Peale väsitavat Palmarese pidustust võtsime veel öösel bussi San Josesse, magasime seal paar tundi tundi ning tormasime varahommikul bussi peale, et minna avastama Kariibi mere rannikut ning Panamas asuvat Bocas Del Toro saarestikku.
Kariibi poolel piiriületus oli tunduvalt keerulisem kui Canoas. Kuna eelmine kord läks kõik väga libedalt ning keegi mingeid pileteid näha ei küsinud, siis ei vaevunud ma Panamast väljasõidu pileteid endale nikerdama. Seekord pidid aga kõik esitama piletid ning kuna mul oli ette näidata San Josest väljuv lennupilet, siis see ikkagi ei sobinud. Tuli minna bussipiletit San Josesse ostma. Lisaks võeti ka turismimaksu Canoase 1 dollari asemel 3. Kohe kui kõik need formaalsused tehtud said, sai meil natist kinni mingi müügimees ja hakkas selgitama kui mõttetu on minna liinibussiga järgmisse linna ja ainus mõeldav normaalne lahendus on minna tema mikrobussiga. Ma olin piiril välja käidud dollarite pärast juba niigi üsna tõre ja kohe mitte ei tahtnud sinna tema bussi minna ja veel 10 dollarit juurde maksta,seda enam,et Vaikse ookeani pool maksis sama pikk tripp 2 dollarit.. Lõpuks aga istusime ikka peale nagu ka kõik ülejäänud valged, kes piirilt tulid ning kui buss oli puupüsti täis topitud, läks sõit lõpuks lahti. Almirantes suruti meid otse bussimehe sõbra kaile ja paati ning kui lõpuks peale lõunat Bocas maandusime, oli mul lüpstud turistilehma tunne. Õhtuks paitas aga Bocase linnakese chill fiiling hinge, surusime rahakotirauad kinni ning nautisime tasuta jookidega pakutavaid pidusid.
Järgmisel hommikul hüppasime paati ja sõitsime Bastimentose saarele, kus meil oli bronnitud kaheks ööks telk Palmarese ökoloodžis. Bastimentose saarele astudes, oli kohe selline "juhhuu" tunne, lilled õitsesid, meri vahutas, liiv oli valge ja telk oli tõesti mererannal, otse Red Frog Beachil. Öeldes telk, ei pea ma silmas matka kuppeltelki. Need olid suured telgid, muidust vooditega, väga lahedad! Ilmaga meil väga ei vedanud, sest tuli ikka päris korralikke sahmakaid aga selle eest oli meil toanaabriks üks maailmarändur Ken, kellega läksimegi õhtust sööma ja interneti leviala otsima, sest ökoloodžis internetisõltlastele miskit pakkuda ei olnud. Õhtu võttis jällegi täiesti ootamatu suuna kui meiega liitus üks kanadalastest paar, kellega Ken oli juhusikult metsas tunni eest kohtunud. Kanadalased rentisid kuskil mäe otsas maja ja peagi kihutasimegi nende golfiautoga (päris autosid Bastimentosel ei ole) mööda öiseid dzungliteid ringi. Järgmisel päeval olime tervislikud ja natuke sportlikud ka ning viimasel päeval tervitas meid päike ning saabusid Hawailt profisurfarid, kelle imetegusid meil kahjuks aega imetleda polnud, sest pidime Bocasesse tagasi minema. Bocases tähistasime Kadi sünnipäeva - tema hommikul sukeldudes, mina snorgeldades ning õhtul ootas muidugi sünnipäeva pidu, mille tähistamisele aitas kaasa ka sukeldumisklubi tiim. Järgmine kirjeldus ajab nii mõnelgi lugejal isu peale aga nii see tõesti oli: Õhtust sõime restoranis, mis on ehitatud mere kohale tokkide otsa. Merele vaadates mänglesid meie ees delfiinid nagu muinasjutus. Öösel lobisesime veel ühe hosteli paadisillal ning vesi oli seal nii selge, et paistis läbi ka öösel - aeg ajalt loperdas kohale valgeid kalu, kes hüppasid ja lendasid ning vee kohal lendasid nahkhiired. Pea kohal oli tähistaevas ning sillale pikali visates nägid mitmeid langevaid tähti. Päris kena sünnipäev, kas pole?
Niimoodi rännates kohtud pidevalt uute ja väga põnevate inimestega. Näiteks Bastimentosel peatus üks jutukas vanamees (pildil), kelle puhul selgus, et tegemist on vietnami sõjaveteraniga, kes juba 40 aastat oma purjekaga merel, see ongi tema kodu, midagi muud tal pole. Lisaks sellele, et ta on "see gipsy" nagu ta end ise nimetab, on ta ka kirjanik.
"Going with the flow" stiil on meil päris hästi selge, seekord rääkisid kohalikud meile jälle rannast, kuhu kindlasti minema peaks. Otsustasimegi jääda veel üheks päevaks ning selle ranna üle vaadata. Sõit Drago beachile läks pisikese bussiga, mis oli nii täis, et mind pandi seisma mingi tädi ette pingivahesse. Olime viimased, kes peale võeti, buss pidavat käima iga 2 tunni tagant, ma ei tea, mis see ülejäänud rahvas siis tegi..Aga meie jõudsime kohale ja jalutasime sealt veel Starfish beachile. See koht oli tõesti nagu postkaart - meri kariibisinine, rahulik, palmid erkrohelised, valge liiv ja mere põhjas laiutasid meritähed. Absoluutselt ägedaim koht, mida viimasel ajal näinud olen!
Homme siis lõpuks tagasi Costa Ricasse ja Puerto Viejosse!
No comments:
Post a Comment