Mida ma siin vabatahtlikuna teen?
Üldiselt päris vähe, sest vabatahtlikke on siin päris palju ja enne minu tulekut olid neil juba
ülesanded ära jagatud. Pidin esialgu baaris mõned tunnid töötama aga pole sinna veel löögile saanud. Nii ma siis püüan ise midagi kasulikku endale tegemist otsida või vahel Chris (omanik) leiutab midagi. Koristan kööki või istutan pottidesse uusi lilli või pühin põranda liivast puhtaks jne. Ühesõnaga võiks rohkem tegemist olla, sest ega siin metsas läheb muidu hulluks ära. Elame telkides, mis on väga basic, ehk siis mina väga kaua nii ei jaksaks. Uni on mul hea, eriti kui vihma sabistab, siis võin 11 tundi järjest nurruda seal telgis. Ainult riided on jälle kõik suurest niiskusest haisema hakanud, asi mille Costa Rica vihmaperioodist olin juba unustanud.
Eile oli tore õhtu, veidike elevust dzungli ellu. Üks siinsetest töötajatest, Sebastian, on pillimees ja laulja ning kuna ta läheb nädala pärast Malile aafrikattrumme ja kora mängu õppima, siis oli tema bändi poolt lahkumiskontsert. Kontsert läks sujuvalt üle lõkke ümber laulmiseks ning üllatuseks võttis
laulmise üle üks külaline, nii et sain kogeda peaaegu sama toredat lõkkeõhtut nagu meil on jaanipäeviti Muhus. No Vahuri vaiki kui võid muidugi keegi üle ei löönud ja Lauri ning Jüri seda vene keelset laulu aga muidu oli päris tore:)
Veidi inimestest ka, kes siin vabatahtlikena toimetavad või kes siit läbi astuvad.
Seltskond on meil väga rahvusvaheline. Omanikud on ameeriklased Chris ja Kristen, aednik ja koristaja on kohalikud ning vabatahtlikud on itaallased, norrakas,
ameeriklased, kanada prantslane.
Andres ja Ave-Maria
Andrese ema on itaallane ja isa tico, seega Andres valdab vabalt itaalia, hispaania, inglise ja pisut ka prantsuse keelt. Ave-Maria on Quebecist. Nad kohtusid Andresega eelmisel aastal Indias, pärast Indiat jätkasid suhtlemist ning nüüd reisivad koos. Peale Bocast lähevad nad San Josesse, kus elab Andrese isa ja pool suguvõsa. Andres on kirglik söögitegija ja tema kokatud paninid, mis klientidele maha müüakse, näevad väga isuäratavad välja.Tõsi küll ma ei ole neid veel proovinud, sest olen praegu säästurežiimil. Ave-Maria oli Kanadas sotsiaaltöötaja ja õpetaja, praegu oskab ta punuda ilusaid ehteid. Muljetavaldav on see, et nad on siin elanud juba 2 kuud. 2 kuud telgis, ilma sooja veeta ja internetita - see oleks minu jaoks pisut liig. Aga nemad väidavad seda nautivat.
Võib-olla kahekesi koos on see kuidagi romantilisem:) Igastahes ka teine itaallane, Jose, on siin juba paar kuud ning samuti norrakas.
norrakas Einstein.
Ausalt öeldes ma ei mäletagi, mis ta päris nimi oli, kõik kutsuvad teda Einsteiniks. Ta on silmatorkavalt pikem ja suurem ülejäänud siinviibijatest. Kohalik papagoi Marley armastab tema peas ja õlal istuda. Sadamas oligi mul Einstein Marleyga vastas. Üritasin üks päev ka Marleyga sõprust teha ja teda oma õlale saada aga Einsteini juurest ta ilma koleda hädakisata ära ei tule, ei minu ega kellegi teise juurde. Einstein ostis Sebasstianiga kahasse vana purjeka ja plaanib siia kanti elama jääda. Praeguseks on ta Palmari loodžis vabatahtlikuna toimetanud ka paar kuud. Kui purjekas korda saab, lähevad nad sellega Kariibidele reisima.
Mitch
Mitch ei ole vabatahtlik vaid klient. Lihtsalt põnev ameeriklane, kellega esimesel õhtul rääkisime ameerikaliku ületarbimise koledustest, recyclingust ja prügist. Mitch töötab ÜROs ja on elanud tööga seoses nii Roomas kui Equadoris. Tema algatusel käisime ka ühel pärastlõunal rannast prügi korjamas. Tutvustasin talle Eestist pärit World Cleanup algatust ka. Lisaks mängib MItch kenasti kitarri ja laulab.
Niisiis jälle üks tavapärasest ameeriklase kuvandist täiesti erinev persoon:)
Sebastian
Sebastian oma soojade pruunide silmade ja maheda häälega on minu arust sellest kambast kõige sõbralikum inimene. Tema on kohalik ja elab Bocase linnakeses. Sebastian armastab väga muusikat, mängib oma bändis kitarri, trumme ja korat (Burkina Fasost pärit keelpill, midagi suure kitarri sarnast). Sebastian läheb peagi Aafrikasse Malisse neid pille õppima.
Mustlane (gypsi) ehk John Smith.
Veider vanamees, kes elab oma vanaaegses purjekas, vt. Mermaid of Carriacou ning olevat ka kirjanik (Little Fish Big Pond).
Enne kui ta purjetama hakkas, olevat ta Vietnami sõjas arstina olnud mõnda aega. Gypsi plaanib mõne nädala pärast purjetada ühele Kolumbia saarele ja sealt edasi Portugali. Kui ma õigesti mäletan, siis National Geographic pidavat tahtma tema purjekast ja temast filmi teha. Korraks tundus mulle isegi mõte 40päevaga üle Atlandi Portugali purjetada päris lahe, sest lennupiletite hinnad on taevasse lennanud ja koju pean ju kuidagi saama:) Siis aga lobisesin gypsiga tema merel olemise filosoofiast ja loobusin mõttest. Hull vanamees otsib omale ikka naist sinna paati ja no mina nüüd küll see naine olla ei taha:) Aga muidu päris põnev kuju, lobiseb nagu raadio, lakkamatult.
Eile teatas keegi, et ilmaennustuses olevat lubatud veel 13 päeva vihma. See tundub päris hull ennustus, seega hakkan vaikselt mõtlema, kuhu siit põgeneda. Rannas on tore elada küll aga päikest tahaks ka siis näha:)
p.s. Üks päev käisin Bocase linnakeses süüa ostmas ja asju ajamas. Kesk-Ameerika on ikka väike küll. Eelmine kord kui siin olime, kohtusime Dominicalist inimesi. Seekord põrkasin kokku pizza baari uksel Kurtisega, keda teadsin Montezumast, nimelt üritas ta mu surnud arvutile eluvaimu sisse puhuda. Lobisesime veidi ja läksin mööda peatänavat edasi. Siis põrkasin kokku Nikkiga, kellega koos Adelantes töötasime. Small world:)
No comments:
Post a Comment