Bahtism
Juuresolev pilt tehtud ühe Malaisias elava farangi kontoris. Selgitab mu arust olukorda Tais üsna hästi.
Solvumised ja naeratused naeratuste maal.
Siin elab koos mitmeid usujärgijaid ja silma on jäänud mõned iseärasused, ilmselt on need nö. kultuurilised erinevused, millele pole selgitusi leidnud.
Esiteks tundub, et moslemid on oluliselt lahkemad ja sõbralikumad aga aeg ajalt nad solvuvad kummaliste asjade peale. Näiteks kui ütled ettekandale, et sa pole valmis tellima veel ja et ta võib natukese aja pärast tagasi tulla või siis hotellipidaja, kes on ülimalt solvunud kui kokulepitud ajal välja hakkad kolima.
Taid omakorda on võimelised naeratama raha vastu võttes ja mõnel korral on olnud nad täiesti arusaamatult ignorantsed ja ennasttäis, ühed hullemad natuurid, keda rahvuste seas kohanud, mingist naeratuste maa jutust ei saa ma siin üldse aru. Muidugi on toredaid ka nagu igal maal, näiteks selline lõbus vahejuhtum, kus tegime mikrobussiga peatuse, et süüa ja tualetis käia. Kõik sildid olid taikeelsed ja ainus tualett, kus suur silt peal oli, oli meestele. Käisin ringi ja üritasin küsida aga töötajad vaatasid mind apaatse 'jälle mingi kuradi farang' näoga ja tegid näo, et ei saa muhvigi aru. Lõpuks tuli bussis olnud tai tüdruk ja tiris mind läbi meeste vetsu, kus pissuaaride ääres toimetavad mehed ka viipasid, et ja jah tulge siit läbi, sealt meeste tualetist läbi minnes saigi naiste tualetti..
Esiteks tundub, et moslemid on oluliselt lahkemad ja sõbralikumad aga aeg ajalt nad solvuvad kummaliste asjade peale. Näiteks kui ütled ettekandale, et sa pole valmis tellima veel ja et ta võib natukese aja pärast tagasi tulla või siis hotellipidaja, kes on ülimalt solvunud kui kokulepitud ajal välja hakkad kolima.
Taid omakorda on võimelised naeratama raha vastu võttes ja mõnel korral on olnud nad täiesti arusaamatult ignorantsed ja ennasttäis, ühed hullemad natuurid, keda rahvuste seas kohanud, mingist naeratuste maa jutust ei saa ma siin üldse aru. Muidugi on toredaid ka nagu igal maal, näiteks selline lõbus vahejuhtum, kus tegime mikrobussiga peatuse, et süüa ja tualetis käia. Kõik sildid olid taikeelsed ja ainus tualett, kus suur silt peal oli, oli meestele. Käisin ringi ja üritasin küsida aga töötajad vaatasid mind apaatse 'jälle mingi kuradi farang' näoga ja tegid näo, et ei saa muhvigi aru. Lõpuks tuli bussis olnud tai tüdruk ja tiris mind läbi meeste vetsu, kus pissuaaride ääres toimetavad mehed ka viipasid, et ja jah tulge siit läbi, sealt meeste tualetist läbi minnes saigi naiste tualetti..
Liikumine kohast kohta
Taimaal on turistidele aga tundub, et mõnel pool ka kohalikele, liikumine minibussiga punktist a punkti b väga levinud. Minu meelest on siin tegemist ühe pesuehtsa turismimaffiaga, mis algab juba internetis, kus kõikvõimalikud foorumid soovitavad tavabusside asemel kasutada minibusse, olevat mugavam. Kas aga alati on? Minu kogemus näitab, et makstes kõvasti rohkem kui tavabuss, jõuan ma ikka lubatust umbes 3-4tundi hiljem kohale ja pean veel taluma bussijuhtide bahtismi. Ehk siis käib neil kõva klientide juurde otsimine, nii tiirutasime näiteks Hat Yais üle tunni ümber bussijaama ja ootasime kuniks juht leiab igale bussimillimeetrile mõne istuma. Teinekord käis bussivahetus- eelnevalt lubatud ühe vahetuse asemel kolisime oma kodinaid neli korda. Lisaks koguvad nad piiril mingit hämarat maksu, et piiriületus sujuks kuigi meie läheme ju üle eraldi ja see midagi ei muuda. Summa on poole suurem kui koguja on tailane vs. malaislane.
Bussijuhtidele meeldib muidugi ka oma meelt lahutada. Nii sõitsime Malaisia piiri poole nagu action filmis. Kuskilt juhi juurest tulid kõrvulukustavad tulistamise ja põgenemise hääled. Eriti sürriks läks kui siis ilmselt filmis autod kummidevilinal põgenesid. Üsna reaalne tunne tekkis kuigi pilti me ei näinud, ei tea, kus ta oma ekraani peitis.
Hatyai bussijuht on jällegi eputrilla, selline soengu ja kirju särgiga poiss, kellel on ülipikad küüned, sellised, mida näeb naiste kunstküüne reklaamides (bussijuht on mees). Siis tal on telefon ilusti rooli kohal hoidikus ja sõidu ajal muudkui scrollib oma küünega mööda facebooki ja whatsappi. Vahepeal lülitas sisse video ja kohendas selle järgi soengut. Võeh! Mul ajavad need küüned lihtsalt judinad peale...
Bussijuhtidele meeldib muidugi ka oma meelt lahutada. Nii sõitsime Malaisia piiri poole nagu action filmis. Kuskilt juhi juurest tulid kõrvulukustavad tulistamise ja põgenemise hääled. Eriti sürriks läks kui siis ilmselt filmis autod kummidevilinal põgenesid. Üsna reaalne tunne tekkis kuigi pilti me ei näinud, ei tea, kus ta oma ekraani peitis.
Hatyai bussijuht on jällegi eputrilla, selline soengu ja kirju särgiga poiss, kellel on ülipikad küüned, sellised, mida näeb naiste kunstküüne reklaamides (bussijuht on mees). Siis tal on telefon ilusti rooli kohal hoidikus ja sõidu ajal muudkui scrollib oma küünega mööda facebooki ja whatsappi. Vahepeal lülitas sisse video ja kohendas selle järgi soengut. Võeh! Mul ajavad need küüned lihtsalt judinad peale...
Etendus hotellis ehk kingitus konkurendile
Georgetownis peatusin tillukeses hotellis. Seal elasid ka mõned westernitest vanakesed, kes olid Malaisiasse odavat hambaravi tulnud saama või mingeid muid (vist peamiselt meditsiinilisi) teenuseid. Üks iiri vanake meenutas natukene Rod Stewartit või milline ta võiks olla kui oleks perssekukkunud. Ühel päeval jõi ta ennast õige iirlase kombel täis ja tüütas meie viisakat ja väga sheffi administraatorit. Öösiti läks admin ka kuhugi oma pessa magama ja kliendid jäd omapead. Ärkasin tol ööl kl.4 koridorist kostvate mütsatuste ja sajatuste peale. Kargasin toast välja ja mis ma näen, iirlane vaevu jalul aga muudkui peksab ust ja sõimab. Selgus, et vetsu minnes oli ta ukse lu kku tõmbanud ja nüüd süüdistas mingeid kolmandaid tegelasi, kes teda ruumi ei lase. Üritades teda peatada hotelli laiali lõhkumisest, otsustasin helistada nn. hotelli hädanumbril omanikule ja kutsusin ta kohale. Tüüp sajatas veel mitu tundi. Järgmisel päeval tehti tüübile hoiatus, et kui veel joob, siis visatakse välja. Minul surus omanik kätt ja tänas konstruktiivse käitumise eest.
Õhtul läks aga põnevaks. Tähelepanelikumad vaatlejad ja kuulajad said aru, et iirlasel on ikka miskit suuremat lahti kui liiga palju õlut. Midagi luulude ja identideediküsimusega. Nii kargas ta oma väsinud poolpalja kerega ringi, teatas, et asiaadid peavad brittide koloniaalajastu üle tänulikud olema ja üldse on tema seal kõige tähtsam ja ägedam kutt. Kui meie pugistasime omaette naerda ja tundsime ühtlasi tema pärast ka piinlikkust, siis iirlane oli veelgi ägedamaks muutunud ning kui omanik teatas, et ta pole seal enam teretulnud, siis keksis tolle nina all ja õhutas endaga kaklema. ühel hetkel malai kannatus katkes ja ta kargaski välja, käis üks müdin js madin, admin hüppas neile vahele ja iirlasel oligi kulmudevahel tilgake verd. See teda ei heidutanud, kui teda staffi poolt taksosse suruti, ikka hõikas veel, et ma tahan sinuga raisk kakelda! Tüübile pandi teine hotell ja saadeti minema. Palju õnne konkurendid uue kliendi puhul, mina koos teiste klientidega tänasime meeleoluka vaatemängu eest ;)
Õhtul läks aga põnevaks. Tähelepanelikumad vaatlejad ja kuulajad said aru, et iirlasel on ikka miskit suuremat lahti kui liiga palju õlut. Midagi luulude ja identideediküsimusega. Nii kargas ta oma väsinud poolpalja kerega ringi, teatas, et asiaadid peavad brittide koloniaalajastu üle tänulikud olema ja üldse on tema seal kõige tähtsam ja ägedam kutt. Kui meie pugistasime omaette naerda ja tundsime ühtlasi tema pärast ka piinlikkust, siis iirlane oli veelgi ägedamaks muutunud ning kui omanik teatas, et ta pole seal enam teretulnud, siis keksis tolle nina all ja õhutas endaga kaklema. ühel hetkel malai kannatus katkes ja ta kargaski välja, käis üks müdin js madin, admin hüppas neile vahele ja iirlasel oligi kulmudevahel tilgake verd. See teda ei heidutanud, kui teda staffi poolt taksosse suruti, ikka hõikas veel, et ma tahan sinuga raisk kakelda! Tüübile pandi teine hotell ja saadeti minema. Palju õnne konkurendid uue kliendi puhul, mina koos teiste klientidega tänasime meeleoluka vaatemängu eest ;)
Katsetused toiduga.
Eelmine kord jäi õhku minu vinguv noot Penangi kulinaaria osas. Teatan, et ega ma alla ei annud, tegin nimekirja roogadest, mida soovitati proovida ja proovisin vähemalt osad neist ära. Kõike ei jõudnud, muidu oleks pidanud seal kuu aega olema.
Duriani jäätis. Durian on see jube vili, mida keelavad märgid kaunistavad ühistransporti ja hotelle - durianiga nendesse sisenemine on keelatud. Kes on duriani lõhna tundnud, teab miks. Jäätis oli õnneks mahedam. (vt eelmise postituse videosid)
Paper do seh
meenutas vahvlit, pärineb lõuna Indiast. Esimene ja pea ainus maitsev toidukatsetus:)
meenutas vahvlit, pärineb lõuna Indiast. Esimene ja pea ainus maitsev toidukatsetus:)
Penang laksa (vt. videot eelmisest postitusest)
Koay teow soup,
Jääpallid, mis maitsesidki nagu suure struktuuriga jäised lumepallid:
Part...pilti ei ole aga pardi pläustil olid sees kuivatatud kalad..hmm väga eksootiline maitsekooslus jällegi minu jaoks.
Tänavatoidu letike.
Salaja tehtud pilt minu hommikusöögi elamusest:
Ajast
Kui vahel iroonitsetakse brasiilia ajaarvamise pärast, siis minu kogemus seal on ikka kordi parem, vähemalt bussid käivad ajagraafikus nii palju kui võimalik. Tais pole midagi veel graafikujärgselt väljunud ega saabunud. Täielik sõidukijuhtide anarhia!
No comments:
Post a Comment