Kuidas ma enda kerele piitsa andsin

Elus on ikka nii, et tõusud ja mõõnad vahelduvad. Üldiselt on läinud kogu mu reis üsna mäeharjal jalutades aga nüüd käis siis korra orust läbi. Tegelikult ei ole juhtunudki midagi hullu, lihtsalt mu mentaalne ja füüsiline proovilepanek võttis päris võhmale.
Võtsin Nascast bussi Cuscosse ja 13 tundi bussisõitu öösel ei tundunud midagi hirmsat. Unustasin aga selle tõsiasja, et tee läheb läbi mägede, selles pole ka tegelikult midagi märkimisväärset, sest olen mägiseid teid sõitnud viimased 6 kuud ja tavaliselt ei ole sellel mingeid tagajärgi. Olin umbes paar tundi üritanud bussis uinuda, must mask silmade ees vähkresin ühelt küljelt teisele ja ei saanud aru, miks ma ometi ei suuda uinuda kui ma olin nii unine terve päeva. Varsti sai asi selgeks - mu keha üritas mulle igat moodi märku anda, et see kus ma olen ja mida ma teen, ei ole mu kehale meeltmööda. Tundus, et bussijuht ei saa rooli mitte korrakski otseks keerata -  kurvile 180 kraadi paremale järgnes kohe 180 kraadi vasakule. Kotid ja kõik lahtised asjad sõitsid mööda bussi ringi ja ka oma kere oli keeruline ühe koha peal istmes kinni hoida.
Õige pea tormasin alla tualeti poole ja kui reisisaatja mind nägi, andis ta mulle mingi vastiku haisuga vati nuusutamiseks, et see pidavat elu paremaks tegema. Küsisin talt endale ühe kilekoti ka ja hästi tegin, sest kilekotid olid sel ööl bussis kuum kaup ja said õige pea otsa. Ühest küljest oli rõõm tõdeda, et ma pole ainus veidrik, kel see loksumine silmad ja sisikonna pahupidi pöörab aga teisest küljest kartsin, et teiste öökimine ajab mind veelgi rohkem öökima. No tegelikult oli see asjatu hirm. Esiteks seepärast, et enamus (või siis vähemalt see proua, kes minu läheduses istus) öökis väga delikaatselt ja vaikselt, mina nii ei oska, mul on ikka sellised hääled nagu tahaks kopsud ka välja tulla. Teiseks seepärast, et järgmisel hommikul olid enamus maha rahunenud, ainult mina ja see vaikselt mulksuv proua olime veel tugevad ja jätkasime peaaegu Cusconi. Ausalt öeldes oli mul vahepeal tunne, et olen täiesti viimase piirini viidud ja kohe kraban oma koti ja lasen sellest jubedast bussist jalga, ükskõik kus, peaasi, et see loksumine lõppeks. Koogutasin kuidagimoodi läbi higi ja pisarate seal bussis kuni Cusconi ära. Terve päev möödus hostelis coca teed lürpides ja tukkudes. Pea lõhkus ja silmad hõõgusid ja nii kui paar kiiremat sammu tegin, lõõtsutasin nagu oleks just kilomeetri ära jooksnud. Tänane hommik oli tiba parem aga  kiireid samme ikka teha ei saa. Boonuseks lasin end täna masseerida, paganama mõnus oli ja tõesti tundsin sealt salongist välja astudes,et mu südamepaha nägu on asendunud selle rahuloleva irvega, mis viimastel kuudel peaaegu konstantselt mu näos on olnud. Vastavalt targemate soovitustele joon veelgi rohkem coca teed ja loodan homseks kosuda.
Aga muidu on siin ilus, ainus hirm on siit ära reisimise ees:)