Tai: Tagasi saarel

Novembri keskpaik. Eestis on juba nädalajagu lund olnud ning minul oli planeeritud peale Costa Rica ringreisilt naasmist vaid paar päeva Eestis pesu pesta ja uus pagas valmis panna, et tagasi Koh Phanganile sõita, seekord omaarust kavalalt enne kõrghooaega ja plaaniga esimesed kuu aega joogakoolis õppida.

Koh Phanganil on novembris veel vihmahooaeg täies hoos, olin selleks valmistunud aga esimene päev tervitas särava päikesega. Ärevus oli hinges, sest tahtsin leida omale teise kodu kui eelmine kord ning teadsin, et see ei saa kerge olema. Mulle meeldis mu eelmise hooaja kodu asukoht väga aga selle miinuseks on kaugus joogakoolis ning jätkuvalt kestev teeremont, nii et mitu korda päevas sõitmine oleks üsna tüütu.

Rentisin rollu, surusin seljakoti peale ning asusin teele - helistasin vist enam vähem kõigile numbritele, mis siltidelt "house for rent" leida võis. Vahel tuli tunne nagu ühes tuntud Eesti mängufilmis, et "proua siin te juba olite" kui sattusin mitu korda ühe agendi otsa.
Koh Phangan ei ole õnneks veel arenenud sinnamaale, et oleks täis ehitatud suuri hotellilahmakaid aga oma renditavad tarekesed on vist pea igal ettevõtlikumal tai perekonnal. Mõned majakesed on ehitatud kohe oma õuele kokku, hästi lähestikku, kanakari jookseb enamasti postidel seisvate majade alt läbi. Kel veel oma renditaresid ei ole, need ehitavad ja saarel ongi parasjagu ehitusbuum.
Isegi Thongsalas, saare keskuses, oli eemaloldud 5 kuu jooksul juba uusi maja karkasse püsti pandud.

Üsna varsti sai selgeks, et kuigi inimesi teedel eriti palju silma ei hakka, siis vabasid maju pole just palju saada. Kuuldes, et otsin maja kaheks kuuks, teatasid paljud, et detsembrist on nad juba kõik kuni märtsini kinni. Hinna küsimisel väitis mõni agaram, et juba ongi kõrghooaeg ja nii ei peljanud ta küsida poole rohkem kui mõni teine oma parema asukohaga maja eest.  Kurnatud ja pettunud, et midagi ägedat silma ei hakanud, tegin esimese kuu diili kohas, kus madrats on kivikõva (ma ei liialda, külili magades hakkavad siin puusanukid valutama), kuked kirevad ja argentiinlastest naabrid mängivad päeval mitteihaldusväärset muusikat aga kool on nii 2 minuti kagusel. Järgmised vabad hetked lähevad ilmselt uue koha otsimiseks, sest detsembriks on ilmselgelt veel raskem midagi leida.

Viimase nädala jooksul maailmale tehtud ring on viinud mu organismi vist parajasse segadusse. Kukkusin täna voodisse õhtul kell 9 aga kahjuks ärkasin kell 2 hommikul ja selle graafiku järgi ei oska end enam mingisse ajavööndisse paigutada. Costa Ricaga on vahe 13 tundi, Eestiga 5 tundi. Olen nüüd üleval passinud 6ni hommikul ja hirmuga mõtlen, et esmaspäevast hakkavad need kauaoodatud joogatunnid, kus pean hommikul 8st juba allavaatavat koera tegema ning seda ei jaksa ju teha kui öösiti üleval passida.

Hooaeg kogub siin tuure ja vähemalt näoraamatu andmetel on nii mõnedki tuttavad saarele lähiajal naasmas.  Täna oli aga naljakas juhtum külapoes, kus tuli minu juurde üks kena kutt ja küsis, et "kus me kohtunud oleme, ma tean, et ma tean sind kuskilt" . Hmm...no arutasime siis võimalikke variante ja kuigi ta minule esialgu mitte üks raas tuttav ei tundunud siis selgus, et me siiski kevadel ühtedes ja samades südamemeditatsioonitundides käisime. Vatrasime seal riiulite vahel päris pikalt. Saarevõlu  ja kommuuni elu eelised on jätkuvalt paigas.

Elu saarel, viimane kustutab tule.

Peale Myanmarist tagasitulekut oli mul umbes poolteist kuud aega planeeritud tagasilennuni Euroopasse. Aeg läks linnulennul. Sinna lühikesse kuusse mahtus parasjagu tööd, ääretult lahe tantra workshop ja mitmeid hüvastijätte aga ka uusi leitud sõpru. Kuna hooaeg on lõpukorral ja kohati läks ikka päris vihmaseks ära, siis paljud lendavad nagu rändlinnud tagasi oma põhjamaa kodudesse. Nii ka mina.
Vihmasajud äikesetormidega algasid täpselt mai keskel, esimene öö sadas vulinal ja sahinal ning äike tuli niisuguse välgu ja pauguga, et istusin voodis nagu hirmunud hiir urus. Nimelt äike on asi, mida ma kardan, eriti kui olen üksi kuskil metsatalus. Tol ööl polnud ka naabreid kodus, nii sain rahumeeli kogu oma hirmuhunnikuga üksi olla (mitte, et ma naabrite juurde kaissu oleks lidunud:) Tegelesin kartmisega peaaegu kolmeni hommikul, siis sai jaks otsa ja äike vaibus. 

Hommikusel päikesetõusul ärkasin aga hoopis uute häälte peale. Hiilisin välja, konnakontserdile lähemale, selgus, et konnad on kogunenud meie senini tühjalt seisnud basseini. Hüppavaid ja laulvaid konni olid kõik kohad täis! Enamus krooksusid harmoonias koos aga neist eraldusid mõned solistid, kes tõmbasid jämeda monotoonsusega justkui trombooni. Maja kõrval olev jõesäng oli täitunud veega ja see pahises mäest alla. Päeva peale tõmbas peremees mingid peidus olnud voolikud otse basseini ning saime endale imelise magevee basseini väikese purskkaevuga! Nüüd oli mul hommikuti vaja ujuda  oma armsas rannas ja siis veel ilusas dzunglibasseinis.

Vihmasadude tihenedes tihenesid ka elektrikatkestused ja sellega seoses ka internetikatkestused, niisiis polnudki töötegemine eriti tõhus. Vihm tundus aga meeldivat  igasugustele putukatele, kelle hulk mõne päevaga mitmekordistus.

Köögis valvas kärbseparv ja lootis, et ehk ma jätan mingid toidud lauale vedelema, rõdul valvas teine seltskond kui arvuti taga istusin  ja lihtsalt kiusasid, nii et tundsin puudust pikast  sabast, millega saaks loomade kombel neid kere  pealt eemale peletada. Õhtuti kui rõdul tuled süütasin, olid platsis tohutult suured mardikad. Imelikul kombel ahvatlesid neid minu juuksed ja see ahvatlus ei ahvatlenud mind mitte kõigevähematki. Mõnikord ei saanudki teisiti kui istusin laiaäärega kübar peas ja luud käes nagu nõiamoor või siis tuvitädi kui arvestada, et sääskede eest kaitses mind ka maani seelik. Tuvitädist eristas muidugi see, et õnneks ei katnud minu kostüümi tuvikaka. Aga luuaga oli hea maandumistuurile tulnud mardikas eemale peletada, et see siis rõduserval ootavale gekole ette suunata.  Koostöö on edu võti.

Lisaks süütutele mardikarünnakutele muutsid aga agressiivsemaks ka koerad. Koeri on saarel üldse liiga palju ja nende arvukuse piiramisega enamus peremehi ei tegele. Üldjuhul vedelevad nad teepervel või mängivad-kaklevad teiste omasugustega. Paaril korral õhtupimeduses kui rolluga kodu poole kihutasin, kargas aga elajas põõsastest välja ja lidus hammastevälkudes ja lōrisedes rollu suunas. Seekord õnnestus mul oma sääremarjad säästa aga levisid kuuldused, et nii mõnedki on lõpetanud end haiglas lappides.
Lisaks kurjadele koertele tekkis mulle aga ka tore särasilmne Muki, kes õhtuti kui sissesõiduteele joudsin, mind sabaliputades tervitas ja siis rollu ees galoppides mind maja juurde juhatas. Sellist 100%puhast armastust annab leida! Ta lakkus alati üle mu jalad, kontrollis, et maja ümber on kõik korras ja siis lasi end vastutasuks sügada. Sügav pruun silmavaade otse südamesse oli niiii armas, et Muki sai päris armsaks ja natuke muretsen, et kes teda siis sügab kõrvatagant kui mina seal enam ei ela.
Ühel päeval võtsin ette tripi ka sinna, kuhu iga endast lugupidav saart külastav turist läheb - see on täiskuu pidude patupesa Haad Rin. Mina läksin muidugi päeval ja mitte täiskuu päeval aga kuna kuufaasid vahetuvad ju iga nädal, siis jagub pidusid ja pidulisi igale nädalale. Kui mõni peohing satub lugema, siis soovitan - mine otsejoones haad rini, sest seal on pidu ja peohuvilised inimesed, seal on ilus rand ka, palju ilusam kui mujal. Ei tasu peost väsinuna mööda saart midagi paremat otsida, sinu jaoks ongi parim seal! Mujal on imelikud, vaiksed, ei joo, istuvad ja mediteerivad, teevad joogat.... kohutavalt igav! Ja kell 10 õhtul sulgevad enamus kohad oma uksed, haad rinis on elu.

Vot nii. Äratulekupäeval säras päike, kimasin sadama poole üle 6 kuu esimest korda teksased jalas..imelik tunne nagu läheks reisile. Paar sõpra, kes veel mõneks nädalaks saarele jäävad, lubasid ära tulles tule kustu panna, sest ilmselgelt tuleb vaikne aeg kuniks rändlinnud Euroopa kohal siristavad;)

Myanmar - lahkumine.

Iga asi saab ükskord otsa, on keegi tark kunagi öelnud. Nii sai otsa ka vee pritsimine. Endalegi üllatuseks oli mul 1 päev võimalik Mandalay tänavatel liikuda ilma vee sahmakaid saamata. Närvisüsteem oli küll kergelt tuksis, sest nii kui ma mingit tüüpi veevoolikuga kastmas nägin, tundsin kuidas jõnks läbi keha käis, mõtlesin kohe, kas telefon on veekindlas kotis ja valmistusin sahmakaks. Õnneks seda ei tulnud aga kindel olla ma ka ei saanud, sest äkki mõni lihtsalt ajab kuupäevad sassi.. Teisalt ei olnud linnas midagi teha, sest jätkuvalt olid kinni restoranid ja poed ning valitses paras kaos. Õnneks saabus õhtul see moment kui sain bussi peale minna, et hommikuks Yangoni jõuda.

Rääkides bussisõitudest, siis räägin lähemalt  Millega saada Myanmaris punktist A punkti B ?

Kõige lihtsam on muidugi võtta mõni giid ja autojuht, saab ilmselt kõige valutumalt. Me valisime valulikumad varjandid.

 Inle järve äärest reisisime kohalike bussidega või siis pigem täistuubitud kastiautodega Kalewi suunas. Esialgu oli plaan minna Pindayasse paariks päevaks ja külastada sealset koobast, kus istub üle 8000 Buddha kuju ning niisama sealset külaelu uudistada.

Reisi esimene osa läks hästi, saime mingi bussiga külasse, kust otsustasin, et võiks proovida vahelduseks hääletamist. Ei saanudki hääletama hakata, läksin lihtsalt ühest autost mööda ja küsisin ega ta juhuslikult Pindayasse ei lähe. Läks. Võttis meid ka peale ja toonitas, et mingit raha ta selle eest ei taha. Sõit oli ilus aga kui hakkasime Pindaya kolme hotelli läbi kammima, selgus et hoolimata sellest, et olime seal ainsad turistid, on hinnad kõrgemad kui meie eelarve ning ei aidanud ka mu omaarust päris hea läbirääkimisoskus. Lõpuks andis üks teemaja naine head nõu - käi seal koopas ära ja sõitke tagasi Kalewisse. Mõeldud tehtud.  Spurtisin koopasse ja tagasi ning saime veel koju naasvate turumuttide ja nende autojuhiga kaubale ning need viskasid meid oma täistuubitud kastiautos järgmisse külla.

Need on Buddha kujud koopas, kokku on neid kuskil 8000 ringis.

Buddha koopasse sai liftiga ja seal ei saanud kohalikud jätta võimalust kasutamata, minuga selfisid teha, ma tegin ühe vastu aga mu selfioskused on piiratud :)

Oli juba pime ja sadas veidi vihma, sealne mototaksist nõustus meid mõistliku summa eest Kalewisse transportima, loomulikult ühel mootorrattal. Ette pandi leeduka suur seljakott, mina hoidsin kiivalt oma arvuti seljakat külje peal ja kõige taga istus leedukas minu seljakotiga. No oli küll selline tunne, et hoiad naha ja karvadega sadulast kinni, vaevalt vaevalt vedas tsikkel meid kogu koormaga mäkke, kindlasti oli see selle reisi kõige ekstreemsem 8 kilomeetrit :)

See illustreeriv foto on internetist aga no umbes nii nägi meie sõit ka välja.

Kalewist Mandalaysse saamiseks mõtlesime ennast natuke hellitada ja bookisime reisi VIP minibussiga. VIPile kohaselt sundis buss meid ootama, hilinedes väljumisega ligi tunni. Kuna meil oli õnnestunud saada kaks viimast vaba kohta, siis istusime tagumisel istmel. Bussi amortide vahetamisest oli vist mõnda aega möödas ning ka tee oli üsna hüplik, nii et potsatasime oma istmetel kord õhku, kord maha, selleks et istmest päris maha ei kukuks, tuli kahe käega eesoleva istme käetugedest kinni hoida. Päris raske töö oli aga see- eest lõbus. Siiski märkasime, et teised reisijad olid üsna vagusi peale ühe kohaliku mehe, kes koos meiega tagumises reas hüples. Süda veidi paha ja tagumikukondid muserdatud jõudsime veefestivali pealinna Mandalaysse.

Muuseas, kes sinna minemas, siis Yangoni bussijaamast, mis asub linnast päris kaugel, saab päevasel ajal väga edukalt linnabussiga kesklinna, maksab 200raha ja aega ei lähe oluliselt kauem kui taksoga. Tõsi küll istmed lubavad väikest diskomforti:)

Mida Myamari reisile kaasa võtta?

• Pakkige kaasa käte sanitaiser (desinfitseeriv vahend kätele) - raske uskuda aga ma ei leidnud seda ei apteegist ega poodidest, samas oli karjuv vajadus selle järele päris tihti.
• Naised - õlgu ja naba kattev õhuke pluus, pikk aga õhuke seelik. See ei puuduta ainult templite külastust, sobitud linnapilti nendes riietes ja tunned end ise paremini, samuti kohtlevad kohalikud sind suurema austusega kui spagetipluusi kandjat.
• Sularaha...eurod ja dollarid mõlemad sobivad.
• Lai aval naeratus ja valmisolek mugavusstsoonist kaarega mööda käia.

Aga minge kindlasti, maa on imeline, lihtsalt ärge minge aprillis:)

Veefestivali viimased päevad ja Ühe hambaga mehe baar.

Mandalay on külastatud kohtadest meile toiduga kõige enam väljakutseid esitanud. S.t. kõige raskem on olnud midagi enamvähem head leida. Üldjuhul oleme söönud kohalikes suvalistes teeäärsetes kohtades aga siin on nendega vähem õnne olnud, s.t. et kvaliteet on alla igasugust arvestust ja hind võrreldes teiste kohtadega vähemalt kolmekordne. Suur oli meie rõõm leida koht, kuhu ma esimese hooga maha poleks istunud. Kutsume seda ühe hambaga mehe kohaks, sest rõõmus omanik tervitab oma ühe hamba välkudes laialt naeratades meid alati kui oma semu, tema noor poeg on krapsakas ja toob alati kiiresti ilusa värvilise piltidega mitmeleheküljelise  menüü, mis on ka inglise keeles.

Nagu esimesel korralgi, lehitseme alati tähtsalt menüüd ja küsime siis midagi nimekirjast - tavaliselt kookosega nuudleid. Seepeale vastab poiss alati, et seda ei ole ja meie küsime , et mida siis on. Tema osutab kahele toidule - nuudlisupp ja nuudlid. Valime ühe või teise ja magustoiduks maasikakokteili. See kõik on nagu tore mäng, leppisime kokku, et küsime alati seda kookoserooga ja vaatame, kas ühel päeval õnnestub seda ka saada või on see ainult peibutusroog:)

Veefestivali edenedes said aga ka nuudlid või nuudlikeedujaks seal ühehamba baaris otsa ja nad panid poe kinni ja kasutasid seda ainult veepritsu kohana. Niisiis kui ma ühel päeval sinna läksin, et maasikakokteili võtta, sain kaela hoopis ämbritäie vett. Ukse sulges ka teine läheduses olnud söögikoht, nii ei jäänud lõpuks muud üle kui osta poest neid vastikuid pakinuudleid, mida vett peale kallates saab pehmeks teha ja süüa neid, sest õnneks hostelis veel termosesse kuuma vett pandi.
Viimased festivalipäevad ma majast enam kaugemale ei läinud, lugesin päev otsa katuseterassil raamatut ja enne päikeseloojangut ühinesin majaesiste lastega, et kättemaksuks möödujatele pisut vett kaela valada. Umbes tund aega oli lõbus aga nemad tegid seda hommikul 8st õhtul 7ni ja mitu päeva jutti.

Milline näeb välja U Bein sild siis kui inimesi pole piltidelt ära photoshopitud?

Mandalay lähedal asuv U Bein sild, mis usutakse olevat pikim (1,2km) ja vanim (1850 ehitatud) tiigipuust sild. Sillast liigub isuäratavaid pilte ja kohe tekib tahtmine seda külastada. Naiivne on arvata, et apetiit silla järele tekib ainult sinul:)

Meie seiklesime ka Amarapurasse, et silda näha. Kuna tiirutasime enne Amarapura vahel, siis lähenesime sillale tavapärasest veidi erinevalt poolt, läbi linnaosa, mis oli pigem  slumm. Kuna kõik olid aastavahetuse meeleolus, siis oli põnev näha, kuidas rahvas hüttide ees puude all tiksusid ja möödujaile ehk meile aeg ajalt vett selga sahmatasid. Olime seal ainsad turistid. 

Pilt muutus aga täielikult kui jõudsime silla juurde. Seal oli püsti pandud tohutu suveniiriturg ja rohkelt söögilette. Sild oli rahvast pungil ja kõik saalisid edasi tagasi. Käisime seal keset päeva, huvitav mis siis veel päikeseloojangu ajal toimub..

Thingyan 2. ja 3.päev

Viimane postitus lõppes üsna kurbades nootides kuna raha oli otsas ja nälg oli kallal.

Thingyani 2. päeva  peamine ülesanne oli leida ATM. Võtsin google kaardil atm asukohad välja ja koostasin plaani, kuidas need kõik läbi käia. Mähkisime kõik asjad kiledesse ja asusime teele. Poole plokki kaugusel sain juba kaltsmärjaks, sest keegi kallas mulle 5 liitrit vett kaela. Olin üsna agressiivselt meelestatud ja üritasin mõnele kallajale tema enda ämbri talle pähe kallutada.

 Proovisime järjest ATM-e ja ükski ei töötanud, rahvas ainult röökis möödasõitvatel rolleritel ja bussidest ja vett muudkui kallati paremalt ja vasakult või lasti otse suurtest kastmisvoolikutest. Rahvast eriti ei kõndinud tänavatel, niisiis saime kogu vee enda kaela. Ühel hetkel tunduks nagu me oleks mingis haledas Hollywoodi actionfilmis, kus kangelased naasevad linna, kust kõik põgenevad hullumeelse kiirusega mootorratastel. Kõik majad, ärid on suletud ja kedagi jala ei liigu, me oleme kaltsmärjad ja põlvini liivased ja puruväsinud. Kuniks ühel imelisel hetkel hakkas ATM raha sülgama... sain ka väikseid elektrilööke kui ekraanil nuppe vajutasin aga raha tuli!!
No sellist rõõmu pole ammu nähtud. Missioon täidetud sõime ühes nurgapealses urkas ja pagesime hotelli peitu.

 Pimeduse varjus hiilisime jälle sööma ja kuna peamised veepritsijad on lapsed ja pubekad, siis ilmselt pimeduse saabudes mindi koju seebikaid vaatama vmt. Igastahes õnnestus end veest säästa, paaril korral küll lihtsalt ämbritega laste eest eest ära joostes.
Sõõma läksime Tripadvisorist valitud n.n. peenemasse kohta kuna ma tahtsin puhtaid valgeid taldrikuid ja midagi head. Taldrikud olid puhtad ja ma oma köögiviljade üle ei nurise aga leedukas mõtles, et hellitab kõhtu ning tellis angerjat. Ma küll kahtlesin, et ta meile tuntud kujul seda angerjat saab ja nii läkski. Tema ootusest põnevil ootamas õrna ja hõrku angerjat ja ette toodi suur kuhi mingeid fritüüritud pisikesi tükikesi, mis võisid olla, mis iganes, mingit maitsevarjundit, mis meenutaks vähegi angerjat või kala üldse, ei olnud.
Õhtul Facebooki logides selgus, et Mandalayst veidi põhja pool on toimunud suur maavärin ja BBC kirjeldas, kuidas meist 600km lõunas olevas Yangonis jooksid inimesed haiglast välja, sest seinad värisesid. Meie hotell ei värisenud või on see non-stop mootorratta müra nii ära nüristanud, et ei tunne enam 6 magnituudist maavärinat ka.

Täna, Thingyani kolmandal päeval kolisime naabruses olevasse hostelisse, kus on ka teisi läänlasi, kellega suhelda, katuseterass, kus kavatsen veeta järgmised 3 päeva ja hommikusöök, mis säästab hommikusest söögiotsimisretkedest. Ei pea vist lisama, et enamus välismaalasi on frustreeritud ja tahavad sellest jamast ükskord välja saada ja edasi liikuda (NB! bussiliiklust ja ka enamus kohalikke lende ei toimu need 6 päeva ja hullumeelsus on tegelikult kõikjal riigis suuremal või väiksemal määral).
Algul olin hakkamist täis ja soovisin rentida scootri, et veidigi siit linnast välja saada. Kuna õnnetuste risk on ülikõrge (arusaadav, sest rahvas lihtsalt sõidab mootorratastel mööda linna, huilgab ja karjub ning vähemalt pooled sõitjatest tunduvad ka olevat mingi auru all), siis anti ainult jalgratas ja peab ütlema, et isegi jalgrattaga oli päris õudne. Linnast välja mineva teeni isegi ei jõudnud, sest tänavad olid rahvast täis kastiautodest ja mootorratastest umbes ja vett lendas igasse kanti. Kuidagi saime jõe äärsesse slummi, kus sai hetkeks aja maha võtta ja istuda, seal imekombel vett ei kallatud ja enamus inimesi toimetas rahulikult.

Thingyanist mul arusaadaval põhjusel pilte pole, sest mul pole veekindlat kaamerat aga nt. siit videost võite aimu saada, mis toimub.
ja selle  filmisin meie katuselt

Tuhandete pagodade maa Myanmar

Myanmar (endine Birma) on olnud minu reiside nimekirjas juba ammust ajast. Mitte, et ma oleks sügavalt uurinud selle maa ajalugu või kultuuri, pigem tundus see ahvatlev, kuna oli salapärane ja välismaailmale suletud paik. Nüüd selle talve Tais elades, tekkis vajadus taaskord riigist välja minna ning otsustasin, et kui juba kord nii lähedal olen, lähen Myanmari. On see ju viimased aastad saanud juba selliseks popiks sihtkohaks, kuhu kõik seikluslikuma vaimuga rändurid lähevad või plaanivad minna.
Maandusin Yangonis 30.märtsi õhtul ning kopereerusin kohe lennujaama eest leitud prantslaste paariga, et jagada taksot ja sõita koos kesklinna. Väike jalutuskäik suhteliselt pimedas kesklinnas ning olingi kokkulepitud hostelis, et kohtuda kahe võimaliku tulevase reisikaaslasega. Nimelt olin otsustanud, et ei taha Myanmaris reisida üksi, seega sai abiks võetud reisikaaslaste otsingul Couchsurfingu foorum. Kandidaadid olid hispaanlane ja leedukas aga peale intervjuud selgus, et hispaanlasel on hull rutt näha kõike ja teha kõike ja meie teed läksid lahku, niisiis jätkasin reisimist leedukaga.

Teretulemast Myanmari, meil on uus president!

Esimene päev Yangonis tänavale astudes oli tunda, et saabusime linna aasta kuumimal perioodil, päeva sisuks oli raudteema jalutada, rongipiletid Baganisse osta ja pisut turul ja tänavatel ringi vaadata. Teisi turiste eriti näha polnud ja meid saatsid uudishimulikud aga naeratavad pilgud ning hõiked "Welcome to Myanmar! " Ühel hetkel kui turul olime, teatati midagi valjuhääldajas ning rahvas tormas ühe leti äärde. Tundus, et jagatakse tasuta süüa. Jäime seda vaatepilti uudistama ning äkki oli minu ees meesterahvas, taldrikutäis toitu käes ning pikk küüs otsapidi selles nuudlisupis. Laia naeratusega andis ta mõista, et supp on mulle ja parem oleks kui ma nende suurde lauda maha istuks. Teised kohalikud sehkendasid ka ümber, tuues juua ja küsides, kas tahame veel süüa (ja tuues veel taldrikutäied). Supp oli tegelikult hea, sõime kõik ära, poseerisime neile fotode jaoks ja kuulsime, et tasuta söök on uue presidendi auks. Nimelt valiti Myanmaris 50 aasta jooksul esimene tsiviilpresident. Järgmisel päeval kordus sama etendus tänaval aga siis kostitati mahlaga.

Kuidas osta rongipiletit Myanmaris

Rongijaam meenutas hobuste võiduajamise talli ainult, et hobused olid puudu. Jalutasime ühe luugi juurde, õnneks rääkis müüja inglise keelt. Pärisime rongi, hindade ja sihtkohtade kohta, siis kui otsustasime, et ostame ikkagi kõrgema klassi pileti ehk sleeperi, ütles mees, et tema seda müüja ei saa, minge vaadake sinna teisele poole luugi juurde. Jalutasime siis läbi metall labürintide järgmise kassa juurde ja kordasime kogu oma jutu uuesti. Seejärel vaatas mees A4l joonistatud plaani ja teatas, et soovitud piletid on saadaval alles kahe päeva pärast. Mis siis ikka, otsustasime Yangonis olla 2 ööd kauem ning ostsime defitsiitsed piletid ära.

Yangoni Kesk-raudteejaama piletimüügi sektsioon.

Pagodade pagoda.

Produktiivsuse poolt ei ole ma olnud sel reisil eeskujulik turist ja teinud nii vähe turistitegusid kui võimalik. Siiski lugedes Yangoni kohta, otsustasin, et  Shwedagon pagodat tahan mina külastada ja see oli üks igavesti hea otsus. Pagodasid on Myanmar paksult täis, neid on igal nurgal, igal põllul ja linnas. Mõned on ilusamad, mõned on tavalised ja üldiselt kui sa ei ole just sügava arhitektuuri, ajaloo või pagodahuviga, siis tüdined neist paari päevaga ikka päris ära. Yangonis olev Shwedagon lummas mind aga täielikult. Veetsin seal 4-5 tundi, jälgides, kuidas inimesed tulevad sinna mediteerima, palvetama, istusin ühes ja teises templis ja tundsin, kuidas anahata tsakra vaikselt surises. Imeilus kogemus, mida teistes ettetulnud pagodades veel Myanmaris kogenud ei ole.

Rongisõit Myanmaris

Yangonist Baganisse otsustasime sõita öörongiga ja sõit pidi kestma umbes 15 tundi. Paraku vaid mõned tunnid enne rongile minekut, tundsin mina järsku tervise halvenemist, värisesin palavikust ja valutasin oma lihaseid ja nahka nagu mingi ägeda viirusega. Kuidagi roomasin rongi ja põneva aknast välja vahtimise asemel ägasin koikul poolune ja ärkvel oleku vahepeal. Olin lugenud enne foorumist, et siinne rongisõit on väga hüplik aga mu kujutlusvõimel rongisõidu hüplikuse kohalt olid ilmselged piirid. See on hüplik, väga hüplik ja korrutage veelkord hüplikuga... Lamasin voodis ja vahel lihtsalt ärkasin ehmatusega, et sõidame rööbastelt välja. Valutav kere valutas veel rohkem kui rappus ja põrus iga kont, soolikas ja lihas... Tunde hiljem, öösel  kui tundus, et palavik hakkab alla andma, tabas mind elu siiani kõige rängim kõhulahtisus, mille esimesed tunnid veetsin õnneks pea ainult minu päralt olevas rongipeldikus, järgnevad 6 päeva 40C palavuses, dehüdreerununa ja näljasena (maksimaalselt sõin nädal aega jutti vaid peotäie keedetud riisi) erinevate turismiobjektide vahel uimerdades. Uskuge mind, nende kogemuste põhjal võiksin kirjutada Myanmari peldiku giidi:) Niisiis mu rännuvaim andis alla üsna ruttu, kolmandal päeval tuli juba ränk koduigatsus kasvõi talvise Eesti järele (ise ka ei usu, et seda kirjutan praegu) aga peaasjalikult mu Tai saareelu maheda briisi, ookeanis ujumiste ja puhta toidu järele.

Myanmari naised oma traditsioonilistes riietes on imeilusad

Riiklikud sissepääsumaksud

Enamus kõige tähtsamaid Myanmari vaatamisväärsuseid on maksustatud riigi poolt ning üldjuhul korjatakse maksu kuskil tabureti peal tee ääres kui piirkonda sisened. Näiteks Baganisse pääsed kui lunastad viis päeva kehtiva 25 000kyätise pileti. Mõne top-listis oleva pagoda juures seda piletit ka kontrollitakse. Samasugust maksu maksime ka Inle järve äärde sõites. Ärge saage valesti aru, mul pole midagi selle vastu, et anda oma rahaline panus piirkonna heaks aga hea oleks eelarvestamisel seda teada eriti kuna kogu majandamine käib sularahas kui sa just kuskil lukshotellides ei ela.

Põhjused, miks mitte reisida Myanmari  aprillis

1. KUUMUS
 Mulle väga meeldib soe kliima, eriti troopiline ja niiske, mu lemmik temperatuur on 28-33C niiske troopiline mereõhk, siis olen roosa, rõõmus ja õnnelik. Myamari sisemaal on õhk väga kuiv. Sellest pole veel midagi, paljudele meeldibki kuiv õhk aga aprillis läheb siin talumatult kuumaks. Ma eirasin neid kuumuse üle virisejaid aga näiteks Inle järve ääres, kus oli eriti tuulevaikne ja päikese käes ilmselt üle 40C, oli tõesti nii palav, et me ei suutnud ei jalgratastega külasid avastada ega päeval väljas käia. Pidevalt on tunne, et see kuivus lihtsalt väänab mu kopsud ja kere mahladest tühjaks. Niisiis jäi palju asju tegemata just meeletu kuumuse pärast. Pikemast matkamisest ei tahtnud neil päevil mõeldagi. Hetkel seda kirjutades olen Mandalays ja siin on varjus 38C, lisaks veel hull liiklusving, nii et mõnusast olemisest ei saa juttugi olla.

2.UUS AASTA ehk Thingyan
Kui sa pole just suur festivalifänn või ei armasta hullupööra riietega dushi all käia, siis hoia eemale! See ei tähenda mitte ainult hullumeelset 6 päevast veesõda, vaid ka seda, et sa ei saa reisida tavapärase transpordiga, kui siis ilmselt ainult taksodega ühest linnast teise.

Mis on Thingyan - riietega dushi all.

Reisi planeerides polnud mul aimugi, millisesse jamasse ma end mässin kui ei raatsinud kolmekordse hinnaga lennupileteid selleks ajaks osta ning otsustasin jääda nädal kauemaks Myanmari. Nimelt ei teadnud ma, et 4-5 päevaks seiskub kogu linnadevaheline bussi-ja lennutransport. '
Niisiis jõudsime Thingyani ajaks Mandalaysse, kus ongi pidustused kõige suuremad aga nüüd pean siin passima 6 pikka ja märga päeva. Tänaseks on esimene päev seljataga - pool päeva oli lõbus, kiljusin ja jooksin eest ära kui ämbritega külma ja vähem külma vett kaela kallati, tilkusin nagu kalts, kuivasin kuuma tuule käes ära ja sain jälle sahmakaid. Õhtul kella viieks olin täiesti tüdinenud ja väsinud ning hakkas isegi külm. Pagesin turvalisse hotelli ja tunne on, et ei tahaks järgmised päevad eriti välja minna...Muidugi võib ju hotellis tööd teha aga kahjuks on siinne internet üsna limiteeritud.

Pea võimatu on leida siin linnas ka normaalset söögikohta, enamus ärid on kinni ja kes on lahti, küsivad hindu, mis jätavad meil vahel suu lahti. Täna tahtsin osta puuvilju, üheainsa tillukese litši ehk rambutani eest taheti 1,5USDi...no nii palju ei maksa litši isegi Stockmanni kaubamajas...
Siis panime puusse sellega, et hotellis pole hommikusööki, niisiis tuleb toitu minna jahtima tänavatele, kus valatakse sind üle ämbritäite veega. Täna istusime lõpuks mingisse sööklasse, kus tellisime riisi köögiviljadega. Ette toodi riis, kus oli peal umbes 5 tillukest tundmatut pähklit, köögiviljataldrik, mis oli kahepeale, koosnes 3 koorimata küüslaugu küünest, 3 tsillipipra tillukesest kaunast ja 2 viilust millestki, mis meenutas väga täiskasvanud kurki. Kahepeale ka kausitäis suppi, mille puljongi pahaaimamatult riisile tõstsin. Kui siis sööma hakkasin, tundsin, et mingi imelik hais on...leedukas ristis selle hobusesitahaisuks. Suure näljaga püüdsin nuusutada toorest küüslauku aga sitahais meenutas kohe võimalikku uut kõhulahtisust, niisiis tühja kõhuga ma sealt ära tulin ja peale ühest poest leitud kreekerite, pole midagi isuäratavat süüa saanud. Nälg on. Peale kahte nädalat paastu näen pizzat kui silmad sulen...õudsalt tahaks istuda valge puhta laua taga ja süüa puhast toitu, millel pole rasva maitset ja tundmatuid objekte sees:)
Kõige krooniks on meil mõlemil otsakorral sularaha, mis tähendab Myanmaris suurt jama. Tegelikult eelmistes kohtades nägin üsna palju ATM-e, nii et ma väga ei muretsenud, et vajadusel ei saa raha juurde võtta aga tänane ATMi ristiretk Mandalays ei toonud midagi sisse peale katkiste ja veateateid andvate masinate, nii et tulevik on hapu ja näljaaeg ilmselt pikeneb, ainus lootus on, et äkki hotell, kelle receptionis hiilgavad pangakaartide pildid, ikkagi võtab meie haledat palvet kuulda ja saame vähemalt toa ja mu bussipileti eest maksta kaardiga. Lootus sellele on siiski imeväike. Ka rahavahetuste uksed on kinni, nii et väike eurode varu ei päästa ka.

3 kuud palmisaarel

Saarele saabudes oli algul hooaja tipp ja osutus ülimalt keeruliseks leida endale meelepärane ja taskukohane elamine. Tegelikult leidsin täitsa toreda koha imeilusa ranna ääres ja lummava vaatega mägedele. Õnnetuseks oli seal aga üsna palju naabreid, teistsuguseid naabreid. Kuigi seadsin end sisse väikses külas, kaugel hullumeelsetest täiskuu, poolkuu ja jumal teab mis kuu pidudest, siis eksis sinna ikkagi aeg ajalt inimesi, kellelele oleks tahtnud ja paarile ka ütlesin, et see pole nende saare pool, mingu lõunasse;)
Vahepeal olidki mingid sellised naabrid, et tekkis tunne nagu elaks vampiiride või nahkhiirtega, liigutama hakkasid nad alles peale päikeseloojangut, jõid ohtralt alkoholi ja lällasid selle tulemusena. Kahjuks olid seinad õhukesed, nii et hakkasin jälle neurootiliseks muutuma. Õnneks leidsin endale aga peagi õnnelike kokkusattumuste jada lõpuks oma privaatse maja dzunglis, mis kõigest 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel minu lemmikrannast.

Siis alles hakkas elu peale! Lõpetasin pooleliolevad tööotsad, kihutasin päikeseloojanguteks või mõnedeks workshoppideks naaberkülla ja sain selle õige saareelu maigu suhu. Minu saareelu vürtsitavad siinsed joogakoolid ja põnevad inimesed, kes kõik midagi õpetavad ja teevad...

Lisaks olen leidnud ka naeratavad ja toredad tailased, kellega seob küll vaid kaubanduslik suhe aga pole hullu, väikest viisi on nad mind omaks võtnud, annavad lettidelt mulle oma vilju proovida ja ei tõmba mulle turistikotti pähe. See on ülimalt südantsoojendav...kuigi ega ma nende juurde, kes algul mulle Londoni kesklinna hinnaga puu ja köögivilju pakkusid ehk siis tüssajate juurde uuesti katsetama pole läinud - lihtsalt ei soovita sealt ühelgi tuttaval midagi osta.
Aeg on lennanud nii kiiresti, et ma jälle ei ole valmis saarelt lahkuma aga seekord peab. Ees ootab kolmenädalane reis Myanmari.

Kuidas pikendada Tai viisat

On kõrva ja silma jäänud, et eestlasi on Tais hullupööra palju, ka minu saar tundub olevat eestlaste teele üsna tihti jäävat. Kuna käisin just paari päeva eest immigratsiooniametis oma siinolekut pikendamas, siis mõtlesin,e t jagan seda kogemust avalikus ruumis:) Kui meil esimene pikendamine päevakorral oli, siis tegelikult ei leitud ühest ja selget vastust oma küsimustele ei immigratsiooni helistades ega saatkonnalt küsides, rääkimata erinevatest muudest lehtedest, mis internetiavarustes leidub.
Niisiis kui oled tulnud Taisse ja tekib mõte, et jääks plaanitust kauemaks, siis kuu aja pärast oled fakti ees, et kas lähed kuhugi naaberriiki või lähimasse immigratsiooniametisse.
Taisse lennates antakse piiril automaatselt 30päevane viisa, üle aja riigis olek tähendab mõne päeva puhul suurt punast templit passis ja trahvi, pikema aja puhul aga riiki sisenemise keeldu vastavalt ületatud ajale. (need normid muutusid hiljuti). Maad mööda sisenedes antakse 15 päeva. Võimalus on Malaisias käia saatkonnas ja teha nt. 60 päevane viisa, ka seda saab kuu võrra pikendada.
Lähim immigratsioon asus minule Koh Samui saarel. Nathonis. Seega polnud muud muret kui võtta Phanganist sobiv paat, mis viib just Nathoni (osad paadid randuvad teisel pool saart), siis jalutada umbes pool tundi  paremale (kes jala ei käi peaks saama mototakso 100 bahti eest) ning oledki kohal.

Mida vaja läheb?

1. Pass koos maaletuleku kaardiga
2. Koopiad passi info lehest, viisa lehest, maaletuleku templiga lehest ja maaletuleku kaardist. Koopiaid saab ka kohapeal teha hinnaga 20bahti leht. Igale lehele tuleb panna oma allkiri ja Tai telefoninumber.
3. Dokumendi pilt (kel pole, saab jällegi teha vahetus läheduses.
4. Pead teadma oma tai aadressi võimalikult detailselt, kasuks tuleb kui võtad oma bungalote või maaomaniku visiitkaardi kaasa.
5. 1900 bahti (sularahas loomulikult)
6. Pastakas, et saaksid kohapeal blanketi valutult ära täita.

Blanketid leiab Info leti pealt kastist. Täida see ära ja siis sea end info letis sappa, võttes näppu ka kõik pildid ja koopiad. Tütarlaps vaatab paberid üle ja annab tagasi koos numbriga. Siis mine ümber nurga uksest sisse. Nüüd satud sinna samasse ruumi infoleti tütarlapsega. Seal võtab kas see sama infoleti töötaja või mõni muu ametnik ainult neile teadaoleva loogika järgi järgmiselt inimeselt dokumendid ja raha vastu ning siis varsti kutsub mingi järgmine töötaja sind oma laua kõrval kaamerasse vaatama. Seejärel saad uue numbri ja soovituse kontorist välja minna. Kaugele ei tasu minna, sest umbes 3 minuti pärast tullakse hunniku passidega, kus küljes on numbrid ja siis saad oma peos oleva numbri vahetada passi vastu. Lihtne! Tasub üle kontrollida, et pass on ikka sinu, et maaletuleku kaart on ka olemas ja mis kuupäev passi märgiti. Ongi aega Taimaal juurde võidetud! Pikendada saab ainult ühe korra, s.t. kuu aja pärast enam nii lihtsalt läbi ei aja, tuleb ikkagi riigist välja minna. NB! Kõik hinnad ja info on seisuga 1.03.2016 ja võib muutuda iga hetk.

Kui mul soovitati võtta pärastlõunane paat ja sipsti ära käia, et kohapeal pole midagi teha ega näha, siis ma ignoreerisin seda soovitust ja varusin endale 3 tundi, oleks võimud isegi rohkem aega olla!
Esiteks meeldis mulle, et Nathonis näitas mulle end natuke ka see naeratuste maa end. Isegi politsei naeratas laialt ja ütles tere, teemüüja lobises pisut ja lihtsalt lavatsitel lebotavad kohalikud ka naeratasid laialt. Linnake oli ka nunnu, teele jäi tore köögivilja turg, kust ostsin värske puhmaka tilli! Olen siin juba mitu kuud taimetoitlust pidanud aga turul olid sellised terved grillitud kalad, et üle hulga aja tuli kala isu...niisiis sõin seda kala ja haukasin tilli peale, küll oli hea:)
Kohe kai kõrval oli aga suur toiduturg, kus valik nii suur ja lai, et seal võiks toiduhuviline või suure isuga sellid tunde veeta:)

Ülekanne troopilisest tormist

Ärkasin 5:30 hommikul selle peale, et väljas oli maru lahti ja läbi lae tulid mõned vihmapiisad, mis potsatasid voodisse.



Mõned tunnid hiljem mere ääres:

Õhtul: päev on möödunud vahepealsete äkiliste tuulehoogudega, mis lennutab mürtsudes ümber kõike, mis veel püsti. Vahepeal kaob elekter, vahepeal ainult internet. Tänavate kohal rippuvad juhtmete kuhilad teevad tavapärase vaikse surina asemel kõvemat surinat ja sähvib pisut ka tuld.

2015 aasta turismi võitjad ja kaotajad

Jagan Trip.ee artiklit Turismi võitjatest ja kaotajatest riikidest.

Lühidalt lisan vaid, et kui Taisse reisis 30 miljonit inimest, siis ma ei imesta enam mitte millegi üle, mida olen siin näinud ja kogenud. See peabki nii olema. Selline mass viibki looduskeskkonna, inimesed ja suhtumisse otsejoones p....sse.
Järgmine kord lähen Tadžikistani või mõnda kaotajate nimekirjas olevasse, Papua Uus Guineasse, mis on mu nimekirjas juba ammu olnud

Etüüdid elust

Bahtism

Juuresolev pilt tehtud ühe Malaisias elava farangi kontoris. Selgitab mu arust olukorda Tais üsna hästi.

Solvumised ja naeratused naeratuste maal.

Siin elab koos mitmeid usujärgijaid ja silma on jäänud mõned iseärasused, ilmselt on need nö. kultuurilised erinevused, millele pole selgitusi leidnud.
Esiteks tundub, et moslemid on oluliselt lahkemad ja sõbralikumad aga aeg ajalt nad solvuvad kummaliste asjade peale. Näiteks  kui ütled ettekandale, et sa pole valmis tellima veel ja et ta võib natukese aja pärast tagasi tulla või siis hotellipidaja, kes on ülimalt solvunud kui kokulepitud ajal välja hakkad kolima.
Taid omakorda on võimelised naeratama raha vastu võttes ja mõnel korral on olnud nad täiesti arusaamatult ignorantsed ja ennasttäis, ühed hullemad natuurid, keda rahvuste seas kohanud, mingist naeratuste maa jutust ei saa ma siin üldse aru. Muidugi on toredaid ka nagu igal maal, näiteks selline lõbus vahejuhtum, kus tegime mikrobussiga peatuse, et süüa ja tualetis käia. Kõik sildid olid taikeelsed ja ainus tualett, kus suur silt peal oli, oli meestele. Käisin ringi ja üritasin küsida aga töötajad vaatasid mind apaatse 'jälle mingi kuradi farang' näoga ja tegid näo, et ei saa muhvigi aru. Lõpuks tuli bussis olnud tai tüdruk ja  tiris mind läbi meeste vetsu, kus pissuaaride ääres toimetavad mehed ka viipasid, et ja jah tulge siit läbi, sealt meeste tualetist läbi minnes saigi naiste tualetti..

Liikumine kohast kohta

Taimaal on turistidele aga tundub, et mõnel pool ka kohalikele, liikumine minibussiga punktist a punkti b väga levinud. Minu meelest on siin tegemist ühe pesuehtsa turismimaffiaga, mis algab juba internetis, kus kõikvõimalikud foorumid soovitavad tavabusside asemel kasutada minibusse, olevat mugavam. Kas aga alati on? Minu kogemus näitab, et makstes kõvasti rohkem kui tavabuss, jõuan ma ikka lubatust umbes 3-4tundi hiljem kohale ja pean veel taluma bussijuhtide bahtismi. Ehk siis käib neil kõva klientide juurde otsimine, nii tiirutasime näiteks Hat Yais üle tunni ümber bussijaama ja ootasime kuniks juht leiab igale bussimillimeetrile mõne istuma. Teinekord käis bussivahetus- eelnevalt lubatud ühe vahetuse asemel kolisime oma kodinaid neli korda. Lisaks koguvad nad piiril mingit hämarat maksu, et piiriületus sujuks kuigi meie läheme ju üle eraldi ja see midagi ei muuda. Summa on poole suurem kui koguja on tailane vs. malaislane.
Bussijuhtidele meeldib muidugi ka oma meelt lahutada. Nii sõitsime Malaisia piiri poole nagu action filmis. Kuskilt juhi juurest tulid kõrvulukustavad tulistamise ja põgenemise hääled. Eriti sürriks läks  kui siis ilmselt filmis autod kummidevilinal põgenesid. Üsna reaalne tunne tekkis kuigi pilti me ei näinud, ei tea, kus ta oma ekraani peitis.
Hatyai bussijuht on jällegi eputrilla, selline soengu ja kirju särgiga poiss, kellel on ülipikad küüned, sellised, mida näeb naiste kunstküüne reklaamides (bussijuht on mees). Siis tal on telefon ilusti rooli kohal hoidikus ja sõidu ajal muudkui scrollib oma küünega mööda facebooki ja whatsappi. Vahepeal lülitas sisse video ja kohendas selle järgi soengut. Võeh! Mul ajavad need küüned lihtsalt judinad peale...

Etendus  hotellis ehk kingitus konkurendile

Georgetownis peatusin tillukeses hotellis. Seal elasid ka mõned westernitest vanakesed, kes olid Malaisiasse odavat hambaravi tulnud saama või mingeid muid (vist peamiselt meditsiinilisi) teenuseid. Üks iiri vanake meenutas natukene Rod Stewartit või milline ta võiks olla kui oleks perssekukkunud. Ühel päeval jõi ta ennast õige iirlase kombel täis ja tüütas meie viisakat ja väga sheffi administraatorit. Öösiti läks admin ka kuhugi oma pessa magama ja kliendid jäd omapead. Ärkasin tol ööl kl.4 koridorist kostvate mütsatuste ja sajatuste peale. Kargasin toast välja ja mis ma näen, iirlane vaevu jalul aga muudkui peksab ust ja sõimab. Selgus, et vetsu minnes oli ta ukse lu kku tõmbanud ja nüüd süüdistas mingeid kolmandaid tegelasi, kes teda ruumi ei lase. Üritades teda peatada hotelli laiali lõhkumisest, otsustasin helistada nn. hotelli hädanumbril omanikule ja kutsusin ta kohale. Tüüp sajatas veel mitu tundi. Järgmisel päeval tehti tüübile hoiatus, et kui veel joob, siis visatakse välja. Minul surus omanik kätt ja tänas konstruktiivse käitumise eest.
Õhtul läks aga põnevaks. Tähelepanelikumad vaatlejad ja kuulajad said aru, et iirlasel on ikka miskit suuremat lahti kui liiga palju õlut. Midagi luulude ja identideediküsimusega. Nii kargas ta oma väsinud poolpalja kerega ringi, teatas, et asiaadid peavad brittide koloniaalajastu üle tänulikud olema ja üldse on tema seal kõige tähtsam ja ägedam kutt. Kui meie pugistasime omaette naerda ja tundsime ühtlasi tema pärast ka piinlikkust, siis iirlane oli veelgi ägedamaks muutunud ning kui omanik teatas, et ta pole seal enam teretulnud, siis keksis tolle nina all ja õhutas endaga kaklema. ühel hetkel malai kannatus katkes ja ta kargaski välja, käis üks müdin js madin, admin hüppas neile vahele ja iirlasel oligi kulmudevahel tilgake verd. See teda ei heidutanud, kui teda staffi poolt taksosse suruti, ikka hõikas veel, et ma tahan sinuga raisk kakelda! Tüübile pandi teine hotell ja saadeti minema. Palju õnne konkurendid uue kliendi puhul, mina koos teiste klientidega tänasime meeleoluka vaatemängu eest ;)

Katsetused toiduga.

Eelmine kord jäi õhku minu vinguv noot Penangi kulinaaria osas. Teatan, et ega ma alla ei annud, tegin nimekirja roogadest, mida soovitati proovida ja proovisin vähemalt osad neist ära. Kõike ei jõudnud, muidu oleks pidanud seal kuu aega olema.

Duriani jäätis. Durian on see jube vili, mida keelavad märgid kaunistavad ühistransporti ja hotelle - durianiga nendesse sisenemine on keelatud. Kes on duriani lõhna tundnud, teab miks. Jäätis oli õnneks mahedam. (vt eelmise postituse videosid) 

Paper do seh
meenutas vahvlit, pärineb lõuna Indiast. Esimene ja pea ainus maitsev toidukatsetus:)

Penang laksa (vt. videot eelmisest postitusest)

Koay teow soup, 

Jääpallid, mis maitsesidki nagu suure struktuuriga jäised lumepallid:

Part...pilti ei ole aga pardi pläustil olid sees kuivatatud kalad..hmm väga eksootiline maitsekooslus jällegi minu jaoks.

Tänavatoidu letike.

Salaja tehtud pilt minu hommikusöögi elamusest:

Ajast

Kui vahel iroonitsetakse brasiilia ajaarvamise pärast, siis minu kogemus seal on ikka kordi parem, vähemalt bussid käivad ajagraafikus nii palju kui võimalik. Tais pole midagi veel graafikujärgselt väljunud ega saabunud. Täielik sõidukijuhtide anarhia!

Penangi toidusaaga jätkuks

Ega ma ei läinud lõpuks pizzahutti, tegin ikka mõned katsetused ära nagu peab. Mõnest neist ka videos.
Duriani jäätise test:

Laksa a la Penang test:

Kuidas ma Malaisias aastat vahetasin

Kui eelmistes postitustes kurtsin Tai lärmakuse ja liigse turisminduse üle, siis viimastel päevadel Koh Lantal muutusin nostalgiliseks. Tegelikult ma armastasin hommikuid (kui ma öisest mürglist liiga väsinud polnud)  ja pärastlõunaid kui gekod ja linnud laulsid, oli selline mõnus vaikne chill meie hütitänaval. Leidsin paar head söögikohta ka oma külanurgas ja kõik oli lahe kuniks kell sai õhtul 10. Siis algas minu jaoks põrgu, kus iga pooltunniga läksid detsibillid kõvemaks ja mina närvivapustusele sammukese lähemale.

Sai läbi ka minu esimesed viisavabad 30 päeva ja olin otsustanud selle puhul väisata Malaisiat, Penangi saarel olevat George Towni, kus asub nii Tai saatkond kui on ka äge vanalinn.
Georgetowni sõit võttis 4 tundi ja 3 van-i vahetust rohkem kui pileti müünud agent algselt lubas, nii olin üsna ära solgutatud kohale jõudes.
Kui 3 sõnaga kokku võtta Penangi saar ja Georgetown, siis ütleks templid, toit ja liikluskaos.

Kopereerusin oma turistitegevuste osas ühe samal ajal linna tulnud poola tsikiga. Aasta viimasel päeval väisasime nii umbes 10 erinevat templit ja kõndisin nende vahet 10 tundi. Kui ma üritasin mingist templist viilida, siis mu reisikaaslane kutsus mind korrale, nii et aastavahetuseks olin ma täiesti küpse. Siiski...linn on ääretult fotogeeniline, nii et tundsin pidevalt puudust heast kaamerast.
Templite, koloniaalstiilis majakeste ja tänavatoidu kompotti vürtsitas pidev autode ja rollerite vool, saatjaks vali mürin ja tossupilv. Iga teeületus on võitlus oma elu eest.

Toidust.

Jõudsin siin  äratundmisele, et kuigi olen end suureks toidufänniks pidanud, siis  on praegu reisimise juures üks suurimaid väljakutseid söök.. eriti kui see söök on selline, mis ei isuta kohe üldse mitte..Olen alati irooniliselt suhtunud nendesse McDonaldsi ja English breakfasti inimestesse, kes reisides ikka nende tuttavate menüüde jäävad aga kolmandat päeva siin pooltühja kõhuga ringi käies piilusin täna juba Pizza Hut´i menüüd (jajaa võite mind mõttes kividega loopida).
Olgu öeldud, et Penangi peetakse kuulsaks oma tänavatoitude poolest ja kulinaaria mitmekesisuse üle ollakse väga uhked.  Siin elab koos  hiinlaste, hindude, malaide miks ja tänavalt leiab kõigi nende toite väga suures valikus. Peamiselt on aga tegu liha või mereannitoitudega ja kumbki neist ei kõla praegu mulle isuäratavatena. Mereannid on küll aastaid mu lemmikud olnud aga ei tea, kas mõjus paari kuu eest saadud toidumürgitus pärssivalt või on mul neist lihtsalt isu täis.
Proovisin esimesel päeval tänavatoitu, kus lubati et asi sisaldab porgandeid, välja paistsid natuke nagu kaalikad ja maitsesid nagu mitte midagi...Siis sõin aasta viimaseks roaks tandoori kana aga mul ei  ole praegu kohe üldse liha isu, seega oli see selline poolvägisi söömine kuigi kanal polnud viga midagi. Järgmised toidukorrad kui neid imelikke pruunistunud kana ja pardikeresid vaatasin, siis lihtsalt ajas öökima..ja igasugused tundmatute nimedega segud ja ollused ajavad isu ära. Eile sattusime jälle mingisse India kohta hilisele lõunale, võtsin ainult juustu rotit, juusturotile oli pandud kamaluga valget suhkrut juustu peale! Kuigi juustu moosiga ja shokolaadiga meeldib mulle väga süüa, siis teralist valget suhkrut sulanud juustu seest poleks küll osanud oodata......
 Eile läksin pärast suhkrust rotit sushit sööma..võtsin sushirongilt kausikesi ja sain makid, kus oli tuunikalakonserv vahel. Kuigi nii võib tunduda, ei ole mul plaani alla vanduda, tegin nimekirja kohustuslikest toitudest, mida siin proovima peab ja püüan need viimasel paaril päeval ikka ära proovida.

Kuidas siin aastat vahetati?

Kuna siin on suurem pidu hiina aastavahetusel ja ka hindude ja tailaste pidustustel, siis midagi väga suurt ei oodanud. Õigesti tegin, sest saime veel vähem kui ootasime:) Nimelt läksime platsile, kus eelnevatel aastatel olevat olnud ilutulestik ja elav muusika jne. Jõudsime sinna tund enne suurt pauku aga suurt pauku ei tulnudki! Inimesed olid kogunenud, lapsed loopisid värvilisi pulki üles ja üks väike tüdruk puhus mulle ja see oligi kogu moos. Mingit sekundite loendamist ega ilutulestikku ei olnud. Meil polnud kella ka, nii et vastaskaldal ühe ilutulestiku tulede ja rahva vile põhjal saime aru,e t tuli. Siis hüppasid kohalikud oma motode selga ja algas hull rallimine tänavatel nagu oleks paraad aga ilma rekvisiitideta või siis olid rekvisiitideks signaalid, ving ja mürin.
Jalutasime tänavale, kus asuvad paljud külalistemajad ja turistide baarid, seal oli väike kogunemine ja elav muusika. Ühes reggae baaris laulis moslemist tütarlaps biitlite lugusid ja selle taustaks tõmbasid hindud vesipiipu. Kultuuride sulatusahi :)
Päris tore on see, et hoolimata sellest, et George Town on üsna suure hulga turistide sihtkoht, ei ole ta nii ära turistindatud, et sa päris elu enam ei näe. Tegelikult igasuguseid häirivaid agente jms peaaegu ei näegi, see on mõnus.
Aasta esimese päeva veetsin Kagu-Aasia väidetavalt suurimas budistlikus templis. Naljakas oli see,et templid olid osavalt seotud ostukeskusega, templisse pääsemiseks tuli läbida kaltsulettide rägastik ja mõnes templis olid pudipadi letid kohe otse altarite ümber.

Seal sai teha ka igasugu trikke, nt. kirjutada buddhale oma soovid ja panna need soovide puu otsa. Mõnes rahulikumas templis sai isegi maha istuda ja tsutike mediteerida.

 Üldiselt arvan, et mul on ülihea aasta kindlustatud, lisaks tegin ka hiina templis mingit ennustusrituaali ühe hiinlase juhendamisel, kahjuks pani ta selleks ajaks plehku kui ma sain mingi kirja hieroglüüfidega, kus mu tulevane  saatus kirjas. Pean nüüd kedagi paluma seda tõlkida.

Niisiis soovin kõigile head uut aastat ja kui teil pole soovidepuud, kuhu enda tellimused üles riputada, siis pange need vähemalt paberilegi, teatavasti on soovidel on ju tavaks täide minna ;)