Kuna mul oli jälle asja Cost Ricasse, siis otsustasin jätta omale nädalakese varuaega, et pisut nuusutada Nikaraagua tuuli, et aru saada, kas tahaks kauemaks minna või mitte.
No tegelikult kohe algul hakkas natuke viltu vedama, kõigepealt läks midagi katki Liberia bussil, passisime kraavipervel ja ootasime uut bussi, lõpuks otsustasin kuskil piiriäärses külas öö veeta, et alles valges piiri ületada. Ööbimisasutus oli rämedalt rehmakas aga sõba sain silmale ja hommikul algas uus seiklus. Nikaraaguasse. Migratsioonijärjekorras kamraaditsesin mingi saksa piigaga ja temaga tegimegi selle koos läbi, kahekesi ikkagi parem kui üksi. Üldiselt läks ludinal, vahepeal saadeti meid sinna ja tänna, küll kontrollima ega palavikku pole ja siis niisama midagi jutustama ja nagu ikka siis iga bisneesimees üritas midagi pähe määrida. Piir tehtud leidsin bussi üles. Buss oli äge! Vanad USA koolibussid topitakse nii täis kui vähegi mahub, kotid lendavad katusele.
Peale lõunaks jõudsin kohale, San Juan del Suri, paljukiidetud piiriäärsesse surfi-ja rannaparadiisi. Pean tunnistama, et esmamulje oli hea, mulle meeldis nii ekstreemne bussireis, kus 20km läbimine võttis umbes tunni või veidi rohkem ja külakese boheemlaslik tänavapilt aga see oli kõik enne kui nägin, kuidas hommikul solgitorust roheline löga otse merre lasti, enne kui aru sain, kuidas koguaeg üritatakse mulle mütsi pähe tõmmata ja et pousada, kuhu toa võtsin on täielik peldik. Teisel päeval mõtlesin, et võtan jalgratta ja lähen teisi randasid uurima, pousada omanikud laitsid mõtte maha ja õnneks kuulsid seda pealt ühed nikad. Neil oli nimelt auto ja plaan sinna samasse randa minna ning nad kutsusid mind endaga kaasa. Mis siis ikka, olin suurima hea meelega nõus, ronisin mingisse neljarattaveolisse pealtnäha kabedasse autosse, millel puudus tagaiste ja sai põrandal hoopis laiutada. Ees istuti kolmekesi, üks tütarlaps istus lihtsalt kuskil käigukangi peaaegu otsas:-)
Aga inimesed olid kenad ja nägid vaeva, et mulle Nikaraaguast head muljet jätta, see ei takistanud muidugi ühel noormehel tühjaks saanud veepudelit tagakätt dzunglisse viskamast. Nii kähku, et ma ei jõudnud ah ka öelda... mõni ime siis, et sealsed teeääred upuvad kohati prügisse.
Muuhulgas külastasime ka mingisuguse mehe omaloodud akvaariumit, kus oli nii haipoegi kui mingeid muid haruldusi. Akvaarium oli loomulikult illegaalne.. Sel päeval lihtsalt hoidsin oma maailmaparandaja suu kinni ja vaatlesin silmad pärani. No vot.
Järgmisel päeval otsustasin, et aitab sellest surfiparadiisist, vaatan koloniaalset Granadat. Miskipärast tekkis veel hea mõte teha seal sohvasurfi ja leidsingi hosti.
Üllatus, üllatus, kus majas ta elas! Ütleme nii, et host ise oli tore aga minu lõug vajus lõdvalt lõuale rippu kui ma maja seest nägin....Algul mõtlesin, et panen kohe kuhugi hosteli poole punuma aga siis mõtlesin, et mis seal ikka, on ju dzunglis magatud ja dzungliinimeste kodus, kus sead maja alt läbi käivad, saan hakkama! Teatasin uhkelt, et mul on võrkkiik ja tõmban selle sinna talade vahele, mis hütti püsti hoidsid, rippuma. Tõmbasingi aga nii kui ma oma poolsada kilo sinna kiike istutasin, hakkasid palgid kokku vajuma ning koos palkidega ka seinad ja katus..No lükkasime palgid uuesti sirgeks ja tukkusin selle öö madratsi peal ära. Järgmine päev panin päkkade väljudes hostelisse ja ega ma kauem seda Nikaraaguat taluda ei tahtnudki.
Neljandal päeval istusin jälle koolibussi, maksin poole vähem kui saabudes ning olingi Costa Rica piiril. Piiril, kus piirivalvurid naeratasid laialt, bussijuht oli viisakas, buss puhas, toit hea...Oh, lihtsalt tundus nagu oleks koju jõudnud. Ja siis algas Coco rannal päris puhkus:-) Nikaraagua ei ole minu jaoks.
No comments:
Post a Comment