse hetkede eest hostelisse.
Hostel oli seekord pisut kummaline, nimelt oli neil samas ruumis ka baar, kus peeti mõlemal ööl maha rockkontsert. Esimesel ööl see minu und ei seganud aga nüüd kui pidime bussi peale minekuks 3.30 ärkama, oli see närvide proovilepanek. Ärkasin umbes kell 2 öösel ning siis oli rock asendunud salsaga, jalg hakkas kohe tõmblema ja lõpuks kobisin vaatama, et kas on äge pidu ja äkki saaks pisut tantsida aga peole oli selleks ajaks jäänud kõigest paar paarikest.

Selle pisikese tüdruku nimi oli Laura:

Bussireis Popayanist piirile võttis 8 tundi aga pakkus suurepäraseid vaateid mägedele. Rühelised orud ja väikesed jõed orgude põhjas, vahest mõned väikesed külakesed kuskil mäe küljel. Imeilus. Piirilinnas käisime vaatamas ühte kirikut, mis on palverändurite sihtkoht ja mis asus samuti mäeküljel otse jõe kaldal, taamal vulises väike kosk.

Teekond Kolumbiast Ecuadori. teine peatus: Popayan

Popayan on väike valge linnake Calist umbes 3 tunni kaugusel lõunas. Ma ei liialda kui nimetan seda valgeks linnaks. Vanalinnas on kõik majad valged ja ühesugused. 1983 aastal oli siin tugev maavärin, mis purustas kogu linna ning kirikute ja majade taastamine võttis rohkem kui 20 aastat. Nüüd on linn ilus ja madal aga tõesti kõik majad on peaaegu ühesugused. Linn on veel kuulus mingi kulinaaria festivali poolest, tänavatel on rohkelt kohvikuid ja restorane näha. Olen maitsnud jälle igasugust tänavatoitu pirukatest mahlakokteilideni, nii võibki sööma jääda:)
Eile tutvusin bussisõidu ajal inglase Mat`iga ning käisime õhtul ka temaga ülestõusmispühade protsessiooni vaatamas. Popayan on nimelt kuulus Kolumbia suurimate protsessioonide poolest - tänavatele oli kogunenud kõvasti rahvast ja mööda peatänavat läks suur rongkäik, kirikukoorid küünaldega, mehed kandsid õlgadel Jeesuse ristile kandmise lugu jutustavaid kujusid jne. Ühesõnaga oli päris muljetavaldav. Hosteliomanik ütles, et täna, Suurel Reedel peaks olema veel uhkem, et siis on lilled ka ja puha. No vaatame ilmselt korraks seda ka kuigi väga pikalt ei viitsi.
Homme lähen kell 4 hommikul bussi peale, et jõuda õhtuks Ecuadori pealinna Quitosse. Ka Mat otsustas Quito poole liikuda ning meiega liitub veel iirlane Gavin, nii et saab väga pikk aga ilmselt lõbus bussisõit olema.

Siin väike ülekanne neljapäevasest protsessioonist:
http://youtu.be/o9KDD8-BB74

Teekond Kolumbiast Ecuadori. Esimene peatus: Cali

Teisipäeval asusin mina Bogotast Cali poole teele ja Dan jäi veel Bogotasse, et Manu Chao tasuta kontsert ära vaadata ning siis Venezuela poole trippida. Suhteliselt edukalt õnnestus collectivo (ahk marsruuttakso) saada ja äärelinnas asuvasse bussijaama jõuda. Täpselt 10 minuti pärast läks juba järgmine buss Calisse, nii et kõik sujus nagu õlitatult. Vahepeatuseks valisin Cali kolmel põhjusel - 10 tundi bussisõitu on minu valulävi, Calis on ilm kuum ja lootus väisata veidi salsaklubisid.
Teekond Calisse läks läbi nö. kohvipiirkonna ning hoolimata 10 tunnisest bussisõidust ei hakanud igav - järjest kõrgemad mäed ja käänulisemad teed tegid sõidu põnevaks ja lisaks telekast tulevale hispaania keelsele Benjamin Buttonile oli samavõrd vaatamisväärne aknast paistev maastik. Õhtul Cali bussijaama jõudes olin endale pähe võtnud, et takso asemel lähen kindlasti collectivo või bussiga. Esimesed umbes 20 collectivot väitsid, et nemad San Antoniosse ei sõida. Lõpuks oli üks sõbralik juht, kes uuris aadressi lähemalt ning ütles, et ta saab seal lähedal mind maha panna küll. Lõpuks selgus, et sellest tänavanurgast ümber nurga asuski minu hostel.
Hosteliga on nüüd küll hirmsal kombel vedanud. Siin on võrkkiigedega mõnus sisehoov, kuuma veega duššid, juba osalesin ka tasuta jooga tunnis, on mõned jõusaali masinad, et trenni teha. Õhtul oli salsatund, kuhu jäin paar minutit hiljaks. Eeldasin, et tegemist on sellise paaristantsu tunniga ning tormasin saali oma roosa kleidikesega.. Väike saal oli päris täis ja kõik tunnis osalejad koos treeneriga olid mehed.. Kõik olid muidugi rõõmsad et üks chica ka tuli ja nii me seal vehkisime siis solo salsat, väga äge tund oli:)
Vahepeal tegin ka linna peal jalutuskäigu ja shoppasin lisaks ananassile ja papaiale ka igasuguseid eksootilisi kolumbia puuvilju, nt.curuba ja lulo

Hostelis majutavad end veel argentiina muusikud Mendozast, kes kuuldes, et ma olen Eestist, kohe vaimustunult kilkasid, et nende muusikust sõber Mayonesa elab ka Eestis. No muidugi, kes meist siis Mayonesat ei tea:) Muusikute siinviibimise kasuks räägib see, et õhtuti tinistatakse kitarri ja hommikul keetsin putru kauni trompetimängu saatel. Täna õhtul on neil kontsert ka. Tegemist on sellise muusikakollektiiviga nagu Volantines.
Calis mingeid erilisi turistidele huvipakkuvaid vaatamisväärsusi ei ole - üksikud vanad kirikud on jäänud uusehitiste vahele peitu. Samas peetakse Cali Kolumbia salsa pealinnaks ja siin näeb rohkem kohalikku elu. Ega hostelis ka on valdavalt hispaania keelne seltskond, nii et vahest käib mu kõvaketas täiskiirusel aga ikka midagi läbi ei hammusta. Väga efektiivselt veedetud aeg!

Tänavapildist

Bogota osas unustasin kirjutada sellest, mis tänaval silma jäi. Igal nurgal näed ohtrasti nö. minutimüüjaid. Esialgu arvasin, et seal saab ainult oma prepaid kaarti laadida, seda saab ka aga peamine äri on, et selle müüja mobiiltelefoniga saab kõnesid teha. Mõnel müüjal on mitu telefoni kettidega ümer kere kinnitatud ja kel siis endal telefoni pole, saab helistada.

Bogota tänavapildis jäi silma palju kenasid Juaneseid ning Shakirasid, kes ei ole end blondeerinud. Inimesed paistavad palju ilusamad ja siredamad kui näiteks Panamas. Naistel on ilusad ja säravad pikad tumedad juuksed ning puusaümbermõõt kordi väiksem kui Cartagenas. Ei tea, kas külm kliima põletab oluliselt paremini kaloreid või on siin miskit muud mängus.
Ka poemannekeenid on siinkandis veidi teistsugused - mitte piitspeenikesed Barbied vaid rinnakad Mamid, mõne poe ees näeb ka väga puusakaid ja kõhukaid mannekeene.

Cali ööelust

Tsekkisin järgi ka Cali ööelu, st. käisin tegelikult ainult ühes salsa klubis. Sattusin sinna tänu hostelis hängivatele kohalikele, kes mind kaasa kutsusid Tin Tini, mis on üks salsaklubidest. Läksin sinna koos calilaste Davidi ja Carlosega, kellest üks muideks teadis Eestit väga hästi ja talle meenus kohe Getter Jaani ja Rockefeller Street. See oli piisav argument, et nendega linna peale tuuritama minna:) Klubis käis meeletu salsatamine - igas vanuses mehi, naisi keerutasid ja pöörlesid tohutu kiirusega. Cali pidigi olema tuntud selle poolest, et siinne salsa on kiirema jalgade tööga kui mujal. No ja oli ikka ka.. Esimene kord tantsima minnes olin oma plätudega ja põhjamaiselt uimaste jalgadega päris hädas. Piletihind sisaldab siin aga sama raha eest jooke, nii et peale kahte õlut hakkasid äkki jalad kiiremini käima ja tuli tants välja küll ning ühel hetkel avastasin, et räägin ka hispaania keelt ja saan aru, mida mulle räägitakse:)

Siin aga väike näide sellest, mida tänapäeva noored calilased on välja mõelnud. Salsa ja bachata ei paku neile enam pinget, niisiis aretati choka. Chokat pidavat peamiselt tantsima alaealised oma koolipidudel.
http://youtu.be/sMzTt8XzBQI

Verivorstid ja ristikhein ehk pealinn Bogota

Jõudsin Bogotasse reedel. Lennuki maandumisrada oli vihmamärg ja kartsin, et ilmaennustus (3 päeva ainult vihm) läheb täide. Saime (reisin praegu veel kanadalasega koos) kotid kätte ning asusin bussipeatust otsima kohalikelt nõu küsides. Esimene kogemus oli selline, et inimesed arutasid omavahel, millise bussiga ja millisest peatusest on meil parem minna. Lõpuks tuli üks soliidne hallipeaga härra, kellelt olin abi küsinud, sama bussi peale ja maksis vastuvaidlemist sallimata ka meie bussipiletite eest. Lisaks uuris muidugi, kust ma pärist olen ja ütleme nii, et eestlasena on siin päris hea reisida, inimesed on väga huvitatud ja tihti ka teavad, kus see asub.

Kui tahad, et miski tehtud saab, siis tee seda ise.
Eelmine päev otsisin Bogota vanalinna hosteleid ja lõpuks jäi kanadalase peale sobivad kandidaadid välja valida ning aadressid tema blackberrys kaardile märkida. Terve õhtu ta nende kallal klõbistas ning kui ma lõpuks bussist maha astusin ja küsisin, et kus aadressile me minema peame, selgus, et ta on üles kirjutanud ainult nimed, mitte aadressid. "Ah need asuvad kõik umbes samas kandis," oli tema õigustus. Võite arvata, et ma just ei plaksutanud vaimustunult käsi kui oma 20 kilose kotiga mööda Candelariat hosteleid taga otsisime. Nagu ikka, oli õnne ja saime vähemalt üheks ööks päris kena koha. Panime kotid ära ja läksime järgmisteks öödeks vabu kohti otsima. Selgus, et linnas on ka suur teatrifestival, siis on hostelid üsna täis. Kui olime ühes kohas juba reserveeringu teinud, nägime veel üht toredat majakest ning Dan mõtles, et läheb igaks juhuks ja uurib. Ma ei viitsinud enam minna ja ütlesin, et ta ju teab, mis vaja on - hea hind, wifi, kuum dušš ja köök. Oli tükk aega ära, lõpuks tuli silmad säramas tagasi, et jube äge koht ja kõik on palju parem kui seal eelmises kohas. Nõustusin ilma omapoolse ülevaatamiseta reserveeringut tegema. Kui järgmine päev kana ja köögiviljad näppus kohale läksin ja küsisin, et kus köök on, selgus et kööki polegi. Asi lõppes minu mossitamisega ja sellega, et meid paigutati paar kvartalit edasi, kus sain oma kana ja kapsa supiks keeta. Lõpp hea kõik hea aga plaanimise võtan edaspidi enda peale.

Mis on Kolumbial pistmist verivorstiga?

Valisin Bogota külastuseks nädalavahetuse, sest Lonely planeti andmetel pidavat reede õhtuti liikluseks kinni olema vanalinnas mitmed tänavad ning saab näha etendusi, tänavamuusikuid, tantsijaid ja ohtralt tänavatoitu. Bolivari väljakul käis parasjagu teatrifestivaliga seoses etendus aga kuna mu keeleoskus ei ole veel nii sorav, siis mina ei naernud kui ülejäänud publik naeris. Sellepärast ei naernud, et ma ei saanud eriti midagi aru:) Tänav ei olnud ka liikluseks suletud ja kui inimestelt küsisime Septimazo kohta, siis nad väitsid, et see see ongi. Maitsein siis ühtteist tänaval pakutavat - aroomiteed ja alkoholiga kuuma jooki, mis külmal õhtul veidi sooja annab. Ilm on siin tõesti külm. Kui päeval veel kannatab minu suvejaki ja dressipluusiga kuidagi moodi liikuda, siis kohe peale päikeseloojangut on lõikavalt külm. Enamus inimesi käib paksude jakkide ja saabastega.Ühe leti ääres pakuti aga Kolumbia tüüpilist rooga - lähemal vaatlemisel selgus, et tegu on verivorstiga, lisaks veel küpsetatud kartul! Loomulikult proovisin kolumbia verivorsti ka ja see maitses täitsa hea, sama hea kui eesti vorstki. Lisaks verivorstidele on siin kodune näha õitsemas valget ja punast ristikheina ning võililli. Muuseas Bogota keskmine temperatuur on 14-15C, seega neil pole ka juulit, augustit, mille nimel seda nigelat kliimat välja kannatada.

Mida kaevandusest teha saab.
Laupäeval sõitsime Bogotast 50km kaugusel olevasse Zipaquirasse. Seal asub Kolumbia üks olulisemaid vaatamisväärsusi - soolakatedraal. Endisesse soolakaevandusse on ehitatud imeilus rooma-katolik katedraal.Ehitis koosneb erinevatest saalidest ja need sümboliseerivad Jeesuse sündi, elu ja surma. Maa-alune kirik ehitati 1932 aga juba enne seda olid kaevurid teinud kaevanduse ühte osasse pühakoja, kus iga päev oma kaevandamisele õnnistust paluti. Igastahes oli kogu see kätetöö muljetavaldav ning presenteerimisoskuse eest võib kolumbialastele ka lisapunkte anda - valgusemäng katedraalis oli imetlusväärne. Soolakatedraalist tagasi kodu poole sõites takerdusin supermarketisse kauemaks kui planeeritud ning selgus, et vanalinna sõitev buss lõpetas liiklemise laupäeva õhtul kell 8. Olime jälle abitud võõramaalased ning juba oligi mul abiline käekõrval - noormees, kes plaanis sõita ka vanalinna ja ilusti meid ühe bussi pealt teise peale talutas ning lõpuks oma numbri jättis, et juhuks kui soovime pärast välja minna või ükskõik mis abi võiks vaja minna. Ja see ei olnud pealetükkiv või ligitikkuv abistamine, nad lihtsalt ongi nii toredad. Igasugused tädikesed ka alati näitavad ja juhatavad kohe kui teed midagi valesti või ei tea kuhu minna. Tunnen väga puudust, et ei suuda veel väga palju hispaania keeles suhelda - nad vuristavad ikka nii kiiresti ja erinevalt kõik, et jään päris tihti hätta. Naljakas on see, et dos sientos (200) ja nuevo (9) sientos kõlavad vist siinses murrakus ühtemoodi. Nimelt kui küsisime bussipileti hinda, öeldi 3200 kui ulatasin 4000 maksmiseks, siis anti ainult 100 tagasi ja öeldi, et hind oli 3900. Täpselt sama kordus tagasiteel - müüja oli erinev ja küsisin veel 2 korda üle, et kas 3200 ja lõpuks pidin ikka 3900 maksma. Peaks veel mõnega katsetama:)

Jalgratturite pühapäev
Teine põhjus, miks nädalavahetusel tahtisn Bogotas olla, on see, et pühapäeviti suletakse liikluseks osad tänavad ja tuhanded ratturid ja jalakäijad hängivad ringi. Panime endale ka juba reedel jalgrattad kinni, et kogu sellest melust osa saada aga pühapäeva hommik oli nii hall, külm ja tibas vihma, et otsustasime rattasõidu vahele jätta. Ilm paranes ning varsti olid tänavad rahvast täis. Sellised ratturite pühapäevad on Bogota eeskujul ka teistes linnades Euroopas ja Ameerikas, huvitav, millal selline suurepärane komme küll Tallinna linnaisadeni võiks jõuda. Päris tore oleks näiteks maist septembrini ju pühapäeviti rahvas liikuma saada. Lisaks vaatasin üle väidetavalt maailma tähtsaima kullamuuseumi ja tegime kaameraga pika jalutuskäigu vanalinnas. Päike siras ja ma mõnulesin nagu kass, nii kui tuulevaiksesse oaasi sattusin.

Hoolimata nigelast kliimast (ma ei tohiks viriseda, sest ilmaennustusest hoolimata on meil päris ilusti ja kuivalt see trip läinud) ja muidu üsna koledast uuslinnast võin väita, et Bogota on äge ja väärib kindlasti mõned päevad uurimist, avastamist. Vanalinnas on hulganisti ägedaid boheeme kohvikuid ja kunstipoekesi ning inimesed on toredad. KOntserte ja festivale jagub siia ka - näiteks teisipäeval saab Bolivari platsil täitsa tasuta kuulata-vaadata Manu Chaod.