Mis te siin üksi istute, tulge sööge parem meiega austreid ehk minu neli päeva Recife's

Recife jõudes oli mul peos üsna täpne kirjeldus, kuidas jõuda oma renditud korterisse ja olin üsna veendunud, et eksimine on keeruline nii detailse kirjelduse puhul. Erinevalt Joao Pessoast sattusin aga kohe väga abivalmite ning minu saabumise tõttu ilmselgelt elevile läinud bussijuhtide peale. Niisiis toimus bussijaamas üleüldine arutelu minu sihtkohta jõudmise osas, lõpuks pandi bussile hääled sisse, lasti muu rahvas ka bussi ja asusime teele. Kuna ka teistes bussides juhid teadsid, kuhu minna on vaja, siis vahepeal kihutasid nad minu bussist mööda, andsid signaali, karjusid aknast midagi ja lehvitasid. Käis busside võidusõit ja kui piletimüüjal polnud vaja parasjagu pileteid müüja, siis ta hüppas oma kabiinist välja ja uuris ja puuris, et kust ma tulen ja kes ma olen. Lõpuks teatas bussijuht, et nüüd on õige nurk, kus pean maha minema. Buss küttis kummide vilinal minema ja leidsin tänavanurga küll üles aga osad olulised elemendid kirjeldusest olid puudu..seega bussijuhid olid minust ikka valesti aru saanud ja oma suure elevusega, mind paar kvartalit varem maha kupatanud....egas midagi, kõndisin edasi, kuniks kaks vanemat prouat mulle eemalt vilistasid ja hüüdsid, et ära sinna mine, seal on jube ohtlik. Nii jalutasid nad mind teist tänavat pidi sihtpunkti. Esimesel tunnil kogetud abivalmiduse kogused olid muljetavaldavad ja linn hakkas mulle kohe meeldima:-)
Recife külje all on kaunis Olinda linnake, kuulus oma vanalinna ja karnevalide poolest. Selgus, et minu täiesti suvaliselt planeerimatu reis läks kümnesse, kuna just sel päeval oli Olinda linna 480-s sünnipäev ja seda tähistati uhkelt, kusjuures toimus ka tavaliselt karnevalil kasutatavate suurte nukkude paraad! Niisiis sain natuke aimu ka nende karnevalimeeleoludest.

Uhke vanalinn on ka Recifel endal, kuigi tänavaääred on prügi täis ja kui nina ette ei vaata, on lihtne endale mõni joogitops jalga astuda. Niisiis on mul Recife suhtes vastakad tunded. Inimesed on üsna kenad, ajalugu ja arhitektuuri jagub ja meri ning kanalid annavad linnapildile romantilist fiilingut ja siis äkki kõik see prügi ning inimeste hoolimatus ei olegi nagu siiani Brasiilias kogetud mentaliteet.

Ma jagasin elamist ühe sloveenlasest arstitudengi ja portugaalasest teatriajaloolasega, kellega otsustasime laupäeval minna vaatama korduvalt Brasiilia kõige ilusama ranna tiitli pälvinud randa. Recifest Porto de Galinhasse on 51km. Mis te arvate kui palju võtab liinibussiga aega selle vahemaa läbimine?
Me ärkasime kl.6 hommikul, et saada kl.8 bussile ja veidi rohkem kui kaks tundi hiljem olimegi supsti kohal!
Linnake ise oli nagu kuurortid ikka, kena lai jalakäijate tänav, mis ääristatud arvukate poekeste ja restoranidega. Randa jõudes selgus, et kl.6 hommikul ärgates ja liinibussiga kohale kodistades olime me ikkagi viimaste hulgas, kes saabuvad ja eriti kohti polnud enam jäänud. Näod vajusid meil üsna pikaks seda palagani nähes aga õnneks selgus, et kui nii 300meetrit kõndida, siis hakkab juba täiesti vähekuulus rand, mis meeldis meile palju rohkem.

Viimasel Recife päeva mõtlesin minna uudistama selle linna moodsat poolt ka ehk siis Boa Viaggemi rannaalasid. Juba Pipas kuulsin, et Recifes ei tasu vette minna, kuna ehitati haide harjumuspärasesse söögikohta sadam ja nüüd on haid hakanud sööki otsima sealsetest supelrandadest. Rannas on kõikjal väljas hoiatavad sildid ja räägiti, et alles eelmine aasta üks argentiinlane siin söödaks läks.
Viskan niisama pikali ja mõtlen natuke tukkuda ja lugeda kui varsti on hopsti mingi kodanik mul kõrval, et tule söö meiega parem austreid, mis sa siin üksi istud. Saanud selle pakkumisega korvi, oli hetke pärast kohal teine austrisööja, kes oli omandanud parema veenmistehnika ja varsti ma istusingi seal rannatoolis austrikuhi ees ja no ei kahetse! Nii värskeid ja maitsvaid ja nii palju austreid ei olegi ma varem söönud!
Kuna mu austrilembus hakkas ilmselgelt silma, siis uuriti, kas ma olen käinud Recife kõige paremas restoranis? No kus ma siis olin! Niisiis viidigi mind sinna kõige paremasse restorani:-)  Toidu osas ainult head sõnad, kahju, et ma nii palju süüa ei jõudnud kui pakuti. Veinikaarti eemalt nähes tõusid mu kulmukaared aga juuksepiirini! Restoranis, kus linad on valged ja kikilipsud on ees ning hinnad on kosmosest veidi kõrgemal, oli veinikaardiks kortsus äärtega printerist paar kuud tagasi väljalastud paberid:-)