Ühe sokiga Saturni vaatama..

Viimased päevad on olnud täis uusi kohti ja uusi sündmusi, nende toimumise ajal või vahetult pärast, on alati kuhjaga häid mõtteid, kuidas neist kirjutada aga kui aeg voolab ja uued sündmused tulevad peale, siis jääb kõik kuhugi mälestuste udusse. Püüan selle udu nüüd jälle laiali puhuda ja ühtteist kirja panna.
Peale Inkade varemetega tutvumist suundusin järgmisse linnakesse Icasse ehk selle külje all olevasse laguuni nn. Huacachinasse. LP (Lonely Planet) kirjutas selle  koha kohta, et gringod jäävad sinna hängima päevadeks, minul oli raske seal veeta isegi üks päev. Tundsin, et olen nagu lõksus, esiteks turisti lõksus. Tegemist on imeväikese külaga, kus kõrgetest liivadüünidest ümbritsetud umbes ruutkilomeetrisel alal on laguun ning selle ümber hostelid ja restoranid. Kõik muidugi Peruu mõistes kõrgete hindadega. Küla peamine äri on sandboarding ja buggiedega sõidud düünidele ning veinikeldrite tuurid. Kui keegi, kes sinna minekut plaanib, satub seda blogi lugema, siis soovitan, et mine nii, et jõuab umbes kell 2 päeval kohale, siis on sul pea 2 tundi aega omale päikeseloojangu tuur planeerida ning soovi korral jõuad õhtul veel pakutavatele veinikeldri-peo tuurile ning hommikul saad juba bussi võita ja edasi sõita. Seda juhul kui liivalauatamisest sõltuvaks ei jää.
Teine põhjus, miks ma end lõksus tundsin, oli ilmselt geograafiline. Minu jaoks oli ebamugav olla nii väikses orus, mis on ümbritsetud kõrgetest mägest, ehk oled nagu peopeal kui "vaenlane" peaks tulema, ei mingit avarust:)

Liivalauatamine oli mul juba ammu to-do listis, kunagi lootsin seda teha Brasiilias aga pole lihtsalt õigetesse kohtadesse seni veel sattunud. Düünid olid absoluutselt maalilised, liiva lendas ja kuna meie neljane seltskond koosnes ainult naistest, siis kiljusime ikka korralikult kui Carlos (meie giid) buggy mäest püstloodis üles juhtis ja siis täiskiirusel täisnurga all alla kihutas. Siis saime lauad ja tegime algul väiksemate düünide peal proovilaskumisi. Kes tahtsid, said ka suuremad lauad ja alla lasta pikali, tundus ka päris äge. Peaks ütlema, et liivalauatamine oli minu jaoks märksa lihtsam kui lumelauatamine ja kukkumine sooja pehme liiva sisse pole ka nii valus:)

Peale liivadüüne võtsin tako ja sõitsin lähimasse veinikeldrisse Vista Alegresse. See olevat väidetavalt vanim Peruu veinikelder. Takso peatus suure kõrge värava ees sellisel tolmusel ja lagunenud majadega tänaval, et suht kõhe oli autost välja tulla. Õnneks tuli turvamees kohe avama, ta küll imestas silmad peast, et ma üksinda sinna saabusin, tavaliselt olevat ikka grupid. Peale väikest küsitlust, veenduti, et mul ei ole plaanis cabernet retseptiga minema hiilida ning lubati istanduse vahelt üksinda keskusesse jalutada. Varsti saabus ka Jesus, kes mulle siis privaattuuri tegi. Mäletan, et see oli huvitav aga kui hakkan konkreetseid fakte meenutama, siis jään hätta. Fakt on see, et peruu veine Eestisse ei saadeta aga degusteerimise tulemusena julgen mainida, et klaasi sisse ei sülitaks kui keegi pakuks. Heatahte märgiks ostsin endale ka ühe väiksema punase kaasa ja kavatsen sellega Cuszo külmas kliimas oma kere soojendada.

Liivaluited lauatatud ja vein keres kihutasin ruttu bussile, et veel enne õhtut Nascasse jõuda.
Nasca nimega peaks lugejail seostuma kuulsad Nasca joonistused kõrbes.
Jõudsingi tunnike enne planetaariumis algama pidavat loengut Nascasse kohale ning haarasin rumala peaga muidu väga toredate ja sõbralike peruulaste hotelli pakkumisest kinni ning lasin end kohale sõidutada. Esmapilgul väga hull ei tundunud aga tagant järele võin öelda, et see oli ööbussides veedetud ööde järel esimesel kohal ebamugavuse poolest. Voodis oli mingi koshmaarne madrats, mis oli nii pehme, et vajusin lohku nagu võrkkiiges ning lisaks siugles see madrats veel kindla järjepidevusega voodist välja. Umbes kella 4 paiku öösel suutis mu seebistunud aju lahenduse leida ja viskasin madratsi üldse voodist välja. Sain just mõnusasti unne vajuda kui saabusid naabrid ning hakkasid raadiot kuulama ning kõige krooniks tuli veel telefonile sms. Kuna ma oma  telefoni telefonina ei kasuta, siis on see tavaliselt vaikse peal, õnnetuseks täna ei olnud ja nii sain veel Thai Rose Spa iluprotseduuride pakkumise üle hommikul kell 5 mõtiskleda. Kui nüüd mu magamiskorralduse juurest tagasi planetaariumi juurde minna, siis lõpuks kujunes välja nii, et riideid vahetades enam vähem hüppasin ühest kostüümist teise ja kui pärast planetaariumi poole tormasin, tundsin, et midagi on valesti.. olin nimelt ühe soki jalga pannud aga teise unustasin suure kiiruga ära. Õnneks olid ikka püksid jalas ja jõudsin kohale õigeks ajaks. Kõigepealt lasti meile Maria Reiche elutööst filmi. Maria Reiche oli saksa teadlane, kes oma elust 40 aastat pühendas Nasca jooniste uurimisele ning jõudis oma teoorias järeldusele, et joonised on seotud astroloogiliste kujutistega. Seejärel vaatasime teleskoobiga taevast  saturni, marssi ja kuu kraatreid.  
 Täna hommikul käisin Nasca miradoris ehk siis maakeeli lihtsalt ronisin torni otsa, kust saab näha kahte joonist. Jällegi vihjeks, kes seda siit Nascast tuuriga plaanib teha,e t  bussijaamast sõidavad bussid iga poole tunni tagant ja 2soli eest saad täpselt torni kõrvale, tagasi tulemiseks pead bussi nähes lihtsalt käe tõstma. Muidugi võib maksta ka 80soli ja tuurikorraldajaga sinna sõita aga vaatepilt ei ole midagi nii erilist, et sellist raha välja käia, parem siis juba see raha jooniste kohal lendamisele kulutada:)

Muidu on Nasca väike ja pisut unine linn.  Peatänav ja paar paralleelset tänavat hostelite, restoranide, poodide ja tuurikorraldajatega. Muidugi ka turg ja kohalike elamisi aga tõesti mitte midagi märkimisväärset, et siin rohkem aega veeta.. Isegi üks päev oli minu jaoks palju.  Mina kui mittetöötaja oli veel unustanud, et on tööliste püha, seda tähistatakse ka siin. Paljud poekesed sulgesid oma uksed ja tötöajatel on vaba päev. isegi linna peaväljakul olev purskkaev lõpetas peale keskpeva purskamise. Inimesed puhkavad.