Brasiilia reisipäevik, 4.02 Rio

Laupäeval, käisime öösel Lapas. Läksime koos iirlastega aga kaotasime nad õige pea ära ning jätkasime siis Joeliga kahekesi. Lõbustasime end väikeste kihlvedude ja caipirinhadega. Sadas täiega aga sellest hoolimata jalutasime tänavatel ja vaatasime, mis toimub erinevates kohtades. Mingi hetk tutvusime 4 kohaliku kuti ja Denveri tsikiga ning jätkasime tuuritamist nendega. Oli jälle päris lõbus kuigi mul rippus käe otsas üks väga järjekindel aga üsna tüütu sell, enne 5:30 me koju minna ei taibanud. Kodus avastasin, et näen välja nagu kodutu - jalad olid savist ja porist korpas, kingad olid poole värvist mulle jalgade külge jätnud, nii et nüüd olin saanud endale sellised kenad prükkari jalad.
Pühapäeval oli ilm kehv ja sadas vihma, otsustasime päeva kulutada shoppamisele ning sõitsime Rio De Sul kaubakeskusesse. Nipet näpet sai ikka ostetud ka kuigi olin ikka paras kudend räim, pidin peaaegu ühes poes läbi klaasseina kihutama. Ilgelt piinlik. Pärast shoppamist otsustasin veel ilma trotsida ja kuna enam ei sadanud, otsustasin copacabanale ujuma minna. Vesi oli ikka pagana külm, aga ära käisin! Tagasiteel liitusin veel ühe väikse karnevali rongkäiguga ja tegin paar kiiret samba sammu, tundsin kohe kuidas karneval paneb jälle vere käima. Kella 9ks läksime sambadroomile aga kui kohale jõudsime, saime aru, et oleks võinud tulla mitu tundi varem. Meie 3s sektor, kus ei olnud kindlaid kohti, oli puupüsti täis, nii et pidime end lihtsalt kuhugi vahele pressima. Kokkuvõtteks saime väga head kohad, seisime kohe esimeste selja taga, lihtsalt pilti oli paha teha kuna inimesed ei seisnud nagu tukunuid vaid vehkisid ees täiega tantsu, nii et nende käed ja pead alatihti ka pildile tikkusid. Sambadroomile olime kaasa võtnud veepudeliga pisut cashasat, et vajadusel saaks patareisid laadida. Sambadroomi sissepääsu juures keegi ei kiusanud ja kotte läbi ei otsinud, selle asemel pisteti pihku hoopis tasuta kondoome, vastavalt siis näo järgi, Joelile anti ainult üks aga mina sain kolm ;)
Rongkäik oli äge, super kostüümid ja puha. Ega me ei olnud enne uurinud suurt midagi karnevali kohta, õnneks oli Joeli kõrval üks spiikiv proua, kes oli kõigega väga kursis ja valgustas meidki, nii oli paraadi kohe teine tera vaadata. Hoolimata sellest, et aeg ajalt saime korraliku vihma sahmaka, tammusime ikka sambarütmis edasi, kell 3 öösel tundsin mina, et ma vajaks uusi jalgu ja et hirmus väss on peal ning tahaks alla anda. Joeli ergutuste peale püsisime ikka ilusti võiduka lõpuni, mis oli kell 5:30. Tulime bussiga koju ja kell 6 juba norisesin vist magada.

4.02 õhtul
Kahjuks oli ilm jälle vihmane ja unistusest end rannas välja magada ei saanud miskit. Otsustasin minna keskusesse arhitektuuriga tutvuma ja Joel otsustas kaasa tulla. Vihm lakkas kohe kui olin metroo eest ostnud hetke-emotsioonide ajel tohutu suure, ruudulise vihmavarju (oleks teadnud, et see vihma hind on, oleks mitu päeva tagasi ostnud). Vaatasime modernset katedraali ja Lapase akvadukti, siis oli plaan sõita vanaaegse trammiga Santa Teresasse. Trammile oli aga hull järjekord ja Joel otsustas hoopis internetikohvikusse minna ja helistada neile brasileirodele, kellega me laupäeval olime tutvunud. Mina jäin siis oma trammi ootama, passisin seal peaaegu tunni aga oli vahva sõita küll sellega üle akvadukti ja Santa Teresa oli imearmas linnaosa väikeste kunstipoodide ja huvitavate söögikohtadega. Ka majad olid sellised väikesed ja armsad, jalutasin ja kaifisin seal ringi ning lõpuks jõudsin tagasi Lapasse. Klõpsisin pilte ja tulin bussiga koju. Kodu juures otsustasin, et hüppan veel kohalikust sucorejast (kohalikud mahlabaarid suurepäraste värskete mahladega) läbi ja proovin mõnda head mahlasegu. Sucoreja müüja oli lõbus tore itaallane, kes oli Riosse 9 aasta eest kolinud ja spiikis englishit mõnusalt, lisaks sellele teadis ta Eestit ja isegi president Merit. See oli muljetavaldav, sest üldiselt on Eesti siinkandis tundmatu koht.
Kui koju jõudsin, oli Joel juba linna peale läinud ja iirlased valmistusid sambadroomile minema. Tundsin, et olen nii väsinud, et hoolimata sellest, et on viimane õhtu, olen täiesti kalts ja võimetu Lapasse minema. Keerasin magama ja pool kümme ärgates oli tunne juba palju parem. Otsustasin, et kappan kõigepealt pisut copacabanal ringi ja siis ehk kui jõuan lähen Lapasse järgi. Nukrus puges hinge, sest viimane õhtu oli nii kiirsti kätte jõudnud, Rio nii armsalt omaks saanud, et kuidagi ei tahtnud lahkumisele mõelda. Rahvas jalutas Copacabanal, muusikud mängisid rannabaaris ja capoeira kutid tegid trikke , karnevalilised möllasid. Sattusin rääkima kahe brasileiroga, kes plaanisid minna kahe päeva pärast Argentiina-Tsiili-Paraguai mootorratta matkale. Jõin nendega paar caipirinhat ja käisime kuskil kohalikus päris huvitavas söögikohas. Miskipärast jäin aga täitsa köhaseks, nohuseks ja nii ei tulnud suurematest peoplaanidest midagi välja, toimetatigi mind ilusti autoga koduukse ette ja kobisin peale peotäit paracetamoli magama.
Iirlased saabusid samuti alles 5 ajal ja Joel sadas sisse suure bravuurse lärmi ning kahe kohalikuga millalgi kell 6 hommikul. Õnneks kadus ta välja tagasi ja kell 8 leidsin ta lõpuks telekatoas sandaalid jalas väärikalt toksilises olekus magamast. Hiilisin siis välja oma viimast päeva nautima ja jätsin ülejäänud rahva magama.

Ilm ei olnud päikseline aga valgus oli ere ja vihma ei sadanud. Ipanemal olid tohutud lained. Ujumine oli arusaadavatel põhjustel keelatud ja politsei kopter sõitis iga natukese aja tagant lainete murdumise kohal, korra isegi nii madalal (või tuli laine nii kõrgelt), et kopter oleks peaaegu lainesse jäänud. Vägev oli. Lõunaks jõin kookose mahla ja istusin Ipanema ja Copacabana vahelisel kaljul.
Õhtul lennujaama sõites tõdesime mõlemad, et Rio oli super ja et jube kahju on lahkuda.

Brasiilia reisipäevik, 2.02 Rio

Juhhuu, karneval algas!
Juba eile õhtul sõitsid linnas ringi muusikat mängivad autotrackid, täis tantsijaid ja rahvas tantsis neile järele. Olin just dushi alt tulnud kui kuulsin nii valju muusikat nagu oleks pidu meile korterisse tulnud, panin kähku riidesse ja tormasin välja. Super! Auto liikus copacabana ranna poole ja rahvas kõik tantsis kaasa, nii äge oli! Tegin õhtul mitu jalutuskäiku läbi copacabana kvartalite ja ahmisin endasse kõike seda melu.
Hommikul ärkasin jälle vara ja kappasin kohe ATM-st raha võtma. Kuna riided olid kõik mustad ja pesu pesemine maksis rohkem kui uued riided, siis plaanisin kiirelt ka midagi shopata. Olin just saanud raha kätte ja ostsin kiirelt mõned karnevali jaoks olulised vidinad , kui plaanisin hilbulettidesse sukelduda tuli üks brasileiro mulle väärtuslikku infot jagama. Info oli siis selline, et kesklinnas algas kohe suur karnevali avapidustus, nii et tormasin kiiresti korterisse tagasi, informeerisin ka Joeli hommikul kell 10 algavatest pidustustest, kes oli kohe valmis liituma. Võtsime metroo ja sõitsime keskusesse, metroost välja tulles oleksime nagu sattunud teise maailma - rahvas oli kostüümides, kes tantsis, kes laulis, kes kandis mähkmeid ja jõi läbi luti viskipudelist viskit. Pidu käis täies hoos! Rahvast oli nagu murdu, trügisime siis ka lähemale ja vaatasime mis toimub, puus hakkas vägisi nõksuma ja mul oli siiralt kahju, et ma suure ähmiga olin oma karnevali arsenali koju unustanud. Vaatasime siis paar tundi seda melu ja kui ära hakkasime tulema andsime kohalikule televisioonile intervjuu. Küsiti, kust me tuleme ja miks me tulime ja kus me veel käisime jne. Tehti pilti ja puha, 1.märtsil pidime siis eetris olema:)
Pärast lõunat jalutasin copacabanalt ipanemale ja plaanisime seal vaadata veel ühte actionit, siis hakkas aga ootamatult sadama ja pagesime kohvikusse sööma. Tänaval ja kohviku ees käis aga melu edasi, küll olid seal capoeira kutid küll lihtsalt karnevalilised. Täna plaanime sukelduda ka ööellu Lapas kuigi mul on täna paras väsimus peal.

Brasiilia reisipäevik, 1.01 Rio

Rio meeldib mulle iga hetkega üha enam. Tunnen, kuidas aega jääb väheks, et seda suurepärast linna tundma õppida. Täna ärkasin juba kell 7 , nautisin oma hommikusööki ja siis läksime pangaautomaate otsima. Proovisime raha võtta vist umbes 10st erinevast atm-st, need kohalike pankade masinad lihtsalt ei aktsepteerinud meie kaarte. Lõpuks leidsime vana tuttava HSBC atm-id ja õnnestus oma sularahakriisile leevendust saada, mitte küll lõplikult kuna välja sai võtta ainult 1000 ja see läks mul kõik korteri, karnevali ja Joeli võla katteks ära. Homme hommikul pean selle ristiretke jälle ette võtma. Karnevali piletid ostsime lõpuks ühest büroost, kust õnnestus saada kõige parem hind (Chrisi ja Diego pakutud piletite hind oli tõusnud juba 70reali võrra). Kui raha taskus koos karnevali piletiga tõusis tuju taevasse, oleks tahtnud huilata kohe keset tänavat.
Läksime Copacabana randa, et mõned tunnid päevitada, kell 13 pidime korteris kohtuma ja raha maksma. Randa minnes jätsin siis nii telefoni, fotoka kui enamus raha korterisse, et ikka siis kui kotijooksu tehakse või nuga kõri peale pannakse, et siis ikka kahjud minimaalsed oleks. Ilus rand oli, täis sõbralikke inimesi, keegi ei tahtnud midagi võtta ja ei vaadanud kurja pilguga. Rannas leidsin endale sõbranna ka, üks lõbus portugali proua tuli jutustama - mis siis , et me üksteisest eriti aru ei saanud, st. tema inglise keelest üldse mitte ja mina portugali keeles mõistsin umbes igat seitsmendat sõna. Ta muudkui jutustas ja jutustas ja ise lõkerdas naerda, proovisin siis tema soovitusel küpsetatud juustu, mis oli imehea! Lisaks õnnestus mul vist tänu temale saada väga mõistliku hinnaga uus rannahõlst (hiljem küsiti mult 3 korda kõrgemat hinda). Päris lõbus oli aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas mulle 4 kuuga seal portugali keele tunnis peaaegu mitte midagi külge ei jäänud! No ei oska rääkida, tee mis tahad:)
Tegime täna ise korteris lõunasöögi ja pärast seda läksime koos iirlastega vaatama Kristuse kuju. Õigemini pidime minema koos iirlastega aga tänaval pakuti mingit tuuri sinna kuju juurde ja nemad otsustasid võtta tuuri. Mina jäin jonnakalt selle juurde, et tahtsin rongiga mäest üles sõita ja Joel jäi lojaalselt minuga. LP lubas rongist ilusaid vaateid ja kavatsesin neid nautida aga miskipärast ei näinud ma midagi eriti, nii et kas on puud liiga kõrgeks kasvanud vmt. aga vaate pärast rongisõitu küll ei tasu ette võtta. Meil oli aga rongisõidu juures hoopis teine tore üllatus, nimelt sabas seistes kohtusime Berna ja Ericaga, hollandlastega, kes olid ka meiega Pantanalis!! See oli jälle päris lõbus kokkusattumus ja mul oli siiralt hea meel neid näha.
Kristuse kuju nagu suhkrupea mägigi pakkus hingematvalt ilusaid vaateid Riole ja kuju ise oli samuti vägev. Ilus ja õnnelik oli olla ja vaadata sellele linnale, kuhu ma nii väga olin tahtnud tulla.

Bussisõit Rios on omaette teema. Esiteks ei peatu buss niisama peatustes, isegi ei aeglusta sõitu ning aeg-ajalt peatuvad nad peatumismärguande peale ka väljaspool peatusi. Bussid kihutavad meeldivalt kiiresti, nii et vahet ei ole, kas sõidad takso või bussiga, lihtsalt bussil on kindel marsruut. Bussist maha minemiseks tuleb nöörist tõmmata ja vahel (pigem öösiti) peatub buss siis koheselt, vahel alles järgmises peatuses. See võtab veidi aega, et selgeks saada, millal oleks õige aeg nööri tõmmata, et kodule võimalikult lähedale saada. Bussis istuvad üldjuhul eraldi ka piletimüüjad, st. rahakorjajad, sest pileteid vastu ei anta. Maksad raha ära ja siis pead end läbi pressima sellisest metallväravast, kust väga laia puusaga inimesed läbi ei mahugi. Mõnes peatuses töötavad veel mingid tegelased, kes märgivad iga bussi kohta midagi üles oma vihikusse ja siis aitavad meiesuguseid, kes ei tea täpselt mis buss ja kuhu läheb ning aitavad siis bussi kinni pidada. Liiklusummikutes teevad aga showd väikesed poisid, kes paigaldavad oma kõrge, kitsa tabureti autode ette ja zonglöörivad siis nende peal pallidega.

Linnas on tunda juba saabuva karnevali hõngu - on näha mõndasid maskides inimesi. Homme peaks kohe hommikul hakkama randades samba ja möll. Kindel plaan on minna kaema ka Ipanemat.

Korterisse oleme jäänud viiekesi, õnneks vist rohkem rahvast ei tule ka.
Tunnen, et nii päevad kui ööd on liiga lühikesed ja reisi lõpp läheneb täitsa kohutava kiirusega. Hakkab tekkima kerge paanika, sest ma ei taha siit veel ära minna!

Brasiilia reisipäevik, 31.01, Rio de Jainero

Hommik Ilha Grandes oli jälle päikseline. Sellele vaatamata võtsime 10se praami ja asusime Rio poole teele. Üritasime jätkuvalt helistada Chrisile, et täpsustada korteri aadressi ja teatada oma tulekust, helistamine ei tahtnud aga kuidagi õnnestuda. Olin proovinud vähemalt 20l erineval moel koode, nulle jms sisestada, ikka tuli teade, et valesti valitud. Lõpuks õnnestus ühe kohaliku poemüüja käest abi saada ja helistamisreeglitega tutvust teha, nimelt on brasiilias vaja valida kõigepealt selle piirkonna koos, kus sa ise asud, seejärel siis piirkonna kood, kus mobiil registreeritud ja siis mobiilinumber, lihtne variant maa kood ja number ei toimi. Lõpuks saime siis ka Chrisi kätte, aadressi teada ja võisime kergendatult hingata!
Bussijaamas kopereerusime mingi kahe prantsuse kutiga, kes pidid sõitma samale tänavale, kus meiegi, võtsime 4peale takso ning kihutasime minema, natuke süda värises sees ka, sest olin enam vähem kindel, et juba esimese valgusfoori taga tuleb keegi takso kallale ja hakkab meid röövima:) Nii ära on hirmutatud mind Rio kriminaalsusega..
Igas tahes jõudsime ilusti ilma viperusteta korterisse, mis asus Copacabanas ja kus olid ees juba 3 iiri tüdrukut. Korter oli pisike ja raske oli ette kujutada veel 5 inimest sinna, samas oli ikka parem kui hotelli linade kapp:)
Päikeseloojangut läksime vaatama suhkrupea mäele aga kahjuks vahetult enne päikseloojangut läks pisut pilve, nii et polnud päris selline nagu postkaartidel aga ilus oli ikka! Hiljem läksime iirlastega Lapasse drinke tegema aga kuna keegi neist tundis kehvasti, siis pikemat pidu ei teinud, kell 2 olime juba tagasi korteris.

Brasiilia reisipäevik, 30.01 Lopez Mendesi rannas

Elu on jälle lill!
Öö otsa sadas kõvasti. Mina ärkasin viie ajal selle peale, et mu suur varvas tulitas ja valutas ning lisaks oli põlv nii valus, et jalga ei saanud kõveraks, pugisin siis valuvaigisteid ja saatsin oma emmele "haige lapse sõnumeid"
Kella 8ks oli vihm järgi jäänud, varvas ei valutanud enam ja päike paistis! Otsustasime saarele jääda ja Lopez Mendesi rannaga tutvuma minna! Tulime jälle läbi vihmametsa, mäest üles ja alla, mööda eilsest vihmast libedaid teid. Tee peale jäi mitu ilusat randa, kus tegime ka ujumispeatusi. Mets oli täna imeilus - linnud ja putukad siristasid, mõnes kohas oli jalgrada muutunud väikseks mägiojaks ja okstel hüppasid oravad ja taimed levitasid magusat lõhna. Siin saarel ei ole autoteid, liikumiseks ongi kaks võimalust - kas jala läbi dzungli või paadiga ümber saare, jalgsi läbi dzungli on selline korralik trenn, mis päris võhmale võtab. Paar tundi ukerdamist ja olimegi LP väitel Brasiilia ilusaimas rannas! Rand oli ilus, lai, valge krudiseva liiva ja suurte lainetega. Vesi oli jällegi kuidagi kahtlaselt külm aga kuna päike oli palav, siis sain ikka lainetes tükk aega mõnuleda. Joel võttis jälle laua ja harjutas surfamist.

Õhtul hostelis.

Tagasiteel käisime veel Palmase rannas ujumas ja ühes vahepealses rannas (vist Manguesi rand) söömas. Seal oli restoran keset lahte ja restorani sai väikese paadiga, mida paadipoiss kaldalt köite abil restorani sikutas. Paadis saime tuttavaks hollandlaste ja lõuna-aafriklastega ning nendega seda einet siis koos nautisimegi. Mõned olid neist kogu oma puhkuse Ilha Grandel plaaninud veeta ja siin ka ööbimise ette broneerinud. Selgus, et nad on saarel olnud 2 nädalat ja selle aja jooksul oli teine päikseline päev nin g ilmaennustus oli lubanud veel nädalaks vihma ka Riosse, eks näis, meie loodame ikka parimat, sest minu unistustes pole ma mitte kunagi ette kujutanud, et Rios võiks olla vihm, see lihtsalt ei mahu mulle pähe, Rio on minu jaoks täielik päikese linn:)
Tagasi Abraaosse tulime jalgsi läbi metsa kuigi olime jäänud juba üsna hilja peale ja hakkas hämarduma. Lisaks olin mina hädas oma põlvega, mis tegi põrguvalu mäest alla minnes, nii et ukerdasin nagu sõjainvaliid sirge jalaga mäest alla, õnneks saime ikka enne pimedat metsast välja. Loodan, et saan oma põlve ka korda ja Rios ikka sambatada ka .
Täna õhtustasime kahes restoranis. See oli meil selline kompromiss - mina olin juba päev varem näinud sushi restorani reklaami, mis pani mul suu vett jooksma, Joel aga tahtis "korralikku kõhutäit" ja sushi seda tema jaoks ei olnud. Läksime siis kõigepealt sushi restorani vastas olevasse pizzabaari, kus Joel sõi pizza, seejärel läksime sushirestorani, kus ma sõin hunniku makisid, mis olid nii hõrgud, et ainult mõte neile paneb mul uuesti suu vett jooksma, need olid raudselt parimad makid, mis ma kunagi saanud olen!
Linnake oli täna rahvast täis ning kõigis kohvikutes käis elu. Käisime ütlesime veel ehtemeistrile tere ja lobisesime natuke. Tagasiteel hostelisse ostsin tänavalt klaasikese caipirinhat, mis oli ülihea, st. suhkru ja cashasa vahekord oli täpselt paras, limpsisin caipirinha ära ja kobisin magama.
Homme ootab meid Rio!

Brasiilia reisipäevik, 29.01 Ilha Grandel

Katkised voodid
Eile jõudsime 6 paiku saarele.Abraao on väike külake (nii meie kui Brasiilia mõistes) - siin on väike peaväljak ja 3-4 tänavat. Leidsime oma hosteli selle kohakese kõige kaugemast nurgast. Üritasime küll seletada, et maksame ainult 2 öö eest ja kui ilm ikka kehv, siis lahkume varem aga sellega ei nõustutud mitte ning pidime 3 öö raha kohe lauale laduma. Viidi meid siis tuppa, mis pidi olema 4ne dorm, toa uksel lõi vastu räige hais, nii kohutav, et mind ajas täiesti liialdamata öökima. Nii kui Joel oma voodile istus, vajus see läbi. Läksime siis jooksuga kaebama katkise voodi üle ning 5 minutiga saime teise toa, kus polnud haisu, teisi inimesi ning kus oli mõnus rõdu. Noh nii kui ma hooga voodile istusin, vajus ka see läbi aga selle remontisime ise ära ja enam kaebama ei läinud, sest see tuba oli enam vähem oki- doki. Õnneks oli toas veel voodeid, nii et valisin endale sellise, mis kohe läbi ei vajunud. Ööseks tulid veel 2 tsikki meie tuppa ja neil õnnestus sellel meie remonditud voodil isegi öö ära magada ilma põrandale kukkumata.
Eile jalutasin õhtul veel Abraao peal ringi, kolasin mööda suveniiri poode ja lobisesin kohaliku ehtemeistriga, kes pidavat elama siin saarel kuskil mägedes.

Õhtul
Tänane hommik äratas lausvihmaga. Otsustasime ilma trotsida ning matka Atlandi vihmametsa ette võtta. Lõppude lõpuks vihmametsas ju peabki vihma saama:) Mets oli vägev, tõesti dzungel! Käisime ujumas mägiojades ning ronisime mööda saviseid libedaid teid vaatama koske nig ujusime ka kose all. Vihmasadu ei andnud järele, vaid hoopis tugevnes. Meie eesmärgiks oli jõuda 6,5 km kaugusel oleva kirikuni ning siis tagasi pöörata. Vahepeal pöörasime aga rannale ning läksime mööda imekauneid liivarandu - vihma kallas, tuul oli meeletu ja kirikut ei paistnud kusagil. Mingi hetk otsustasime tee asemel turnida mööda kive ja nagu imeväel õnnestus mul astuda millegi terava otsa, mis läks mulle kanda ja torkas ka varbasse nii et käimine muutus üsna vaevaliseks kuna varvas valutas ja kannale ei saanud toetada. Kell oli juba peaaegu 4 ja nii otsustasime tagasi minna hoopis paadiga, mitte jala läbi dzungli. Õnnestus saada 40eest nõusse mingi noor paadimees, kes meid siis tormisel merel tagasi Abraaosse sõidutas. Hirmus külm ja märg oli aga sellest hoolimata oli vägev!
Tagasi hostelis opereerisime mu jalast välja mingid poole cm-sed mustad ogad ja jõime cashassa shotid. Kõik riided olid märjad, kaasaarvatud fotoka veekindel kott oli seest märg , riputasime need siis ventilaatori ette tuulduma ning läksime õhtust sööma. Kohalikud ennustasid, et ka homme sajab samamoodi ning otsustasime, et vihmase ilma korral sõidame hommikuse praamiga minema ja läheme päev varem Riosse.

Brasiilia reisipäevik, 28.01 teel Ilha Grandele

Joel jõudis eile ka lõpuks kella 3ks Trindade randa ning väitis, et ei mäleta eelmisest ööst midagi, nii jäid mul korvid põnevatest lugudest tühjaks:)
Läksime rannas surfarite alale ning Joel otsustas ujuma ja laineid proovima minna. Mina chillisin õlleklaasi ja bataaditaldriku taga päikseprill peas ja üritasin pilguga teda merest leida aga asjatult. Kahtlaselt kauaks ta sinna vette jäi aga ma ei osanud ka midagi kahtlustada, olin päris kindel, et ta mõne kohalikuga kuskil jutustab. No siis mõne aja pärast ta tuli, minikäterätik ümber puusade - terve rannakohvikutäis inimesi irvitas ja no mina muidugi ka. Nimelt oli esimene laine ta paraguaist ostetud uhked brasiilia püksid merineitsitele viinud ja nii ta siis seal vees kükitas ja hõikus, et keegi aitaks kuni lõpuks mingi tsikk oli nõustunud rätiku andma. Ega siis muud polnudki kui ta läks sinna samasse rannabaari ja üritas sealsetelt inimestelt endale püksid jalga osta, kümneka eest õnnestus lõpuks kellegi vanad auguga püksid saada. Sellest muidugi tuju ei langenud, sidus püksid seekord kõvemini kinni ja läks ka lainelauda proovima. Mina sel ajal klõpsisin pilte ja võitlesin endaga, sest tegelikult oli endal ka hirmus isu lainelauda proovida, ainult vesi oli külm ja lained nii tohutud, et hakkasin enda võimetes kahtlema. Ega ma seal rannal kaua üksi passida ei saanud, juba tuli mingi kohalik surfi või muidu rasta-vend jutustama ja erinevaid ettepanekuid tegema. Kui ma ta portugali-inglise pudrust õigesti aru sain, siis tegi ta ettepaneku õhtul peole minna, kus kokaiini on lademes. Õnnestus pageda õnneks Paratysse suunduva liinibussi peale.
Õhtul pidime Joeliga kohtuma ja minema õhtust sööma. Poolel teel kohtusin aga juhuslikult Uus-Meremaa kutti, kellega olime ka koos Pantanalis. Small World! Otsustasime siis kolmekesi sööma minna ja seejärel ööelu kaeda. Tänaval trehvasin juhuslikult jälle kohalikku brasileirot, Diegot, kes ei jätnud jonni ja palus ikka caipirinhat jooma, lõpuks tegime siis Joeli ja Kiiwiga mõned caipirinhad ja mina läksin seejärel brasileiroga kohtuma. Peale kõiki neid jube häid caipirinhasid oli tunne nagu oleks joonud juba päris mitu caipirinhat. Otsustasime edasi minna kohalikku ööklubisse, kus sai kõvasti tantsu vihutud.
Täna hommikul võtsime bussi Angrasse, et siis praamiga Ilha Grandele sõita. Bussisõit pakkus jälle imeilusaid vaateid väikestele küladele ja randadele ning rannikul kõrguvatele mägedele.
Täna on vanaema sünnipäev, palju õnne memm!