Kui hakkasin millalgi eelmisel aastal uurima, kuidas ma Panamast Kolumbiasse saaksin, selgus, et ühegi bussi või muu maanteetranspordiga pole see võimalik, sest maad mööda teed ei lähe. Võimalik oleks matkata läbi Darieni aga seal on ellujäämisvõimalus alla 10% kuna ala on narkoparrunite kontrolli all. Siis kuulsin võimalusest Kolumbiasse seilata ning peatuda San Blasi saarestikus. See kõlas lendamisest märksa atraktiivsemalt ja nii sai sellest minu kindel plaan, soov ja tahtmine.
Märtsi algul hakkasin sobivat paati otsima, see osutus eeldatust pisut stressirohkemaks. Mitu paati, mis välja valisin, tühistasid oma reisid või lükkasid edasi. Lõpuks olin Panama Citys ja ütlesin lihtsalt vahendajale, et lähen järgmisega, kuhu mahun ning õnneks tühistaski keegi oma reisi ja sain 2 päeva pärast väljuva Fritz the Cati peale. Panamas tutvusin Daniga, kes pidi samale paadile minema ja nii alustasime koos reisi Panama Cityst Portobelosse, kust pidi väljuma meie paat. Sealses enam vähem ainsas hostelis oligi kogu reisiseltskond juba koos, nii et saime üksteisega päevakese harjuda:)
1.päev
Käsk oli olla kell 10 kai peal, nii me ka olime. Andsime raha ja passid Fritzu kätte ning jagunesime kajutitesse. Uskumatu kui kerge tunne oli kui sellest rahast lõpuks lahti sai, naljakas kuidas siin suurema koguse sularaha kaasaskandmine võib lisapingeid tekitada:) Paadis passisime veel peaaegu pärastlõunani enne kui San Blasi poole teele asusime. Ütleme nii, et enamus seltskonda muretses nende 2 ööpäeva pärast, mis avamerel pidime lõpuks veetma. Mööda rannikut San Blasi poole seilamise kohta ei tulnud pähegi muretseda. Läks sõiduks ja hoolimata pärist kenast ilmast oli merel päris kena tuul. Mina kui loomasõber asusin lahkesti kalu toitma, õnneks ma ei olnud nõrgim lüli, poolakas Magda jõudis minust mõned minutid ette. Lõpuks kükitas pool seltskonda reelingu ääres, teised, kellel isu oli, sõid pannkooke. Õnneks oli Dan abivalmis ja külma närviga, nii et mul oli, kes alt toast sooje riideid tõi ja raskel hetkel juukseid hoidis. Külitasime seal reelingu ääres südaööni, siis jõudsime San Blasi ja sai rahulikult magama minna. Mul oli enda üle hea meel, et ma ei otsustanud haarata teistest võimalustest ning üle Atlandi Portugali purjetada või pakkuda end Panamast Filipiinidele minevale purjekale üheks meeskonna liikmeks.
2.päev
Ärkasime postkaardi saarte vahel, lükkan lestad jalga ja maski pähe ning prauhti vette snorgeldama.. Meie kapten on austerlane Fritz ja hommikusöögiks pakutakse isetehtud musta leiba. Mnjah see leib ei ole minu kõhu sõber ja saan täitsa aru, miks ma sellest 5 kuud puudust pole tundnud. Kunad (kohalikud indiaanlased) pakkusid hommikul müügiks suure haikala ja 15 taala eest see meie paadis maitsvateks roogadeks ka muundus. Sõime seda 2 päeva ja ma arvan, et sellest saab veel tagasiteelgi keegi hea kõhutäie. Päeval purjetasime natuke saarte vahel.
San Blasi arhipelaagi kuulub üle 300 saarekese, neist vaid 49-l on elanikud. Mõni saar oli vaid liivaluide paari palmiga, mõned umbes 200 meetrit pikad aga mahutasid endale terve kuna indiaanlaste külakese. Käisime ühel saarel, kus elasid kuna indiaanlased, lisaks hüttidele oli seal ka kool ja loomulikult CocaCola bännerid ning ka poeke, kust koolilapsed coca purkidega välja jalutasid.
Õhtuks sõitsime imekauni palmisaare varju ankrusse. Kõlgutasin just paadininas jalgu kui delfiinid otse ees sulpsu lõid. Enne päikeseloojangut tegime veel snorgeldamistiiru ning nägin päris korralikku pirakat astelraid. Nii õnnelik oli olla pärast neid delfiine, raid, meritähti ja kalaparvesid erksinises koralli liivase põhjaga meres, et võttis täitsa ühe silma naerma teise nutma:) Ühesõnaga olin üliõnnelik, et selle tripi ikka ette võtsin:)
3.päev
Taaskord ärkamine imeliste saarte vahel ,hommikune snorgeldamine ja jalutuskäik palmisaarel. Seejärel paar tundi seilamist ning peatusime imelise korallriffi külje all. See oli täiesti fantastiline vaatepilt, mis seal avanes. Mitte eriti palju kalu aga korallid olid lihtsalt suurepärased! Seejärel algas aga reisi kardetavaim osa. Päikseloojangul asusime teele Cartagena poole, mis tähendas umbes 36 tundi ilma peatusteta avamerel. Kõik krõbistasid varakult merehaiguse vastaseid tablette ja valmistusid hullemaks kalatoitmise maratoniks. Istusime kuni pimedani paadininas, kus oli lõbus lihtsalt suuri laineid püüda ja aeg ajalt ilmuvaid delfiini parvesid imetleda. Imekombel õnnestus mul tol ööl isegi magada.
4.päev
Oleme avamerel ja sõidame peatusteta. Istun ilusti ninas ning lõbustan end ootamatult tulevate suurte lainetega, mis mind põlvist saadik sooja Kariibi mere vette viskavad. Mõnedel on paha, minul õnneks mitte. Kuigi jah, lugeda ei saa, siis hakkab kohe halb. Seega teen järjest umbes 3 hispaania keele tundi ning vaatan niisama merd ja pilvi. Hommikul lõbustavad meid umbes paarkümmend delfiini laeva ninas. Täiesti maagiline hetk ja päris raske sõnadega seda edasi anda. Sama kordub päikeseloojangul, siis on delfiine veelgi rohkem. Avastasin, et kui plaksutan, siis ühele delfiinile meeldib hüpata ja keerutada. Piltide tegemise peale ei raatsinud neid hetki ´kulutada, lihtsalt vahtisid lummatult. Teised toredad elukad on lendkalad. Ühel reisisellil õnenstus kala leida isegi oma voodist:) Kapten ennustas, et keskköö paiku oleme Cartagenas aga umbes 20 miili enne tõusis tugev tuul ja sadas vihma. Minu kajutis, mis oli paadininas, oli selline mürgel nagu keegi üritaks palkidega paati sisse rammida. Lisaks hakkas akna vahelt vett sisse pressima, nii et voodi oli märg ja seljakott kaasaarvatud. Voodisse ronimine ja voodist välja ronimine lõppes arvukate tulevaste sinikatega. Lõpuks kobisin magama tagumisele tekile kuniks kell 2 hommikul jõudsime Cartagenasse.
Mitte kõige parem video kvaliteet aga ehk siit saate aimu minu delfiini imest:)
http://youtu.be/cvKX__DfBYk
2. päeva hiljem Cartagenas
Linn on fantastiline, tõesti nagu postkaardil! Passid saime koos õigete templitega kaptenilt ilusti kätte. Enamus seltskonnast kurdab, et aeg ajalt maa väriseb ja kõik rapub. Samuti minul. Esimene kord kui see mind kummardades tabas, tundus rappumine nii päris, et olin kindel, et tegemist on maavärinaga. Mul on väga hea meel, et selle reisi tegin, hoolimata sellest, et kere aegajalt proovile vastu tahtis panna, on see absoluutselt super kogemus!
No comments:
Post a Comment