8 cm ehk city life

Eile sain hommikul läbi vihmasaju Bocasest tulema ning veetsin 10 tundi bussis, et Panama Citysse jõuda. Tegin otsuse lõuna suunas reisimise kasuks. Viimane öö oli jällegi unetu, kuna oli reede, siis läksin loomulikult Bocase ööelu vaatama. Kõigepealt käisin läbi Sebastiani kontserdilt ning siis lasin hostelist mingil tegelasel end peole saata. Tegin temaga mõned merengued ja jõin seal mõned tasuta kokteilid (naistele on seal jätkuvalt tasuta joogid kuigi valim on kahanenud ainult viinakokteilidele). Kella 2 paiku otsustasin magama minna, et 6st ärgates viks ja virge olla aga kuna üeljäänud seltskond laekus ka pidevalt peolt, siis magasin vaid paar tundi.
Almirantes võitlesin jällegi taksojuhtidega. Siiani olen pidanud end eestlastele mitteomaselt suhteliselt avatuks ja mitte rassistlikuks inimeseks. Selle reisi käigus olen avastanud, et olen täiesti puhtakujuline rassist. Nimelt Costa Ricasse tulles kui lugesin ajaloost, et veel eelmise sajandi keskpaigaski ei olnud mustanahalistel lubatud Kariibi poolelt Central Valleysse ja Vaikse ookeani poole tulla. Kui banaanirongide meeskond koosnes mustadest, siis Siquirreses toimus alati meeskonna vahetus valgete vastu. Seda fakti lugedes tundus see mulle ikka suht shokeeriv. Nüüd seal käies ja nende mustanahalistega asju ajades, mõtlen, et jumal tänatud, et nad on jäänud ainult Kariibi rannikule. Õudne on teha sellist üldistust ja kindlasti on seal ka väga palju kenasid mustanahalisi. Need kokkupuuted, mis minul nende inimestega on olnud, on aga loonud arusaamise, et nad ainult üritavad mulle mütsi pähe tõmmata ja petavad kus vähegi võimalik. Ning nad ei ole sõbralikud. Näiteks taksojuht küsis esimese hooga 12 taala sadamast bussijaama sõidu eest, kui ma temaga hispaania keeles vaidlema hakkasin ja ta aru sai, et ma ei kavatse tema autoga selle raha eest edasi sõita, siis läks hind 1 dollari peale, mis oli suht aus hind. Samal ajal hüppasid autosse 2 muud musta meest, olin juba tige nagu herilane ja küsisin neilt, et kas me jagame kulusid, et nad auto peale tulid, siis vaatasid nad mind kui tulnukat ja kobisid välja. Bussipileteid müüs ka must mees, see kasseeris minult 20 senti rohkem kui pileti peal hind kirjas. Ma lihtsalt ei viitsinud selle 20 sendi pärast tüli üles võtta, saab endale 2 banaani osta selle eest.. aga kogu see käitumine näitab, et valge on nende jaoks lüpsilehm ja mulle see staatus sugugi ei meeldi. Ka Panama Citys olen tähele pannud, et mustad taksojuhid (eriti veel vuntsidega mustad) küsivad mitmekordset hinda, nüüd kui olen juba hindadega enam vähem kursis, siis tean, et siin üle 2 taala takso ei maksa ja valin alati panamalase, need on üldjuhul sõbralikud ja saab hispaania keelt praktiseerida ning ei pea hakkama hinda 6 taalast alla kauplema.
Bussisõit Almirantest Davidi oli väga ilus - üle mägede ja orgude ning mägedes oli iga 100meetri järel mõni kaunis kosk. Davidist edasi on tavaline prügiga ääristatud maantee. Minu suureks shokiks avas ka bussijuhi abiline akna ja kihutas plekkpurgi aknast välja. Mul oli suu ka lahti ja otsisin hispaania keelseid sõnu, et hakata targutama aga ei suutnud ühtegi lauset moodustada..Pole siis ime, et neil teeäär kilekottidest ja pudelitest kirju on.
Hostelisse jõudes valasin kogu oma koti sisu pesumasinasse ja kui paari tunni pärast selle puhtusest lõhnavana ja kuivana tagasi sain, siis olin nii õnnelik, et lihtsalt nuusutasin oma riideid ja ei teadnud mida kohe selga panna suurest õnnest. Eile oli St. Patricku päev ja mingi osa maailma inimestest tähistavad seda kõva pummeldamisega. Kuna mu hostel asus peotänavale väga lähedal, siis ajasin end hoolimata väsimusest ka linna peale. Tänav oli ääristatud restoranide, pubide, kohvikute ja ööklubidega. Autod olid üks uhkem kui teine, tundub, et tutika bmw, audi ja mersu omamine on panamalastele auasi. Tütarlapsed kandsid valdavalt kontsi, mille kõrgus algas 8 sentimeetrist ja liibuvaid seelikud, mis üldjuhul ei olnud pikemad kui 8 sentimeetrit. Mina oma madalate nahkplätude, poolpika kleidi ja blondi peaga paistsin kaugele kui turist. Kuna mitmed inimesed on maininud, et "panamalased on kuulsad oma pidutsemiste pärast", siis kujutasin ette, et on mingi raju tants ja trall igal pool aga tegelikult ei olnud midagi erilist. Mingi hetk kopereerusime ühe Californiast pärit ümberasunud Frankiega ja vaatasime klubi, mille ukse taga oli olnud tippajal kõige pikem saba. Selle klubi lagi vilkus nii, et juba peale ühte õlut hakkas mul pea ringi käima ja süda läks pahaks. Imelik, et keegi teeb oma klubisse sellise lae, mis oluliselt võib vähendada alkoholi läbimüüki..
Täna olen asju ajanud, et leida endale paat ja kolasin niisama linna peal. Eelmine kord Panama Cityt külastades, sai käidud rohkem vanalinnas, nüüd jalutasin pilvelõhkujate vahel ja mere ääres. Lahe on see, kuidas pilvelõhkujate vahelt võib leida ilusaid koloniaalstiilis pärleid. Õnneks ei ole see iseloomutu pilvelõhkujate maania neid väikseid vanu maju välja söönud.

Kui veab viltu

Üleeile öösel kui peaaegu terve öö rahutult niiskes telgis vähkresin ja vihma lakkamatu krabin tavapärase uinutamise asemel mind täiesti marru ajas, otsustasin plaanitust varem oma asjad pakkida ja uutele jahimaadele minna. Täna hommikus surusin oma haisvad ja niisked riided haisvasse seljakotti, hallitama läinud kingad kah, embasin kõiki hüvastijtuks ja lasin end Bocase linnakesse visata. Hellitasin end kuuma dushi ja kuiva võrkkiigega ning varsti plaanin minna vaatama, mis reede õhtul pakkuda on. Esialgne plaan on homme varahommikul Panama Citysse minna kuigi kaalukausil oli ka Costa Ricasse tagasipöördumine. Otsustamine ei ole kerge.
Mis ma 10 päeva jooksul siis õppisin?
a.)Seda, et ma ei ole ikka läbinisti dzungli inimene, st. minus on jätkuvalt piisavalt city girli, kes naudib teatud elumugavusi. Mulle meeldib küll looduses käia ja matkata aga metsas telgis magamine üle nädala ilma sooja vee ja lõõskava päikeseta on minu jaoks liig mis liig. Mulle meeldib elada linnas, kus on piisavalt loodust või siis linna lähedal, et saan vajadusel käia end linnas tuulutamas. b.) nö. kotis elamine hakkab väsitama, ma tahaks oma asjad kuhugi laiali laotada ja elamise oma käe järgi sättida.c.) päikesepaiste -in; vihm, seda eriti rannas-out (aga no seda teadsin ma enne kah).
Lisaks sellele, et ilmaga vedas viltu, on ka tänane päev äpardustega sisustatud. Mõned näited.
Hommikul kui Palmarist hakkasin paadi doki poole kõmpima u. 15 kilone seljakott seljas ja väike seljakas kõhu peal, siis tibas kergelt vihma. Tiigi juures silmasin ühte musta lindu, keda olen mitu korda näinud aga kunagi pole kaamerat käepärast. Jäin seisma, et otsin oma kõhu peal olevast seljakast kaamera kui nägin, et teisest suunast tulevad 2 inimest ja lind lendas selle peale minema. Samal hetkel lärtsatasin koos oma koormaga selili ja liuglesin mööda savist teed tagumiku peal alla poole. Päris kena liug oli ja veel vahvam oli end sealt püsti upitada kogu selle koormaga. Vastu tulnud inimestel ka tore vaadata:) Kahju, et vastlapäev ei olnud..
Lõunaks mõtlesin soojendada eilsest järgi jäänud pastat. Läksin hosteli kööki aga seal oli koristaja just ametis pliidi pesemisega. Ootasin siis kannatlikult kuni ta peseb, nii 20 minutit. Panin pasta juba pannile valmis ja kui ta lõpetas, hakkasin panni pliidile tõstma. Panni sang oli aga mingi vingerpussiga ning pann pöördus sekundiga ümber ja kogu mu pasta lendas plärtsti põrandale. Nii et jäin siis lõunata. Loodan, et õhtusöögiga läheb paremini:)
Ah ja veel..paat, millega ma lootsin Kolumbiasse saada ei väljugi lubatud ajal, seega pean leidma miskit uut.
Loodan, et õnn pöördub minu juurde tagasi või leian oma Chi vm. iganes selle kohta öeldakse.
Kallid!

Elust Bastimentosel

Peale Costa Ricast raske südamega lahkumist maandusin Bocas Del Toros Bastimentose saarel. Käisime siin Kadiga jaanuaris ning siis leppisin kokku, et tulen tagasi vabatahtlikuna, mis tagab mulle tasuta elamise. Niisiis olengi juba nädala siin punase konna rannas elanud. Kahjuks on kliimamuutused ka siia jõudnud ning eeldataval suht kuival perioodil on vihma kallanud kohe kindlasti iga öö aga ka mõned päevad. Praegu olen juba päris nõutu, üks Costa Rica sõber kutsus mind eile juba tagasi päikese kätte, sest mul on 26.märtsini aega, siis lähen loodetavasti Portobelost purjeka peale ja asun Kolumbia poole teele. Kuigi praegu tundub, et läheksin võimalusel varem.
Mida ma siin vabatahtlikuna teen?
Üldiselt päris vähe, sest vabatahtlikke on siin päris palju ja enne minu tulekut olid neil juba
ülesanded ära jagatud. Pidin esialgu baaris mõned tunnid töötama aga pole sinna veel löögile saanud. Nii ma siis püüan ise midagi kasulikku endale tegemist otsida või vahel Chris (omanik) leiutab midagi. Koristan kööki või istutan pottidesse uusi lilli  või pühin põranda liivast puhtaks jne. Ühesõnaga võiks rohkem tegemist olla, sest ega siin metsas läheb muidu hulluks ära. Elame telkides, mis on väga basic, ehk siis mina väga kaua nii ei jaksaks. Uni on mul hea, eriti kui vihma sabistab, siis võin 11 tundi järjest nurruda seal telgis. Ainult riided on jälle kõik suurest niiskusest haisema hakanud, asi mille Costa Rica vihmaperioodist olin juba unustanud.
Eile oli tore õhtu, veidike elevust dzungli ellu. Üks siinsetest töötajatest, Sebastian, on pillimees ja laulja ning kuna ta läheb nädala pärast Malile aafrikattrumme ja kora mängu  õppima, siis oli tema bändi poolt lahkumiskontsert. Kontsert läks sujuvalt üle lõkke ümber laulmiseks ning üllatuseks võttis
laulmise üle üks külaline, nii et sain kogeda peaaegu sama toredat lõkkeõhtut nagu meil on jaanipäeviti Muhus. No Vahuri vaiki kui võid muidugi keegi üle ei löönud ja Lauri ning Jüri seda vene keelset laulu aga muidu oli päris tore:)

Veidi inimestest ka, kes siin vabatahtlikena toimetavad või kes siit läbi astuvad.
Seltskond on meil väga rahvusvaheline. Omanikud on ameeriklased Chris ja Kristen, aednik ja koristaja on kohalikud ning vabatahtlikud on itaallased, norrakas,
ameeriklased, kanada prantslane.

Andres ja Ave-Maria

Andrese ema on itaallane ja isa tico, seega Andres valdab vabalt itaalia, hispaania, inglise ja pisut ka prantsuse keelt. Ave-Maria on Quebecist. Nad kohtusid Andresega eelmisel aastal Indias, pärast Indiat jätkasid suhtlemist ning nüüd reisivad koos. Peale Bocast lähevad nad San Josesse, kus elab Andrese isa ja pool suguvõsa. Andres on kirglik söögitegija ja tema kokatud paninid, mis klientidele maha müüakse, näevad väga isuäratavad välja.Tõsi küll ma ei ole neid veel proovinud, sest olen praegu säästurežiimil. Ave-Maria oli Kanadas sotsiaaltöötaja ja õpetaja, praegu oskab ta punuda ilusaid ehteid. Muljetavaldav on see, et nad on siin elanud juba 2 kuud. 2 kuud telgis, ilma sooja veeta ja internetita - see oleks minu jaoks pisut liig. Aga nemad väidavad seda nautivat.
Võib-olla kahekesi koos on see kuidagi romantilisem:) Igastahes ka teine itaallane, Jose, on siin juba paar kuud ning samuti norrakas.

norrakas Einstein.

Ausalt öeldes ma ei mäletagi, mis ta päris nimi oli, kõik kutsuvad teda Einsteiniks. Ta on silmatorkavalt pikem ja suurem ülejäänud siinviibijatest. Kohalik papagoi Marley armastab tema peas ja õlal istuda. Sadamas oligi mul Einstein Marleyga vastas. Üritasin üks päev ka Marleyga sõprust teha ja teda oma õlale saada aga Einsteini juurest ta ilma koleda hädakisata ära ei tule, ei minu ega kellegi teise juurde. Einstein ostis Sebasstianiga kahasse vana purjeka ja plaanib siia kanti elama jääda. Praeguseks on ta Palmari loodžis vabatahtlikuna toimetanud ka paar kuud. Kui purjekas korda saab, lähevad nad sellega Kariibidele reisima.

Mitch
Mitch ei ole vabatahtlik vaid klient. Lihtsalt põnev ameeriklane, kellega esimesel õhtul rääkisime ameerikaliku ületarbimise koledustest, recyclingust ja prügist. Mitch töötab ÜROs ja on elanud tööga seoses nii Roomas kui Equadoris. Tema algatusel käisime ka ühel pärastlõunal rannast prügi korjamas. Tutvustasin talle Eestist pärit World Cleanup algatust ka. Lisaks mängib MItch kenasti kitarri ja laulab.
Niisiis jälle üks tavapärasest ameeriklase kuvandist täiesti erinev persoon:)

Sebastian

Sebastian oma soojade pruunide silmade ja maheda häälega on minu arust sellest kambast kõige sõbralikum inimene. Tema on kohalik ja elab Bocase linnakeses. Sebastian armastab väga muusikat, mängib oma bändis kitarri, trumme ja korat (Burkina Fasost pärit keelpill, midagi suure kitarri sarnast). Sebastian läheb peagi Aafrikasse Malisse neid pille õppima.

Mustlane (gypsi) ehk John Smith.

Veider vanamees, kes elab oma vanaaegses purjekas, vt. Mermaid of Carriacou ning olevat ka kirjanik (Little Fish Big Pond).
Enne kui ta purjetama hakkas, olevat ta Vietnami sõjas arstina olnud mõnda aega. Gypsi plaanib mõne nädala pärast purjetada ühele Kolumbia saarele ja sealt edasi Portugali. Kui ma õigesti mäletan, siis National Geographic pidavat tahtma tema purjekast ja temast filmi teha. Korraks tundus mulle isegi mõte 40päevaga üle Atlandi Portugali purjetada päris lahe, sest lennupiletite hinnad on taevasse lennanud ja koju pean ju kuidagi saama:) Siis aga lobisesin gypsiga tema merel olemise filosoofiast ja loobusin mõttest. Hull vanamees otsib omale ikka naist sinna paati ja no mina nüüd küll see naine olla ei taha:) Aga muidu päris põnev kuju, lobiseb nagu raadio, lakkamatult.

Eile teatas keegi, et ilmaennustuses olevat lubatud veel 13 päeva vihma. See tundub päris hull ennustus, seega hakkan vaikselt mõtlema, kuhu siit põgeneda. Rannas on tore elada küll aga päikest tahaks ka siis näha:)

p.s. Üks päev käisin Bocase linnakeses süüa ostmas ja asju ajamas. Kesk-Ameerika on ikka väike küll. Eelmine kord kui siin olime, kohtusime Dominicalist inimesi. Seekord põrkasin kokku pizza baari uksel Kurtisega, keda teadsin Montezumast, nimelt üritas ta mu surnud arvutile eluvaimu sisse puhuda. Lobisesime veidi ja läksin mööda peatänavat edasi. Siis põrkasin kokku Nikkiga, kellega koos Adelantes töötasime. Small world:)

Costa Rica - roheline pärl

Kel blogi lugedes ka reisiisu peale tulnud, siis järgmisel talvel saab Kontiki Reiside vahendusel minuga tulla Costa Ricat avastama. Võtke aga kiiresti plaani, grupp on väike:)
Reisi kohta rohkem infot: http://www.kontiki.ee/client/default.asp?wa_id=290&wa_object_id=1&wa_id_key=925cc8311c2b17684334fedf8ea42f30

Viimane õhtu Costa Ricas

Aeg on lennanud tohutult kiiresti. Täna on minu viimane õhtu Costa Ricas ning homme asun teele Panama poole. Homme saab ka täpselt 5 kuud sellest kui esimest korda jala Costa Ricas maha panin. 5 kuud võib olla nii pikk aeg kui lühike, kuidas võtta. Tavaliseks reisiks üsna pikk, siit lahkumiseks siiski liiga lühike, vähemalt minu jaoks.
Viie kuu jooksul on siginenud pisike turvavõrgustik armsatest inimestest, kes on minu teele tulnud õigel ajal ja õiges kohas. Nemad on mulle pakkunud tuge ja sõprust ning võib olla enda teadmatagi just sellist abi, mida ma tol hetkel vajasin, loodan, et olen ka neile omalt poolt oma olemasoluga millekski hea olnud. Niisiis kahju on minna aga samas ka põnev. Mõtlesin just tagasi sellele 5 kuule ja avastasin, et olen vist kõige rohkem neli päeva selle aja jooksul päris üksi olnud. Alati on olnud keegi veel või siis olen kohe tutvunud kellegagi, kellega oma rõõme ja muresid jagada. Nüüd algab reisiraamatu teine osa, siin ei oota mind keegi ees ja päris täpselt ei tea ka, kuhu ma lähen. Veidi kõhe aga samas põnev. Loodan selle järgneva 3 kuu jooksul ka rohkem enda sees reisida kui seni, ise endas kohale jõudmine oli ju tegelikult selle seikluse  põhieesmärk.
Muideks 5 kuu jooksul surfasin ainult korra ja Chirripo otsa ka ei roninud, nii et tegevuslikud eesmärgid, mis ma võtsin enne reisi, jätsin paraku tegemata aga tegin palju muid toredaid asju. Eks alati saab ju uuesti tulla ja teha:)

Viimased 4 päeva olin Uvitas toimuval Envision festivalil. Märkasin festivali promo juba oktoobris aga siis plaanisime sellele ajale Kontikiga reisi ja nii arvasin, et festival jääb nägemata. Kuna reis lükkus edasi ja õnnestus festivalikorraldajatega juhtumisi sõbruneda ja seal vabatahtlikuna ka veidi kaasa lüüa, siis sain endale tasuta festivali passi. Põhiplaan oli osaleda erinevatel workshoppidel aga tegelikult jõudsin ainult 3-4 workshoppi kaasa teha. Kõik, mis välja valisin, olid ühel ajal või järjest ja kui oled 2 tundi ikka joogat vehkinud, siis kohe uuesti ei jaksa. Viimasel päeval käisin koos sõbra Johniga ja esialgu plaanisime ühte joogat ja peale seda flying joogat (lendav jooga siis ilmselt eesti keeles) aga peale 2 tundi teatas John, et tema enam ühtegi allavaatavat koera täna teha ei taha ja mina tundsin end ka nagu kalts, nii et läksime hoopis randa end jahutama. Lendava joogaga puutusin kokku päev varem täitsa lambist, nimelt hängisingi sõber Johniga festivalil kui ta äkki läks mingi mehega rääkima ja ütles, et mingu ma sinna, küll mulle juba meeldib, see mis ta teeb. Ma ei osanud midagi arvata, mees lebas selili ja käskis mul ta välja ülatuvatele kätele ja jalgadele toetuda, lapsena olin nii oma isa käte ja jalgade otsas turninud, nii et mõtlesin, siis proovida kuidas see praegu välja kukub. Oh see oli äge - algul ei saanud üldse pihta kui ta käskis midagi teha või mingi poosi võtta, et mis mõttes, kas nii on võimalik ja ega ma ei kuku..aga kael ja selg said sellise lõdvestuse ja see oli nii äge ja mõnus, et tahaks väga uuesti proovida. Soovitan kõigile kui peaks võimalus olema. Oleneb ilmselt lennutajast ka, et oleks turvaline ja tugev tunne seda teha.

Festival oli vahva, rahvast oli ikka igasugust, peamiselt USAst ja Kanadast ja kohati kiskus täitsa friik showks ära. Ühel õhtul ma lihtsalt ei suutnud, hirnusin laginal. Kahju, et pildid pimeduses välja ei tulnud. Siit mõned näitlikud kirjeldused
- õhtune aeg, vanem meesterahvas, üle keskmise tüse. Seljas on valge triiksärk, must ülikonnapintsak ja lips, jalas on .. liibuvad ujumispüksid ja lühikese säärega saapad.
- õhtune kontsert. lavast umbes 3 meetri kaugusel istub täpselt keskel oma toodud toolil keskealine meesterahvas. Nägu on morn ja sõrmed on kõrvas. Ära ka ei lähe ja nii terve kontsert. Samas reas (esimeses) kargavad hullunult teised inimesed.
Kõiki huvitavaid tattoosid, rõngaid ja igasuguseid veidrusi ei hakka välja toomagi. Siis tundub olevat korralik hipi trend endale põõsad kaenla alla kasvatada. Muidu päris kenad totsid aga kui käed üles tõstavad, mühiseb must mets, vuuh.. Toplessina jalutas seal ka omajagu tüüpe ringi aga no see ei äratanudki erilist tähelepanu. Igaüks oli nagu tahtis. Suurepärane koht inimeste vaatlusega tegelemiseks ja chillimiseks.
Siin ka mõned videohetked, et saaks atmosfäärile pihta:)
Vaba mikker, mida oli vahest raske taluda, rõhk on helil, mitte pildil:-)
http://youtu.be/BFuOT1twuoE
Tantsu esitab Krishna söökla töötajate esindaja:
http://youtu.be/XVJC1T159eI
Etteaste iseenda aktsepteerimsiest ja armastamisest:
http://youtu.be/mhpt0AxmAA4
Peale festivali olime igastahes kogu sellest festivalisuminast täiesti läbi ning otsustasime taastuda ning minu viimase Costa Rica ranniku päeva veeta Dominicali lähedal lemmikrannas. Kas teate kui mõnus on teeselda kaldale uhutud vaala, st. lihtsalt paar tundi vedeleda madalas vees ja lasta lainel end edasi tagasi loksutada, keha täiesti lõtv nagu laibal, kord rullid ranna poole ja siis jälle tagasi vette? Selliseid hetki jääd igatsema:)
Nüüd aga olen mähkunud San Jose lemmik hostelis tekkidesse, pugin tomateid (ostsin neid täna 2 kilo 1 dollari eest -  tundub, et pealinna hinnad on kümneid kordi soodsamad kui rannikul, seal saab sama raha eest 2 tomatit) ning valmistun pakkima. Homne päev möödub bussis

Pura Vida!

Külalised Eestist

19nda veebruari hommikul oli mul pühakohus autorendist auto võtta ja Matile ning Pallole lennujaama vastu minna. Läksin ilusti varakult Alamosse kohale ja olin enne veebis isegi kõik oma andmed sisestanud, et auto üleandmine läheks kiiremini aga ikka sahmiti ja uuriti ja lõpuks kui olin oma meiliaadressilt rentijale oma rendi kinnituse edasi saatnud, jõudsime lepinguni. Nimelt oli rentija hirmus üllatunud, et kuidas ma sellise hinnaga diili sain. Olekski juba õnnelikult nö. soodsa auto kätte saanud kui hakati krediitkaardil tagatist broneerima. Loomulikult ei olnud mul kuu lõpus sellist vaba krediiti võtta ning lahenduseks pakuti, et kui võtan 20 dollari eest päevas täiskindlustuse, siis reserveeritakse poole väiksem deposiit. No mis mul üle jäi, nõustusin täiskindlustusega ja kihutasin õnneks ikka õigeks ajaks autoga lennujaama. Leidsime üksteist kenasti üles ja et mitte ühtegi puhkuseminutit raisku lasta, asusime kohe Poasi vulkaani poole teele. Poas asub suht lennujaama lähedal ning selle kraater on maailmas suuruselt teisel kohal. Olin tähelepanuta jätnud  selle tõsiasja, et tegemist oli pühapäevaga. See on päev kui kõik kohalikud ka vaatamisväärsustega tutvuvad ning loomulikult lookles mäest üles rahvuspargi väravasse pikk autode rivi. Natuke aega nõkutasime sabas aga umbes poole tunniga olime endale piletid lunastanud ja tatsasime Poasi matkaradadel. Kogu mägi oli mattunud udupilve ning õhus levis mädamuna hais. Ilusti nägime järve aga suuruselt teine kraater oli lihtsalt udupilv, millest sai üks pilt
tehtud ning kihutasimega edasi.

 Plaan oli lõunatada Sarchis, väikses linnakeses kohviistanduste vahel, mis on käsitöö keskus. Tegimegi esimese soda peatuse kohaliku casadoga, heitsime pilgu värvilistele kohviubade vedamise vankritele ning oligi viimane aeg Puntarenasesse startida.

Puntarenases oli sel päeval 2 nädalat kestnud festivali viimane ja suurim pidu - tänavakarneval ja salsafestival. Karnevaliks jõudsime täpselt kohale aga salsafestivali kohta ei osanud meile keegi midagi kosta. Pidu käis iga pool tänaval, rahvas oli lõbusas tujus ja mõni juba ka pisut liiga nokastanud olekus. Karnevali peasponsorid tundusid olevat Kölbi (kohalik riigiosalusega, esimene ja suurim mobiilioperaator, ülejäänutele avati turg alles 2011) teine toetaja oli pank, miskipärast olid ainult nende logod, maskotid jms karnevalil esindatud. Kohati tekkis tunne, et pangatöötajad ongi sinna rongkäiku oma puusa jõnksutama saadetud:) Tänava ääred olid täis igasuguseid söögi ja joogipakkujaid nagu ikka sellistel üritustel.
Siin väike videomeenutus rongkäigust:
http://www.youtube.com/watch?v=xNoYbKX2Ae8&feature=g-upl&context=G2bc0805AUAAAAAAABAA
http://www.youtube.com/watch?v=D3xWB7EBJCQ&feature=g-upl&context=G278edbeAUAAAAAAAAAA
 Peale mõnetunnist tuiamist otsustasime ööseks Manuel Antoniosse sõita.
Leidsime endale kena merevaatega cabina ning jäime sinna kaheks päevaks. Mati ja Pallo tegid teisel päeval canopy tuuri, millega jäid väga väga rahule.Õhtul üritasime mingit live muusikat leida aga jõudsime ainult jungleboysi kuulama, mis oli midagi meie mehe sarnast, igastahes päris õudne. Teisel päeval oli kavas kohustulik rahvuspargi külastus. Siis veidi ujumist ning asusimegi Monteverde poole teele. Teel vaatasime hiiglaslikke ameerika krokodille Tarcolese jõel ning tegime korralikku autoorienteerumist. Siin on kohati olulistel ristmikel märgid ikka väga puudulikud. A la stiilis, et kogu tee näitab kui palju on Tallinnani
ning siis enne suurt Tallinna ringi näitab, et Laagrisse on 20km. Aga kust peaks mina turistina teadma, et Laagri on vahetult enne Tallinna ja kuhu siis keerata? Nii me siis keerutasime omajagu kuni jõudsime teeotsani, mis näitas Monteverde peale. Oli tund päikeseloojanguni ja tee millele keerasime, kaetud teravate põllukividega. Umbes paarkümmend kilomeetrit oli ikka korralikku nikerdamist kaherattaveolise sõiduautoga aga vaated olid ilusad. Pimedas jõudsime lõpuks Monteverdesse. Pärast mingit adekvaatsemat kaarti vaadates leidsime ka parema tee üles, nii et tagasitee oli lootust lihtsamate pingutustega läbida.
Monteverdes läksime hommikul Monteverde pilvemetsa kaema. Monteverde rahvuspargis on ka punkt, mida nimetatakse continental divide-ks ehk siis sealt punktist vasakule voolab vesi Atlandisse ja paremale jäävates jõgedes Vaiksesse ookeani. Õhtuks sõitsime San Josesse, et Pallo järgmisel hommikul lennukile panna. Õhtul oli programmi planeeritud Escazu jazziklubi külastus, kuhu minek oli grandioossne autoorienteerumine hispaania keelsete dialoogidega. Peale pooletunnist tiirutamist, 3 korda ühte kohta tagasi jõudmist ja umbes 7 korda tee küsimist olimegi kohal.
Kontsert oli päris äge ja mina jälle mõnulesin, sest mitu kuud pole sellist mõnusat kultuurielu maitsta saanud. Kuigi jah külm oli, San Joses läheb ikka õhtuti pagana külmaks. Kohalikud käivad kõik saabastes ja paksude jakkidega.
Järgmisel hommikul viisime Pallo lennujaama ja tahtsime enne auto tagastamist veel Matiga Irazu vulkaani juurest läbi käia aga liiklusummikud olid hirmsad ning keerasime jälle paarist kohast valesti ning lõpuks saime aru, et mõistlikum on hoopis rahulikult hommikust süüa ja siis auto tagasi viia. San Jose liiklus kesklinnas on lihtsalt õudne, lihtsam oligi auto parklasse panna ja jalgsi oma toimetused ära teha. Seejärel istusime bussi ja sõitsime Kariibi mere rannikule Manzanillosse paariks päevaks puhkama.
Manzanillo on selline rahulik väike külake, kus on veel ka kohalike elu ning paar sodat ja imehea jäätisega kohvik. Mõnulseime niisama ning ühel päeval võtsime jalgrattad ning sõitsime Puerto Viejosse ja kõigisse ümberkaudsetesse randadesse. Proovisin kätt giidina ning õnnestus näidata Matile laisklooma, oravat, raid ja möiraahve.
Peale kahepäevast lebotamist asusime Tortuguero poole teele. Võtsime Limonist paadi ja sõitsime mööda kanaleid Tortuguero külla. Sõit võttis kuskil 3 tundi ja selle jooksul näidati meile ka kõik 3 ahvisorti ära, nägime veel laisklooma ja krokodille ning muidugi igasuguseid sulelisi. Õhtuks olime sellest nii küllastunud, et mingit öist või varahommikust jõetuuri ei viitsinudki teha, niisiis jalutasime niisama ning järgmine päev sõitsime mööda pisikesi kanaleid paar tundi, et saada San Josesse mineva bussi peale.
Eelviimaseks päevaks jätsime kommi, ehk siis raftingu Pacuero jõel. Pacuero jõgi kuulub maailma ühe viie kaunima jõe hulka, kus raftingut teha. Juba sõit sinna oli ilus, läbi Orosi orgude ja vihmametsa. Tore giid oli ka kaasas, kes näitas ja seletas iga asja kohta, mida aknast nägime. Rafting oli III-IV klass ja IV klassi surnuaia nimelisel laskumisel lendasin mina paadist välja nagu naksti (õnneks enne ei öeldud, et tegemist on surnuaia laskumisega). Kuidas see juhtus, ei saa ma siiani aru kuna olime just saanud käskluse paadi keskele maha istuda ja täitsin ilusti käsku ning hoidsin nöörist  kinni kui äkki olin sulpsti vees. Egas midagi kuna meid oli täpselt instrueeritud, mida vettekukkumisel teha, siis nii tegingi ja päris kähku sikutati mind paati tagasi.
Kuhugi ma end ära ei löönud ja üldiselt oli kukkumine lihtsalt fan vahejuhtum. Suuremaid ja väiksemaid koskesid oli iga natukese maa tagant, kirjade järgi kokku 38. Mõnikord saime ikka korralikult märjaks ja paar korda kõikusime kivi otsas kah. Vahepeal sadas vihma ka korralikult, nii et minul ikka lõug värises külmast ja oleks tahtnud rohkem mõlatada, et sooja saada. Igastahes tore üritus ja suured tänud  costasolraftingule asjatundliku tripi eest,  soovitan  neid kõigile kes siin raftingut tahavad teha:)

Õhtul lõõgastasime raftingust pinges õlaliigest valge veiniga ja nautisime kodust hostelit pargi serval. Täna jäi Mati omapäi San Josed avastama ja mina sain Envisioni festivali korraldajate poolt küüti Dominicali. Homme hakkab siin festival ja vabatahtlike abikäsi oli väga vaja. Saan siis tasuta ürituse passi ja loodan, et töö kõrvalt saan ka workshoppe ja mõnda kontserti nautida.
Pura Vida!

San Josest

Costa Rica pealinn San Jose ei jätnud meie esmakohtumisel mulle meelepärast muljet. Madal, pisike, veidi räpane ning nagu kõik kohalikud ka ise kinnitasid - pimeduse saabudes väga ohtlik. Esimene päev Costa Ricas põdesin lennuväsimust ja ajavahet ning tagant järele oskan ka öelda, et jalutasin pisut valedes kohtades. Võib-olla olin ka liialt Euroopa linnatüüpidega harjunud, sest vaikselt ajapikku on San Jose mulle meeldima hakanud. Olen siit mitmeid kordi niimoodi kiirkorras läbi põiganud, et tulen õhtul, ööbin mingis suvalises hostelis ja varahommikul kohe bussiga kuhugi edasi. Seekord otsustasin aga kolm päeva pühendada selle riigi pealinnale, kus praeguseks 5 kuud olen olnud. San Jose asub Central Valleys seega loomulikult on siin jahedam kui rannikul ning see on minu silmis miinus. Samas päevad on kenad ja eestilikult suvised, nii et saab ikka üldjuhul ka plätuga käia kuigi kampsun peab väheamsti kotis kaasas olema. San Jose kesklinnas on mitmeid ilusaid parke ja koloniaalstiilis maju. Ok, nende majade aedadele on üldjuhul tõmmatud okastraat, mis minule mõjub võõrastavalt aga on ka kaunimalt turvatud aedu. Lisaks leiab siit muuseume ja galleriisid, kus saan oma isu kunstilise meelelahutuse järele pisutki leevendada. Kõige krooniks leidsin endale hosteli, mis on nii ilus ja mõnus, et sealt ei raatsi hästi välja minnagi, nii et lähed nagu koju - maja on valgust täis ja hubane. Tihtipeale armastavad öömajade pakkujad siin ju mingeid ussiurge ehitada minimaalse päevavalguse ja õhutust pakkuvate akendeta.

Lisaks algasid San Joses kuu aega kestvad kultuuripäevad, toimus parkides põnevaid ettevõtmisi ning igal pool on kontserte. Käisime Mati ja Palloga Escazus jazzklubis kuulama mingit kohalikku poppi bändi, mis küll mõngis pigem latiino jazzi vmt. aga elamus oli see küll. Sõit sinna oli samuti elamus, sest autoga San Jose linnaosade vahel liiklemine pole esimene kord mingi meelakkumine - võttis 45 minutit ja mõned närvirakud enne kui mõne kilomeetri kaugusel oleva koha üles leidsime. Pidevalt sattusime valele kiirteele või juhatati meid täpselt vastassuunas meie poolt liigutud suunale. Lisaks Escazule õnnestus lähemalt kaeda ka Herediat, kus asub üks ülikool ning kus käisin külas ühe oma sõbra sõbral. Läksime õhtul välja dringile ja oh imet - mind ei lastud pubisse sisse! Nimelt peab siin pass kaasas olema KÕIGIL, kes soovivad pubissse või klubisse minna aga mina arvasin, et mis ma ikka tähtsaid dokumente endaga öösel kaasa tassin:)Egas midagi, käisin siis taksoga passi järel:) Päevavalgel nägin ka teist ülikooli linnaosa San Ramoni, mis oli samuti äge. Nii et San Jose on lahe linn, rääkigu inimesed, mis tahavad. Lihtsalt läheb pisut rohkem aega, et see ilu ja võlu üles leida:)

Selline mitmetunnine trummitagumine toimus kesklinna pargis. Igaüks sai tulla ja trummeldada, aeg ajalt vahetus ainult ees rütmilööja:

http://youtu.be/qpZpqk3ZC10