Viie kuu jooksul on siginenud pisike turvavõrgustik armsatest inimestest, kes on minu teele tulnud õigel ajal ja õiges kohas. Nemad on mulle pakkunud tuge ja sõprust ning võib olla enda teadmatagi just sellist abi, mida ma tol hetkel vajasin, loodan, et olen ka neile omalt poolt oma olemasoluga millekski hea olnud. Niisiis kahju on minna aga samas ka põnev. Mõtlesin just tagasi sellele 5 kuule ja avastasin, et olen vist kõige rohkem neli päeva selle aja jooksul päris üksi olnud. Alati on olnud keegi veel või siis olen kohe tutvunud kellegagi, kellega oma rõõme ja muresid jagada. Nüüd algab reisiraamatu teine osa, siin ei oota mind keegi ees ja päris täpselt ei tea ka, kuhu ma lähen. Veidi kõhe aga samas põnev. Loodan selle järgneva 3 kuu jooksul ka rohkem enda sees reisida kui seni, ise endas kohale jõudmine oli ju tegelikult selle seikluse põhieesmärk.
Muideks 5 kuu jooksul surfasin ainult korra ja Chirripo otsa ka ei roninud, nii et tegevuslikud eesmärgid, mis ma võtsin enne reisi, jätsin paraku tegemata aga tegin palju muid toredaid asju. Eks alati saab ju uuesti tulla ja teha:)
Viimased 4 päeva olin Uvitas toimuval Envision festivalil. Märkasin festivali promo juba oktoobris aga siis plaanisime sellele ajale Kontikiga reisi ja nii arvasin, et festival jääb nägemata. Kuna reis lükkus edasi ja õnnestus festivalikorraldajatega juhtumisi sõbruneda ja seal vabatahtlikuna ka veidi kaasa lüüa, siis sain endale tasuta festivali passi. Põhiplaan oli osaleda erinevatel workshoppidel aga tegelikult jõudsin ainult 3-4 workshoppi kaasa teha. Kõik, mis välja valisin, olid ühel ajal või järjest ja kui oled 2 tundi ikka joogat vehkinud, siis kohe uuesti ei jaksa. Viimasel päeval käisin koos sõbra Johniga ja esialgu plaanisime ühte joogat ja peale seda flying joogat (lendav jooga siis ilmselt eesti keeles) aga peale 2 tundi teatas John, et tema enam ühtegi allavaatavat koera täna teha ei taha ja mina tundsin end ka nagu kalts, nii et läksime hoopis randa end jahutama. Lendava joogaga puutusin kokku päev varem täitsa lambist, nimelt hängisingi sõber Johniga festivalil kui ta äkki läks mingi mehega rääkima ja ütles, et mingu ma sinna, küll mulle juba meeldib, see mis ta teeb. Ma ei osanud midagi arvata, mees lebas selili ja käskis mul ta välja ülatuvatele kätele ja jalgadele toetuda, lapsena olin nii oma isa käte ja jalgade otsas turninud, nii et mõtlesin, siis proovida kuidas see praegu välja kukub. Oh see oli äge - algul ei saanud üldse pihta kui ta käskis midagi teha või mingi poosi võtta, et mis mõttes, kas nii on võimalik ja ega ma ei kuku..aga kael ja selg said sellise lõdvestuse ja see oli nii äge ja mõnus, et tahaks väga uuesti proovida. Soovitan kõigile kui peaks võimalus olema. Oleneb ilmselt lennutajast ka, et oleks turvaline ja tugev tunne seda teha.
Festival oli vahva, rahvast oli ikka igasugust, peamiselt USAst ja Kanadast ja kohati kiskus täitsa friik showks ära. Ühel õhtul ma lihtsalt ei suutnud, hirnusin laginal. Kahju, et pildid pimeduses välja ei tulnud. Siit mõned näitlikud kirjeldused
- õhtune aeg, vanem meesterahvas, üle keskmise tüse. Seljas on valge triiksärk, must ülikonnapintsak ja lips, jalas on .. liibuvad ujumispüksid ja lühikese säärega saapad.
- õhtune kontsert. lavast umbes 3 meetri kaugusel istub täpselt keskel oma toodud toolil keskealine meesterahvas. Nägu on morn ja sõrmed on kõrvas. Ära ka ei lähe ja nii terve kontsert. Samas reas (esimeses) kargavad hullunult teised inimesed.
Kõiki huvitavaid tattoosid, rõngaid ja igasuguseid veidrusi ei hakka välja toomagi. Siis tundub olevat korralik hipi trend endale põõsad kaenla alla kasvatada. Muidu päris kenad totsid aga kui käed üles tõstavad, mühiseb must mets, vuuh.. Toplessina jalutas seal ka omajagu tüüpe ringi aga no see ei äratanudki erilist tähelepanu. Igaüks oli nagu tahtis. Suurepärane koht inimeste vaatlusega tegelemiseks ja chillimiseks.
Siin ka mõned videohetked, et saaks atmosfäärile pihta:)
Vaba mikker, mida oli vahest raske taluda, rõhk on helil, mitte pildil:-)
http://youtu.be/BFuOT1twuoE
Tantsu esitab Krishna söökla töötajate esindaja:
http://youtu.be/XVJC1T159eI
Etteaste iseenda aktsepteerimsiest ja armastamisest:
http://youtu.be/mhpt0AxmAA4
Peale festivali olime igastahes kogu sellest festivalisuminast täiesti läbi ning otsustasime taastuda ning minu viimase Costa Rica ranniku päeva veeta Dominicali lähedal lemmikrannas. Kas teate kui mõnus on teeselda kaldale uhutud vaala, st. lihtsalt paar tundi vedeleda madalas vees ja lasta lainel end edasi tagasi loksutada, keha täiesti lõtv nagu laibal, kord rullid ranna poole ja siis jälle tagasi vette? Selliseid hetki jääd igatsema:)
Nüüd aga olen mähkunud San Jose lemmik hostelis tekkidesse, pugin tomateid (ostsin neid täna 2 kilo 1 dollari eest - tundub, et pealinna hinnad on kümneid kordi soodsamad kui rannikul, seal saab sama raha eest 2 tomatit) ning valmistun pakkima. Homne päev möödub bussis
Pura Vida!
No comments:
Post a Comment