Taimaa - osa 2, läheb tiba paremaks.

Phuketist saadud "kultuurishokk"  oli rabav ja sealt otsustasin peale korduvaid ümberotsustamisi minna Koh Lantale. Saare kohta kuulsin eelnevalt mitmeid kiidusõnu ja avastasin, et sinna on ka üsna kerge saada, tervelt päeva jagu paadiga kökerdamist. Selle paadisõidu juures oli veel vahva see, et maksin selle eest no nii kaks korda rohkem kui oleks pidanud. Niisiis õhtul üheksast sündinud otsus minna järgmisel hommikul Koh Lantale ja internetist mitte piletit ära osta, viis selleni, et kai peal ei olnudki valikut rohkem kui 1 hind ja 1 paat. Hiljem Koh Phi Phil aega parajaks tehes selgus aga, et variante oleks olnud küll ja näiteks teisel suunal oli 3 korda soodsam hind. No selline asi rikub muidugi tuju aga ma ei lasknud seda kauaks teha. Koh Lantal laenutasin juba samal õhtul rolleri et varahommikul mööda saart ringi hakata sõitma ja endale sobiv elamiskoht otsida.
Elamiskohta otsimine niimoodi on üks tüütu värk eriti kui sa eriti midagi veel saare elu kohta ei tea. Olin küll lugenud mingeid enam vähem kirjeldusi, niisiis arvasin teadvat, kus on peokoht, millest eemale hoida ja kus on enam vähem rahulikum aga sellegipoolest mitte päris kolgas.
Vahepeal läksid juba teeotsad niimoodi segamini, et keerasin ühte kohta kolm korda sisse ja seda kohta, kuhu tahtsin minna, enam üles ei leidnud. Nii üritati mind vist kõrgemalt poolt kohe õigele teele suunata aga mina ei tahnud kuulata, pressisin üheks ööks ikka bungalosse, kus naabriteks oli tümakaga baar ja wifi olematu, Kolisin järgmine päev kohe heaga ümber sinna, kuhu esialgu kolm korda minna üritasin. Koht oli kena ja suhteliselt rahulik kuigi mõnel ööl kostis üle põldude ikka tümakat ka. Bungalo taga muugisid lehmad ja üks kord, kui olin endale kobara banaane korraks tuppa toonud, tuli kostiliseks hiir ka.. Arvake ära kui kõvasti ma kiljusin kui avastasin, et varvast kõditanud asi ei olnud kärbes vaid pesuehtne hiir minu toas, minu varbaid limpsimas.
Elasin  bambusest lihtsas bungalos, kus põranda laudade vahel on praod ja seintel jooksevad gekod. Geko foobiat mul ei ole aga hiired..no nendega ma ei ole harjunud. Otsisin spetsiaalset sellist lahtist ja lihtsat hütti, sest aknaklaaside ees tekib mul soojas kliimas klaustrofoobia ja konditsioneeri ma ka ei salli. Selle kohaga oli häda selles, et rand oli tiba kivine, eriti kui meres oli mõõn ja tegelikult oli see mõõn pea nädal aega just sellisel ajal kui oleks tahtnud ujuda. Kaari, kes algul peatus minuga samas resordis, kolis peagi Long beachile ja nii otsustasin isegi pärast 10 päeva melu sisse kolida. Melu kasuks otsustasin veel sellepärast, et siinne rand on ilus pikk ja liivane, siin on hommikuti joogatunnid ja arvestades ümberkaudseid söögikohti jms kättesaadavust andsin lõpuks ära oma nunnu rolleri ...vähemalt mõneks ajaks, et oleks motivatsiooni ka kõndida või siis rahulikult tööd teha "kodus".

Koh Lanta on okei, s.t et kindlasti muutub iga poolaastaga vähem okeiks ja mida rohkem inimesi räägib, et siin on lahe, seda rohkem peoloomi ja muidu imelikke siia ära eksib. Tümistavad ikka igalpool kahjuks, tundub, et kogu maailma peoloomad saavad Tais kokku.
Siin saarel on muuseas kaks rootsi kooli ja kamaluga soomlasi-rootsalsi aga rahvuste miks on kuidagi ikkagi segunenum kui Phuketil. Ilusaid kohti on ka ja üsna üksikuid randasid, liiklus on meeldivalt paras ja sobilik ka keskpärasele rollerisõitjale. Aga nagu täna just arutasime, tunned end ikka väga turistina, et nagu pole erilist varianti end sisse seada ja elada nagu kohalik. Väga kaua ei jaksa nii olla:)

vabandused väriseva pildi pärast, püüan harjutada!