Penangi toidusaaga jätkuks

Ega ma ei läinud lõpuks pizzahutti, tegin ikka mõned katsetused ära nagu peab. Mõnest neist ka videos.
Duriani jäätise test:

Laksa a la Penang test:

Kuidas ma Malaisias aastat vahetasin

Kui eelmistes postitustes kurtsin Tai lärmakuse ja liigse turisminduse üle, siis viimastel päevadel Koh Lantal muutusin nostalgiliseks. Tegelikult ma armastasin hommikuid (kui ma öisest mürglist liiga väsinud polnud)  ja pärastlõunaid kui gekod ja linnud laulsid, oli selline mõnus vaikne chill meie hütitänaval. Leidsin paar head söögikohta ka oma külanurgas ja kõik oli lahe kuniks kell sai õhtul 10. Siis algas minu jaoks põrgu, kus iga pooltunniga läksid detsibillid kõvemaks ja mina närvivapustusele sammukese lähemale.

Sai läbi ka minu esimesed viisavabad 30 päeva ja olin otsustanud selle puhul väisata Malaisiat, Penangi saarel olevat George Towni, kus asub nii Tai saatkond kui on ka äge vanalinn.
Georgetowni sõit võttis 4 tundi ja 3 van-i vahetust rohkem kui pileti müünud agent algselt lubas, nii olin üsna ära solgutatud kohale jõudes.
Kui 3 sõnaga kokku võtta Penangi saar ja Georgetown, siis ütleks templid, toit ja liikluskaos.

Kopereerusin oma turistitegevuste osas ühe samal ajal linna tulnud poola tsikiga. Aasta viimasel päeval väisasime nii umbes 10 erinevat templit ja kõndisin nende vahet 10 tundi. Kui ma üritasin mingist templist viilida, siis mu reisikaaslane kutsus mind korrale, nii et aastavahetuseks olin ma täiesti küpse. Siiski...linn on ääretult fotogeeniline, nii et tundsin pidevalt puudust heast kaamerast.
Templite, koloniaalstiilis majakeste ja tänavatoidu kompotti vürtsitas pidev autode ja rollerite vool, saatjaks vali mürin ja tossupilv. Iga teeületus on võitlus oma elu eest.

Toidust.

Jõudsin siin  äratundmisele, et kuigi olen end suureks toidufänniks pidanud, siis  on praegu reisimise juures üks suurimaid väljakutseid söök.. eriti kui see söök on selline, mis ei isuta kohe üldse mitte..Olen alati irooniliselt suhtunud nendesse McDonaldsi ja English breakfasti inimestesse, kes reisides ikka nende tuttavate menüüde jäävad aga kolmandat päeva siin pooltühja kõhuga ringi käies piilusin täna juba Pizza Hut´i menüüd (jajaa võite mind mõttes kividega loopida).
Olgu öeldud, et Penangi peetakse kuulsaks oma tänavatoitude poolest ja kulinaaria mitmekesisuse üle ollakse väga uhked.  Siin elab koos  hiinlaste, hindude, malaide miks ja tänavalt leiab kõigi nende toite väga suures valikus. Peamiselt on aga tegu liha või mereannitoitudega ja kumbki neist ei kõla praegu mulle isuäratavatena. Mereannid on küll aastaid mu lemmikud olnud aga ei tea, kas mõjus paari kuu eest saadud toidumürgitus pärssivalt või on mul neist lihtsalt isu täis.
Proovisin esimesel päeval tänavatoitu, kus lubati et asi sisaldab porgandeid, välja paistsid natuke nagu kaalikad ja maitsesid nagu mitte midagi...Siis sõin aasta viimaseks roaks tandoori kana aga mul ei  ole praegu kohe üldse liha isu, seega oli see selline poolvägisi söömine kuigi kanal polnud viga midagi. Järgmised toidukorrad kui neid imelikke pruunistunud kana ja pardikeresid vaatasin, siis lihtsalt ajas öökima..ja igasugused tundmatute nimedega segud ja ollused ajavad isu ära. Eile sattusime jälle mingisse India kohta hilisele lõunale, võtsin ainult juustu rotit, juusturotile oli pandud kamaluga valget suhkrut juustu peale! Kuigi juustu moosiga ja shokolaadiga meeldib mulle väga süüa, siis teralist valget suhkrut sulanud juustu seest poleks küll osanud oodata......
 Eile läksin pärast suhkrust rotit sushit sööma..võtsin sushirongilt kausikesi ja sain makid, kus oli tuunikalakonserv vahel. Kuigi nii võib tunduda, ei ole mul plaani alla vanduda, tegin nimekirja kohustuslikest toitudest, mida siin proovima peab ja püüan need viimasel paaril päeval ikka ära proovida.

Kuidas siin aastat vahetati?

Kuna siin on suurem pidu hiina aastavahetusel ja ka hindude ja tailaste pidustustel, siis midagi väga suurt ei oodanud. Õigesti tegin, sest saime veel vähem kui ootasime:) Nimelt läksime platsile, kus eelnevatel aastatel olevat olnud ilutulestik ja elav muusika jne. Jõudsime sinna tund enne suurt pauku aga suurt pauku ei tulnudki! Inimesed olid kogunenud, lapsed loopisid värvilisi pulki üles ja üks väike tüdruk puhus mulle ja see oligi kogu moos. Mingit sekundite loendamist ega ilutulestikku ei olnud. Meil polnud kella ka, nii et vastaskaldal ühe ilutulestiku tulede ja rahva vile põhjal saime aru,e t tuli. Siis hüppasid kohalikud oma motode selga ja algas hull rallimine tänavatel nagu oleks paraad aga ilma rekvisiitideta või siis olid rekvisiitideks signaalid, ving ja mürin.
Jalutasime tänavale, kus asuvad paljud külalistemajad ja turistide baarid, seal oli väike kogunemine ja elav muusika. Ühes reggae baaris laulis moslemist tütarlaps biitlite lugusid ja selle taustaks tõmbasid hindud vesipiipu. Kultuuride sulatusahi :)
Päris tore on see, et hoolimata sellest, et George Town on üsna suure hulga turistide sihtkoht, ei ole ta nii ära turistindatud, et sa päris elu enam ei näe. Tegelikult igasuguseid häirivaid agente jms peaaegu ei näegi, see on mõnus.
Aasta esimese päeva veetsin Kagu-Aasia väidetavalt suurimas budistlikus templis. Naljakas oli see,et templid olid osavalt seotud ostukeskusega, templisse pääsemiseks tuli läbida kaltsulettide rägastik ja mõnes templis olid pudipadi letid kohe otse altarite ümber.

Seal sai teha ka igasugu trikke, nt. kirjutada buddhale oma soovid ja panna need soovide puu otsa. Mõnes rahulikumas templis sai isegi maha istuda ja tsutike mediteerida.

 Üldiselt arvan, et mul on ülihea aasta kindlustatud, lisaks tegin ka hiina templis mingit ennustusrituaali ühe hiinlase juhendamisel, kahjuks pani ta selleks ajaks plehku kui ma sain mingi kirja hieroglüüfidega, kus mu tulevane  saatus kirjas. Pean nüüd kedagi paluma seda tõlkida.

Niisiis soovin kõigile head uut aastat ja kui teil pole soovidepuud, kuhu enda tellimused üles riputada, siis pange need vähemalt paberilegi, teatavasti on soovidel on ju tavaks täide minna ;)

Kuidas reisida tasuta?

Olen sel teemal ammu tahtnud kirjutada aga nüüd Rob juba kirjutas ja ma ei hakka teda kordama, vaid  jagan linki: http://robgreenfield.tv/sleepforfree/
Päris paljud nimetatud variandid on ka ise erinevatel eluetappidel järgi proovitud ja vingumise asemel, et viietärnihotelli hinnad on kallid, soovitan kasutada nii mõnigi kord viiemiljoni tärniga hotelli :) Ja lisaks viiemiljonitärniga hotellidele vahvaid kohalikke, kes oma uksed ja südamed meelsasti avavad ning niimoodi päris elu näitavad. Kel aega rohkem käes, siis igasugused töö vahetused majutuse vastu ja majavalvamised on ka omaette elamused aga eeldavad muidugi ka pühendumist.

Vaikuse otsingud ja põrnikamaks - Koh Lanta osa 2

Minul saab Koh Lantale saabumisest täis pea kaks nädalat. Kui paari päeva eest kolisin Long Beachile n.ö. melu sisse, siis nüüd kolm päeva hiljem on see melu juba üsna häirivaks muutnud. Esimesed kaks ööd magasin nagu nott ja olin õnnelik, et Kaari esimeste päevade öised elamused ei kordunud, praegu on aga selja taga kaks pooleldi magama ööd ja siiralt loodan, et kannatan selle jõulu aja veel välja, sest praegu pole kõige parem aeg uut kohta hakata otsima.
See on ikka uskumatu, kuidas selle peomüraga kohad ära risustatakse. Päris palju olen peale sattunud kui inimesed käivad ja küsivad, et kas siin on vaikne? No ja muidugi öeldakse, et on aga tegelikult pole ju...imelik on veel see, et üsna tihti röögib ülimalt vali muusika üsna tühjas baaris, niisiis kelle jaoks see triangel käib, on arusaamatu. Mitte ainult mina aga ritsikad ja gekod on sellest ka stressis, kui kell saab 10 õhtul, tõmmatakse kõlarid välja ja pannake muss üürgama, siis ritsikad jms üritavad sellest üle kisada ja vilistada...kui muusika vaiksemaks jääb, jääb ka nende vile vaiksemaks.

Täna öösel viskas ühel naisterahval minu kõrval hütis närv üle, ärkasin tema röögatuse ja ukseprõmmimise peale kui ta hommikul 5 ajal müdinal ja kirudes välja jooksis. Siis sain aru, mis teda üles oli ajanud...taustaks kostis mahe moslemite palvele kutse...no see minu und õnneks ei sega aga tema närvivapustus ajas naerma küll. Vähemalt üks autentne asi siin valdavalt moslemite saarel ja turist saab sellest närvivapustuse. Hea, et merekohin veel närvi ei aja.. aga võib-olla ajabki, sellepärast seda tümma-tümmat kõigest üle lastakse. Õigluse huvides olgu mainitud, et tümmale vahelduseks kõlab igal õhtul vähemalt korra, tihti ka kaks, igihaljas Hotel California:)

Tüüpilised bambuse bungalod pakuvad kõige soodsamat varianti ööbida.

Välikontor

Lisaks tümakale on mul hakanud viltu vedama söögiga. Nimelt on tailased eeldama hakanud, et kõigile turistidele meeldib maitsetu s.t. mittevürtsikas tai toit ja nii on mulle toodud täiesti jubedat ja maitsetud Tom Khad, samuti Tai Padi jm. nuudliroogasid. Mul läheb pidevalt meelest ära, et tellides Taimaal vürtsikat Tai rooga, pean ma mainima, et soovin seda tai päraselt vürtsikalt. Minu arust võiks pigem need, kes vürtsi ei taha, oma soove eraldi mainida. Nüüd on nad pakkunud sellist lahendust, et teevad maitsetu nuudliroa ja siis toovad vürtsid kõrvale, et ise maitsestaksin. Aga no see pole see, teab igaüks, kel söögitegemisest natukenegi aimu.
 Täna oli isegi seal eraldi topsis chillikaste nii maitsetu, et kühveldasin neli lusikatäit peale, enne kui aru sain, et natuke nagu chillit toidus. Kõrvallauast muidugi jõllitati minu chilliga õiendamist suuril silmil. Eile, oma sünnipäeval õnnestus aga saada üllatus spice...Nimelt saades jälle ühes rannabaaris maitsetut nuudlirooga, küsisin chillit, toodi kuiv chillipulber. Siis kirtsutasin nina, et kus teil need topsides chillitükid on, lõpuks toodi siis päris kraam lauale. Ma hakkasin neid valjuhäälselt kiitma, et voh õige värk, just seda ma tahtsingi. Kummutasin ühe lusikatäie oma toidule ja hakkasin juba rahulolevalt sööma kui minu kaaslane hakkas sealt ka lusikatäit võtma ja lusikale ilmus chilli asemel tohutu suur tarakan..uhh!! No ta läks näitama muidugi, et vaadake, mis chillikastmest tuli ja mina veel avaldasin arvamust, et äkki nad nüüd toidu eest raha ei küsi aga võta näpust, arvele oli hoopis 10bahti juurde kirjutatud, juu see põrnikamaks oli:)

Tüüpiline rannabaar

Lisaks töö tegemisele tegin oma sünnipäeval veel natuke turisti ka. Käisin vaatamaks koske, mis osutus kaheks tillukeseks veenireks aga tore oli seal natuke metsas matkata. Nägime isegi häbelikku ahvi (nahhaalseid ahve on lõunas kõik teeääred täis) ja mingit kotkast. Siis mõtlesin, et hea küll, käin ka rahvuspargis ära, sest olin omale uue snorgeldamisemaski ostnud ja see vajas ju proovimist. Park oli jura, mingil juhul ei vääri seda sissepääsu hinda, mida küsitakse, snorgeldamismask oli tehtud hiinlase ninakujule ja lasi vett läbi, nii et lõpuks oli kogu ettevõtmise point lihtsalt mõnus scooteriga sõidurõõm mägistel ja käänulistel teedel.

                                     Hoolimata pea igal õhtul sadanud vihmast on kosk üsna veetu..

Rahvuspargi kuulus vaade..tõsi küll reklaambukletil näeb see isuäratavam välja kui päriselus mõõna ajal.


Rääkides scooteri sõidurõõmust, siis vahepeal läksin juba päris uljaks, käisin ka Lanta Noil ringi sõitmas ja oli just viimane 11.päev ja rollu tagastamistähtaeg kui mõtlesin, et kuidas mul eelmine kord Balil õnnestus küll rolluga kukkuda, et see ju peaaegu võimat... Ei läinudki palju mööda kui olin just praamilt maha sõitmas kui läks hulluks sebimiseks ja mingist autost mööda sõitmiseks ja mina, tahtes teistel kähku eest ära tulla, vajutasin liiga äkki gaasi ja liiga äkki pidurit ja ristseliti maas ma olingi. Põlv ja ranne marraskil, rollu kriibitud ja silmad häbi täis. Üks mu siinne tuttav ütles, et uskumatu, kuidas sa said kõige turistikama asjaga hakkama - kräshisid rolluga :)
Täna oli ka esimene päev kui tuli kojuigatsus peale...igatsus oma hubase mõnusa kodu ja küünlavalguse järgi ning et saaks ise endale teed keeta ja süüa nt. pelmeene hapukoorega:)

Taimaa - osa 2, läheb tiba paremaks.

Phuketist saadud "kultuurishokk"  oli rabav ja sealt otsustasin peale korduvaid ümberotsustamisi minna Koh Lantale. Saare kohta kuulsin eelnevalt mitmeid kiidusõnu ja avastasin, et sinna on ka üsna kerge saada, tervelt päeva jagu paadiga kökerdamist. Selle paadisõidu juures oli veel vahva see, et maksin selle eest no nii kaks korda rohkem kui oleks pidanud. Niisiis õhtul üheksast sündinud otsus minna järgmisel hommikul Koh Lantale ja internetist mitte piletit ära osta, viis selleni, et kai peal ei olnudki valikut rohkem kui 1 hind ja 1 paat. 

Hiljem Koh Phi Phil aega parajaks tehes selgus aga, et variante oleks olnud küll ja näiteks teisel suunal oli 3 korda soodsam hind. No selline asi rikub muidugi tuju aga ma ei lasknud seda kauaks teha. Koh Lantal laenutasin juba samal õhtul rolleri et varahommikul mööda saart ringi hakata sõitma ja endale sobiv elamiskoht otsida.
Elamiskohta otsimine niimoodi on üks tüütu värk eriti kui sa eriti midagi veel saare elu kohta ei tea. Olin küll lugenud mingeid enam vähem kirjeldusi, niisiis arvasin teadvat, kus on peokoht, millest eemale hoida ja kus on enam vähem rahulikum aga sellegipoolest mitte päris kolgas.
Vahepeal läksid juba teeotsad niimoodi segamini, et keerasin ühte kohta kolm korda sisse ja seda kohta, kuhu tahtsin minna, enam üles ei leidnud. Nii üritati mind vist kõrgemalt poolt kohe õigele teele suunata aga mina ei tahnud kuulata, pressisin üheks ööks ikka bungalosse, kus naabriteks oli tümakaga baar ja wifi olematu, Kolisin järgmine päev kohe heaga ümber sinna, kuhu esialgu kolm korda minna üritasin. Koht oli kena ja suhteliselt rahulik kuigi mõnel ööl kostis üle põldude ikka tümakat ka. Bungalo taga muugisid lehmad ja üks kord, kui olin endale kobara banaane korraks tuppa toonud, tuli kostiliseks hiir ka.. Arvake ära kui kõvasti ma kiljusin kui avastasin, et varvast kõditanud asi ei olnud kärbes vaid pesuehtne hiir minu toas, minu varbaid limpsimas.
Elasin  bambusest lihtsas bungalos, kus põranda laudade vahel on praod ja seintel jooksevad gekod. Geko foobiat mul ei ole aga hiired..no nendega ma ei ole harjunud. Otsisin spetsiaalset sellist lahtist ja lihtsat hütti, sest aknaklaaside ees tekib mul soojas kliimas klaustrofoobia ja konditsioneeri ma ka ei salli. Selle kohaga oli häda selles, et rand oli tiba kivine, eriti kui meres oli mõõn ja tegelikult oli see mõõn pea nädal aega just sellisel ajal kui oleks tahtnud ujuda. 

Kaari, kes algul peatus minuga samas resordis, kolis peagi Long beachile ja nii otsustasin isegi pärast 10 päeva melu sisse kolida. Melu kasuks otsustasin veel sellepärast, et siinne rand on ilus pikk ja liivane, siin on hommikuti joogatunnid ja arvestades ümberkaudseid söögikohti jms kättesaadavust andsin lõpuks ära oma nunnu rolleri ...vähemalt mõneks ajaks, et oleks motivatsiooni ka kõndida või siis rahulikult tööd teha "kodus".

Koh Lanta on okei, s.t et kindlasti muutub iga poolaastaga vähem okeiks ja mida rohkem inimesi räägib, et siin on lahe, seda rohkem peoloomi ja muidu imelikke siia ära eksib. Tümistavad ikka igalpool kahjuks, tundub, et kogu maailma peoloomad saavad Tais kokku.
Siin saarel on muuseas kaks rootsi kooli ja kamaluga soomlasi-rootsalsi aga rahvuste miks on kuidagi ikkagi segunenum kui Phuketil. Ilusaid kohti on ka ja üsna üksikuid randasid, liiklus on meeldivalt paras ja sobilik ka keskpärasele rollerisõitjale. Aga nagu täna just arutasime, tunned end ikka väga turistina, et nagu pole erilist varianti end sisse seada ja elada nagu kohalik. Väga kaua ei jaksa nii olla:)

vabandused väriseva pildi pärast, püüan harjutada!

Taist Costa Ricasse?

Otsisin Amazonist mingit Tai raamatut ja viskas ette ühe pensionile läinud expati teose. Kuna selle pealkiri oli täpselt see, mida ma viimased päevad mõelnud olen, siis toon siinkohal välja tutvustava lõigu. Ei pea vist lisama, et minu mõtted rändasid sama rada...ma võrdlen Taid Costa Ricaga pidevalt ja üldjuhul jääb Costa Rica peale..no scootri rendihinnad ja võimalused on Tais paremad aga hoolimata mõnedest lahedatest randadest ja kohtadest ( ok ma ei ole veel näinud väga palju seda maad) jääb mulje, et see maa on turismist kurnatud, seda on lihtsalt liiga palju! Aga ma ei kutsu kedagi üles kesk-ameerikat väisama, las see jääb selliseks nagu ta on;)

siin nüüd lõik raamatust:

In the last decade or so, Southeast Asian countries such as Thailand, Cambodia, the Philippines, and others have established themselves as retirement spots for various people. Some of those include western retirees, digital nomads and individual business owners who chose to leave the rat race in their home country and enjoy life in a hemisphere where it's supposed to be cheap, safe, fun and warm. It’s a place to be surrounded by welcoming people and it worked for most of us, but the world is changing constantly. The hotspots of yesterday are not so hot anymore; what used to be good and enjoyable has often become a nuisance and burden. I, myself, used to be an expat in Thailand, it’s a different ball game over there, but I have come to certain conclusions which I would like to share with you, the reader. Truth is, I prefer not being the last passenger on a sinking ship, and fortunately, I rediscovered an old corner of the new world. I found a whole region suitable for retirement, an entertaining lifestyle and a rather good business environment. It’s a region that I feel almost obligated to tell the world about, especially for those who are considering to become an expat. There is a better choice than Asia. I am talking about Central America; particularly, Panama, Nicaragua, Costa Rica and Guatemala

Taimaa - appi kuhu ma nüüd sattusin!

Minu lend maandus Phuketis, olin kursis, et tegemist on paraja massturismi urkaga aga ajapuudusel ei olnud ma mingit eeltööd teinud. Nii palju olen ma küll aru saanud, et Tai on nagu uus Egiptus, iga õige eestlane on seal vähemalt korra puhkamas käinud. Siiski oli minu kujutluses Taist ka selline merekohina saatel kuskil mõnusas hütis uinumine, maitsev söök, jooga ja rahu ning lopsakas loodus.
Oma täielikus teadmatuses olin esimesed ööd broneerinud kõige hullemas kohas üldse - Patongis. See on siis see koht, kuhu kõik meelelahutusnäljas rahvas ja hordide kaupa meie idanaabreid suundub. Sõitsin veidi ka mööda saart ringi aga üldiselt ei leidnud midagi, mis minu nägemusele vastas ja pikemat peatamist oleks kuidagigi moodi soosinud, nii et hakkasin kiiresti tegema edasisi plaane, mis oli üsna keeruline.

Siin pildil on peotänav veel vaikne, ööloomad magavad ja koguvad jõudu.

Ühel õhtul võtsime peale õhtusööki ette jalutuskäigu Patongi peatänaval. See oli põnev, nagu inimeste loomaaed, juba veidi enne üheksat õhtul olid tänavaäärsed letid lookas tantsulembelistest tütarlastest, kel oli kohe nii palav vist, et keha katsid vaid tillukesed püksikud, no mõnel oli imekombel tilluke top ka selga jäänud.

Kell polnud veel 21 õhtulgi kui letid olid tantsutüdrukuid täis

Keset tänavat poseerisid Tais au sees olevad Ladyboyd ehk siis ilusad naised, kes tegelikult on mehed.

Lisaks kargas igal nurgal välja keegi, kes üritas meid oma baari saada, kas siis niisama jooma või siis menüü järgi endale lisaks jookidele ka sobivat showd tellima. Menüüst jäid silma peamiselt pingpongi show, bottle show ja fucking show. Korra juba mõtlesime, et kui see pingpongi show on selline kultuuriline värk siin, siis peaks ikka minema vaatama aga sees selgus, et väljas tasuta lubatud show´d saab vaadata ainult siis kui end eelnevalt uimastada veidi üle 20euro maksvate drinkidega ja kuna me mõlemad olime alkoholist üldse mitte huvitatud, siis lasime jalga...jalgalaskmise hetkel hakkasid hinnad imeväel sulama aga mõtlesin, et las ta jääb, peab siis kohe kõigi kultuurinähtustega end kohe kurssi viima..
Kaks tundi hiljem kui tagasi jalutasime, olid näitsikud lettidelt alla roninud ja oli juba üsna vaikne. Unised nappides püksikutes neiukesed pooleldi tukkusid leti taga nagu ootaksid kedagi aga oodatud ei tulnud veel...

Aga igas tõrvatünnis leiab ka tilga mett.

Vahepeal oli ka kuninga sünnipäev. Kuningas on siin suures aus ja tema pildid ehivad oi kui paljusid aknaid ja külatänavaid. Sünnipäeval sai kuningale kirjutada isikliku sünnipäevatervituse, tegin seda minagi.

Palju õnne Kuningas!

Väikesed templikesed on igal pool.

Põnev oli ka kohaliku bussiga sõit ja Phuket town oli ka pisut parem atmosfäär, vähemalt polnud enamus venkusid viitsinud sinna tulla ja menüüd oli arusaamatult tai keelsed. Ärge saage valesti aru, mul ei ole tegelikult venelaste vastu suurt midagi aga mittevenemaal neid sellises kontsentratsioonis kuulda ja näha ning kõiki vene keelseid menüüsid ja silte vaadates tundus, et olen sõitnud Sotši vmt. ja Sotšit ma ei oleks valinud oma talve veetmiseks.

Kohalikud bussid loodusliku konditsioneeriga, I like.

                                           Buss seest poolt

Phuket Townis on munad kuum müügiartikkel.

Hiina tempel Phuket Townis

Massaaz. Mulle meeldib massaaz, eriti hea on see peale 30 tunnist reisimist. Kuigi sellised 5 euri/ tund pakkumised tundusid väga kahtlased, õnnestus mul leida keegi, kes teadis kedagi ja viis mind päris massööri juurde, kes maksis ka ikka rohkem aga tundus, et teadis ka, mis teeb ja mingeid ekstraid pakkuma ei hakanud.

Turg. Tore elamus oli toiduturg. Proovisin krokodilliliha, mis oli hõrk, rohkelt puuviljasmuutisid ja nägin, kuidas suur koer ajas suurt rotti taga. brrr.

Turg oli parim viis igasugust toitu proovida.

Phuketi kogemus pani juurdlema peamiselt massturismi kahjuliku mõju üle, teisalt võib-olla on tõesti parem kui kõik käivad ühes kohas, siis jäävad teised kohad pisut enam autentseteks. Kui kauaks ainult...

Tehtud , nähtud küll, sai lõpuks otsustatud suunduda Koh Lantale aga sellest juba järgmine nädal.