Taist Costa Ricasse?

Otsisin Amazonist mingit Tai raamatut ja viskas ette ühe pensionile läinud expati teose. Kuna selle pealkiri oli täpselt see, mida ma viimased päevad mõelnud olen, siis toon siinkohal välja tutvustava lõigu. Ei pea vist lisama, et minu mõtted rändasid sama rada...ma võrdlen Taid Costa Ricaga pidevalt ja üldjuhul jääb Costa Rica peale..no scootri rendihinnad ja võimalused on Tais paremad aga hoolimata mõnedest lahedatest randadest ja kohtadest ( ok ma ei ole veel näinud väga palju seda maad) jääb mulje, et see maa on turismist kurnatud, seda on lihtsalt liiga palju! Aga ma ei kutsu kedagi üles kesk-ameerikat väisama, las see jääb selliseks nagu ta on;)

siin nüüd lõik raamatust:

In the last decade or so, Southeast Asian countries such as Thailand, Cambodia, the Philippines, and others have established themselves as retirement spots for various people. Some of those include western retirees, digital nomads and individual business owners who chose to leave the rat race in their home country and enjoy life in a hemisphere where it's supposed to be cheap, safe, fun and warm. It’s a place to be surrounded by welcoming people and it worked for most of us, but the world is changing constantly. The hotspots of yesterday are not so hot anymore; what used to be good and enjoyable has often become a nuisance and burden. I, myself, used to be an expat in Thailand, it’s a different ball game over there, but I have come to certain conclusions which I would like to share with you, the reader. Truth is, I prefer not being the last passenger on a sinking ship, and fortunately, I rediscovered an old corner of the new world. I found a whole region suitable for retirement, an entertaining lifestyle and a rather good business environment. It’s a region that I feel almost obligated to tell the world about, especially for those who are considering to become an expat. There is a better choice than Asia. I am talking about Central America; particularly, Panama, Nicaragua, Costa Rica and Guatemala

Costa Rica - roheline pärl

Kel blogi lugedes ka reisiisu peale tulnud, siis järgmisel talvel saab Kontiki Reiside vahendusel minuga tulla Costa Ricat avastama. Võtke aga kiiresti plaani, grupp on väike:)
Reisi kohta rohkem infot: http://www.kontiki.ee/client/default.asp?wa_id=290&wa_object_id=1&wa_id_key=925cc8311c2b17684334fedf8ea42f30

Viimane õhtu Costa Ricas

Aeg on lennanud tohutult kiiresti. Täna on minu viimane õhtu Costa Ricas ning homme asun teele Panama poole. Homme saab ka täpselt 5 kuud sellest kui esimest korda jala Costa Ricas maha panin. 5 kuud võib olla nii pikk aeg kui lühike, kuidas võtta. Tavaliseks reisiks üsna pikk, siit lahkumiseks siiski liiga lühike, vähemalt minu jaoks.
Viie kuu jooksul on siginenud pisike turvavõrgustik armsatest inimestest, kes on minu teele tulnud õigel ajal ja õiges kohas. Nemad on mulle pakkunud tuge ja sõprust ning võib olla enda teadmatagi just sellist abi, mida ma tol hetkel vajasin, loodan, et olen ka neile omalt poolt oma olemasoluga millekski hea olnud. Niisiis kahju on minna aga samas ka põnev. Mõtlesin just tagasi sellele 5 kuule ja avastasin, et olen vist kõige rohkem neli päeva selle aja jooksul päris üksi olnud. Alati on olnud keegi veel või siis olen kohe tutvunud kellegagi, kellega oma rõõme ja muresid jagada. Nüüd algab reisiraamatu teine osa, siin ei oota mind keegi ees ja päris täpselt ei tea ka, kuhu ma lähen. Veidi kõhe aga samas põnev. Loodan selle järgneva 3 kuu jooksul ka rohkem enda sees reisida kui seni, ise endas kohale jõudmine oli ju tegelikult selle seikluse  põhieesmärk.
Muideks 5 kuu jooksul surfasin ainult korra ja Chirripo otsa ka ei roninud, nii et tegevuslikud eesmärgid, mis ma võtsin enne reisi, jätsin paraku tegemata aga tegin palju muid toredaid asju. Eks alati saab ju uuesti tulla ja teha:)

Viimased 4 päeva olin Uvitas toimuval Envision festivalil. Märkasin festivali promo juba oktoobris aga siis plaanisime sellele ajale Kontikiga reisi ja nii arvasin, et festival jääb nägemata. Kuna reis lükkus edasi ja õnnestus festivalikorraldajatega juhtumisi sõbruneda ja seal vabatahtlikuna ka veidi kaasa lüüa, siis sain endale tasuta festivali passi. Põhiplaan oli osaleda erinevatel workshoppidel aga tegelikult jõudsin ainult 3-4 workshoppi kaasa teha. Kõik, mis välja valisin, olid ühel ajal või järjest ja kui oled 2 tundi ikka joogat vehkinud, siis kohe uuesti ei jaksa. Viimasel päeval käisin koos sõbra Johniga ja esialgu plaanisime ühte joogat ja peale seda flying joogat (lendav jooga siis ilmselt eesti keeles) aga peale 2 tundi teatas John, et tema enam ühtegi allavaatavat koera täna teha ei taha ja mina tundsin end ka nagu kalts, nii et läksime hoopis randa end jahutama. Lendava joogaga puutusin kokku päev varem täitsa lambist, nimelt hängisingi sõber Johniga festivalil kui ta äkki läks mingi mehega rääkima ja ütles, et mingu ma sinna, küll mulle juba meeldib, see mis ta teeb. Ma ei osanud midagi arvata, mees lebas selili ja käskis mul ta välja ülatuvatele kätele ja jalgadele toetuda, lapsena olin nii oma isa käte ja jalgade otsas turninud, nii et mõtlesin, siis proovida kuidas see praegu välja kukub. Oh see oli äge - algul ei saanud üldse pihta kui ta käskis midagi teha või mingi poosi võtta, et mis mõttes, kas nii on võimalik ja ega ma ei kuku..aga kael ja selg said sellise lõdvestuse ja see oli nii äge ja mõnus, et tahaks väga uuesti proovida. Soovitan kõigile kui peaks võimalus olema. Oleneb ilmselt lennutajast ka, et oleks turvaline ja tugev tunne seda teha.

Festival oli vahva, rahvast oli ikka igasugust, peamiselt USAst ja Kanadast ja kohati kiskus täitsa friik showks ära. Ühel õhtul ma lihtsalt ei suutnud, hirnusin laginal. Kahju, et pildid pimeduses välja ei tulnud. Siit mõned näitlikud kirjeldused
- õhtune aeg, vanem meesterahvas, üle keskmise tüse. Seljas on valge triiksärk, must ülikonnapintsak ja lips, jalas on .. liibuvad ujumispüksid ja lühikese säärega saapad.
- õhtune kontsert. lavast umbes 3 meetri kaugusel istub täpselt keskel oma toodud toolil keskealine meesterahvas. Nägu on morn ja sõrmed on kõrvas. Ära ka ei lähe ja nii terve kontsert. Samas reas (esimeses) kargavad hullunult teised inimesed.
Kõiki huvitavaid tattoosid, rõngaid ja igasuguseid veidrusi ei hakka välja toomagi. Siis tundub olevat korralik hipi trend endale põõsad kaenla alla kasvatada. Muidu päris kenad totsid aga kui käed üles tõstavad, mühiseb must mets, vuuh.. Toplessina jalutas seal ka omajagu tüüpe ringi aga no see ei äratanudki erilist tähelepanu. Igaüks oli nagu tahtis. Suurepärane koht inimeste vaatlusega tegelemiseks ja chillimiseks.
Siin ka mõned videohetked, et saaks atmosfäärile pihta:)
Vaba mikker, mida oli vahest raske taluda, rõhk on helil, mitte pildil:-)
http://youtu.be/BFuOT1twuoE
Tantsu esitab Krishna söökla töötajate esindaja:
http://youtu.be/XVJC1T159eI
Etteaste iseenda aktsepteerimsiest ja armastamisest:
http://youtu.be/mhpt0AxmAA4
Peale festivali olime igastahes kogu sellest festivalisuminast täiesti läbi ning otsustasime taastuda ning minu viimase Costa Rica ranniku päeva veeta Dominicali lähedal lemmikrannas. Kas teate kui mõnus on teeselda kaldale uhutud vaala, st. lihtsalt paar tundi vedeleda madalas vees ja lasta lainel end edasi tagasi loksutada, keha täiesti lõtv nagu laibal, kord rullid ranna poole ja siis jälle tagasi vette? Selliseid hetki jääd igatsema:)
Nüüd aga olen mähkunud San Jose lemmik hostelis tekkidesse, pugin tomateid (ostsin neid täna 2 kilo 1 dollari eest -  tundub, et pealinna hinnad on kümneid kordi soodsamad kui rannikul, seal saab sama raha eest 2 tomatit) ning valmistun pakkima. Homne päev möödub bussis

Pura Vida!

Puerto Viejo

Puerto Viejo on väike linnake Kariibi mere rannikul, surfarite ja niisama pidutsejate paradiis. Elu on tsill ja tsillijaid on täis nii tänavad kui rannad. Valdavalt tullakse sinna surfama ning ka pidutsemisel ei ole just väike tähtsus. Näha on üsna palju mustanahalisi, stiilseid rastavendi ning ebaproportsionaalselt palju valgeid turiste sealhulgas blonde naisi. Mulle jäi veidi sellise seksiturismi hõnguline mulje sellest paraku, lihtsalt nii silmnähtavalt üritasid need osapooled üksteist ära sebida. Muuhulgas saatis linnakese tänavatel, kohvikutes ja isegi Cahuita looduspargis jalutades meid pidevalt savu hais. Tundus, et absoluutselt kõik teevad savu, pidev hais ajas mul südame pahaks ja tundus, et kui ise ei raatsi oma portsu hankida, piisab vaid sügavamatest hingetõmmetest ja saadki kaifi täitsa tasuta kätte. Hosteli receptioni laual, otse weedi illegaalsuse sildi all aga rulliti juba hommikul kell 10 oma savusid. Ehk siis järjeks eelmisele postitusele, et Panama piir on alkoholisõprade paradiis, võiks lisada, et Puerto Viejo on savusõprade paradiis.

Kuna me läksime PVsse loodust nautima, siis matkasime 8km pikkusel Cahuita looduspargi rajal, mis kulges mööda mere äärt. Rada oli kena, LP hoiatas, et rajal võib esineda ka rööve, nii et jätsin oma passi ja telefoni igaks juhuks hostelisse. Rajal ühel üksikul rannalõigul kohtusimegi ootamatult röövlitega. 2 tüüpi lähenesid meile otsusekindlal sammul ja kiire võttega oli üks mul seljas. Kiiremini kui arugi sain asus ta mu seljakoti lukku lahti rebima, mina üritasin sealt välja upitavat kilekotti endale tagasi võidelda aga väga ei julgenud ka, kes teab äkki ründab kuidagi ja hammustab vm. Röövliks oli cappuchino ahv. Kohe kui meie tühjaks söödud mustaoa pasta pakike käes, hüppas ta puu otsa, rebis selle katki ja limpsis nii puhtaks kui sai. Seejärel viskas tühja kotikese puu alla ja ma sain prügi metsast kaasa võtta.

Veel nägime möiraahve, oravat, igasuguseid linde ja pizotet (sry aga eesti keelse vastega jään praegu jänni).