Living my dreams ehk Rio de Janeiro

Elan oma unistusi, just mitmuses, sest seekord olen Riosse potsatanud veidi pikemaks ajaks, st. minu üks unistus oli elada Rios (ok ma ei tee seda küll hetkel aasta vaid mõned nädalad aga siiski) ning minu unistus on olnud elada ookeanile nii lähedal, et saaksin uinuda laine kohina saatel ja igal hommikul teha pika jalutuskäigu mööda randa. Niimoodi kõik praegu täpselt ongi. Elan Leblonis, mis on üle keskmise parema sissetulekuga inimeste elurajoon ning randa minekuks pean lihtsalt majast välja astuma ja üle tee jalutama. Esimesel hommikul ma peaaegu kilkasin kui mööda randa jalutasin ja võite kindlad olla,et mu suu oli rohkem lahti kui kõrvuni. Inimene harjub kõigega, nüüd olen lihtsalt üliõnnelik ja irve minu näolt ei kao päriselt. Ma saan täiesti aru, et mul on hullupööra vedanud.
Ehk siis elan sellises kohas tänu couchsurfile ja heale õnnele, mis mulle hoste valides naeratas. Minu host Fernando on super sõbralik, külalislahke ja tore inimene ning tänu temale olen kohtunud tema super toredate sõpradega ja näinud Riot läbi kohalike elude ja silmade.

Krdi krdi külm on ehk talv Lõuna-Ameerikas ehk Boliivia

Peale Peruud viis mind teekond Boliiviasse. Kuna aega juba nappis, siis oli plaan minna vaatama Tšiili piiri ääres Salar de Uyunit ning sellega piirduda. Kõigepealt veetsin aga ühe päeva pealinnas La Pazis.
La Paz on kõige kõrgemal asuv pealinn maailmas, linn asetseb 3650m merepinnast. Tegelikult on ametlik Boliivia pealinn Sucre aga La Pazis asub valitsus ja seega nimetatakse La Pazi de facto pealinnaks.
Tänavad on siin kitsad ning ühele kitsale tänavale mahub rohkem juuksuritöökodasid kui minu silmad varem näinud on. "Minu" hotelli tänaval on neid umbes 100m lõigul 8või 9 ja kõigis neid on ka mõni klient. Linnas jäävad silma mõned mõnusad pargid aga üldiselt on liiklus ebanormaalselt tihe ja kitsad tänavad nii vingused, et ebameeldiv on hingata. Linn on mäenõlval ja nii peab rohkem kui ma tahaks lõõtsutades mäkke vantsima. Internet ei ole siin enam nii iseenesestmõistetav luksus nagu Peruus. Ühtlasi on suureks defitsiidiks saanud tualettpaber, nii et oma rull peab alati kotis olema. Samuti on keerulisem leida toidukohti, kesklinnas on hinnad üllatavalt kallid nii söögikohtades kui suveniirilettidel. La Paz jätab mind seninähtud Lõuna-Ameerika pealinnadest kõige ükskõiksemaks.

Boliivia külmapealinna Uyunisse saamiseks pean kõigepealt võtma bussi Orurosse ning sealt rongi Uyunisse. Bussisõit La Pazist algab kohe äpardusega, nimelt kraabib juht bussijaamast välja sõites ära mööduva auto ning siis läheb ligi tund asjade klattimiselt. Reisijad, kaasaarvatud mina on ärritunud. Kirun, et valisin just selle bussi kui oli valida mitme vahel. Lõpuks läheb üks boliivia naine ja paneb juhile ja politseinikele aru pähe ning võime edasi sõita. Ligi tund kestnud väljumine ei takista juhti muidugi iga nurga peal uimerdamast ja lisareisijaid otsimast. Kui reisijad bussis juba skandeerimad "vamos, vamos", hakkame liikuma. Mul on närv üsna püsti, sest kõigi arvutuste kohaselt jõuab buss väljuva rongiga ühel ajal Orurosse. Õnneks on bussis veel paar gringot ning nii kui Oruro piirile jõuame, kargame bussist välja, võtame takso, pigistame end viiekesi taksosse ja kihutame rongijaama suunas. Aktsioon õnnestub ning jääb aega isegi paar biskviiti perroonilt lõunasöögiks osta. Rongisõit on vahelduseks logudele bussidele väga mõnus, kõik on puhas ja korras ja aknast paistab järv, kus patseerivad roosad flamingod. Veidi enne keskööd olengi Uyunis, kõige külmemas linnas Boliivias. Väljas on külmakraadid ning hotellis ei ole kütet. Küll on aga 5 tekki, korgin lahti kotis olnud Peruu punase veini, jätan mütsi, kindad ja jope selga ning peale väikest veini limpsimist keeran magama . Väga külm magada ei olegi.

Hommikul lähen kokkulepitud kohta ning asume kahe maasturiga Salar de Uyuni poole teele. Minu autos on sakslane Christine, 2 iirlast ning paarike NY-st. Seltskond on lõbus ning tõotab tulla vahva reis. Esimene peatus tehakse nn. rongide surnuaias. Saan vaevalt esimese rongi juures peatud kui kuulen seljatagant "hi Andra" - pööran ümber ja seal on.. Gavin, iiri kokk, kellega mõnda aega koos Ecuadoris reisisime. Juhuslikult oli Gavin täpselt samal tuuril ainult teise firmaga. Maailm, eriti Lõuna-Ameerika võib vahest ikka väike olla, tore oli näha ja selgus, et meil on peale tuuri sama liikumissuund, nii et reisime veel päevakese koos Potosisse.

Salar de Uyuni on Boliivia suurim turismiatraktsioon, seda külastab ligi 60 000 turisti aastas.
Lisaks soolajärvedele (või kuival ajal soolaväljadele) näeb tuuri käigus erinevat värvi laguune, laamasid, roosasid ja vähemroosasid flamingosid, vulkaane, Salvador Dali orgu imeliste kivikujudega, kuumaveeallikaid ja geisreid. Ning muidugi palju teisi turiste.
Tšiilis sain peaaegu ära käia, viisime osa rahvast piiri äärde, kust nemad Atacamasse jätkasid ja mina väikse kahjutundega Uyuni poole siirdusin. Kuna ma ei olnud varem geisreid näinud, siis on veidi kahju, et giid arvas, et hommikul kell 5 on neid geisreid kõige parem näha. Esiteks oli pime, teiseks oli nii külm, et väljas sai olla umbes minuti ja kolmandaks oli eelmisel õhtul joodud Boliivia veinist ja kõrgusest nii paha, et oli üsna ükstaskõik, et maapind mulksus ja podises ning purskas. Täpselt seda sama tegin ka mina.
Kogu tripi võiks kokku võtta lühidalt sõnadega ilus aga väga külm.
Siinjuures ma ei liialda, öösel langes temperatuur -10 kraadile ja kütet neil loomulikult ei ole. Ööseks anti lisaks tekkidele ja magamiskottidele ka soojaveega täidetud pudel voodisse. Sellega sai siis oma külmunud varbaid või muid kehaosi turgutada. No ja kõik riided olid muidugi seljas, mingis pitsilise öösärgiga magamisest ei saa sellises kohas juttugi olla:)
Nõuandeks teistele sinna minejatele võin öelda, et vähemalt praegu ei olnud suurt vahet, mis firmaga lähed, vahe oli hinnas aga mitte toidus, magamiskohtades või giidide kvaliteedis. Maksin rohkem, sest tahtsin inglise keelset giidi aga ta ei olnud eriti jutukas, nii et kahjuks ma ei kuulnud mingeid põnevaid lugusid nähtud kohtade kohta. Võrdlesime Gaviniga oma tuure ja ainus erinevus oligi, et mina sain magamiskoti firmast kaasa ja mul oli inglise keelne giid, tema rentis magamiskoti ja giid oli hispaania keelne. Tema maksis kuskil 40% vähem. Kõigi söökide ajal me nägime üksteist kuna kõik maasturid peatusid samas kohas, sama oli ka ööbimistega.

Peale Uyuni tuuri asusin Boliivia ametliku pealinna Sucre poole teele, et sealt päev hiljem Santa Cruzi lennata ning sammuke Brasiiliale lähemale saada. Tee peale jäi ka kaevanduslinn Potosi, mis oli kunagi Ladina Ameerika rikkaim linn, nii et isegi tänavad olid siin hõbedast. Praegu olid tänavad kaetud tavaliste kividega aga linn oli ikkagi päris nunnu.  Potosis on kombeks käia hõbedakaevandusi vaatamas, mina sinna ei läinud, sest kiirustasin bussile, et näha Sucret. Sucresse pidi bussisõit aega võtma 3 tundi, loomulikult hilines väljumine ja kõige krooniks seisis kogu liiklus vahetult enne Sucret. Nimelt oli sel päeval Sucre ralli aga seda muidugi enne ei mainitud. Seega passisime umbes 3 tundi ja ootasime kuni kihutajad oma kihutamised ära said teha. Kahju oli raisatud ajast ja õudne piin oli seal kivi otsas passida. Ralli oli igav, iga 20 minuti tagant sõitis mööda  üks auto ning lisaks ei pidanud minu põhjamaine närv vastu kui valge koer iga kord enne auto saabumist kurvis koperdas.

Boliivia lennukid aga üllatasid mind positiivses mõttes. Näiteks 30 minutilise Santa Cruzi lennu jooksul pakuti maitsvat võileiba ja limonaade ning seda täiesti tasuta. Lend ise maksis 50 dollarit, kõlas päris hästi 23tunnise bussisõidu asemel. Ainus, mille üle kurta võiks, on see, et Boliivia toll sobras mu koti nii segamini, et kui Brasiilias pahaaimamatult kotiluku lahti tegin, ehmatasin ära. Sisu oleks nagu pesumasinas käinud aga puhtuse asemel olid need ainult segamini läinud. No ja väike auk oli ka koti sisse tulnud.. Muuseas lennujaamas oli ka kummikinnastega tädi, et käsipagasi üksipulgi lahti harutas ja pärast veel rinnad ka üle masseeris. Kuna mul oli kotis mittetöötav läpakas, siis see äratas veel eriti palju kahtlust, nii pidin demonstreerima, et näed tõesti tuleb must ekraan ja error ja mul oleks hiilgama hea meel kui nad selle korda oskaks teha. Kahjuks korda nad ei teinud aga õnneks sain arvuti ikka ühes tükis tagasi:)
Kõigi Boliivia piltidega saab tutvuda siin: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10151007813293169.485437.559598168&type=1&l=94fdf65e50

Boliivlased minu pilgu labi

Olen Boliivias pisut vahem kui kaks nadalat, seega pole mul 6igust neile vaga sygavaid hinnanguid anda aga yhtteist siiski tahaks oelda, mis on silma jaanud.
Boliivlased on kohutavalt ebaviisakad autojuhid.
 See on lihtsalt oudusttekitav kuidas nad iga kord gaasi annavad kui naevad enda ees kedagi yle tee minemas, oled sa siis ylekaigurajal voi mitte, nad annavad veel signaali ka. Siin ei tasu toesti katsetada, kas nad jaavad pidama voi mitte, olen ysna kindel, et mitte. Jalakaija ei ole sellel maal inimene.
Nad armastavad telekat.
Boliivia bussides wc-sid ei ole aga selle eest on telekad ja bussijuhi abid ei hoia kokku filmide esitamise pealt. Nagu Ecuadoriski armastavad nad actionit, mida verisem, seda parem ja koik vahivad suud ammuli. Ning oleks parem kui sa poekylastuse lykkad ohtusest noveela ajast hilisemaks voi varasemaks, sest myyjaid ei tohiks noveela ajal segada - sellest annab moista nende kehakeel ja pilk kui oled teadmatusest segama sattunud.
Ilmselgelt on neil hea juuksekasv.
Sellele jareldusele tulin kui naen ebaproportsionaalselt mçpalju juuksurisalonge. Naiteks pealinnas La Pazis oli "minu tanaval" 9 salongi korvuti ning koigisse neisse jagus ka vahemalt yks klient. Nyyd Santa Cruzis jai silma sama tendents - yhel tanaval on korvuti 5-6 juuksurit ja see pole mitte ainus tanav linnas kust juuksureid leida voib.
Internet
Internet on siin veel midagi eksklusiivset. See jai silma juba pealinnas La Pazis majutust otsides, kus mittesugugi igal pool ei ole wifi teenuse loomulik osa. Tanavatel on aga  hulgaliselt netipunkte, kus saab vaikse raha eest oma esmavajadused rahuldatud. Magedes aga , nt. Uyunis oli netipunktis nii aeglane internet nagu Eestis 20 aastat tagasi sissehelistamisteenus. Ma v6tsin endale 10 minutit ja terve see aeg kulus Facebooki avamisele ning m6ned lehed ei avanenudki. Naiteks kaevanduslinnas Potosis aga ilutses hosteli receptionis silt "kui yritad skype avada, siis bánnime sinu seadmele wifi yhenduse 24tunniks". "Jumal tanatud", et mu arvuti oli juba koos skypega m6ned paevad varem surnud:) T6e ja 6igluse huvides pean mainima, et modernses Santa Cruzis on wifi paljudes kohvikutes ja hosteli netiyhendus voimaldas mul 1,5 tundi rahulikult jutti skypeda ja ei katkenud kordagi ara - see on minuarust markimisvaarne.
Bussiga reisimine
Nagu ma juba enne mainisin, on bussides peldikute asemel telekad. Peruus ysna levinud  semi-cama ehk poolenisti allalastavad bussiistmed on siin ka haruldased. Ning vorreldes teiste riikidega on siin koige rohkem kaootilisust. Kellaajad on siin aarmiselt suhtelised.  Buss valjub yldjuhul pool kuni kolmveerand tundi hiljem. Kui La Pazis bussijaamast valja soitsime, siis rihtis bussijuht ara teise auto ning siis venis klaarimine tunni pikkuseks. See aga, et valjumine tund aega hilines, ei takista juhti tanaval seismast ja lisakliente meelitamast. Asjad hakkvad liikuma yldjuhul siis kui juba bussis oelvad inimesed hakkavad karjuma "vamos, vamos" (lahme lahme). Kuna mul oli rongile j6udmisega keeruline, siis yhinesin minagi selle kisakooriga, lisaks bussijuhi m6jutamisele on sellel ka rahustav m6ju kui oled oma ajagraafiku parast narvis.Mitte alati ei ole aga poole pikkemaks veninud s6idu p6hjuseks bussijuht. Naiteks Potosist Sucresse s6ites laks 3 tunni asemel 7 tundi, sest esiteks hilinesime valjasoiduga ja siis passisime 3 tundi tee aares kuna toimus ralli ja teed olid kinni.
Ka bussifirma valimine on 6nnemang, sest yldjuhul on sellega nagu tutvumisportaalides, kus pannakse yles 10 aastat vana pilt ajast kui oli veel figuur ja/v6i juuksed.  Kui bussiloks ette s6idab, siis v6id aimata, et tegu on pildil nahtuga aga mitmeid aastaid ja kilomeetreid hijem.

Hinnad ja tingimine
Boliiviat peetakse Louna-Ameerika koige odavamaks maaks. Pean mainima, et ma seda ei tunneta. Voib-olla on asi minu turisti marsruudis aga minu meelest sain ma Peruus palju soodsamalt kohu tais ja toit oli ka palju maitsvam. Ka turgudel ei ole nad nous hinnas jarele andma ning kysivad ilmselgelt liiga kallist hinda. Inimesed, kes tulevad Brasiiliast voi Argentiinast, arvavad muidugi teisiti ja nende jaoks siin muidugi ongi odavam.

Tehnikaimedest

Kui teil peaks kunagi m6te tulema osta vaikest notebooki, nt samsungi oma, siis ma t6esti ei soovita oma raha sellele raisata. Minu Samsung NC10 on viimase 7 kuu jooksul 3 korda hinge heitnud - 2 korda on surnud k6vaketas ja nyyd kadus ara operatsioonisysteem windows. Seega jargmised postitused  boliivia seiklustest ilmuvad siis kui olen leidnud itivenna, kes mind sellest arvutitaolekust paasta suudab:)
Seniks koigile ilusat kevadet pohjapoolkerale ja kena talvitumist lounapoolkerale:)

Peruu söögist ja joogist

Peruu loodus on väga mitmekesine ning väga mitmekesine on seetõttu ma valik toidulettidel. Seetõttu otsustasin pühendada Peruu toidule terve postituse.
Kõige tähtsam on kartul. Olen näinud siin sellisel hulgal erinevaid kartuleid või pigem "kartulelisi" (kõiki ei nimetata kartuliteks) kui ei kuskil mujal.
Väiksed, magusad roosad hucad:

Limat nimetatakse  kontinendi ja mõned väidavad isegi, et maailma (prantslased võivad selle peale jonnima hakata) gastronoomia pealinnaks ning seal pidavat olema tohutul hulgal häid restorane, mida mina paraku ei väisanud.  Väisasin tagasihoidlike kohti ja nuriseda ei saa - valik oli palju parem ja mitmekesisem kui näiteks Kolumbias ja Ecuadoris.
Toiduvalik Peruus oli mitmekesine ning seda nii toidu kui hinna poolest. Madala eelarvega rändurile oli see paradiis - Limas sain kerge vaevaga kõhu täis väikestes tiibetitoidu sööklates 5-6sol`i eest (1usd=2,5sol). Punos aga õnnestus süüa juba kolmekäigulisi fikseeritud menüüga lõunaid pisut vähem kui 1 dollari eest. Sellised fikseeritud menüüga lõunad on muidugi turistidele mõeldud nn. "Viru" tänavast paar blokki kaugemal ja üldjuhul seal teisi turiste ei kohta aga toidumürgitust ma sealt ei saanud ja supp-praad-magustoit komplektil polnud häda midagi. Paar korda ladusin toidu eest ka 25 soli letti, siis kui olin kohtades, kus ei olnud valikut - kuskil saarel või kõrbes, kus oligi ainult 2 söögikohta ja mõlemad turistidele.
Mis siis on peamiselt peruulaste menüüs?
Muidugi kartul - nii magus kui mittemagus, siis kindlast kala, sest Peruu rannik on väga kalarikas. Seega peaaegu iga peruulane küsis, kas ma juba olen peruu cevichet proovinud ja neid ei rahuldanud sugugi vastus,et proovisin seda juba Costa Ricas või Kolumbias. Peruu ceviche olevat midagi hoopis paremat! Proovisin ära ja oli maitsev aga tõele au andes ei erinenud ta maitse poolest väga teistest cevichedest. Erinevus oli pigem selles, et näiteks Costa Ricas oli ceviche pigem eelroog ja teda serveeriti heal juhul paari saiaviilu või tortilladega. Peruus aga on ceviche pearoog ja lisaks kalale leiab taldrikult hunniku kartuleid ja muid lisandeid.

Peruu üks rahvusroogi on guinea siga ehk cuy. Pean tunnistama, et algul oli mul plaan seda proovida aga kui nägin neid skelette turul ja siis veel elusaid hamstri sarnaseid armsaid loomakesi, siis ma ei suutnud.

Hiinlaste mõjul on suurel hulgal riisisegudest koosnevaid menüüsid ehk chifasid, need on põhimõtteliselt praetud riisi segud kas köögiviljade või kana vmt.

Ka tiibetlastel on sarnased soodsad söögikohad. Suur oli minu üllatus kui esimene kord menüüd nägin, kus oli 28 erinevat wantani suppi ja mul polnud aimugi, mis see wantan on:)

Kõige põnevamat kaupa näeb muidugi turul. Ka Peruus on turgudel eraldi söögiletid, kus kohe kiirelt ja soodsalt süüa saab. Mina proovisin Cuscos kartulikooki ehk causat, mida tehakse nii juustu, kala kui lihaga. Päris popp oli ka solterito ehk erinevad köögiviljad ning üllatus - marineeritud seasõrad. Ma pole suur sealiha sõber, nii et ka sõrad jäid proovimata.

Mägedes kuulub kindlasti menüüsse mate coca tee ning väga hea on coca lehtedele lisada ka värskeid alpi mündi lehti..mm!

Alkoholist on kuulsain pisco, millest tehakse kokteil piscosour. See koosneb piscost, vahustatud munavalgest ja sidrunimahlast. Proovisin ka kanget piscot, mis maitses nagu tequila. Piscosour aga on täitsa mõnus kokteil limpsimiseks.

Ka siin proovisin churrost - Limas sain megahead churrost ja üsna kehva, ehk siis hind sõltus otseselt sellest kui palju churrose sees shokolaadikreemi oli.
Nascas üllatati mind aga kartulisalatiga - täiesti meie köögist tuntud salat oli lihtsalt ühes lõunamenüüs eelroaks. Sõin nostalgitsedes ja maitses hästi.
Mittealkohoolsetest jookidest tasuvad märkimist muidugi naturaalsed mahlad - need on lihtsalt võrratud, eriti kui neile ei lisata liiga palju vett.

 Olen igas riigis proovinud ka shokolaadi kui olen proovimisväärt shokolaadi leidnud. Peruus läks sellega pisut aega kuna peamiselt müüakse igasugust küpsiseseguga sodi aga Cuscos õnnestus ühest poekesest ka mõrushokolaad saada. Kahjuks oli seal kakao sisaldus vaid 52% aga see oli tõesti ainus, mis vähegi shokolaadi nime võis kanda. Märkimisväärne oli selle tahvli suurus - 300gr. ning tahvel oli nii paks, et seda oli tõeliselt raske hammustada. Tahvel oli ilmselt tehtud tõelistele magusasõpradele, sest murtava tüki suurus oli 3 korda suurem ja jämedam kui tavaliselt.

Elu Titicaca järve ääres ja järve sees

Peale müstilise Machu Picchu ja Püha Oru külastamist sõitsin Titicaca järve äärde Punosse.
Titicaca järv peaks olema suurim laevatatav järv sellistes kõrgustes (veidi üle 3800m merepinnast) Esialgu plaanisin Titicaca järvega tutuvust teha Boliivias aga geograafiasse lähemalt süüvides selgus, et 60% järvest asub Peruus. Ning kuna Jessi, kellega koos MP-le matkasime, tahtis ka Titicacaga tutvust teha ning ameeriklasi Boliiviasse viisavabalt ei lasta, siis jäigi sõelale Puno Peruus. Puno oli lahe väike linn, kus ei olnud mingeid erilisi arhitektuurilisi saavutusi aga seal oli oma mõnus vibe ning kuidagi rohkem kohalikku elu kui Boliivia poolel Copacabanas, kus täna enne La Pazi tulekut tunnikese veetsin.
Niisiis Puno lähedal on samuti mitmeid pühasid ja müstilisi paiku, mida vaadata ja tunnetada. Käisime Sillustanis, kus on väike küla ja surnuaed. Kunagi oli seal Collade kultuuri keskus. Sillustanis on Umayo järv, mis asub veelgi kõrgemal kui Titicaca järv, 3850m merepinnast.
 Turiste viiakse Sillustani vaatama vanu haudu, mis on kuni 12m kõrgused sambad ning kunagi leiti sealt muumiaid.

Päikesetempel meestele mediteerimiseks:

Kuutempel naistele mediteerimiseks:

 Õnneks jätsime privamise jonni ja võtsime giidi ning meile sattus väga põnev tegelane -Bruno. Tema isa oli shamaan ning ta näitas kohti ja õpetas asju, mida teised giidid ilmselt ei teinud. Lõpetuseks saime kõik oma negatiivsed tunded, kellel neid oli, kivisse saata ja nautida imeilusat vaadet järvele ja saarele, kus seesama giid alpaca laamasid kasvatab. Istuda seal täielikus vaikuses ja nautida seda vaadet oli raudselt üks viimaste kuude kõrghetk. Ma olen näinud
viimase poole aasta jooksul palju ilusaid kohti ja võimsaid ehitisi jms aga mitte igakord ei teki SEDA tunnet ja vow momenti, mis mind seal valdas.

Titicaca järves asub mitmeid saari. Tuntumad neist on vast Urosi ujuvad saared, mis on pilliroost. 

Meie otsustasime külastada lisaks pilliroost saartele, mis tundus kuidagi Disneylandilik elamus, ka suurimat Amantani saart ja Taquile saart. Valisime ühe tuuri, kus oli võimalus ööbida kohalike kodus Amantanil. See oli äge, perenaised tulid meie paadile vastu ja rahvas jagati peredesse laiali. Kõik said pihku ka väiksed spikrid quechua keelsete fraasidega, sest saarel räägitakse valdavalt quechua keelt, minu perenaine näiteks rääkis hispaania keelt minimaalselt. Päris lõbus oli seletada  selles keelte rägastikus:) Enamus saare elanikest on taimetoitlased ning kasvatavad oma toidu ise. Maja juures põllulapil kasvasid põldoad, herned olid juba üles korjatud, veidi oli maisi ning aia taga kollendas nisupõld. Lisaks veel kartul ja quinoa. Valdavalt süükasegi erinevaid kartuleid ning quinoad. Naised teevad käsitööd igal võimalikul hetkel ning ka värviliste seelikute ja tikitud pluuside kandmine ei olevat turistide küllatuleku puhul kasutatav rõivastus vaid igapäevane nähtus. 

Süüa tehti eraldi majakeses, mis meenutas suitsusauna - pliidil oli küll mingi toru, mis teoreetiliselt peaks suitsu välja viima aga laua taga istudes hakkasid minul silmad suitsust vett jooksma. 

Õhtul tegime veel kokalehtedest pungil põskedega ühe väsitava jalutuskäigu  4000m kõrgusele mäkke soovide templi juurde ning vaatasime päikeseloojangut. Kokalehed on sellistes kõrgustes tõeline leevendus, ilma nendeta lihtsalt lõõtsutad ja on selline tunne nagu kargaks süda seest välja. Kes on nüüd propaganda ohvrid või ei ole kursis, et koka lehed ei ole ligilähedasedki sellega, mis on kokaiin, siit lühike tutvustus:

Kokataimi on ligi 200 erinevat sorti, vaid kolmest saab alkaloidi, millest valmistatakse kokaiini. Koka on inkade pühataim ja on siiani ka peruulastele püha. Kokalehti ohverdatakse jumalatele nagu katolikus kultuuris veini. Kokalehed sisaldavad märkimisväärselt palju vitamiine ja mineraale. Koka muuseumis oli kirjas needus, mis on lihtsalt nii tõsi kui tõsi. See oli siis miskit sellist, et koka aitab nälja, külma ja valude vastu aga kui see satub kullaotsijate ja konkistadooride kätte, siis muudab ta nende meeled segaseks ja toimib nagu mürk. Nii ju ongi läinud.

Ka praegu kannavad saareelanikud kokalehti eraldi väikses kotikeses ja traditsioonilise tervituse käigus vahetatakse omavahel kokalehti.

Peale õhtusööki aga riietas perenaine mind ka rahvariietesse ja läksime külasimmanile rahvatantse tantsima. No mina nägin välja küll nagu untsantsakas ja samuti teised turistid aga kohalike seljas on need riided imeilusad. 

Õnneks ei olnud Angelal ja Marcusel (minu hostidel) kukke ega eeslit, ainult vaiksed lambad, nii et magasin viimaste kuude mõnusama öö hoolimata sellest, et väljas oli kerge miinus ja maja lae all vuhises aukudest sisse tuul. Ühtegi autot, mis signaalitaks ju saarel ei ole ning lisaks ei ole ka elektrit ega koeri, kes hauguksid.

Järgmisel päeval viis paat meid Taquili saarele. See on samuti väike saar, kus elatakse loodusega ühes rütmis ning kõik tegevused toimuvad kommuuni vormis, maa kuulubki kommuunile ja seda pole võimalik osta. Kõike tehakse koos ja kindlal ajal, nt. juuni kuu olevat majade ehitamise kuu. Ühiselt aidatakse ehitada maju, kellel seda vaja on. Saarel ei ole kuritegevust ning ka abielulahutus on siin tundmatu. Enne abiellumist on paarikestel kombeks vähemalt 3 aastat koos elada, seejärel otsustatakse, kas sobitakse abieluks või mitte ja kui abiellutakse, siis see otsus on lõplik. Abiellutakse alati mais, mai on pulmade kuu. Sõrmuste asemel aga märgitakse abielumehed villaste kirjude tutimütsidega ning pruut koob tulevasele kaasale vöö, mille sisse koob ka oma juuksed. Abielus naised kannavad tumedaid seelikuid, vallalised aga värvilisi. Sellel saarel koovad mehed (või siis poisid) alates 6ndast eluaastast. Nende käsitöö oli imetlusväärne ning äärmiselt kvaliteetne.

Põnev on veel see, et kohalike juuksed ei lähe halliks ning samuti ei põdevat nad luudehõrenemist jm moodsa maailma vanade inimeste haigusi. Ise arvavad nad, et hea tervise saladus on quino, mis on äärmiselt vitamiinirikas. 

p.s. siit leiavad Facebooki mittekasutajad kõik Peruu pildid: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150861185163169.476948.559598168&type=3&l=993c463bc0

Väike öine vahepala

Läbi une kostub signaalitamist. Ühele pikale signaalile ja törts-tärtsule järgneb varsti järgmine ja järgmine. Krutin end ühelt küljelt teisele ja üritan aru saada, mis toimub. Tänaval oleks justkui autode signaalitamise võistlus, üks laseb veel eriti pikalt ja pidevalt. Lõpuks ei pea mu põhjamaa närv vastu, kargan voodist püsti, rebin rõduukse lahti ja karjun täiest kõrist Shut up f***** a*** Loomulikult ei kuule mind keegi, äärmisel juhul võib-olla keegi kõrval toast. Vastuseks mu sõimule kostub tänaval seisvast kolmest autost veel valim signaalitamine. Virutan vihaga akna kinni ja torman uuesti voodisse, vaatan kella, see näitab 3.30, signaalitamine on kestnud juba ligi tunni.. Kahe ja poole tunni pärast peaks kell helisema. Alt kostub järjepidevat signaalitamist. Hakkan hauduma plaani, et lähen alla ja virutan ühele peruulasest taksojuhile lihtsalt lõuksi. Kaalun, kas peaks toppima ketsid jalga või jooksma paljajalu. Juba toas on lõikavavalt külm.. Siis mõtlen, et oleks hea ikkagi omada mingit relva, kasvõi pesapalli kurikat... siis meenub, et Peruus mõistetakse sind kõigepealt süüdi ja siis pead tõestama vastupidist, kaalun, kas keset ööd kahetunnise signaalitamise eest lõuksi andmine oleks siin suur kuritegu, lõpuks topin näpud kõrva, tõmban oma neli tekki üle pea ja jään läbi ime magama. Taksojuht jääb läbi kolkimata, jalad külmetamata ja mina vangi minemata. Kaks tundi hiljem hommikusöögilauas hirnume Jessiga, kellega praegu koos reisin, sest tal olevat enam vähem samasugused vägivaldsed mõtted peas olnud.

Sajad kulutatud kalorid, 8 tundi, paarsada fotot ehk kuidas ma Machu Picchut külastasin

Viimasest postitusest on juba jupp aega möödas aga Cuscost sain tulema alles täna hommikul ja sedagi pisut vastumeelselt. Üritan siis viimasel nädalal toimunust väikese ülevaate teha.

Pärast seda kui mu kõrgusest tulenev nõrkus ja südamepaha järgi andis, läks elu põnevaks. Nimelt sattusin puhtjuhuslikult võimalusele minna ühe grupiga tasuta matkama Cusco ümbrusesse. Nad valmistavad ette uut tuuri ja esialgu testitakse seda siis vabatahtlike peal. Asusime paari ülejäänud vabatahtlikuga hommikul vara Cuscost teele ning kõndisime üle mägede ja läbi väikeste kohalike külade 14 kilomeetrit. Vahepeal käisime ühes külas ühe kohaliku tädi juures lõunal. See oli äge kogemus näha, kuidas need pisikesed pruunid majakesed seestpoolt välja näevad. Sisehoov oli poolenisti sõnnikuga kaetud ja seal tatsasid ringi eesel ja siga. See majake või õigemini üks ruum, mis oli söögitoaks, oli samuti väga basic - pisikeste akende ees oli kile ning põrandat ei olnud, toa keskel oli ainult laud. Samal ajal kui meie sõime maitsvat rooga kartuli ja riisiga (nad armastavad neid minu jaoks kahte omavahel mittesobivat toiduainet pidevalt ühele taldrikule paigutada) tegi eesel aias sellist häält nagu üritaks keegi hiiglasliku rattapumbaga kumme pumbata. Kõndisime üle põldude ja mägede ning põnev oli vaadata, kuidas sügis on Peruusse jõudnud. Põldudel võeti kartuleid ning päris mitmes kohas kutsuti meid peale kartulivõttu toimuvale ühisele kartulitoidu söömisele.

Muideks Peruus pidavat olema ligi 4000 erinevat kartulisorti. Üks neist näeb välja keedetult nagu kaalikas, kui esimene kord selle oma taldrikult leidsin, rõõmustasin juba, et saan kaalikat aga võta näpust, hoopis magus kartul oli.
Kui 14 km sai kõnnitud olime ristmikul, kus tuli otsustada, kas teeme veel 10km ja jõuame ilusa laguuni äärde või sõidame tagasi Cuscosse. Kuna keegi esimesena midagi öelda ei julgenud, siis mina muidugi tegin suu lahti ja kuna ma ei tahnud nõrk olla, siis ütlesin, et võin küll 10km veel kõmpida. No siis ei tahnud teised nõrgad olla ja nii me siis läksime. No oli ikka veidi liiga pikk tee küll - lõpuks müristas ja tibas vihma ja kõik vedasid jalgu järel aga ära tegime.

Järgmisel päeval taastasin end ja vaatasin niisama Cusco peal ringi, lisaks kopereerusin ameeriklase Jessiga Machu Picchu külastuse asjus ning soetasime endale MP piletid ja rongipiletid. See maailmaime vaatamine on ikka päris kallis ettevõtmine. Pooleteisetunnise rongisõidu eest pead juba 50-70dollarit lauale laduma, lisaks siis MP enda pilet ning kui soovid hommikul varakult kohal olla, siis peab veel õhtu ja öö veetma totaalses turistilõksus Aqua Calientes.  MP piletite ostmisega astusime ämbrisse ja selle eest suur kummardus muidugi kuulsale Lonely Planetile ning sellele, et ma ei taibanud inimestelt enne asju üle küsida. Nimelt oli meil suur soov lisaks MP-le ronida ka seal oleva Huaynapiccu otsa. LP väitis, et sinna eraldi piletit ei ole, piiratakse ainult inimeste arvu, seega kui oled varakult kohal, peaks õnnestuma. Ühe peruulasega rääkides, selgus aga, et ka sinna nõutakse piletit ning kui läksime endale seda piletit juurde ostma, selgus, et ei eraldi seda osta ei saa, siis tuleb osta ka uus MP pilet, sest ainult nii on võimalik. No nii ahvatlev see HP nüüd ka ei tundunud, et 50dollarit põõsasse visata.
Läksime siis päev varem Aqua Calientesse kohale ning hommikul kell 4 krapsasime äratuskella peale püsti ja asusime "superkuu" valguses teele. Seal, kus rada MP poole mäkke keeras, ootas juba terve ports karvaseid ja sulelisi ning väravad olid suletud. Selgus, et rajale lastakse alles kell 5 hommikul. Oi,oi, kus läks alles jooksuks kui kell 5 sai, korraks tekkis tunne, et Machu Piccu võib selle Peru Raili rongiga eest ära sõita. Otse mäkke läks erineva kõrgusega trepiastmeid, nii et treppidest sai käia tervelt tund aega. Mul oli küll vahepeal selline tunne, et kopsud lihtsalt lahkuvad mu kehast aga mõned tegelased lihtsalt jooksid sealt üles!
Igastahes jõudsime meiegi paari puhkepausi ja linnulaulu kuulamise pausi järel üles väravateni. Kuna piletil on kirjas, et sööki, plastikpudeleid ja jalutuskeppe ei tohi varemetele kaasa võtta, siis annan seaduskuuleka eestlasena kogu kraami pakihoidu. Hiljem tühja kõhuga ringi jalutades ning vaadates, kuidas kõik söövad, joovad ja jalutuskeppidega rõõmsalt mööda treppe hüppavad, ma muidugi kirusin aga õnneks lasti välja sööma ja pärast tagasi sisse. Lõppkokkuvõttes oli kena päev, vaadates, kuidas tõusev päike üle mäetippude MP varemeid valgustab, kõiki neid ehitisi uurides ja puurides ning tundide kaupa filosofeerides, kuidas see kõik ikkagi olla võis.

Imetlesin seda meistriteost ligi 8 tundi, tegin kümnete kaupa erinevaid ja vähem erinevaid pilte ning lõpuks kalpsasime neist treppidest ka alla tagasi. Jalgu järele lohistades vedasime end rongi peale ja sõitsime Ollantaytambosse, mis oli tulles silma jäänud kui lahe pisike linnake. Kui esialgu oli meil plaan järgmine päev ka Ollantaytambos varemeid vaatama minna, siis hommikul oma kangeid jalgu sirutades ja vareme poole kiigates, ei tundunud need peale Machu Piccut enam midagi erilist.
Niisiis asusime collectivo (ehk meie mõistes marsaga) Urubamba poole teele, et sealt minna vaatama Salinas olevaid Inkade ajast pärit nn. soolapanne või soolakaevandust. Marsas saime tuttavaks kanadalasest professori Jonniega, kes ka meiega kampa tahtis lüüa. Urubambas olid aga mitteäraräägitavad taksojuhid, niisiis rääkisin ma ära riksajuhi, kes nõustus meid viima kohta, kust pidime veel umbes 20 minutit jalutama. Tundus täitsa äge plaan. Riksajuht sõidutas meid mööda külavaheteed kuhugi mägede vahele  ja näitas teeotsa kätte. Rõõmustasin, et ma ei olnud seal üksinda, sest see oli selline nurgatagune, kus ma ilmselt üksi oleks põnnama löönud. Jalutasime siis mööda kitsast mägiteed, kus vahepeal tulid vastu naised eeslitega ja mehed hobustega ning varsti nägimegi valgeid soolavanne.

Cusco ümbruses on palju vaadata ja teha ning ideaalis elaksin seal kuskil kuu aega, et rahulikult ringi matkata ja kõik ära vaadata. Minul taob paraku seier selga, nii et jääb midagi ka edaspidiseks:)

Hindadest ja tingimisest Peruu moodi

Viimastel päevadel oleme mitu korda sattunud päris huvitava hinnapoliitika peale. Näiteks turistilõksus ja koledas Aqua Calientes, kus ei ole midagi peale ülehinnatud söögikohtade ja hostelite, hotellide. Jalutame ringi ja varmalt topib iga restorani ees keegi meile oma menüü nina alla. Hinnad on vähemalt 3 korda kõrgemad kui meie oleme Cuscos harjunud maksma. Tõmbame nina kirtsu aga enne kui me tingimagi jõuame hakata, teatab siis restoraniesindaja vaiksel häälel, et tegelikult on neil meile eraldi pakkumine ka ja teeb umbes poole väiksema hinnaga oma pakkumise. Jääme sinna.
Teine näide oli hotelliga, astusime läbi ühest hotellist, mille flaier oli mulle bussijaamas pihku pistetud ja kui hindade üle rääkisime, siis eeldasin, et räägime ikka peruu rahas. Kui hotelli jõudsime, nägime seinal hinnakirja dollarites ehk siis bussijaamas lubatud 15soli asemel oli seinal hind 20 dollarit (2,6sol=1usd), peale kulmukergitust ja üllatunud küsimust, selgus, et nad võivad meile küll selle 15 solise hinna teha.

Kuidas ma enda kerele piitsa andsin

Elus on ikka nii, et tõusud ja mõõnad vahelduvad. Üldiselt on läinud kogu mu reis üsna mäeharjal jalutades aga nüüd käis siis korra orust läbi. Tegelikult ei ole juhtunudki midagi hullu, lihtsalt mu mentaalne ja füüsiline proovilepanek võttis päris võhmale.
Võtsin Nascast bussi Cuscosse ja 13 tundi bussisõitu öösel ei tundunud midagi hirmsat. Unustasin aga selle tõsiasja, et tee läheb läbi mägede, selles pole ka tegelikult midagi märkimisväärset, sest olen mägiseid teid sõitnud viimased 6 kuud ja tavaliselt ei ole sellel mingeid tagajärgi. Olin umbes paar tundi üritanud bussis uinuda, must mask silmade ees vähkresin ühelt küljelt teisele ja ei saanud aru, miks ma ometi ei suuda uinuda kui ma olin nii unine terve päeva. Varsti sai asi selgeks - mu keha üritas mulle igat moodi märku anda, et see kus ma olen ja mida ma teen, ei ole mu kehale meeltmööda. Tundus, et bussijuht ei saa rooli mitte korrakski otseks keerata -  kurvile 180 kraadi paremale järgnes kohe 180 kraadi vasakule. Kotid ja kõik lahtised asjad sõitsid mööda bussi ringi ja ka oma kere oli keeruline ühe koha peal istmes kinni hoida.
Õige pea tormasin alla tualeti poole ja kui reisisaatja mind nägi, andis ta mulle mingi vastiku haisuga vati nuusutamiseks, et see pidavat elu paremaks tegema. Küsisin talt endale ühe kilekoti ka ja hästi tegin, sest kilekotid olid sel ööl bussis kuum kaup ja said õige pea otsa. Ühest küljest oli rõõm tõdeda, et ma pole ainus veidrik, kel see loksumine silmad ja sisikonna pahupidi pöörab aga teisest küljest kartsin, et teiste öökimine ajab mind veelgi rohkem öökima. No tegelikult oli see asjatu hirm. Esiteks seepärast, et enamus (või siis vähemalt see proua, kes minu läheduses istus) öökis väga delikaatselt ja vaikselt, mina nii ei oska, mul on ikka sellised hääled nagu tahaks kopsud ka välja tulla. Teiseks seepärast, et järgmisel hommikul olid enamus maha rahunenud, ainult mina ja see vaikselt mulksuv proua olime veel tugevad ja jätkasime peaaegu Cusconi. Ausalt öeldes oli mul vahepeal tunne, et olen täiesti viimase piirini viidud ja kohe kraban oma koti ja lasen sellest jubedast bussist jalga, ükskõik kus, peaasi, et see loksumine lõppeks. Koogutasin kuidagimoodi läbi higi ja pisarate seal bussis kuni Cusconi ära. Terve päev möödus hostelis coca teed lürpides ja tukkudes. Pea lõhkus ja silmad hõõgusid ja nii kui paar kiiremat sammu tegin, lõõtsutasin nagu oleks just kilomeetri ära jooksnud. Tänane hommik oli tiba parem aga  kiireid samme ikka teha ei saa. Boonuseks lasin end täna masseerida, paganama mõnus oli ja tõesti tundsin sealt salongist välja astudes,et mu südamepaha nägu on asendunud selle rahuloleva irvega, mis viimastel kuudel peaaegu konstantselt mu näos on olnud. Vastavalt targemate soovitustele joon veelgi rohkem coca teed ja loodan homseks kosuda.
Aga muidu on siin ilus, ainus hirm on siit ära reisimise ees:)

Ühe sokiga Saturni vaatama..

Viimased päevad on olnud täis uusi kohti ja uusi sündmusi, nende toimumise ajal või vahetult pärast, on alati kuhjaga häid mõtteid, kuidas neist kirjutada aga kui aeg voolab ja uued sündmused tulevad peale, siis jääb kõik kuhugi mälestuste udusse. Püüan selle udu nüüd jälle laiali puhuda ja ühtteist kirja panna.
Peale Inkade varemetega tutvumist suundusin järgmisse linnakesse Icasse ehk selle külje all olevasse laguuni nn. Huacachinasse. LP (Lonely Planet) kirjutas selle  koha kohta, et gringod jäävad sinna hängima päevadeks, minul oli raske seal veeta isegi üks päev. Tundsin, et olen nagu lõksus, esiteks turisti lõksus. Tegemist on imeväikese külaga, kus kõrgetest liivadüünidest ümbritsetud umbes ruutkilomeetrisel alal on laguun ning selle ümber hostelid ja restoranid. Kõik muidugi Peruu mõistes kõrgete hindadega. Küla peamine äri on sandboarding ja buggiedega sõidud düünidele ning veinikeldrite tuurid. Kui keegi, kes sinna minekut plaanib, satub seda blogi lugema, siis soovitan, et mine nii, et jõuab umbes kell 2 päeval kohale, siis on sul pea 2 tundi aega omale päikeseloojangu tuur planeerida ning soovi korral jõuad õhtul veel pakutavatele veinikeldri-peo tuurile ning hommikul saad juba bussi võita ja edasi sõita. Seda juhul kui liivalauatamisest sõltuvaks ei jää.
Teine põhjus, miks ma end lõksus tundsin, oli ilmselt geograafiline. Minu jaoks oli ebamugav olla nii väikses orus, mis on ümbritsetud kõrgetest mägest, ehk oled nagu peopeal kui "vaenlane" peaks tulema, ei mingit avarust:)

Liivalauatamine oli mul juba ammu to-do listis, kunagi lootsin seda teha Brasiilias aga pole lihtsalt õigetesse kohtadesse seni veel sattunud. Düünid olid absoluutselt maalilised, liiva lendas ja kuna meie neljane seltskond koosnes ainult naistest, siis kiljusime ikka korralikult kui Carlos (meie giid) buggy mäest püstloodis üles juhtis ja siis täiskiirusel täisnurga all alla kihutas. Siis saime lauad ja tegime algul väiksemate düünide peal proovilaskumisi. Kes tahtsid, said ka suuremad lauad ja alla lasta pikali, tundus ka päris äge. Peaks ütlema, et liivalauatamine oli minu jaoks märksa lihtsam kui lumelauatamine ja kukkumine sooja pehme liiva sisse pole ka nii valus:)

Peale liivadüüne võtsin tako ja sõitsin lähimasse veinikeldrisse Vista Alegresse. See olevat väidetavalt vanim Peruu veinikelder. Takso peatus suure kõrge värava ees sellisel tolmusel ja lagunenud majadega tänaval, et suht kõhe oli autost välja tulla. Õnneks tuli turvamees kohe avama, ta küll imestas silmad peast, et ma üksinda sinna saabusin, tavaliselt olevat ikka grupid. Peale väikest küsitlust, veenduti, et mul ei ole plaanis cabernet retseptiga minema hiilida ning lubati istanduse vahelt üksinda keskusesse jalutada. Varsti saabus ka Jesus, kes mulle siis privaattuuri tegi. Mäletan, et see oli huvitav aga kui hakkan konkreetseid fakte meenutama, siis jään hätta. Fakt on see, et peruu veine Eestisse ei saadeta aga degusteerimise tulemusena julgen mainida, et klaasi sisse ei sülitaks kui keegi pakuks. Heatahte märgiks ostsin endale ka ühe väiksema punase kaasa ja kavatsen sellega Cuszo külmas kliimas oma kere soojendada.

Liivaluited lauatatud ja vein keres kihutasin ruttu bussile, et veel enne õhtut Nascasse jõuda.
Nasca nimega peaks lugejail seostuma kuulsad Nasca joonistused kõrbes.
Jõudsingi tunnike enne planetaariumis algama pidavat loengut Nascasse kohale ning haarasin rumala peaga muidu väga toredate ja sõbralike peruulaste hotelli pakkumisest kinni ning lasin end kohale sõidutada. Esmapilgul väga hull ei tundunud aga tagant järele võin öelda, et see oli ööbussides veedetud ööde järel esimesel kohal ebamugavuse poolest. Voodis oli mingi koshmaarne madrats, mis oli nii pehme, et vajusin lohku nagu võrkkiiges ning lisaks siugles see madrats veel kindla järjepidevusega voodist välja. Umbes kella 4 paiku öösel suutis mu seebistunud aju lahenduse leida ja viskasin madratsi üldse voodist välja. Sain just mõnusasti unne vajuda kui saabusid naabrid ning hakkasid raadiot kuulama ning kõige krooniks tuli veel telefonile sms. Kuna ma oma  telefoni telefonina ei kasuta, siis on see tavaliselt vaikse peal, õnnetuseks täna ei olnud ja nii sain veel Thai Rose Spa iluprotseduuride pakkumise üle hommikul kell 5 mõtiskleda. Kui nüüd mu magamiskorralduse juurest tagasi planetaariumi juurde minna, siis lõpuks kujunes välja nii, et riideid vahetades enam vähem hüppasin ühest kostüümist teise ja kui pärast planetaariumi poole tormasin, tundsin, et midagi on valesti.. olin nimelt ühe soki jalga pannud aga teise unustasin suure kiiruga ära. Õnneks olid ikka püksid jalas ja jõudsin kohale õigeks ajaks. Kõigepealt lasti meile Maria Reiche elutööst filmi. Maria Reiche oli saksa teadlane, kes oma elust 40 aastat pühendas Nasca jooniste uurimisele ning jõudis oma teoorias järeldusele, et joonised on seotud astroloogiliste kujutistega. Seejärel vaatasime teleskoobiga taevast  saturni, marssi ja kuu kraatreid.  
 Täna hommikul käisin Nasca miradoris ehk siis maakeeli lihtsalt ronisin torni otsa, kust saab näha kahte joonist. Jällegi vihjeks, kes seda siit Nascast tuuriga plaanib teha,e t  bussijaamast sõidavad bussid iga poole tunni tagant ja 2soli eest saad täpselt torni kõrvale, tagasi tulemiseks pead bussi nähes lihtsalt käe tõstma. Muidugi võib maksta ka 80soli ja tuurikorraldajaga sinna sõita aga vaatepilt ei ole midagi nii erilist, et sellist raha välja käia, parem siis juba see raha jooniste kohal lendamisele kulutada:)

Muidu on Nasca väike ja pisut unine linn.  Peatänav ja paar paralleelset tänavat hostelite, restoranide, poodide ja tuurikorraldajatega. Muidugi ka turg ja kohalike elamisi aga tõesti mitte midagi märkimisväärset, et siin rohkem aega veeta.. Isegi üks päev oli minu jaoks palju.  Mina kui mittetöötaja oli veel unustanud, et on tööliste püha, seda tähistatakse ka siin. Paljud poekesed sulgesid oma uksed ja tötöajatel on vaba päev. isegi linna peaväljakul olev purskkaev lõpetas peale keskpeva purskamise. Inimesed puhkavad.