Friday, March 16, 2012

Kui veab viltu

Üleeile öösel kui peaaegu terve öö rahutult niiskes telgis vähkresin ja vihma lakkamatu krabin tavapärase uinutamise asemel mind täiesti marru ajas, otsustasin plaanitust varem oma asjad pakkida ja uutele jahimaadele minna. Täna hommikus surusin oma haisvad ja niisked riided haisvasse seljakotti, hallitama läinud kingad kah, embasin kõiki hüvastijtuks ja lasin end Bocase linnakesse visata. Hellitasin end kuuma dushi ja kuiva võrkkiigega ning varsti plaanin minna vaatama, mis reede õhtul pakkuda on. Esialgne plaan on homme varahommikul Panama Citysse minna kuigi kaalukausil oli ka Costa Ricasse tagasipöördumine. Otsustamine ei ole kerge.
Mis ma 10 päeva jooksul siis õppisin?
a.)Seda, et ma ei ole ikka läbinisti dzungli inimene, st. minus on jätkuvalt piisavalt city girli, kes naudib teatud elumugavusi. Mulle meeldib küll looduses käia ja matkata aga metsas telgis magamine üle nädala ilma sooja vee ja lõõskava päikeseta on minu jaoks liig mis liig. Mulle meeldib elada linnas, kus on piisavalt loodust või siis linna lähedal, et saan vajadusel käia end linnas tuulutamas. b.) nö. kotis elamine hakkab väsitama, ma tahaks oma asjad kuhugi laiali laotada ja elamise oma käe järgi sättida.c.) päikesepaiste -in; vihm, seda eriti rannas-out (aga no seda teadsin ma enne kah).
Lisaks sellele, et ilmaga vedas viltu, on ka tänane päev äpardustega sisustatud. Mõned näited.
Hommikul kui Palmarist hakkasin paadi doki poole kõmpima u. 15 kilone seljakott seljas ja väike seljakas kõhu peal, siis tibas kergelt vihma. Tiigi juures silmasin ühte musta lindu, keda olen mitu korda näinud aga kunagi pole kaamerat käepärast. Jäin seisma, et otsin oma kõhu peal olevast seljakast kaamera kui nägin, et teisest suunast tulevad 2 inimest ja lind lendas selle peale minema. Samal hetkel lärtsatasin koos oma koormaga selili ja liuglesin mööda savist teed tagumiku peal alla poole. Päris kena liug oli ja veel vahvam oli end sealt püsti upitada kogu selle koormaga. Vastu tulnud inimestel ka tore vaadata:) Kahju, et vastlapäev ei olnud..
Lõunaks mõtlesin soojendada eilsest järgi jäänud pastat. Läksin hosteli kööki aga seal oli koristaja just ametis pliidi pesemisega. Ootasin siis kannatlikult kuni ta peseb, nii 20 minutit. Panin pasta juba pannile valmis ja kui ta lõpetas, hakkasin panni pliidile tõstma. Panni sang oli aga mingi vingerpussiga ning pann pöördus sekundiga ümber ja kogu mu pasta lendas plärtsti põrandale. Nii et jäin siis lõunata. Loodan, et õhtusöögiga läheb paremini:)
Ah ja veel..paat, millega ma lootsin Kolumbiasse saada ei väljugi lubatud ajal, seega pean leidma miskit uut.
Loodan, et õnn pöördub minu juurde tagasi või leian oma Chi vm. iganes selle kohta öeldakse.
Kallid!

4 comments:

Lauri said...

Lahedalt kirjutad kuule!

Lauri said...

Lahedalt kirjutad kuule!

Roosa said...

oi ma irvitasin seda vastlapäeva asja :)

Roosa said...

oi kuidas ma irvitasin seda vastlapäeva võrdlust :)