Kuidas ma Malaisias aastat vahetasin

Kui eelmistes postitustes kurtsin Tai lärmakuse ja liigse turisminduse üle, siis viimastel päevadel Koh Lantal muutusin nostalgiliseks. Tegelikult ma armastasin hommikuid (kui ma öisest mürglist liiga väsinud polnud)  ja pärastlõunaid kui gekod ja linnud laulsid, oli selline mõnus vaikne chill meie hütitänaval. Leidsin paar head söögikohta ka oma külanurgas ja kõik oli lahe kuniks kell sai õhtul 10. Siis algas minu jaoks põrgu, kus iga pooltunniga läksid detsibillid kõvemaks ja mina närvivapustusele sammukese lähemale.

Sai läbi ka minu esimesed viisavabad 30 päeva ja olin otsustanud selle puhul väisata Malaisiat, Penangi saarel olevat George Towni, kus asub nii Tai saatkond kui on ka äge vanalinn.
Georgetowni sõit võttis 4 tundi ja 3 van-i vahetust rohkem kui pileti müünud agent algselt lubas, nii olin üsna ära solgutatud kohale jõudes.
Kui 3 sõnaga kokku võtta Penangi saar ja Georgetown, siis ütleks templid, toit ja liikluskaos.

Kopereerusin oma turistitegevuste osas ühe samal ajal linna tulnud poola tsikiga. Aasta viimasel päeval väisasime nii umbes 10 erinevat templit ja kõndisin nende vahet 10 tundi. Kui ma üritasin mingist templist viilida, siis mu reisikaaslane kutsus mind korrale, nii et aastavahetuseks olin ma täiesti küpse. Siiski...linn on ääretult fotogeeniline, nii et tundsin pidevalt puudust heast kaamerast.
Templite, koloniaalstiilis majakeste ja tänavatoidu kompotti vürtsitas pidev autode ja rollerite vool, saatjaks vali mürin ja tossupilv. Iga teeületus on võitlus oma elu eest.

Toidust.

Jõudsin siin  äratundmisele, et kuigi olen end suureks toidufänniks pidanud, siis  on praegu reisimise juures üks suurimaid väljakutseid söök.. eriti kui see söök on selline, mis ei isuta kohe üldse mitte..Olen alati irooniliselt suhtunud nendesse McDonaldsi ja English breakfasti inimestesse, kes reisides ikka nende tuttavate menüüde jäävad aga kolmandat päeva siin pooltühja kõhuga ringi käies piilusin täna juba Pizza Hut´i menüüd (jajaa võite mind mõttes kividega loopida).
Olgu öeldud, et Penangi peetakse kuulsaks oma tänavatoitude poolest ja kulinaaria mitmekesisuse üle ollakse väga uhked.  Siin elab koos  hiinlaste, hindude, malaide miks ja tänavalt leiab kõigi nende toite väga suures valikus. Peamiselt on aga tegu liha või mereannitoitudega ja kumbki neist ei kõla praegu mulle isuäratavatena. Mereannid on küll aastaid mu lemmikud olnud aga ei tea, kas mõjus paari kuu eest saadud toidumürgitus pärssivalt või on mul neist lihtsalt isu täis.
Proovisin esimesel päeval tänavatoitu, kus lubati et asi sisaldab porgandeid, välja paistsid natuke nagu kaalikad ja maitsesid nagu mitte midagi...Siis sõin aasta viimaseks roaks tandoori kana aga mul ei  ole praegu kohe üldse liha isu, seega oli see selline poolvägisi söömine kuigi kanal polnud viga midagi. Järgmised toidukorrad kui neid imelikke pruunistunud kana ja pardikeresid vaatasin, siis lihtsalt ajas öökima..ja igasugused tundmatute nimedega segud ja ollused ajavad isu ära. Eile sattusime jälle mingisse India kohta hilisele lõunale, võtsin ainult juustu rotit, juusturotile oli pandud kamaluga valget suhkrut juustu peale! Kuigi juustu moosiga ja shokolaadiga meeldib mulle väga süüa, siis teralist valget suhkrut sulanud juustu seest poleks küll osanud oodata......
 Eile läksin pärast suhkrust rotit sushit sööma..võtsin sushirongilt kausikesi ja sain makid, kus oli tuunikalakonserv vahel. Kuigi nii võib tunduda, ei ole mul plaani alla vanduda, tegin nimekirja kohustuslikest toitudest, mida siin proovima peab ja püüan need viimasel paaril päeval ikka ära proovida.

Kuidas siin aastat vahetati?

Kuna siin on suurem pidu hiina aastavahetusel ja ka hindude ja tailaste pidustustel, siis midagi väga suurt ei oodanud. Õigesti tegin, sest saime veel vähem kui ootasime:) Nimelt läksime platsile, kus eelnevatel aastatel olevat olnud ilutulestik ja elav muusika jne. Jõudsime sinna tund enne suurt pauku aga suurt pauku ei tulnudki! Inimesed olid kogunenud, lapsed loopisid värvilisi pulki üles ja üks väike tüdruk puhus mulle ja see oligi kogu moos. Mingit sekundite loendamist ega ilutulestikku ei olnud. Meil polnud kella ka, nii et vastaskaldal ühe ilutulestiku tulede ja rahva vile põhjal saime aru,e t tuli. Siis hüppasid kohalikud oma motode selga ja algas hull rallimine tänavatel nagu oleks paraad aga ilma rekvisiitideta või siis olid rekvisiitideks signaalid, ving ja mürin.
Jalutasime tänavale, kus asuvad paljud külalistemajad ja turistide baarid, seal oli väike kogunemine ja elav muusika. Ühes reggae baaris laulis moslemist tütarlaps biitlite lugusid ja selle taustaks tõmbasid hindud vesipiipu. Kultuuride sulatusahi :)
Päris tore on see, et hoolimata sellest, et George Town on üsna suure hulga turistide sihtkoht, ei ole ta nii ära turistindatud, et sa päris elu enam ei näe. Tegelikult igasuguseid häirivaid agente jms peaaegu ei näegi, see on mõnus.
Aasta esimese päeva veetsin Kagu-Aasia väidetavalt suurimas budistlikus templis. Naljakas oli see,et templid olid osavalt seotud ostukeskusega, templisse pääsemiseks tuli läbida kaltsulettide rägastik ja mõnes templis olid pudipadi letid kohe otse altarite ümber.

Seal sai teha ka igasugu trikke, nt. kirjutada buddhale oma soovid ja panna need soovide puu otsa. Mõnes rahulikumas templis sai isegi maha istuda ja tsutike mediteerida.

 Üldiselt arvan, et mul on ülihea aasta kindlustatud, lisaks tegin ka hiina templis mingit ennustusrituaali ühe hiinlase juhendamisel, kahjuks pani ta selleks ajaks plehku kui ma sain mingi kirja hieroglüüfidega, kus mu tulevane  saatus kirjas. Pean nüüd kedagi paluma seda tõlkida.

Niisiis soovin kõigile head uut aastat ja kui teil pole soovidepuud, kuhu enda tellimused üles riputada, siis pange need vähemalt paberilegi, teatavasti on soovidel on ju tavaks täide minna ;)