Külalised Eestist

19nda veebruari hommikul oli mul pühakohus autorendist auto võtta ja Matile ning Pallole lennujaama vastu minna. Läksin ilusti varakult Alamosse kohale ja olin enne veebis isegi kõik oma andmed sisestanud, et auto üleandmine läheks kiiremini aga ikka sahmiti ja uuriti ja lõpuks kui olin oma meiliaadressilt rentijale oma rendi kinnituse edasi saatnud, jõudsime lepinguni. Nimelt oli rentija hirmus üllatunud, et kuidas ma sellise hinnaga diili sain. Olekski juba õnnelikult nö. soodsa auto kätte saanud kui hakati krediitkaardil tagatist broneerima. Loomulikult ei olnud mul kuu lõpus sellist vaba krediiti võtta ning lahenduseks pakuti, et kui võtan 20 dollari eest päevas täiskindlustuse, siis reserveeritakse poole väiksem deposiit. No mis mul üle jäi, nõustusin täiskindlustusega ja kihutasin õnneks ikka õigeks ajaks autoga lennujaama. Leidsime üksteist kenasti üles ja et mitte ühtegi puhkuseminutit raisku lasta, asusime kohe Poasi vulkaani poole teele. Poas asub suht lennujaama lähedal ning selle kraater on maailmas suuruselt teisel kohal. Olin tähelepanuta jätnud  selle tõsiasja, et tegemist oli pühapäevaga. See on päev kui kõik kohalikud ka vaatamisväärsustega tutvuvad ning loomulikult lookles mäest üles rahvuspargi väravasse pikk autode rivi. Natuke aega nõkutasime sabas aga umbes poole tunniga olime endale piletid lunastanud ja tatsasime Poasi matkaradadel. Kogu mägi oli mattunud udupilve ning õhus levis mädamuna hais. Ilusti nägime järve aga suuruselt teine kraater oli lihtsalt udupilv, millest sai üks pilt
tehtud ning kihutasimega edasi.

 Plaan oli lõunatada Sarchis, väikses linnakeses kohviistanduste vahel, mis on käsitöö keskus. Tegimegi esimese soda peatuse kohaliku casadoga, heitsime pilgu värvilistele kohviubade vedamise vankritele ning oligi viimane aeg Puntarenasesse startida.

Puntarenases oli sel päeval 2 nädalat kestnud festivali viimane ja suurim pidu - tänavakarneval ja salsafestival. Karnevaliks jõudsime täpselt kohale aga salsafestivali kohta ei osanud meile keegi midagi kosta. Pidu käis iga pool tänaval, rahvas oli lõbusas tujus ja mõni juba ka pisut liiga nokastanud olekus. Karnevali peasponsorid tundusid olevat Kölbi (kohalik riigiosalusega, esimene ja suurim mobiilioperaator, ülejäänutele avati turg alles 2011) teine toetaja oli pank, miskipärast olid ainult nende logod, maskotid jms karnevalil esindatud. Kohati tekkis tunne, et pangatöötajad ongi sinna rongkäiku oma puusa jõnksutama saadetud:) Tänava ääred olid täis igasuguseid söögi ja joogipakkujaid nagu ikka sellistel üritustel.
Siin väike videomeenutus rongkäigust:
http://www.youtube.com/watch?v=xNoYbKX2Ae8&feature=g-upl&context=G2bc0805AUAAAAAAABAA
http://www.youtube.com/watch?v=D3xWB7EBJCQ&feature=g-upl&context=G278edbeAUAAAAAAAAAA
 Peale mõnetunnist tuiamist otsustasime ööseks Manuel Antoniosse sõita.
Leidsime endale kena merevaatega cabina ning jäime sinna kaheks päevaks. Mati ja Pallo tegid teisel päeval canopy tuuri, millega jäid väga väga rahule.Õhtul üritasime mingit live muusikat leida aga jõudsime ainult jungleboysi kuulama, mis oli midagi meie mehe sarnast, igastahes päris õudne. Teisel päeval oli kavas kohustulik rahvuspargi külastus. Siis veidi ujumist ning asusimegi Monteverde poole teele. Teel vaatasime hiiglaslikke ameerika krokodille Tarcolese jõel ning tegime korralikku autoorienteerumist. Siin on kohati olulistel ristmikel märgid ikka väga puudulikud. A la stiilis, et kogu tee näitab kui palju on Tallinnani
ning siis enne suurt Tallinna ringi näitab, et Laagrisse on 20km. Aga kust peaks mina turistina teadma, et Laagri on vahetult enne Tallinna ja kuhu siis keerata? Nii me siis keerutasime omajagu kuni jõudsime teeotsani, mis näitas Monteverde peale. Oli tund päikeseloojanguni ja tee millele keerasime, kaetud teravate põllukividega. Umbes paarkümmend kilomeetrit oli ikka korralikku nikerdamist kaherattaveolise sõiduautoga aga vaated olid ilusad. Pimedas jõudsime lõpuks Monteverdesse. Pärast mingit adekvaatsemat kaarti vaadates leidsime ka parema tee üles, nii et tagasitee oli lootust lihtsamate pingutustega läbida.
Monteverdes läksime hommikul Monteverde pilvemetsa kaema. Monteverde rahvuspargis on ka punkt, mida nimetatakse continental divide-ks ehk siis sealt punktist vasakule voolab vesi Atlandisse ja paremale jäävates jõgedes Vaiksesse ookeani. Õhtuks sõitsime San Josesse, et Pallo järgmisel hommikul lennukile panna. Õhtul oli programmi planeeritud Escazu jazziklubi külastus, kuhu minek oli grandioossne autoorienteerumine hispaania keelsete dialoogidega. Peale pooletunnist tiirutamist, 3 korda ühte kohta tagasi jõudmist ja umbes 7 korda tee küsimist olimegi kohal.
Kontsert oli päris äge ja mina jälle mõnulesin, sest mitu kuud pole sellist mõnusat kultuurielu maitsta saanud. Kuigi jah külm oli, San Joses läheb ikka õhtuti pagana külmaks. Kohalikud käivad kõik saabastes ja paksude jakkidega.
Järgmisel hommikul viisime Pallo lennujaama ja tahtsime enne auto tagastamist veel Matiga Irazu vulkaani juurest läbi käia aga liiklusummikud olid hirmsad ning keerasime jälle paarist kohast valesti ning lõpuks saime aru, et mõistlikum on hoopis rahulikult hommikust süüa ja siis auto tagasi viia. San Jose liiklus kesklinnas on lihtsalt õudne, lihtsam oligi auto parklasse panna ja jalgsi oma toimetused ära teha. Seejärel istusime bussi ja sõitsime Kariibi mere rannikule Manzanillosse paariks päevaks puhkama.
Manzanillo on selline rahulik väike külake, kus on veel ka kohalike elu ning paar sodat ja imehea jäätisega kohvik. Mõnulseime niisama ning ühel päeval võtsime jalgrattad ning sõitsime Puerto Viejosse ja kõigisse ümberkaudsetesse randadesse. Proovisin kätt giidina ning õnnestus näidata Matile laisklooma, oravat, raid ja möiraahve.
Peale kahepäevast lebotamist asusime Tortuguero poole teele. Võtsime Limonist paadi ja sõitsime mööda kanaleid Tortuguero külla. Sõit võttis kuskil 3 tundi ja selle jooksul näidati meile ka kõik 3 ahvisorti ära, nägime veel laisklooma ja krokodille ning muidugi igasuguseid sulelisi. Õhtuks olime sellest nii küllastunud, et mingit öist või varahommikust jõetuuri ei viitsinudki teha, niisiis jalutasime niisama ning järgmine päev sõitsime mööda pisikesi kanaleid paar tundi, et saada San Josesse mineva bussi peale.
Eelviimaseks päevaks jätsime kommi, ehk siis raftingu Pacuero jõel. Pacuero jõgi kuulub maailma ühe viie kaunima jõe hulka, kus raftingut teha. Juba sõit sinna oli ilus, läbi Orosi orgude ja vihmametsa. Tore giid oli ka kaasas, kes näitas ja seletas iga asja kohta, mida aknast nägime. Rafting oli III-IV klass ja IV klassi surnuaia nimelisel laskumisel lendasin mina paadist välja nagu naksti (õnneks enne ei öeldud, et tegemist on surnuaia laskumisega). Kuidas see juhtus, ei saa ma siiani aru kuna olime just saanud käskluse paadi keskele maha istuda ja täitsin ilusti käsku ning hoidsin nöörist  kinni kui äkki olin sulpsti vees. Egas midagi kuna meid oli täpselt instrueeritud, mida vettekukkumisel teha, siis nii tegingi ja päris kähku sikutati mind paati tagasi.
Kuhugi ma end ära ei löönud ja üldiselt oli kukkumine lihtsalt fan vahejuhtum. Suuremaid ja väiksemaid koskesid oli iga natukese maa tagant, kirjade järgi kokku 38. Mõnikord saime ikka korralikult märjaks ja paar korda kõikusime kivi otsas kah. Vahepeal sadas vihma ka korralikult, nii et minul ikka lõug värises külmast ja oleks tahtnud rohkem mõlatada, et sooja saada. Igastahes tore üritus ja suured tänud  costasolraftingule asjatundliku tripi eest,  soovitan  neid kõigile kes siin raftingut tahavad teha:)

Õhtul lõõgastasime raftingust pinges õlaliigest valge veiniga ja nautisime kodust hostelit pargi serval. Täna jäi Mati omapäi San Josed avastama ja mina sain Envisioni festivali korraldajate poolt küüti Dominicali. Homme hakkab siin festival ja vabatahtlike abikäsi oli väga vaja. Saan siis tasuta ürituse passi ja loodan, et töö kõrvalt saan ka workshoppe ja mõnda kontserti nautida.
Pura Vida!