Puerto Viejo on väike linnake Kariibi mere rannikul, surfarite ja niisama pidutsejate paradiis. Elu on tsill ja tsillijaid on täis nii tänavad kui rannad. Valdavalt tullakse sinna surfama ning ka pidutsemisel ei ole just väike tähtsus. Näha on üsna palju mustanahalisi, stiilseid rastavendi ning ebaproportsionaalselt palju valgeid turiste sealhulgas blonde naisi. Mulle jäi veidi sellise seksiturismi hõnguline mulje sellest paraku, lihtsalt nii silmnähtavalt üritasid need osapooled üksteist ära sebida. Muuhulgas saatis linnakese tänavatel, kohvikutes ja isegi Cahuita looduspargis jalutades meid pidevalt savu hais. Tundus, et absoluutselt kõik teevad savu, pidev hais ajas mul südame pahaks ja tundus, et kui ise ei raatsi oma portsu hankida, piisab vaid sügavamatest hingetõmmetest ja saadki kaifi täitsa tasuta kätte. Hosteli receptioni laual, otse weedi illegaalsuse sildi all aga rulliti juba hommikul kell 10 oma savusid. Ehk siis järjeks eelmisele postitusele, et Panama piir on alkoholisõprade paradiis, võiks lisada, et Puerto Viejo on savusõprade paradiis.
Kuna me läksime PVsse loodust nautima, siis matkasime 8km pikkusel Cahuita looduspargi rajal, mis kulges mööda mere äärt. Rada oli kena, LP hoiatas, et rajal võib esineda ka rööve, nii et jätsin oma passi ja telefoni igaks juhuks hostelisse. Rajal ühel üksikul rannalõigul kohtusimegi ootamatult röövlitega. 2 tüüpi lähenesid meile otsusekindlal sammul ja kiire võttega oli üks mul seljas. Kiiremini kui arugi sain asus ta mu seljakoti lukku lahti rebima, mina üritasin sealt välja upitavat kilekotti endale tagasi võidelda aga väga ei julgenud ka, kes teab äkki ründab kuidagi ja hammustab vm. Röövliks oli cappuchino ahv. Kohe kui meie tühjaks söödud mustaoa pasta pakike käes, hüppas ta puu otsa, rebis selle katki ja limpsis nii puhtaks kui sai. Seejärel viskas tühja kotikese puu alla ja ma sain prügi metsast kaasa võtta.
Veel nägime möiraahve, oravat, igasuguseid linde ja pizotet (sry aga eesti keelse vastega jään praegu jänni).
No comments:
Post a Comment