Almirantes võitlesin jällegi taksojuhtidega. Siiani olen pidanud end eestlastele mitteomaselt suhteliselt avatuks ja mitte rassistlikuks inimeseks. Selle reisi käigus olen avastanud, et olen täiesti puhtakujuline rassist. Nimelt Costa Ricasse tulles kui lugesin ajaloost, et veel eelmise sajandi keskpaigaski ei olnud mustanahalistel lubatud Kariibi poolelt Central Valleysse ja Vaikse ookeani poole tulla. Kui banaanirongide meeskond koosnes mustadest, siis Siquirreses toimus alati meeskonna vahetus valgete vastu. Seda fakti lugedes tundus see mulle ikka suht shokeeriv. Nüüd seal käies ja nende mustanahalistega asju ajades, mõtlen, et jumal tänatud, et nad on jäänud ainult Kariibi rannikule. Õudne on teha sellist üldistust ja kindlasti on seal ka väga palju kenasid mustanahalisi. Need kokkupuuted, mis minul nende inimestega on olnud, on aga loonud arusaamise, et nad ainult üritavad mulle mütsi pähe tõmmata ja petavad kus vähegi võimalik. Ning nad ei ole sõbralikud. Näiteks taksojuht küsis esimese hooga 12 taala sadamast bussijaama sõidu eest, kui ma temaga hispaania keeles vaidlema hakkasin ja ta aru sai, et ma ei kavatse tema autoga selle raha eest edasi sõita, siis läks hind 1 dollari peale, mis oli suht aus hind. Samal ajal hüppasid autosse 2 muud musta meest, olin juba tige nagu herilane ja küsisin neilt, et kas me jagame kulusid, et nad auto peale tulid, siis vaatasid nad mind kui tulnukat ja kobisid välja. Bussipileteid müüs ka must mees, see kasseeris minult 20 senti rohkem kui pileti peal hind kirjas. Ma lihtsalt ei viitsinud selle 20 sendi pärast tüli üles võtta, saab endale 2 banaani osta selle eest.. aga kogu see käitumine näitab, et valge on nende jaoks lüpsilehm ja mulle see staatus sugugi ei meeldi. Ka Panama Citys olen tähele pannud, et mustad taksojuhid (eriti veel vuntsidega mustad) küsivad mitmekordset hinda, nüüd kui olen juba hindadega enam vähem kursis, siis tean, et siin üle 2 taala takso ei maksa ja valin alati panamalase, need on üldjuhul sõbralikud ja saab hispaania keelt praktiseerida ning ei pea hakkama hinda 6 taalast alla kauplema.
Bussisõit Almirantest Davidi oli väga ilus - üle mägede ja orgude ning mägedes oli iga 100meetri järel mõni kaunis kosk. Davidist edasi on tavaline prügiga ääristatud maantee. Minu suureks shokiks avas ka bussijuhi abiline akna ja kihutas plekkpurgi aknast välja. Mul oli suu ka lahti ja otsisin hispaania keelseid sõnu, et hakata targutama aga ei suutnud ühtegi lauset moodustada..Pole siis ime, et neil teeäär kilekottidest ja pudelitest kirju on.
Hostelisse jõudes valasin kogu oma koti sisu pesumasinasse ja kui paari tunni pärast selle puhtusest lõhnavana ja kuivana tagasi sain, siis olin nii õnnelik, et lihtsalt nuusutasin oma riideid ja ei teadnud mida kohe selga panna suurest õnnest. Eile oli St. Patricku päev ja mingi osa maailma inimestest tähistavad seda kõva pummeldamisega. Kuna mu hostel asus peotänavale väga lähedal, siis ajasin end hoolimata väsimusest ka linna peale. Tänav oli ääristatud restoranide, pubide, kohvikute ja ööklubidega. Autod olid üks uhkem kui teine, tundub, et tutika bmw, audi ja mersu omamine on panamalastele auasi. Tütarlapsed kandsid valdavalt kontsi, mille kõrgus algas 8 sentimeetrist ja liibuvaid seelikud, mis üldjuhul ei olnud pikemad kui 8 sentimeetrit. Mina oma madalate nahkplätude, poolpika kleidi ja blondi peaga paistsin kaugele kui turist. Kuna mitmed inimesed on maininud, et "panamalased on kuulsad oma pidutsemiste pärast", siis kujutasin ette, et on mingi raju tants ja trall igal pool aga tegelikult ei olnud midagi erilist. Mingi hetk kopereerusime ühe Californiast pärit ümberasunud Frankiega ja vaatasime klubi, mille ukse taga oli olnud tippajal kõige pikem saba. Selle klubi lagi vilkus nii, et juba peale ühte õlut hakkas mul pea ringi käima ja süda läks pahaks. Imelik, et keegi teeb oma klubisse sellise lae, mis oluliselt võib vähendada alkoholi läbimüüki..
Täna olen asju ajanud, et leida endale paat ja kolasin niisama linna peal. Eelmine kord Panama Cityt külastades, sai käidud rohkem vanalinnas, nüüd jalutasin pilvelõhkujate vahel ja mere ääres. Lahe on see, kuidas pilvelõhkujate vahelt võib leida ilusaid koloniaalstiilis pärleid. Õnneks ei ole see iseloomutu pilvelõhkujate maania neid väikseid vanu maju välja söönud.
No comments:
Post a Comment