Teekond Kolumbiast Ecuadori. Popayan II

Reede õhtul tegime veel väikse jalutuskäigu ja plaan oli vaadata natuke reedest protsessiooni rongkäiku. Rahvast oli palju ja näha polnud suurt midagi, seisime ja arutasime just, et peaks tagasi minema hostelisse kui meie ees jäi kihistades seisma selline 5 pealine laste punt. Mat siis küsis neilt, et miks nad naeravad, kas meie oleme kuidagi naljakad nende meelest. Lapsed olid erakordselt julged ja huvitatud ning peagi oli neid seal vähemalt 10, vahepeal tulid mõne emad-isad ka ja pistsid meile pere pesamunad sülle, et meiega pilti teha. Varsti olime nagu pressikonverentsil - seisime kolmekesi umbes kümne erinevas vanuses lapse ees, kes meid küsimustega pommitasid. Koomiline oli veel see, et me ei olnud selle ühe päevase koos hängimise ajal eriti üksteise kohta midagi uurinud, nüüd aga tahtsid lapsed igaühe kohta täpselt teada, kui vana keegi on, kellel on õed, vennad, lapsed jne. Nii et saime ka üksteise kohta rohkem teada:) Esialgu üllatas mind küsimus, kas mul on isa ja kas mul on ema..vastasin, et loomulikult aga alles hiljem taipasin, et see minu "loomulikult" ei ole paljudele guerillade terrori all elanutele nii loomulik vastus. Lõpuks nuiasid lapsed mult facebooki kontot, et kirjutaksin oma nime neile käe peale, et nad saaksid mind facebookis sõbraks lisada:) Peale umbes tunni ajast küsimuste rahele vastamist olime kõik väsinud ja põgenesime oma populaarsuse hetkede eest hostelisse.
Hostel oli seekord pisut kummaline, nimelt oli neil samas ruumis ka baar, kus peeti mõlemal ööl maha rockkontsert. Esimesel ööl see minu und ei seganud aga nüüd kui pidime bussi peale minekuks 3.30 ärkama, oli see närvide proovilepanek. Ärkasin umbes kell 2 öösel ning siis oli rock asendunud salsaga, jalg hakkas kohe tõmblema ja lõpuks kobisin vaatama, et kas on äge pidu ja äkki saaks pisut tantsida aga peole oli selleks ajaks jäänud kõigest paar paarikest.

Selle pisikese tüdruku nimi oli Laura:

Bussireis Popayanist piirile võttis 8 tundi aga pakkus suurepäraseid vaateid mägedele. Rühelised orud ja väikesed jõed orgude põhjas, vahest mõned väikesed külakesed kuskil mäe küljel. Imeilus. Piirilinnas käisime vaatamas ühte kirikut, mis on palverändurite sihtkoht ja mis asus samuti mäeküljel otse jõe kaldal, taamal vulises väike kosk.

Teekond Kolumbiast Ecuadori. teine peatus: Popayan

Popayan on väike valge linnake Calist umbes 3 tunni kaugusel lõunas. Ma ei liialda kui nimetan seda valgeks linnaks. Vanalinnas on kõik majad valged ja ühesugused. 1983 aastal oli siin tugev maavärin, mis purustas kogu linna ning kirikute ja majade taastamine võttis rohkem kui 20 aastat. Nüüd on linn ilus ja madal aga tõesti kõik majad on peaaegu ühesugused. Linn on veel kuulus mingi kulinaaria festivali poolest, tänavatel on rohkelt kohvikuid ja restorane näha. Olen maitsnud jälle igasugust tänavatoitu pirukatest mahlakokteilideni, nii võibki sööma jääda:)
Eile tutvusin bussisõidu ajal inglase Mat`iga ning käisime õhtul ka temaga ülestõusmispühade protsessiooni vaatamas. Popayan on nimelt kuulus Kolumbia suurimate protsessioonide poolest - tänavatele oli kogunenud kõvasti rahvast ja mööda peatänavat läks suur rongkäik, kirikukoorid küünaldega, mehed kandsid õlgadel Jeesuse ristile kandmise lugu jutustavaid kujusid jne. Ühesõnaga oli päris muljetavaldav. Hosteliomanik ütles, et täna, Suurel Reedel peaks olema veel uhkem, et siis on lilled ka ja puha. No vaatame ilmselt korraks seda ka kuigi väga pikalt ei viitsi.
Homme lähen kell 4 hommikul bussi peale, et jõuda õhtuks Ecuadori pealinna Quitosse. Ka Mat otsustas Quito poole liikuda ning meiega liitub veel iirlane Gavin, nii et saab väga pikk aga ilmselt lõbus bussisõit olema.

Siin väike ülekanne neljapäevasest protsessioonist:
http://youtu.be/o9KDD8-BB74

Teekond Kolumbiast Ecuadori. Esimene peatus: Cali

Teisipäeval asusin mina Bogotast Cali poole teele ja Dan jäi veel Bogotasse, et Manu Chao tasuta kontsert ära vaadata ning siis Venezuela poole trippida. Suhteliselt edukalt õnnestus collectivo (ahk marsruuttakso) saada ja äärelinnas asuvasse bussijaama jõuda. Täpselt 10 minuti pärast läks juba järgmine buss Calisse, nii et kõik sujus nagu õlitatult. Vahepeatuseks valisin Cali kolmel põhjusel - 10 tundi bussisõitu on minu valulävi, Calis on ilm kuum ja lootus väisata veidi salsaklubisid.
Teekond Calisse läks läbi nö. kohvipiirkonna ning hoolimata 10 tunnisest bussisõidust ei hakanud igav - järjest kõrgemad mäed ja käänulisemad teed tegid sõidu põnevaks ja lisaks telekast tulevale hispaania keelsele Benjamin Buttonile oli samavõrd vaatamisväärne aknast paistev maastik. Õhtul Cali bussijaama jõudes olin endale pähe võtnud, et takso asemel lähen kindlasti collectivo või bussiga. Esimesed umbes 20 collectivot väitsid, et nemad San Antoniosse ei sõida. Lõpuks oli üks sõbralik juht, kes uuris aadressi lähemalt ning ütles, et ta saab seal lähedal mind maha panna küll. Lõpuks selgus, et sellest tänavanurgast ümber nurga asuski minu hostel.
Hosteliga on nüüd küll hirmsal kombel vedanud. Siin on võrkkiigedega mõnus sisehoov, kuuma veega duššid, juba osalesin ka tasuta jooga tunnis, on mõned jõusaali masinad, et trenni teha. Õhtul oli salsatund, kuhu jäin paar minutit hiljaks. Eeldasin, et tegemist on sellise paaristantsu tunniga ning tormasin saali oma roosa kleidikesega.. Väike saal oli päris täis ja kõik tunnis osalejad koos treeneriga olid mehed.. Kõik olid muidugi rõõmsad et üks chica ka tuli ja nii me seal vehkisime siis solo salsat, väga äge tund oli:)
Vahepeal tegin ka linna peal jalutuskäigu ja shoppasin lisaks ananassile ja papaiale ka igasuguseid eksootilisi kolumbia puuvilju, nt.curuba ja lulo

Hostelis majutavad end veel argentiina muusikud Mendozast, kes kuuldes, et ma olen Eestist, kohe vaimustunult kilkasid, et nende muusikust sõber Mayonesa elab ka Eestis. No muidugi, kes meist siis Mayonesat ei tea:) Muusikute siinviibimise kasuks räägib see, et õhtuti tinistatakse kitarri ja hommikul keetsin putru kauni trompetimängu saatel. Täna õhtul on neil kontsert ka. Tegemist on sellise muusikakollektiiviga nagu Volantines.
Calis mingeid erilisi turistidele huvipakkuvaid vaatamisväärsusi ei ole - üksikud vanad kirikud on jäänud uusehitiste vahele peitu. Samas peetakse Cali Kolumbia salsa pealinnaks ja siin näeb rohkem kohalikku elu. Ega hostelis ka on valdavalt hispaania keelne seltskond, nii et vahest käib mu kõvaketas täiskiirusel aga ikka midagi läbi ei hammusta. Väga efektiivselt veedetud aeg!

Tänavapildist

Bogota osas unustasin kirjutada sellest, mis tänaval silma jäi. Igal nurgal näed ohtrasti nö. minutimüüjaid. Esialgu arvasin, et seal saab ainult oma prepaid kaarti laadida, seda saab ka aga peamine äri on, et selle müüja mobiiltelefoniga saab kõnesid teha. Mõnel müüjal on mitu telefoni kettidega ümer kere kinnitatud ja kel siis endal telefoni pole, saab helistada.

Bogota tänavapildis jäi silma palju kenasid Juaneseid ning Shakirasid, kes ei ole end blondeerinud. Inimesed paistavad palju ilusamad ja siredamad kui näiteks Panamas. Naistel on ilusad ja säravad pikad tumedad juuksed ning puusaümbermõõt kordi väiksem kui Cartagenas. Ei tea, kas külm kliima põletab oluliselt paremini kaloreid või on siin miskit muud mängus.
Ka poemannekeenid on siinkandis veidi teistsugused - mitte piitspeenikesed Barbied vaid rinnakad Mamid, mõne poe ees näeb ka väga puusakaid ja kõhukaid mannekeene.

Cali ööelust

Tsekkisin järgi ka Cali ööelu, st. käisin tegelikult ainult ühes salsa klubis. Sattusin sinna tänu hostelis hängivatele kohalikele, kes mind kaasa kutsusid Tin Tini, mis on üks salsaklubidest. Läksin sinna koos calilaste Davidi ja Carlosega, kellest üks muideks teadis Eestit väga hästi ja talle meenus kohe Getter Jaani ja Rockefeller Street. See oli piisav argument, et nendega linna peale tuuritama minna:) Klubis käis meeletu salsatamine - igas vanuses mehi, naisi keerutasid ja pöörlesid tohutu kiirusega. Cali pidigi olema tuntud selle poolest, et siinne salsa on kiirema jalgade tööga kui mujal. No ja oli ikka ka.. Esimene kord tantsima minnes olin oma plätudega ja põhjamaiselt uimaste jalgadega päris hädas. Piletihind sisaldab siin aga sama raha eest jooke, nii et peale kahte õlut hakkasid äkki jalad kiiremini käima ja tuli tants välja küll ning ühel hetkel avastasin, et räägin ka hispaania keelt ja saan aru, mida mulle räägitakse:)

Siin aga väike näide sellest, mida tänapäeva noored calilased on välja mõelnud. Salsa ja bachata ei paku neile enam pinget, niisiis aretati choka. Chokat pidavat peamiselt tantsima alaealised oma koolipidudel.
http://youtu.be/sMzTt8XzBQI

Verivorstid ja ristikhein ehk pealinn Bogota

Jõudsin Bogotasse reedel. Lennuki maandumisrada oli vihmamärg ja kartsin, et ilmaennustus (3 päeva ainult vihm) läheb täide. Saime (reisin praegu veel kanadalasega koos) kotid kätte ning asusin bussipeatust otsima kohalikelt nõu küsides. Esimene kogemus oli selline, et inimesed arutasid omavahel, millise bussiga ja millisest peatusest on meil parem minna. Lõpuks tuli üks soliidne hallipeaga härra, kellelt olin abi küsinud, sama bussi peale ja maksis vastuvaidlemist sallimata ka meie bussipiletite eest. Lisaks uuris muidugi, kust ma pärist olen ja ütleme nii, et eestlasena on siin päris hea reisida, inimesed on väga huvitatud ja tihti ka teavad, kus see asub.

Kui tahad, et miski tehtud saab, siis tee seda ise.
Eelmine päev otsisin Bogota vanalinna hosteleid ja lõpuks jäi kanadalase peale sobivad kandidaadid välja valida ning aadressid tema blackberrys kaardile märkida. Terve õhtu ta nende kallal klõbistas ning kui ma lõpuks bussist maha astusin ja küsisin, et kus aadressile me minema peame, selgus, et ta on üles kirjutanud ainult nimed, mitte aadressid. "Ah need asuvad kõik umbes samas kandis," oli tema õigustus. Võite arvata, et ma just ei plaksutanud vaimustunult käsi kui oma 20 kilose kotiga mööda Candelariat hosteleid taga otsisime. Nagu ikka, oli õnne ja saime vähemalt üheks ööks päris kena koha. Panime kotid ära ja läksime järgmisteks öödeks vabu kohti otsima. Selgus, et linnas on ka suur teatrifestival, siis on hostelid üsna täis. Kui olime ühes kohas juba reserveeringu teinud, nägime veel üht toredat majakest ning Dan mõtles, et läheb igaks juhuks ja uurib. Ma ei viitsinud enam minna ja ütlesin, et ta ju teab, mis vaja on - hea hind, wifi, kuum dušš ja köök. Oli tükk aega ära, lõpuks tuli silmad säramas tagasi, et jube äge koht ja kõik on palju parem kui seal eelmises kohas. Nõustusin ilma omapoolse ülevaatamiseta reserveeringut tegema. Kui järgmine päev kana ja köögiviljad näppus kohale läksin ja küsisin, et kus köök on, selgus et kööki polegi. Asi lõppes minu mossitamisega ja sellega, et meid paigutati paar kvartalit edasi, kus sain oma kana ja kapsa supiks keeta. Lõpp hea kõik hea aga plaanimise võtan edaspidi enda peale.

Mis on Kolumbial pistmist verivorstiga?

Valisin Bogota külastuseks nädalavahetuse, sest Lonely planeti andmetel pidavat reede õhtuti liikluseks kinni olema vanalinnas mitmed tänavad ning saab näha etendusi, tänavamuusikuid, tantsijaid ja ohtralt tänavatoitu. Bolivari väljakul käis parasjagu teatrifestivaliga seoses etendus aga kuna mu keeleoskus ei ole veel nii sorav, siis mina ei naernud kui ülejäänud publik naeris. Sellepärast ei naernud, et ma ei saanud eriti midagi aru:) Tänav ei olnud ka liikluseks suletud ja kui inimestelt küsisime Septimazo kohta, siis nad väitsid, et see see ongi. Maitsein siis ühtteist tänaval pakutavat - aroomiteed ja alkoholiga kuuma jooki, mis külmal õhtul veidi sooja annab. Ilm on siin tõesti külm. Kui päeval veel kannatab minu suvejaki ja dressipluusiga kuidagi moodi liikuda, siis kohe peale päikeseloojangut on lõikavalt külm. Enamus inimesi käib paksude jakkide ja saabastega.Ühe leti ääres pakuti aga Kolumbia tüüpilist rooga - lähemal vaatlemisel selgus, et tegu on verivorstiga, lisaks veel küpsetatud kartul! Loomulikult proovisin kolumbia verivorsti ka ja see maitses täitsa hea, sama hea kui eesti vorstki. Lisaks verivorstidele on siin kodune näha õitsemas valget ja punast ristikheina ning võililli. Muuseas Bogota keskmine temperatuur on 14-15C, seega neil pole ka juulit, augustit, mille nimel seda nigelat kliimat välja kannatada.

Mida kaevandusest teha saab.
Laupäeval sõitsime Bogotast 50km kaugusel olevasse Zipaquirasse. Seal asub Kolumbia üks olulisemaid vaatamisväärsusi - soolakatedraal. Endisesse soolakaevandusse on ehitatud imeilus rooma-katolik katedraal.Ehitis koosneb erinevatest saalidest ja need sümboliseerivad Jeesuse sündi, elu ja surma. Maa-alune kirik ehitati 1932 aga juba enne seda olid kaevurid teinud kaevanduse ühte osasse pühakoja, kus iga päev oma kaevandamisele õnnistust paluti. Igastahes oli kogu see kätetöö muljetavaldav ning presenteerimisoskuse eest võib kolumbialastele ka lisapunkte anda - valgusemäng katedraalis oli imetlusväärne. Soolakatedraalist tagasi kodu poole sõites takerdusin supermarketisse kauemaks kui planeeritud ning selgus, et vanalinna sõitev buss lõpetas liiklemise laupäeva õhtul kell 8. Olime jälle abitud võõramaalased ning juba oligi mul abiline käekõrval - noormees, kes plaanis sõita ka vanalinna ja ilusti meid ühe bussi pealt teise peale talutas ning lõpuks oma numbri jättis, et juhuks kui soovime pärast välja minna või ükskõik mis abi võiks vaja minna. Ja see ei olnud pealetükkiv või ligitikkuv abistamine, nad lihtsalt ongi nii toredad. Igasugused tädikesed ka alati näitavad ja juhatavad kohe kui teed midagi valesti või ei tea kuhu minna. Tunnen väga puudust, et ei suuda veel väga palju hispaania keeles suhelda - nad vuristavad ikka nii kiiresti ja erinevalt kõik, et jään päris tihti hätta. Naljakas on see, et dos sientos (200) ja nuevo (9) sientos kõlavad vist siinses murrakus ühtemoodi. Nimelt kui küsisime bussipileti hinda, öeldi 3200 kui ulatasin 4000 maksmiseks, siis anti ainult 100 tagasi ja öeldi, et hind oli 3900. Täpselt sama kordus tagasiteel - müüja oli erinev ja küsisin veel 2 korda üle, et kas 3200 ja lõpuks pidin ikka 3900 maksma. Peaks veel mõnega katsetama:)

Jalgratturite pühapäev
Teine põhjus, miks nädalavahetusel tahtisn Bogotas olla, on see, et pühapäeviti suletakse liikluseks osad tänavad ja tuhanded ratturid ja jalakäijad hängivad ringi. Panime endale ka juba reedel jalgrattad kinni, et kogu sellest melust osa saada aga pühapäeva hommik oli nii hall, külm ja tibas vihma, et otsustasime rattasõidu vahele jätta. Ilm paranes ning varsti olid tänavad rahvast täis. Sellised ratturite pühapäevad on Bogota eeskujul ka teistes linnades Euroopas ja Ameerikas, huvitav, millal selline suurepärane komme küll Tallinna linnaisadeni võiks jõuda. Päris tore oleks näiteks maist septembrini ju pühapäeviti rahvas liikuma saada. Lisaks vaatasin üle väidetavalt maailma tähtsaima kullamuuseumi ja tegime kaameraga pika jalutuskäigu vanalinnas. Päike siras ja ma mõnulesin nagu kass, nii kui tuulevaiksesse oaasi sattusin.

Hoolimata nigelast kliimast (ma ei tohiks viriseda, sest ilmaennustusest hoolimata on meil päris ilusti ja kuivalt see trip läinud) ja muidu üsna koledast uuslinnast võin väita, et Bogota on äge ja väärib kindlasti mõned päevad uurimist, avastamist. Vanalinnas on hulganisti ägedaid boheeme kohvikuid ja kunstipoekesi ning inimesed on toredad. KOntserte ja festivale jagub siia ka - näiteks teisipäeval saab Bolivari platsil täitsa tasuta kuulata-vaadata Manu Chaod.

Cartagena ehk ainus linn Columbias, kus George Clooney käinud on.

Cartagena on ilus romatiline Kariibi mere ääres asuv Kolumbia linn. Peamine vaatamisväärsus on Cartagena vanalinn. Iga maja on omaette imetlemist väärt ja käsi haarab kaamera järele siin tihedamini kui mälukaart välja kannatab. Igal pool on väiksed väljakud, küll purskkaevudega küll lihtsalt imeilusate kirikute või majadega. Õnneks veab ka ilmaga - ilmaennustus lubas küll vihma aga kõik 4 päeva lõõskab päike ja on vähemalt 35kraadi sooja. Mõnulen nagu kass selles soojas ja nuuman silma. Kõiki neid pilte ei viitsi vist peale minu keegi ära vaadata aga no ausõna need lillelised rõdud ja värvilised majad olid nagu imeteod. Cartagena tõusis hoobilt Rio ja Barcelona järel minu lemmiklinnaks. Algul oli plaan minna turistiatraktsioonidega kaasa ja teha üks päev Cartagenast 50km kaugusel oleva mudavulkaani otsas aga siis meenustasin viimasel suvel tehtud mudamaske Haapsalu mudaga ja ei viitsinudki kolumbia mudaga mätsima minna, lihtsalt jalutasin ja avastasin vanalinna. Ei näinud ka väga elavat ööelu, sest olin seal nädala alguses. Kolmapäeval tähistasime ainult ühe reisikaaslase sünnipäeva ühel suuremal hostelipeol. Koht oli äge - all mängis live bänd ning katusel, kust avanesid vaated linnale, oli siis niisama tantsukas.
Kolmapäeval algas linnas ka suur kunstifestival, nii et nägin ilusates kirjudes kleitides mehi tänavatel ning toimusid väiksed etendused. Lisaks õnnestus mul selles imeilusas (sorry, läheb vist läägeks juba) linnakeses kolmas kord elus linnusitaga pihta saada. Seekord maandus minu rinnaesisele korralik kuum lärakas - õnneks läksid pluusi peale ainult mõned pritsmed ja suu oli ka õigel hetkel kinni, lotot ei ostnud aga õnnestus saada bussipileti hinnaga lennupilet nii et järgmisena tuleb ülevaade Bogotast

Minu imeline merereis Panamast Kolumbiasse

Eellugu

Kui hakkasin millalgi eelmisel aastal uurima, kuidas ma Panamast Kolumbiasse saaksin, selgus, et ühegi bussi või muu maanteetranspordiga pole see võimalik, sest maad mööda teed ei lähe. Võimalik oleks matkata läbi Darieni aga seal on ellujäämisvõimalus alla 10% kuna ala on narkoparrunite kontrolli all. Siis kuulsin võimalusest Kolumbiasse seilata ning peatuda San Blasi saarestikus. See kõlas lendamisest märksa atraktiivsemalt ja nii sai sellest minu kindel plaan, soov ja tahtmine.
Märtsi algul hakkasin sobivat paati otsima, see osutus eeldatust pisut stressirohkemaks. Mitu paati, mis välja valisin, tühistasid oma reisid või lükkasid edasi. Lõpuks olin Panama Citys ja ütlesin lihtsalt vahendajale, et lähen järgmisega, kuhu mahun ning õnneks tühistaski keegi oma reisi ja sain 2 päeva pärast väljuva Fritz the Cati peale. Panamas tutvusin Daniga, kes pidi samale paadile minema ja nii alustasime koos reisi Panama Cityst Portobelosse, kust pidi väljuma meie paat. Sealses enam vähem ainsas hostelis oligi kogu reisiseltskond juba koos, nii et saime üksteisega päevakese harjuda:)

1.päev
Käsk oli olla kell 10 kai peal, nii me ka olime. Andsime raha ja passid Fritzu kätte ning jagunesime kajutitesse. Uskumatu kui kerge tunne oli kui sellest rahast lõpuks lahti sai, naljakas kuidas siin suurema koguse sularaha kaasaskandmine võib lisapingeid tekitada:) Paadis passisime veel peaaegu pärastlõunani enne kui San Blasi poole teele asusime. Ütleme nii, et enamus seltskonda muretses nende 2 ööpäeva pärast, mis avamerel pidime lõpuks veetma. Mööda rannikut San Blasi poole seilamise kohta ei tulnud pähegi muretseda. Läks sõiduks ja hoolimata pärist kenast ilmast oli merel päris kena tuul. Mina kui loomasõber asusin lahkesti kalu toitma, õnneks ma ei olnud nõrgim lüli, poolakas Magda jõudis minust mõned minutid ette. Lõpuks kükitas pool seltskonda reelingu ääres, teised, kellel isu oli, sõid pannkooke. Õnneks oli Dan abivalmis ja külma närviga, nii et mul oli, kes alt toast sooje riideid tõi ja raskel hetkel juukseid hoidis. Külitasime seal reelingu ääres südaööni, siis jõudsime San Blasi ja sai rahulikult magama minna. Mul oli enda üle hea meel, et ma ei otsustanud haarata teistest võimalustest ning üle Atlandi Portugali purjetada või pakkuda end Panamast Filipiinidele minevale purjekale üheks meeskonna liikmeks.

2.päev
Ärkasime postkaardi saarte vahel, lükkan lestad jalga ja maski pähe ning prauhti vette snorgeldama.. Meie kapten on austerlane Fritz ja hommikusöögiks pakutakse isetehtud musta leiba. Mnjah see leib ei ole minu kõhu sõber ja saan täitsa aru, miks ma sellest 5 kuud puudust pole tundnud. Kunad (kohalikud indiaanlased) pakkusid hommikul müügiks suure haikala ja 15 taala eest see meie paadis maitsvateks roogadeks ka muundus. Sõime seda 2 päeva ja ma arvan, et sellest saab veel tagasiteelgi keegi hea kõhutäie. Päeval purjetasime natuke saarte vahel.
San Blasi arhipelaagi kuulub üle 300 saarekese, neist vaid 49-l on elanikud. Mõni saar oli vaid liivaluide paari palmiga, mõned umbes 200 meetrit pikad aga mahutasid endale terve kuna indiaanlaste külakese. Käisime ühel saarel, kus elasid kuna indiaanlased, lisaks hüttidele oli seal ka kool ja loomulikult CocaCola bännerid ning ka poeke, kust koolilapsed coca purkidega välja jalutasid.
Õhtuks sõitsime imekauni palmisaare varju ankrusse. Kõlgutasin just paadininas jalgu kui delfiinid otse ees sulpsu lõid. Enne päikeseloojangut tegime veel snorgeldamistiiru ning nägin päris korralikku pirakat astelraid. Nii õnnelik oli olla pärast neid delfiine, raid, meritähti ja kalaparvesid erksinises koralli liivase põhjaga meres, et võttis täitsa ühe silma naerma teise nutma:) Ühesõnaga olin üliõnnelik, et selle tripi ikka ette võtsin:)

3.päev
Taaskord ärkamine imeliste saarte vahel ,hommikune snorgeldamine ja jalutuskäik palmisaarel. Seejärel paar tundi seilamist ning peatusime imelise korallriffi külje all. See oli täiesti fantastiline vaatepilt, mis seal avanes. Mitte eriti palju kalu aga korallid olid lihtsalt suurepärased! Seejärel algas aga reisi kardetavaim osa. Päikseloojangul asusime teele Cartagena poole, mis tähendas umbes 36 tundi ilma peatusteta avamerel. Kõik krõbistasid varakult merehaiguse vastaseid tablette ja valmistusid hullemaks kalatoitmise maratoniks. Istusime kuni pimedani paadininas, kus oli lõbus lihtsalt suuri laineid püüda ja aeg ajalt ilmuvaid delfiini parvesid imetleda. Imekombel õnnestus mul tol ööl isegi magada.

4.päev
Oleme avamerel ja sõidame peatusteta. Istun ilusti ninas ning lõbustan end ootamatult tulevate suurte lainetega, mis mind põlvist saadik sooja Kariibi mere vette viskavad. Mõnedel on paha, minul õnneks mitte. Kuigi jah, lugeda ei saa, siis hakkab kohe halb. Seega teen järjest umbes 3 hispaania keele tundi ning vaatan niisama merd ja pilvi. Hommikul lõbustavad meid umbes paarkümmend delfiini laeva ninas. Täiesti maagiline hetk ja päris raske sõnadega seda edasi anda. Sama kordub päikeseloojangul, siis on delfiine veelgi rohkem. Avastasin, et kui plaksutan, siis ühele delfiinile meeldib hüpata ja keerutada. Piltide tegemise peale ei raatsinud neid hetki ´kulutada, lihtsalt vahtisid lummatult. Teised toredad elukad on lendkalad. Ühel reisisellil õnenstus kala leida isegi oma voodist:) Kapten ennustas, et keskköö paiku oleme Cartagenas aga umbes 20 miili enne tõusis tugev tuul ja sadas vihma. Minu kajutis, mis oli paadininas, oli selline mürgel nagu keegi üritaks palkidega paati sisse rammida. Lisaks hakkas akna vahelt vett sisse pressima, nii et voodi oli märg ja seljakott kaasaarvatud. Voodisse ronimine ja voodist välja ronimine lõppes arvukate tulevaste sinikatega. Lõpuks kobisin magama tagumisele tekile kuniks kell 2 hommikul jõudsime Cartagenasse.

Mitte kõige parem video kvaliteet aga ehk siit saate aimu minu delfiini imest:)
http://youtu.be/cvKX__DfBYk

2. päeva hiljem Cartagenas
Linn on fantastiline, tõesti nagu postkaardil! Passid saime koos õigete templitega kaptenilt ilusti kätte. Enamus seltskonnast kurdab, et aeg ajalt maa väriseb ja kõik rapub. Samuti minul. Esimene kord kui see mind kummardades tabas, tundus rappumine nii päris, et olin kindel, et tegemist on maavärinaga. Mul on väga hea meel, et selle reisi tegin, hoolimata sellest, et kere aegajalt proovile vastu tahtis panna, on see absoluutselt super kogemus!

8 cm ehk city life

Eile sain hommikul läbi vihmasaju Bocasest tulema ning veetsin 10 tundi bussis, et Panama Citysse jõuda. Tegin otsuse lõuna suunas reisimise kasuks. Viimane öö oli jällegi unetu, kuna oli reede, siis läksin loomulikult Bocase ööelu vaatama. Kõigepealt käisin läbi Sebastiani kontserdilt ning siis lasin hostelist mingil tegelasel end peole saata. Tegin temaga mõned merengued ja jõin seal mõned tasuta kokteilid (naistele on seal jätkuvalt tasuta joogid kuigi valim on kahanenud ainult viinakokteilidele). Kella 2 paiku otsustasin magama minna, et 6st ärgates viks ja virge olla aga kuna üeljäänud seltskond laekus ka pidevalt peolt, siis magasin vaid paar tundi.
Almirantes võitlesin jällegi taksojuhtidega. Siiani olen pidanud end eestlastele mitteomaselt suhteliselt avatuks ja mitte rassistlikuks inimeseks. Selle reisi käigus olen avastanud, et olen täiesti puhtakujuline rassist. Nimelt Costa Ricasse tulles kui lugesin ajaloost, et veel eelmise sajandi keskpaigaski ei olnud mustanahalistel lubatud Kariibi poolelt Central Valleysse ja Vaikse ookeani poole tulla. Kui banaanirongide meeskond koosnes mustadest, siis Siquirreses toimus alati meeskonna vahetus valgete vastu. Seda fakti lugedes tundus see mulle ikka suht shokeeriv. Nüüd seal käies ja nende mustanahalistega asju ajades, mõtlen, et jumal tänatud, et nad on jäänud ainult Kariibi rannikule. Õudne on teha sellist üldistust ja kindlasti on seal ka väga palju kenasid mustanahalisi. Need kokkupuuted, mis minul nende inimestega on olnud, on aga loonud arusaamise, et nad ainult üritavad mulle mütsi pähe tõmmata ja petavad kus vähegi võimalik. Ning nad ei ole sõbralikud. Näiteks taksojuht küsis esimese hooga 12 taala sadamast bussijaama sõidu eest, kui ma temaga hispaania keeles vaidlema hakkasin ja ta aru sai, et ma ei kavatse tema autoga selle raha eest edasi sõita, siis läks hind 1 dollari peale, mis oli suht aus hind. Samal ajal hüppasid autosse 2 muud musta meest, olin juba tige nagu herilane ja küsisin neilt, et kas me jagame kulusid, et nad auto peale tulid, siis vaatasid nad mind kui tulnukat ja kobisid välja. Bussipileteid müüs ka must mees, see kasseeris minult 20 senti rohkem kui pileti peal hind kirjas. Ma lihtsalt ei viitsinud selle 20 sendi pärast tüli üles võtta, saab endale 2 banaani osta selle eest.. aga kogu see käitumine näitab, et valge on nende jaoks lüpsilehm ja mulle see staatus sugugi ei meeldi. Ka Panama Citys olen tähele pannud, et mustad taksojuhid (eriti veel vuntsidega mustad) küsivad mitmekordset hinda, nüüd kui olen juba hindadega enam vähem kursis, siis tean, et siin üle 2 taala takso ei maksa ja valin alati panamalase, need on üldjuhul sõbralikud ja saab hispaania keelt praktiseerida ning ei pea hakkama hinda 6 taalast alla kauplema.
Bussisõit Almirantest Davidi oli väga ilus - üle mägede ja orgude ning mägedes oli iga 100meetri järel mõni kaunis kosk. Davidist edasi on tavaline prügiga ääristatud maantee. Minu suureks shokiks avas ka bussijuhi abiline akna ja kihutas plekkpurgi aknast välja. Mul oli suu ka lahti ja otsisin hispaania keelseid sõnu, et hakata targutama aga ei suutnud ühtegi lauset moodustada..Pole siis ime, et neil teeäär kilekottidest ja pudelitest kirju on.
Hostelisse jõudes valasin kogu oma koti sisu pesumasinasse ja kui paari tunni pärast selle puhtusest lõhnavana ja kuivana tagasi sain, siis olin nii õnnelik, et lihtsalt nuusutasin oma riideid ja ei teadnud mida kohe selga panna suurest õnnest. Eile oli St. Patricku päev ja mingi osa maailma inimestest tähistavad seda kõva pummeldamisega. Kuna mu hostel asus peotänavale väga lähedal, siis ajasin end hoolimata väsimusest ka linna peale. Tänav oli ääristatud restoranide, pubide, kohvikute ja ööklubidega. Autod olid üks uhkem kui teine, tundub, et tutika bmw, audi ja mersu omamine on panamalastele auasi. Tütarlapsed kandsid valdavalt kontsi, mille kõrgus algas 8 sentimeetrist ja liibuvaid seelikud, mis üldjuhul ei olnud pikemad kui 8 sentimeetrit. Mina oma madalate nahkplätude, poolpika kleidi ja blondi peaga paistsin kaugele kui turist. Kuna mitmed inimesed on maininud, et "panamalased on kuulsad oma pidutsemiste pärast", siis kujutasin ette, et on mingi raju tants ja trall igal pool aga tegelikult ei olnud midagi erilist. Mingi hetk kopereerusime ühe Californiast pärit ümberasunud Frankiega ja vaatasime klubi, mille ukse taga oli olnud tippajal kõige pikem saba. Selle klubi lagi vilkus nii, et juba peale ühte õlut hakkas mul pea ringi käima ja süda läks pahaks. Imelik, et keegi teeb oma klubisse sellise lae, mis oluliselt võib vähendada alkoholi läbimüüki..
Täna olen asju ajanud, et leida endale paat ja kolasin niisama linna peal. Eelmine kord Panama Cityt külastades, sai käidud rohkem vanalinnas, nüüd jalutasin pilvelõhkujate vahel ja mere ääres. Lahe on see, kuidas pilvelõhkujate vahelt võib leida ilusaid koloniaalstiilis pärleid. Õnneks ei ole see iseloomutu pilvelõhkujate maania neid väikseid vanu maju välja söönud.