Novembri keskpaik. Eestis on juba nädalajagu lund olnud ning minul oli planeeritud peale Costa Rica ringreisilt naasmist vaid paar päeva Eestis pesu pesta ja uus pagas valmis panna, et tagasi Koh Phanganile sõita, seekord omaarust kavalalt enne kõrghooaega ja plaaniga esimesed kuu aega joogakoolis õppida.
Koh Phanganil on novembris veel vihmahooaeg täies hoos, olin selleks valmistunud aga esimene päev tervitas särava päikesega. Ärevus oli hinges, sest tahtsin leida omale teise kodu kui eelmine kord ning teadsin, et see ei saa kerge olema. Mulle meeldis mu eelmise hooaja kodu asukoht väga aga selle miinuseks on kaugus joogakoolis ning jätkuvalt kestev teeremont, nii et mitu korda päevas sõitmine oleks üsna tüütu.
Rentisin rollu, surusin seljakoti peale ning asusin teele - helistasin vist enam vähem kõigile numbritele, mis siltidelt "house for rent" leida võis. Vahel tuli tunne nagu ühes tuntud Eesti mängufilmis, et "proua siin te juba olite" kui sattusin mitu korda ühe agendi otsa.
Koh Phangan ei ole õnneks veel arenenud sinnamaale, et oleks täis ehitatud suuri hotellilahmakaid aga oma renditavad tarekesed on vist pea igal ettevõtlikumal tai perekonnal. Mõned majakesed on ehitatud kohe oma õuele kokku, hästi lähestikku, kanakari jookseb enamasti postidel seisvate majade alt läbi. Kel veel oma renditaresid ei ole, need ehitavad ja saarel ongi parasjagu ehitusbuum.
Isegi Thongsalas, saare keskuses, oli eemaloldud 5 kuu jooksul juba uusi maja karkasse püsti pandud.
Üsna varsti sai selgeks, et kuigi inimesi teedel eriti palju silma ei hakka, siis vabasid maju pole just palju saada. Kuuldes, et otsin maja kaheks kuuks, teatasid paljud, et detsembrist on nad juba kõik kuni märtsini kinni. Hinna küsimisel väitis mõni agaram, et juba ongi kõrghooaeg ja nii ei peljanud ta küsida poole rohkem kui mõni teine oma parema asukohaga maja eest. Kurnatud ja pettunud, et midagi ägedat silma ei hakanud, tegin esimese kuu diili kohas, kus madrats on kivikõva (ma ei liialda, külili magades hakkavad siin puusanukid valutama), kuked kirevad ja argentiinlastest naabrid mängivad päeval mitteihaldusväärset muusikat aga kool on nii 2 minuti kagusel. Järgmised vabad hetked lähevad ilmselt uue koha otsimiseks, sest detsembriks on ilmselgelt veel raskem midagi leida.
Viimase nädala jooksul maailmale tehtud ring on viinud mu organismi vist parajasse segadusse. Kukkusin täna voodisse õhtul kell 9 aga kahjuks ärkasin kell 2 hommikul ja selle graafiku järgi ei oska end enam mingisse ajavööndisse paigutada. Costa Ricaga on vahe 13 tundi, Eestiga 5 tundi. Olen nüüd üleval passinud 6ni hommikul ja hirmuga mõtlen, et esmaspäevast hakkavad need kauaoodatud joogatunnid, kus pean hommikul 8st juba allavaatavat koera tegema ning seda ei jaksa ju teha kui öösiti üleval passida.
Hooaeg kogub siin tuure ja vähemalt näoraamatu andmetel on nii mõnedki tuttavad saarele lähiajal naasmas. Täna oli aga naljakas juhtum külapoes, kus tuli minu juurde üks kena kutt ja küsis, et "kus me kohtunud oleme, ma tean, et ma tean sind kuskilt" . Hmm...no arutasime siis võimalikke variante ja kuigi ta minule esialgu mitte üks raas tuttav ei tundunud siis selgus, et me siiski kevadel ühtedes ja samades südamemeditatsioonitundides käisime. Vatrasime seal riiulite vahel päris pikalt. Saarevõlu ja kommuuni elu eelised on jätkuvalt paigas.
No comments:
Post a Comment