Siit leiate minu reisiseiklused Kesk-ja Lõuna-Ameerikas, mõned vanemad lood ka Indiast ja Balist. Ühtteist ka ettevõtmistest Tais, Myamaris ja mujalt, kuhu satun ja leian inspiratsiooni oma kogemusi kirja panna . Head lugemist! Kel soov aga Brasiilia või Costa Rica osas reisinõu saada, võtke ühendust! Kniks!
Otsisin Amazonist mingit Tai raamatut ja viskas ette ühe pensionile läinud expati teose. Kuna selle pealkiri oli täpselt see, mida ma viimased päevad mõelnud olen, siis toon siinkohal välja tutvustava lõigu. Ei pea vist lisama, et minu mõtted rändasid sama rada...ma võrdlen Taid Costa Ricaga pidevalt ja üldjuhul jääb Costa Rica peale..no scootri rendihinnad ja võimalused on Tais paremad aga hoolimata mõnedest lahedatest randadest ja kohtadest ( ok ma ei ole veel näinud väga palju seda maad) jääb mulje, et see maa on turismist kurnatud, seda on lihtsalt liiga palju! Aga ma ei kutsu kedagi üles kesk-ameerikat väisama, las see jääb selliseks nagu ta on;)
siin nüüd lõik raamatust:
In the last decade or so, Southeast Asian countries such as Thailand, Cambodia, the Philippines, and others have established themselves as retirement spots for various people. Some of those include western retirees, digital nomads and individual business owners who chose to leave the rat race in their home country and enjoy life in a hemisphere where it's supposed to be cheap, safe, fun and warm. It’s a place to be surrounded by welcoming people and it worked for most of us, but the world is changing constantly. The hotspots of yesterday are not so hot anymore; what used to be good and enjoyable has often become a nuisance and burden. I, myself, used to be an expat in Thailand, it’s a different ball game over there, but I have come to certain conclusions which I would like to share with you, the reader. Truth is, I prefer not being the last passenger on a sinking ship, and fortunately, I rediscovered an old corner of the new world. I found a whole region suitable for retirement, an entertaining lifestyle and a rather good business environment. It’s a region that I feel almost obligated to tell the world about, especially for those who are considering to become an expat. There is a better choice than Asia. I am talking about Central America; particularly, Panama, Nicaragua, Costa Rica and Guatemala
Minu lend maandus Phuketis, olin kursis, et tegemist on paraja massturismi urkaga aga ajapuudusel ei olnud ma mingit eeltööd teinud. Nii palju olen ma küll aru saanud, et Tai on nagu uus Egiptus, iga õige eestlane on seal vähemalt korra puhkamas käinud. Siiski oli minu kujutluses Taist ka selline merekohina saatel kuskil mõnusas hütis uinumine, maitsev söök, jooga ja rahu ning lopsakas loodus.
Oma täielikus teadmatuses olin esimesed ööd broneerinud kõige hullemas kohas üldse - Patongis. See on siis see koht, kuhu kõik meelelahutusnäljas rahvas ja hordide kaupa meie idanaabreid suundub. Sõitsin veidi ka mööda saart ringi aga üldiselt ei leidnud midagi, mis minu nägemusele vastas ja pikemat peatamist oleks kuidagigi moodi soosinud, nii et hakkasin kiiresti tegema edasisi plaane, mis oli üsna keeruline.
Siin pildil on peotänav veel vaikne, ööloomad magavad ja koguvad jõudu.
Ühel õhtul võtsime peale õhtusööki ette jalutuskäigu Patongi peatänaval. See oli põnev, nagu inimeste loomaaed, juba veidi enne üheksat õhtul olid tänavaäärsed letid lookas tantsulembelistest tütarlastest, kel oli kohe nii palav vist, et keha katsid vaid tillukesed püksikud, no mõnel oli imekombel tilluke top ka selga jäänud.
Kell polnud veel 21 õhtulgi kui letid olid tantsutüdrukuid täis
Keset tänavat poseerisid Tais au sees olevad Ladyboyd ehk siis ilusad naised, kes tegelikult on mehed.
Lisaks kargas igal nurgal välja keegi, kes üritas meid oma baari saada, kas siis niisama jooma või siis menüü järgi endale lisaks jookidele ka sobivat showd tellima. Menüüst jäid silma peamiselt pingpongi show, bottle show ja fucking show. Korra juba mõtlesime, et kui see pingpongi show on selline kultuuriline värk siin, siis peaks ikka minema vaatama aga sees selgus, et väljas tasuta lubatud show´d saab vaadata ainult siis kui end eelnevalt uimastada veidi üle 20euro maksvate drinkidega ja kuna me mõlemad olime alkoholist üldse mitte huvitatud, siis lasime jalga...jalgalaskmise hetkel hakkasid hinnad imeväel sulama aga mõtlesin, et las ta jääb, peab siis kohe kõigi kultuurinähtustega end kohe kurssi viima..
Kaks tundi hiljem kui tagasi jalutasime, olid näitsikud lettidelt alla roninud ja oli juba üsna vaikne. Unised nappides püksikutes neiukesed pooleldi tukkusid leti taga nagu ootaksid kedagi aga oodatud ei tulnud veel...
Aga igas tõrvatünnis leiab ka tilga mett.
Vahepeal oli ka kuninga sünnipäev. Kuningas on siin suures aus ja tema pildid ehivad oi kui paljusid aknaid ja külatänavaid. Sünnipäeval sai kuningale kirjutada isikliku sünnipäevatervituse, tegin seda minagi.
Palju õnne Kuningas!
Väikesed templikesed on igal pool.
Põnev oli ka kohaliku bussiga sõit ja Phuket town oli ka pisut parem atmosfäär, vähemalt polnud enamus venkusid viitsinud sinna tulla ja menüüd oli arusaamatult tai keelsed. Ärge saage valesti aru, mul ei ole tegelikult venelaste vastu suurt midagi aga mittevenemaal neid sellises kontsentratsioonis kuulda ja näha ning kõiki vene keelseid menüüsid ja silte vaadates tundus, et olen sõitnud Sotši vmt. ja Sotšit ma ei oleks valinud oma talve veetmiseks.
Kohalikud bussid loodusliku konditsioneeriga, I like.
Buss seest poolt
Phuket Townis on munad kuum müügiartikkel.
Hiina tempel Phuket Townis
Massaaz. Mulle meeldib massaaz, eriti hea on see peale 30 tunnist reisimist. Kuigi sellised 5 euri/ tund pakkumised tundusid väga kahtlased, õnnestus mul leida keegi, kes teadis kedagi ja viis mind päris massööri juurde, kes maksis ka ikka rohkem aga tundus, et teadis ka, mis teeb ja mingeid ekstraid pakkuma ei hakanud.
Turg. Tore elamus oli toiduturg. Proovisin krokodilliliha, mis oli hõrk, rohkelt puuviljasmuutisid ja nägin, kuidas suur koer ajas suurt rotti taga. brrr.
Turg oli parim viis igasugust toitu proovida.
Phuketi kogemus pani juurdlema peamiselt massturismi kahjuliku mõju üle, teisalt võib-olla on tõesti parem kui kõik käivad ühes kohas, siis jäävad teised kohad pisut enam autentseteks. Kui kauaks ainult...
Tehtud , nähtud küll, sai lõpuks otsustatud suunduda Koh Lantale aga sellest juba järgmine nädal.
Väga ammu pole kirjutanud! Nüüd on lootust jälle miskit uut lugeda, sest olen Kagu-Aasiat väisamas. Mitte küll intensiivselt reisimas aga miskit huvitavat vast silma ikka jääb.
Niisiis algas kõik sellest, et planeerisin talve kuskil soojas kliimas veeta ja sealt tööd teha. Asjaolude kokkulangemisel valisin esialgseks peatuspaigaks Tai. Air China odavpiletid viisid mind üheks päevaks Pekingisse, et saaksin veel kopsud jäist ja sudust õhku täis tõmmata ja lihased krampi külmetada enne kui tai massööridel neid mõnusas kuumuses jälle pehmeks mudida lasta.
Mida teha ühe päevaga Pekingis?
Aega oli 9 tundi, parajalt, et lennujaamast linna sõita ja näiteks keelatud linna minna vaatama. Hiinal tundub olevat turistide kiirvisiitidele meelitamiseks suured plaanid - rahvusvahelise lennuga tulijad ja edasiminejad võivad kuni 72 tundi viisavabalt mööda Pekingit ringi trampida. Väga mugav ja no 72 tunniga näeb kõik "must visit" asjad ära ka vist, minul oli aega kahe lennu vahel 9 tundi, nii et natuke lühem periood.
Niisiis vahetasin endale pisut jeene, sain templi passi ja tormasin rongi peale. Paar tundi peale maandumist olin juba Keelatud linna pikas turvasabas koos sadade hiinlastega.
Linn (Peking üldiselt, mitte see keelatud) oli hallimast hallim nagu novembrikuine Eestigi ja torm lennutas tolmu ja liiva silma.
Varsti käisin ise ringi nagu hiinlane aga neid ma ära ei petnud. Ikka aeg-ajalt keegi tuli juurde ja uuris, et kust ma tulen. No enamus piidlesid niisama, sest ega enamus ju inglise keelt ei räägi. Üks julge abielupaar tuli pilti ka tegema, proua siis. Üldse oli seal naiste huvi minu vastu tunduvalt elavam. Ei tea, kas nad on lihtsalt usinamad inglise keelt õppima või on tegemist kultuurilise eripäraga.
Ühe posti ääres kaarti uurides, tuli ka üks naine juurde ja näitas tee suuna kätte, muidugi küsides, et kust ma tulen ja vastuse peale, et Eestist vastas temagi nagu kõik eelmised "aahamhm", millest lugesin välja, et tal pole õrna aimugi mis koht see veel on. Seletada ma ka ei viitsinud, sest no mu bioloogiline kell näitas umbes 4ndat hommikutundi ja viimasel lennuki "ööl" sain tänu mingitele karjuvatele masuurikatele magada ainult pool tundi. Tema aga tegi kohe ettepaneku minna kuhugile kohvile...ma olin sellisest otsekohesest pealehakkamisest kohe nii üllatunud, peast käis läbi no vähemalt kolm mõtet, et kas tegemist on mingi skämmiga, kas tal on mingi huvi minu kui naise vastu ja kolmandaks, et ta äkki tõesti lihtsalt on huvitatud lihtsalt välismaalasega suhtlemisest. Kuna mu kriitiline mõtlemisvõime ja avatus kohalikega suhtlemisel magasid, siis pobisesin midagi vabanduseks ja tormasin teises suunas minema.
Sattusin veel turule, mis oli põnev... Elusad mardikad varda otsas siputasid (no see oli pigem õõvastav), surnud skorpionid olid letil rivvi laotud ja igasugu muud tundmatut kraami ka. Proovida ei julgenud midagi peale kanaliha meenutavate tükkide aga kana see ei olnud. Võis olla soja aga päris kindel ma ei olnud ja müüja ei öelnud peale chonchnchini midagi..
Väga väga külm oli, nii ei viitsinud kuskil pargis uudistada, kas keegi tai chi`d teeb või ei tee...kevadel oleks selline vahepeatus märksa vahvam, vähemalt minusugusele külmavaresele.
Mis muljet avaldas?
1. käpikutega motod
2. toiduturg
3. maskidega inimesed (no on ikka tore küll elada kohas, kus õhk on nii puhas, et ei pea maskiga ringi tuiama. Kuigi...maskid ei olnud mingid tavalised maskid, tundus, et neid müükase kuskil eri koloriidis ja see on nagu väike moe aksessuaar. Päris selge ei ole, kas maskiga kaitsti end jaapanlaste kombel patsillide eest või pekingi sudu eest...
It is very trendy to do those lists "10 things," "20 things" about something, so here comes my list about my favourite city:-) I'm sure there is much more things I love but those are 13 first what pops in my mind. It's also answer to people who have been asking me, why I find Rio so attractive.
1. This city is not made for cars but for people!
It is quite easy to get around by bike or take a long walks. Rio de Janeiro has more then 100km bicycle roads and more is coming!
2. Beautiful historical buildings
One can find beautiful palaces and cute colonial houses in very many neighbourhoods. Not all colonial buildings are renovated but that's the beauty of the history. Average tourist is usually circulating around the triangle copacabana-cristo-sugarloaf and at night in darkness Lapa too. Most of people never see that beauty.
3. Beach, beach, beach!
For sure beach is giving that magic charm to the city. I love ocean and long walks on the sandy beaches. Cariocas love it too and gather on the weekends to the beach to meet friends, to play volley or football. Some weekends gets quite crowded there. Warm water makes beach experience perfect to me!
4. Excellent weather
It is nice weather all year around. Winter time can be a bit chilly in the evenings but most of the time one can go out without worring that weather is changing and you need jackets etc. Most of days is pleasant 28C.
5. Greenery
There is always park or forest nearby where to have picnic or go for jogging.
Tijuca rainforest is the biggest rainforest inside the city.
6. Cariocas (people from Rio de Janeiro)
Brazil is big and people in different parts are different. My experience with cariocas is great, I find them very open, helpful and smiley, easy to make contact with.
7. Sporty people
I like how people using those resources they have - parks and beach roads are full of runners, rollerbladers, bikers, people doing sports!
8. Food per weight
Don't get me wrong, it's not priced based ones weight but based how much do you eat. It's great option to try different things and as portions in Brazil are usually huge for me, this option helps to save money and also time:-) Of course these kind places are all over Brazil but in Rio is according my experience the quality and avaibility the best
9. Acai
Also available in many places in Brazil, here it belongs to every single corner kiosk. Who does not know what is about - try. You can't go to Brazil and not to try that icecream type of thing made from vitamine and mineralrich acai berries.
10. It's lovely way of interaction what is catching my eyes - kisses, hugs, holding hands etc.
Warmth between people and the way they act with loved ones.
11. Active people in age 70 and up.
It is really lovely to see, that relatively old people still come to the beach, dancing and singing in parties together with youngers. Looks that it is fun place to retire.
12. Roda de sambas.
Yeah samba is part of the life here and it is nice part!
13. Sundays
Sundays are special. The road close to the beach is closed for traffic and amount of runners and bicycles is tripled. It's time to go to the market to buy veggies and fruits for next week and then go to meet friends on the beach. Day will be finished with caipirinha and/or dancing forro
Recife jõudes oli mul peos üsna täpne kirjeldus, kuidas jõuda oma renditud korterisse ja olin üsna veendunud, et eksimine on keeruline nii detailse kirjelduse puhul. Erinevalt Joao Pessoast sattusin aga kohe väga abivalmite ning minu saabumise tõttu ilmselgelt elevile läinud bussijuhtide peale. Niisiis toimus bussijaamas üleüldine arutelu minu sihtkohta jõudmise osas, lõpuks pandi bussile hääled sisse, lasti muu rahvas ka bussi ja asusime teele. Kuna ka teistes bussides juhid teadsid, kuhu minna on vaja, siis vahepeal kihutasid nad minu bussist mööda, andsid signaali, karjusid aknast midagi ja lehvitasid. Käis busside võidusõit ja kui piletimüüjal polnud vaja parasjagu pileteid müüja, siis ta hüppas oma kabiinist välja ja uuris ja puuris, et kust ma tulen ja kes ma olen. Lõpuks teatas bussijuht, et nüüd on õige nurk, kus pean maha minema. Buss küttis kummide vilinal minema ja leidsin tänavanurga küll üles aga osad olulised elemendid kirjeldusest olid puudu..seega bussijuhid olid minust ikka valesti aru saanud ja oma suure elevusega, mind paar kvartalit varem maha kupatanud....egas midagi, kõndisin edasi, kuniks kaks vanemat prouat mulle eemalt vilistasid ja hüüdsid, et ära sinna mine, seal on jube ohtlik. Nii jalutasid nad mind teist tänavat pidi sihtpunkti. Esimesel tunnil kogetud abivalmiduse kogused olid muljetavaldavad ja linn hakkas mulle kohe meeldima:-)
Recife külje all on kaunis Olinda linnake, kuulus oma vanalinna ja karnevalide poolest. Selgus, et minu täiesti suvaliselt planeerimatu reis läks kümnesse, kuna just sel päeval oli Olinda linna 480-s sünnipäev ja seda tähistati uhkelt, kusjuures toimus ka tavaliselt karnevalil kasutatavate suurte nukkude paraad! Niisiis sain natuke aimu ka nende karnevalimeeleoludest.
Uhke vanalinn on ka Recifel endal, kuigi tänavaääred on prügi täis ja kui nina ette ei vaata, on lihtne endale mõni joogitops jalga astuda. Niisiis on mul Recife suhtes vastakad tunded. Inimesed on üsna kenad, ajalugu ja arhitektuuri jagub ja meri ning kanalid annavad linnapildile romantilist fiilingut ja siis äkki kõik see prügi ning inimeste hoolimatus ei olegi nagu siiani Brasiilias kogetud mentaliteet.
Ma jagasin elamist ühe sloveenlasest arstitudengi ja portugaalasest teatriajaloolasega, kellega otsustasime laupäeval minna vaatama korduvalt Brasiilia kõige ilusama ranna tiitli pälvinud randa. Recifest Porto de Galinhasse on 51km. Mis te arvate kui palju võtab liinibussiga aega selle vahemaa läbimine?
Me ärkasime kl.6 hommikul, et saada kl.8 bussile ja veidi rohkem kui kaks tundi hiljem olimegi supsti kohal!
Linnake ise oli nagu kuurortid ikka, kena lai jalakäijate tänav, mis ääristatud arvukate poekeste ja restoranidega. Randa jõudes selgus, et kl.6 hommikul ärgates ja liinibussiga kohale kodistades olime me ikkagi viimaste hulgas, kes saabuvad ja eriti kohti polnud enam jäänud. Näod vajusid meil üsna pikaks seda palagani nähes aga õnneks selgus, et kui nii 300meetrit kõndida, siis hakkab juba täiesti vähekuulus rand, mis meeldis meile palju rohkem.
Viimasel Recife päeva mõtlesin minna uudistama selle linna moodsat poolt ka ehk siis Boa Viaggemi rannaalasid. Juba Pipas kuulsin, et Recifes ei tasu vette minna, kuna ehitati haide harjumuspärasesse söögikohta sadam ja nüüd on haid hakanud sööki otsima sealsetest supelrandadest. Rannas on kõikjal väljas hoiatavad sildid ja räägiti, et alles eelmine aasta üks argentiinlane siin söödaks läks.
Viskan niisama pikali ja mõtlen natuke tukkuda ja lugeda kui varsti on hopsti mingi kodanik mul kõrval, et tule söö meiega parem austreid, mis sa siin üksi istud. Saanud selle pakkumisega korvi, oli hetke pärast kohal teine austrisööja, kes oli omandanud parema veenmistehnika ja varsti ma istusingi seal rannatoolis austrikuhi ees ja no ei kahetse! Nii värskeid ja maitsvaid ja nii palju austreid ei olegi ma varem söönud!
Kuna mu austrilembus hakkas ilmselgelt silma, siis uuriti, kas ma olen käinud Recife kõige paremas restoranis? No kus ma siis olin! Niisiis viidigi mind sinna kõige paremasse restorani:-) Toidu osas ainult head sõnad, kahju, et ma nii palju süüa ei jõudnud kui pakuti. Veinikaarti eemalt nähes tõusid mu kulmukaared aga juuksepiirini! Restoranis, kus linad on valged ja kikilipsud on ees ning hinnad on kosmosest veidi kõrgemal, oli veinikaardiks kortsus äärtega printerist paar kuud tagasi väljalastud paberid:-)
Kuna mu toimetasid tõid mu sel talvel jälle Brasiiliasse, siis sättisin nii, et jääks veidi aega ka nende kohtadega tutvuda, kus ma veel käinud pole, minu puhul siis kirre. Kuna otsustamine oli keeruline, nimelt on mul listis Maranhao Sao Luisiga ja Jericoacoara aga kuna lennupileti ostmine jäi viimasele hetkele ja selgus, et tulevad ka töised päevad internetis, siis panustasin kohale, kus internet on kõige tõenäolisemalt stabiilne ja lennupilet soodne. Niisiis lennutasin end Natali, et seal lähedal peatuda Pipas. Kohas, mida kiitis mulle üks Rios elav tuttav taevani.
Kõigepealt Natal. Saabudes kell 2 öösel ning olles hullumeelse taksojuhi meelevallas, kes sind läbi barakkides linnaosade tiirutab ja väidab, et veel, veel on minna.... ja kuigi sa väidad, et tead nii kilomeetrite arvu kui hinda, sunnib sind maksma rohkem kui topelt, siis ei saa just vaimustusest käsi plaksutada. Päevavalguses bussiaknast uurides ei olnud pilt palju parem...kole suur ja prügine linn.
Minu ootused Pipale olid muidugi pilvedes, plaan oli hommikuti rannaliival joosta ja liituda mõne joogatreeninguga. Hahaha...Pipa rand ei ole just jooksmiseks, mõõna ajal on palju kive ja tõusu ajal pole liiva kus joosta. Ühtegi joogaklubi ma ka ei leidnud. See-eest oli sadu kohvikuid ja kümneid poekesi ja loomulikult lademetes gringosid, kes end hommikul surfama sättisid ja õhtul täis jõid.
Ja internet oli pidevalt kadunud, sest brasiilias on tihti nii, et internet oleks justkui päikesepatareidel - vihmaga see lihtsalt kaob või muutub täiesti ebastabiilseks.
Õnneks leidus Pipa lähedal ka selliseid randasid, kus sai täitsa üksi jalutada ja viimasteks päevadeks kolisin ümber väiksesse külasse, kus oli rahu ja vaikus.
Seejärel uurisin kaarti ja leidsin, et enne Recife on selline koht nagu Joao Pessoa, mis pidavat olema Pariisi järel roheliseim linn maailmas, Ameerikate idapoolseim punkt ja lisaks veel kauni vanalinnaga.
Igatahes müüs see kirjeldus mulle ühepäevase tripi maha ja sinna ma läksin. Kokkuvõtlikult ütlen, et kui te peaks sinna kunagi mingil kummalisel põhjusel sattuma, siis aadressi järgi maju otsides, ärge eeldage, et 445 kõrval on 447, on täiesti võimalik, et seal on hoopis maja number 777 ning 447 asub umbes 3km eemal ja veel paaris arvude poolel. See on ju normaalne, lihtsalt mõnele majaomanikule meeldib võtta suvaline number.
Joao Pessoa inimesed ei torkanud silma just ülemäärase sõbralikkuse poolest, kuigi kui ma bussiga kuhugi teelt eksisin, siis ikka aidati järje peale.
Üliefektiivsed tundusid olevat uudistereporterid. Nad tõesti müttasid linna vahel ja pargiservades ja tabasid mind selle linnas veedetud 24tunni jooksul koguni kahel korral, et küsida minu arvamust küll rannikut laastava erosiooni osas küll mobiiltelefonide kehva levi pärast. Suur oli nende imestus kui ma ütlesin, et teate ma pole kohalik ja mu portugali keel pole piisavalt hea, et teleintervjuud anda:-)
Niisiis järgmine peatus: Recife.
Kaua kaua pole siin sõna võtnud, kuigi olen peas keerutanud mõtet paar märget ja emotsiooni maha jätta. Võtan siis lühidalt kokku, kõigepealt Nikaraagua.
Kuna mul oli jälle asja Cost Ricasse, siis otsustasin jätta omale nädalakese varuaega, et pisut nuusutada Nikaraagua tuuli, et aru saada, kas tahaks kauemaks minna või mitte.
No tegelikult kohe algul hakkas natuke viltu vedama, kõigepealt läks midagi katki Liberia bussil, passisime kraavipervel ja ootasime uut bussi, lõpuks otsustasin kuskil piiriäärses külas öö veeta, et alles valges piiri ületada. Ööbimisasutus oli rämedalt rehmakas aga sõba sain silmale ja hommikul algas uus seiklus. Nikaraaguasse. Migratsioonijärjekorras kamraaditsesin mingi saksa piigaga ja temaga tegimegi selle koos läbi, kahekesi ikkagi parem kui üksi. Üldiselt läks ludinal, vahepeal saadeti meid sinna ja tänna, küll kontrollima ega palavikku pole ja siis niisama midagi jutustama ja nagu ikka siis iga bisneesimees üritas midagi pähe määrida. Piir tehtud leidsin bussi üles. Buss oli äge! Vanad USA koolibussid topitakse nii täis kui vähegi mahub, kotid lendavad katusele.
Peale lõunaks jõudsin kohale, San Juan del Suri, paljukiidetud piiriäärsesse surfi-ja rannaparadiisi. Pean tunnistama, et esmamulje oli hea, mulle meeldis nii ekstreemne bussireis, kus 20km läbimine võttis umbes tunni või veidi rohkem ja külakese boheemlaslik tänavapilt aga see oli kõik enne kui nägin, kuidas hommikul solgitorust roheline löga otse merre lasti, enne kui aru sain, kuidas koguaeg üritatakse mulle mütsi pähe tõmmata ja et pousada, kuhu toa võtsin on täielik peldik. Teisel päeval mõtlesin, et võtan jalgratta ja lähen teisi randasid uurima, pousada omanikud laitsid mõtte maha ja õnneks kuulsid seda pealt ühed nikad. Neil oli nimelt auto ja plaan sinna samasse randa minna ning nad kutsusid mind endaga kaasa. Mis siis ikka, olin suurima hea meelega nõus, ronisin mingisse neljarattaveolisse pealtnäha kabedasse autosse, millel puudus tagaiste ja sai põrandal hoopis laiutada. Ees istuti kolmekesi, üks tütarlaps istus lihtsalt kuskil käigukangi peaaegu otsas:-)
Aga inimesed olid kenad ja nägid vaeva, et mulle Nikaraaguast head muljet jätta, see ei takistanud muidugi ühel noormehel tühjaks saanud veepudelit tagakätt dzunglisse viskamast. Nii kähku, et ma ei jõudnud ah ka öelda... mõni ime siis, et sealsed teeääred upuvad kohati prügisse.
Muuhulgas külastasime ka mingisuguse mehe omaloodud akvaariumit, kus oli nii haipoegi kui mingeid muid haruldusi. Akvaarium oli loomulikult illegaalne.. Sel päeval lihtsalt hoidsin oma maailmaparandaja suu kinni ja vaatlesin silmad pärani. No vot.
Järgmisel päeval otsustasin, et aitab sellest surfiparadiisist, vaatan koloniaalset Granadat. Miskipärast tekkis veel hea mõte teha seal sohvasurfi ja leidsingi hosti.
Üllatus, üllatus, kus majas ta elas! Ütleme nii, et host ise oli tore aga minu lõug vajus lõdvalt lõuale rippu kui ma maja seest nägin....Algul mõtlesin, et panen kohe kuhugi hosteli poole punuma aga siis mõtlesin, et mis seal ikka, on ju dzunglis magatud ja dzungliinimeste kodus, kus sead maja alt läbi käivad, saan hakkama! Teatasin uhkelt, et mul on võrkkiik ja tõmban selle sinna talade vahele, mis hütti püsti hoidsid, rippuma. Tõmbasingi aga nii kui ma oma poolsada kilo sinna kiike istutasin, hakkasid palgid kokku vajuma ning koos palkidega ka seinad ja katus..No lükkasime palgid uuesti sirgeks ja tukkusin selle öö madratsi peal ära. Järgmine päev panin päkkade väljudes hostelisse ja ega ma kauem seda Nikaraaguat taluda ei tahtnudki.
Neljandal päeval istusin jälle koolibussi, maksin poole vähem kui saabudes ning olingi Costa Rica piiril. Piiril, kus piirivalvurid naeratasid laialt, bussijuht oli viisakas, buss puhas, toit hea...Oh, lihtsalt tundus nagu oleks koju jõudnud. Ja siis algas Coco rannal päris puhkus:-) Nikaraagua ei ole minu jaoks.
