Kuidas ma tasapisi ticastun

Ticaks kutsutakse naissoost costaricalasi, mehed on vastavalt siis ticod. Ülevaatlikult peaks mainima, et minu integreerumine kohalikku ühiskonda sujub päris kenasti (vähemalt minu enda arust). Näiteks olen hakanud ihaldama riisi ja ube nii, et kui ma paar päeva neid pole saanud, hakkavad neelud käima. Pean vajalikuks märkida, et varasematel reisidel Brasiiliasse, ei puutunud ma riisi ja ube, need tundusid vastikud ja kui vahel maitsesingi, siis see ei meeldinud mulle. Nüüd ostan poest suisa musta oaapastat ja vitsutan seda tortilladega. Mmm..Siis loomulikult meeldib mulle salsa, merengue ja bachata - kui ikka kuskil selline muusika mängib, hakkab jalg kohe tatsuma. Lisaks jala tatsumisele olen märganud, et hakkan ka kaasa laulma, mis siis, et sõnadest pole aimugi ja lauluoskus pole märkimist vääriv. Muuseas kohalikud laulavad ikka palju ja mulle tundub, et nad teavad kõikide laulude sõnu.. Mulle tundub, et nad on ka musikaalsed aga selles ma võin eksida ka.

Rannas istudes otsin ka nüüd kohalike kombel palmide varju, sest kaua sa ikka oma pekke pruunistad. Nüüd tuleks siis rõhku panna integreerumise kõige olulisemale osale, hispaania keelele. Punnitan ja harjutan aga tuleb raskelt, läbi higi ja pisarate.

Praegu resideerun Montezumas..
Hommikul võtan lestad ning maski ning lähen maja eest snorgeldama. Rannast vaid paari meetri kaugusel avastan end ujumas nii poolemeetriste värviliste kaladega ning siis terve posu väiksemate tegelastega. Ükskord nägin enda ehmatuseks ka mingit eriti suurt tegelast aga tema ehmatas veelgi rohkem ja pööras ruttu otsa ringi, nii kiiresti, et ei suutnud tuvastada rohkem, et tegemist ei olnud teise snorgeldajaga.
Mis mulle väga meeldib, on siinne komme vastutulijat tervitada, see ei ole muidugi ainult Montezumas, vaid enamikes väiksemates kohtades. Aeg ajalt käin jooga tunnis, väga mõnus on ja tunnen, et hakkan vaikselt trippimisest taastuma. Olen nädala siin olnud ja nädala olen kindlasti veel. Külalisi käib mul siin ka, hetkel tuli paariks päevaks Kadi, eile läks ära üks Palmareses elav sõber, kelle autoga saime tervele piirkonnale ringi peale teha. Veendusin, et olen õiges kohas ja lähiümbruses minule paremat peatuspaika ei ole. Reedel peaks tulema üks sõber San Josest, kes pole ka varem Montezumas käinud. Nii et arendan ühtlasi väikest viisi ka siseturismi:)

Puerto Viejo

Puerto Viejo on väike linnake Kariibi mere rannikul, surfarite ja niisama pidutsejate paradiis. Elu on tsill ja tsillijaid on täis nii tänavad kui rannad. Valdavalt tullakse sinna surfama ning ka pidutsemisel ei ole just väike tähtsus. Näha on üsna palju mustanahalisi, stiilseid rastavendi ning ebaproportsionaalselt palju valgeid turiste sealhulgas blonde naisi. Mulle jäi veidi sellise seksiturismi hõnguline mulje sellest paraku, lihtsalt nii silmnähtavalt üritasid need osapooled üksteist ära sebida. Muuhulgas saatis linnakese tänavatel, kohvikutes ja isegi Cahuita looduspargis jalutades meid pidevalt savu hais. Tundus, et absoluutselt kõik teevad savu, pidev hais ajas mul südame pahaks ja tundus, et kui ise ei raatsi oma portsu hankida, piisab vaid sügavamatest hingetõmmetest ja saadki kaifi täitsa tasuta kätte. Hosteli receptioni laual, otse weedi illegaalsuse sildi all aga rulliti juba hommikul kell 10 oma savusid. Ehk siis järjeks eelmisele postitusele, et Panama piir on alkoholisõprade paradiis, võiks lisada, et Puerto Viejo on savusõprade paradiis.

Kuna me läksime PVsse loodust nautima, siis matkasime 8km pikkusel Cahuita looduspargi rajal, mis kulges mööda mere äärt. Rada oli kena, LP hoiatas, et rajal võib esineda ka rööve, nii et jätsin oma passi ja telefoni igaks juhuks hostelisse. Rajal ühel üksikul rannalõigul kohtusimegi ootamatult röövlitega. 2 tüüpi lähenesid meile otsusekindlal sammul ja kiire võttega oli üks mul seljas. Kiiremini kui arugi sain asus ta mu seljakoti lukku lahti rebima, mina üritasin sealt välja upitavat kilekotti endale tagasi võidelda aga väga ei julgenud ka, kes teab äkki ründab kuidagi ja hammustab vm. Röövliks oli cappuchino ahv. Kohe kui meie tühjaks söödud mustaoa pasta pakike käes, hüppas ta puu otsa, rebis selle katki ja limpsis nii puhtaks kui sai. Seejärel viskas tühja kotikese puu alla ja ma sain prügi metsast kaasa võtta.

Veel nägime möiraahve, oravat, igasuguseid linde ja pizotet (sry aga eesti keelse vastega jään praegu jänni).

Panama piir - alkoholisõbra unistus

Nagu varem olen juba maininud, on siinkandis riigipiiride ületamine üks paras ettevõtmine. Kui minnes jorisesin sellepärast, et pidin maksma 3 korda rohkem ja lisaks ostma veel 14 taalase bussipileti, mida ma kasutada ei saanud, siis tagasi tulles pidin taaskord maksma turismimaksu ja lisaks seisime veel umbes 3 tundi sabas, et templit riigist lahkumise kohta kätte saada. Kuna passisime järjekorras peaaegu nüristumiseni, siis käisime ka tax free poode tsekkamas. See koht on alkoholilembeliste paradiis, näiteks 750ml korralik 4a. rumm maksis 6 taala, väike vesi seevastu maksis 1 taala. Nii et napsutada saab soodsalt, pohmelliga vee joomine läheb kulukaks:)

Elu nagu postkaardil - Bocas Del Toro, Panama

Peale väsitavat Palmarese pidustust võtsime veel öösel bussi San Josesse, magasime seal paar tundi tundi ning tormasime varahommikul bussi peale, et minna avastama Kariibi mere rannikut ning Panamas asuvat Bocas Del Toro saarestikku.
Kariibi poolel piiriületus oli tunduvalt keerulisem kui Canoas. Kuna eelmine kord läks kõik väga libedalt ning keegi mingeid pileteid näha ei küsinud, siis ei vaevunud ma Panamast väljasõidu pileteid endale nikerdama. Seekord pidid aga kõik esitama piletid ning kuna mul oli ette näidata San Josest väljuv lennupilet, siis see ikkagi ei sobinud. Tuli minna bussipiletit San Josesse ostma. Lisaks võeti ka turismimaksu Canoase 1 dollari asemel 3. Kohe kui kõik need formaalsused tehtud said, sai meil natist kinni mingi müügimees ja hakkas selgitama kui mõttetu on minna liinibussiga järgmisse linna ja ainus mõeldav normaalne lahendus on minna tema mikrobussiga. Ma olin piiril välja käidud dollarite pärast juba niigi üsna tõre ja kohe mitte ei tahtnud sinna tema bussi minna ja veel 10 dollarit juurde maksta,seda enam,et Vaikse ookeani pool maksis sama pikk tripp 2 dollarit.. Lõpuks aga istusime ikka peale nagu ka kõik ülejäänud valged, kes piirilt tulid ning kui buss oli puupüsti täis topitud, läks sõit lõpuks lahti. Almirantes suruti meid otse bussimehe sõbra kaile ja paati ning kui lõpuks peale lõunat Bocas maandusime, oli mul lüpstud turistilehma tunne. Õhtuks paitas aga Bocase linnakese chill fiiling hinge, surusime rahakotirauad kinni ning nautisime tasuta jookidega pakutavaid pidusid.
Järgmisel hommikul hüppasime paati ja sõitsime Bastimentose saarele, kus meil oli bronnitud kaheks ööks telk Palmarese ökoloodžis. Bastimentose saarele astudes, oli kohe selline "juhhuu" tunne, lilled õitsesid, meri vahutas, liiv oli valge ja telk oli tõesti mererannal, otse Red Frog Beachil. Öeldes telk, ei pea ma silmas matka kuppeltelki. Need olid suured telgid, muidust vooditega, väga lahedad! Ilmaga meil väga ei vedanud, sest tuli ikka päris korralikke sahmakaid aga selle eest oli meil toanaabriks üks maailmarändur Ken, kellega läksimegi õhtust sööma ja interneti leviala otsima, sest ökoloodžis internetisõltlastele miskit pakkuda ei olnud. Õhtu võttis jällegi täiesti ootamatu suuna kui meiega liitus üks kanadalastest paar, kellega Ken oli juhusikult metsas tunni eest kohtunud. Kanadalased rentisid kuskil mäe otsas maja ja peagi kihutasimegi nende golfiautoga (päris autosid Bastimentosel ei ole) mööda öiseid dzungliteid ringi. Järgmisel päeval olime tervislikud ja natuke sportlikud ka ning viimasel päeval tervitas meid päike ning saabusid Hawailt profisurfarid, kelle imetegusid meil kahjuks aega imetleda polnud, sest pidime Bocasesse tagasi minema. Bocases tähistasime Kadi sünnipäeva - tema hommikul sukeldudes, mina snorgeldades ning õhtul ootas muidugi sünnipäeva pidu, mille tähistamisele aitas kaasa ka sukeldumisklubi tiim. Järgmine kirjeldus ajab nii mõnelgi lugejal isu peale aga nii see tõesti oli: Õhtust sõime restoranis, mis on ehitatud mere kohale tokkide otsa. Merele vaadates mänglesid meie ees delfiinid nagu muinasjutus. Öösel lobisesime veel ühe hosteli paadisillal ning vesi oli seal nii selge, et paistis läbi ka öösel - aeg ajalt loperdas kohale valgeid kalu, kes hüppasid ja lendasid ning vee kohal lendasid nahkhiired. Pea kohal oli tähistaevas ning sillale pikali visates nägid mitmeid langevaid tähti. Päris kena sünnipäev, kas pole?
Niimoodi rännates kohtud pidevalt uute ja väga põnevate inimestega. Näiteks Bastimentosel peatus üks jutukas vanamees (pildil), kelle puhul selgus, et tegemist on vietnami sõjaveteraniga, kes juba 40 aastat oma purjekaga merel, see ongi tema kodu, midagi muud tal pole. Lisaks sellele, et ta on "see gipsy" nagu ta end ise nimetab, on ta ka kirjanik.
"Going with the flow" stiil on meil päris hästi selge, seekord rääkisid kohalikud meile jälle rannast, kuhu kindlasti minema peaks. Otsustasimegi jääda veel üheks päevaks ning selle ranna üle vaadata. Sõit Drago beachile läks pisikese bussiga, mis oli nii täis, et mind pandi seisma mingi tädi ette pingivahesse. Olime viimased, kes peale võeti, buss pidavat käima iga 2 tunni tagant, ma ei tea, mis see ülejäänud rahvas siis tegi..Aga meie jõudsime kohale ja jalutasime sealt veel Starfish beachile. See koht oli tõesti nagu postkaart - meri kariibisinine, rahulik, palmid erkrohelised, valge liiv ja mere põhjas laiutasid meritähed. Absoluutselt ägedaim koht, mida viimasel ajal näinud olen!
Homme siis lõpuks tagasi Costa Ricasse ja Puerto Viejosse!

Palmares fiesta!

12. jaanuaril algas San Jose lähedal väikses Palmarese linnakeses iga-aastane suur Palmares fiesta. Tegemist olevat kesk-Ameerika suurima pidustusega ja see kestab umbes 2 nädalat. Iga päev on siis erinevad atraktsioonid. 12.-ndal oli riigi suurim TOPO, topo on selline hobuste paraad, kus nii hobused kui ratsutajad (ja loomulikult pealtvaatajad ka)on üles löödud ning siis ratsutatakse tantsivate hobustega rahva vahelt areenilt läbi. Kogu rahvas on selleks end üles löönud- kaabud peas, kauboi saapad jalas, teksad ning ruudulised särgid seljas. Pidu hakkab juba kl 12 päeval ja ratsutamine kestis umbes 5 tundi, samal ajal rüübatakse kõvasti õlut ja õhtul läheb pidu edasi erinevates sodades, klubides, pubides. Festivalil on selline ala nagu õllesummeril aga umbes 3 korda suurem ning sissepääs sinna alale on loomulikult tasuta. Tasulised on mõningad kontserdid ja härjavõitlused eraldi telkides. Sõnadega on seda kõike raske edasi anda, kirjeldagu seda peomelu paar väikest meelelahutuslikku videolõiku:)
http://youtu.be/7thRFAAZ4LI
http://youtu.be/JmkJnqZoG_M
Kuna Palmareses on ainult 1 hotell ja see ei vastanud meie eelarvele ning oli ilmselt ka juba broneeritud, siis proovisime väga edukalt coachsurfi. Meie host elas uhkes majas ja saime endale eraldi toa, nii et oli väga mõnus elamine. Mul läks see pidu küll üsna pikaks, nii et uhke elamise mõnusid üle paari tunni nautida ei saanud aga tore oli tõdeda jälle seda, et costa ricalased on super lahked, sõbralikud ja abivalmid ning seda, et siin on üsna lihtne sõpru leida.

Monteverdest

Eile jõudsime Monteverdesse, Costa Rica põhja pool olev mägine kant ning kuulus ainulaadse pilvemetsa poolest. Väljas puhus kõva tuul ja õhtul kiskus selliseks tormiks ja õhk oli nii külm, et tugitoolis istudes ja silmad sulgedes, tekkis tunne nagu oleks jaanuarikuises Tallinnas ning akna taga möllab lumetorm. Õnenks lund ikka ei tulnud aga hommikul matkama minnes toppisime küll kõik pika varrukaga riided selga, mis kotis leidusid. Õnneks läks ikka soojemaks ja päeval oli täitsa mõnus Eesti suveilm, selline et mina üritasin alati päiksese kätte sättida, muidu oli külm. Vaated on siin ilusad, vuurim vulkaan Arenal paistis ka ühest kohast ära. Ning hosteli aknast näeme Vaikse ookeani rannikul olevat Puntarenast. Matkamas käisime Santa Elena looduspargis ning tõsiste matkajatena võtsime kõige pikema raja, see oli 4,5 km ning eeldatavaks läbimisajaks oli antud 3,5 tundi. Arvasime, et tuleb korralik ronimine aga 2 tunni pärast oli rada läbi ja otsustasime veel ühele teisele 3,5 kilomeetrisele rajale minna. Ka see sai hoolimata vahepeal peetud piknikust ja pildistamispausidest üsna ruttu otsa aga siis olid jalad pehmed ka. Moneteverde ja Santa Elena on kõrvuti asuvad külakesed ja siin on natuke sellist kesk-Euroopa hõngu, majakesed meenutavad Austriat. Palju on igasuguseid tuuride ja aktraktsioonide pakkujaid ja suveniiripoode aga ikkagi on midagi armsat siin. LIsaks leidsin väga sheffi kunstipoe, mille omanik lubas edendada just costa rica noorte kunstnike ettevõtmisi, õpetada inimesi tegema recyclingu stiilis asju. Näiteks poes olid müügil plekkpurkide konksudest peokott, ülisheffid käevõrud lakitud ja glasuuritud apelsinikoortest roosidega, paberribadest käekotid ja rahakotid jms. Nagu olen juba korduvalt kirjutanud, öko ja green on siin väga in ja see on mulle ka väga nahkamööda.
Lisaks õnnestus peale pikki otsinguid saada endale jalapael. Selle punus mulle üks tsiili hipi Rodrigo ja kuna ma tahtsin ise ka sõlmimist õppida, siis ta natuke õpetas ka. Nüüd on mul täiesti a la carte jalavõru ja olen sellega ülimalt rahul! Homme lõunast liigume siis Palmaresse suurtele pidustustele.

Töötamisest Costa Ricas

Eile kihutasime koos uute kohalike sõpradega San Jose poole ja arutasime elust olust CR ja Eestis. Jube lugu küll aga siin peavad palgatöölised töötama veel rohkem kui Eestis ja riiklike pühi on umbes sama palju. Ticod saavad aastas puhkust vaid 10 päeva ning lapsehoolduspuhkus on 4 kuud! Nii et meie olime siiras hämmingus kuidas neil ikka maailma õnnelikuma rahva hulka õnnestub kuuluda kui puhata ja mängida saab nii vähe :-) Ametlik töönädal pidavat veel olema 6 päeva...igastahes suurepärane koht teha oma firma:)

Suvi on käes!

Kui esimesed kuud olid siin ilmad vihmased ja taevas pilvine ja 1.detsembril ka veel suvi täiega ei alanud nagu lubatud oli, siis nüüd võib vihmavarju kotist välja võtta, sest enam iga päev ei saja . Hommikuti ärkad ja taevas on sinine ja õhtul vaatad rannas päikeseloojangut. Üleeile istusin päeval rannas ja õppisin hispaania keelt kõrvaklapid peas ning äkki nägin otse enda ees meres delfiini hüppamas. Kõrgele veest välja ja päris mitmeid kordi, see oli nii äge ! Kadi nägi meres suures laines raisid laperdamas ja rannas üks mees käis meile oma jalga näitamas, millega ta astelraile peale oli astunud. Nüüd on jälle meeles jalgu lohistada, sest sellist auku oma jalga küll ei tahaks.
Käisin ühel päeval Tortuga rannas ujumas ja see rand oli ka jälle tohutult muutunud – kui vihmahooajal oli vesi tihti sogane ja vahel isegi jõeveest pruun, siis nüüd oli meri täiesti helesinine ja vesi kristallselge, samuti jõevesi. Kõikjal õitseb lilli ja turiste on kõvasti rohkem näha kui kuu aja eest. Laupäeval oli Dominicali rannas kiirabi auto, esimese hooga arvasime, et äkki on kellegiga midagi juhtunud aga õnneks mitte. Ka kiirabibrigaad võttis vabalt, pani auto kõrvale toolid ja ootasid oma väljakutset seal..

Pangas käimisest

Raha vahetamiseks on siin vajalik panka minek. Kuna leidsin oma rahakotist veel eurosid, siis otsustasin need ka koloonideks vahetada, sest kes teab, mida uus aasta eurole toob:) Panka minek on siis eesti panka minemisest pisut erinev kogemus. Kõigepealt on ukse peal turvamees, kes sind läbi otsib metallidetektoriga ja vaatab kotti ka. Mütsi ja päikeseprillid peab enne panka minemist ära võtma. Mõne pangakontori ees on veel lisa turvamees, kes enne läbiotsimist tahab teada, mis sa üldse sinna panka tegema lähed. Suuremates pangakontorites on siis elektroonilised järjekorranumbrid, seniks aga istud ja ootad. Rahvast on tavaliselt palju, ma pole küll küsinud, et kuidas neil internetipangaga lood on, aga ilmselt mitte kõige paremad. Dominicali pangakontoris oli järjekorrasüsteem katki ja siis oli süsteemi eest turvamees. Istumiseks oli 6 pinki ja igakord kui keegi nn. Vastuvõtule pääses, pidid teised ühe koha võrra edasi istuma. Kui ma telefoni välja võtsin, et kalkulaatoriga oma eeldatavasti saadav summa välja arvutada, tuli turvamees ja käskis selle ära panna. Kui ma ümberistumise aja kogemata ühe korra maha magasin, tuldi ka seda mulle meeldetuletama. Telleri taga olevas ruumis aga silmasin turvakaameraid tõsisel ilmel jälgivat turvameest, pildid roteerusid leti ääres seisvast naisest, ATMist raha võtvast Kadist ja saali üldplaanist. Huvitav, kui tihti siin riigis panka üritatakse röövida?:)

Edevusest

Sattusime peale kui mootorrattaga politsei peatus, võttis kiivri peast ja enne kui ta bussijuhiga vestlema hakkas, võttis püksitaskust juukseharja ja kammis end väga põhjalikult. No kena kohe vaadata.. Muidu mehed on siin üldse üsna edevad, kohati isegi harjumatult edevad kui eestlastega võrrelda...

Siinsest bussiliiklusest

Lisatud pilt vist iseloomustab seda liiklust kõige paremini.. Kui kuhugi plaanid minna ja vaatad netist bussiaegu, siis üldjuhul läheb päevas 2 bussi, esimene neist kuskil 4-5 ajal hommikul ja teine siis kuskil 4 ajal päeval. Mõned kohad on popimad ja võib ka päeval kuhugi saada aga üldiselt on olukord selline, et kui vähegi tahad siin ümbruskonda näha, siis tuleb hääletada. Peale võetakse päris kenasti kuna kõik teavad, et bussiliiklus siin sakib.

Meenutusi 1.Jõulupühast

Suures pühadesaginas läks meelest ära kirjutada oma supermõnusast esimesest jõulupühast ning otsustasin selle ka ära muljetada. Nimelt olin kutsutud Tortuga reserva bossi Franki juurde, kus siis reserva töötajatele tehti uhke õhtusöök aga kogunesime seal juba päeval, tsillisime basseinis ning nautisime vaateid. Frank on itaaliaverd ameeriklane ning tema hoolitseb ühe päratu rikka ameerika doktori varade eest Costa Ricas. Nimelt on see doktor Leo (perenime ei mäleta aga mingi hinnatud tehisliigeste leiutaja vm. pidi ta olema) Ojohali esimese hotelli ära ostnud ja endale suveresidendiks teinud. Kuna selline resident nõuab valvamist (nn. Housesittimist) siis see ongi Franki ülesanne. Maja asub merest mõnisada meetrit, mäe otsas ning sealt avaneb super vaade kogu Tortuga rannale. Maja hotellina ei kasutata aga ruumid on ikka kõik valmis, et kui Leo peaks tulema (mida ta tegelt teeb umbes 1 nädala aastas), siis on kõik bueno. Aias on suur bassein ja igasuguseid lebotamisvõimalusi. Kui olime umbes 5 tundi basseinis ligunenud, veealuseid pilte klõpsinud ja niisama päikse käes vedelenud, oli aeg pika laua taha istuda.. Oioioi kus sai alles head ja paremat ning ma sain isegi ahjukartuleid pohlamoosiga! No ja selline korralik kalkun ja itaaliapärased pannacottad viisid lihtsalt keele alla..Ühesõnaga, kes kaasa tundsid, et jõulusid Eestis ei veeda, siis ütlen ausalt, et see oli super mõnus jõulupüha veetmine. Muidugi oleks tore kui ka oma pere seal laua ümber oleks olnud aga kõiki asju korraga vist ei saagi.

2011/2012 aastavahetamise möllust

Esialgu oli plaan saada rendiauto kätte 30.detsembril ning sõita Manuel Antoniosse. Hommik algas sellega, et läksime lubatud ajaks autorenti aga meest, kes meile pidi auto andma, ei olnud kohal ning ta lubas tulla alles tunni pärast. Telefoni teel tigedat bitchi mängides (või no mis mängides, tegelikult ma olingi tige) õnnestus välja kaubelda viivituse eest hea diil, et saame auto mitmeid tunde hiljem tagastada. Olime isegi õnnelikud. Kui mees aga kohale ilmus ja aeg oli krediitkaarti lehvitada, selgus, et minu krediitkaart nagu ma arvasingi, oli kuulimiidi ületanud. Siin on selline asi, et bronnitakse peaaegu 1000 dollarit, et hüvitada kindlustuse omavastutus vms. No ja kuna ma Panamas käies olin kõvasti kaarti juba kasutanud, siis olid meie lootused peamiselt Kadi krediitkaardi peal. Õnnetuseks selgus, et ka see kaart ei toiminud ja limiit on üle. Olime seal korralikud draamakuningannad, sest kisasime, vandusime, helistasime ja üritasime leida erinevaid alternatiive.. Selgus, et eelmine autorent polnud eelmist autorentimise deposiiti Kadi kaardilt vabastanud, seepärast oligi kaart kasutu. Käisime eelmises rendifirmas Vamoses asja uurimas ja palumas/ähvardamas aga tulemusteta. Üritasime ka kaubelda, et tasume deposiidi sulas, sest raha meil ju tegelikult on aga ka see ei toiminud. Kogu selle sahmimise juures tegime maja seinal olevast aparaadist rahvusvahelise kõne eesti numbrile (kuna eesti mobiiltelefon oli kodus ja tundus, et see automaat võiks olla soodne variant), et pangaasju selgitada. Õhtul oma pangaväljavõtet uurides selgus, et nii umbes minutilise kõne eest on krediitkaardilt maha läinud 38eurot, tele2 kliendina oleks mobiilikõne eest maksnud näiteks 1,5 eurot. Veidi veel uurides selgus, et telefoniteenust pakkuv ettevõte ongi mingi kurilaste kamp, kes kõvasti rohkem raha võtab ning netis oli lausa kaebuste kogumiseks tekitatud veebileht. Panin oma nutu ja hala ka sinna kirja ja loodan, et kurilased oma halva karmaga kunagi karistuse saavad. Seniks julgen aga soovitada sellistest automaatidest oma näpud teistel eemal hoida.
Kokkuvõtteks 30ndal autot me ei saanud, õnneks aga meenus mul, et Eestis tuleb uus aasta 8 tundi varem kui Costa Ricas ning esimesel kupäeval avanevad krediitkaartide väravad, seega leppisime kokku, et tuleme auto järgi 31sel kell 4 kui Eestis saabub uus aasta, rendi mees oli armuline ning lubas meie pärasta vana aasta viimasel päeval pisut kauem tööl olla. Loomulikult rendi lisatundide üle me enam kaubelda ei saanud, olime õnnelikud, et esimese päeva eest meilt mingit tasu ei kasseeritud ja autot ikka 31ni hoida lubati.
31.jaanuaril olime ilusti õigel ajal kohal ning umbes 4.05 proovisime minu krediiitkaarti, mis ikka veel ei töötanud. Võiks öelda, et närvipingest läks süda ka pahaks, proovisime Kadi kaarti, esimese hooga tuli error ja teise korraga läks läbi! Huh, mu süda peksis viimati vist niimoodi kuskil matemaatika eksamil.. Saime auto kätte ja aastavahetamine võis alata! Kihutasime Ojochali Oscari juurde ning seejärel läksime koos aasta viimasele õhtusöögile, aasta vahetasime ära rannas shampust juues ning uut tähistasime juba Dominicali klubides tantsu vihtudes.
Uue aasta hommik saabus liiga vara ning liiga palju oli teha, sest topelt hinda maksnud auto oli ju käes ning igat hetke tuli ära kasutada. Nii, et väsimus ja kõik muud mured tuli maha suruda ning mööda rannikut lõunasse kihutada.
1.jaaanuaril pidavat olema Boruca indiaanlaste külas suur festival, millega tähistatakse hispaanlastest vallutajate vastu võitlemist. Tähistamine pidavat seisnema maskides tantsimises, tulede tegemises jms. Üldiselt meid hoiatati, et Borucasse pääseb ainult neljarattaveolise autoga aga meil oli käes pisike nissani punn. Õnneks olime kohanud eelmine päev üht kohalikku sõpra, kes väitis olevat Boruca külas käinud ka lihtsa kaheveolise autoga. Kuigi mägitee algus midagi head ei lubanud, otsustasime ikkagi üritada – tee vonkles mäest püstloodis üles ja siis jälle kolinal alla, vaated olid imelised ja tee oli kohutav aga kohale me saime. Külas olid ka mõned turistid aga nii blondid nagu meie, polnud keegi. Nii et tähelepanu saime (eriti Kadi muidugi) me maskimeestega samaväärselt võiks isegi öelda. Mõnedel kohalikel olid seljas mardisandi kostüüme meenutavad kaltsud ning enamikel oli ees juba väga hägune pilk. Osad tüübid magasid puude all ja osad tahtsid omavahel kakelda. Osad siis pusklesid omavahel maskid peas – üks oli nagu härg ja teised olid vist nagu härjavõitlejad aga palju koledamad kui tavalised telekast näidatavad härjavõitlejad (mardisandi kaltsudes ja kollimaskiga). Pilti ei lubatud teha ja kurja olemisega indiaaninaine ründas meid nii agressiivselt, et arvasin, et ta rebib mult kaamera käest ja kustutab pildid ära kui ma raha ei maksa. Kange eesti inimesena panin kaamera kotti ja raha ikka ei maksnud, ma pole ju mingi turist siin, pean siin veel mitmeid kuid oma varudega toime tulema.. ja pealegi polnud neil pildistamise keelu kohta mingeid silte kuskil. Lõpetuseks nägime paari pusklemist ning siis vajus asi ära. Õhtul pidavat suurem pidu olema aga ööseks polnud meil plaani sinna külla jääda, nii et kihutasime tagasi. Selle tripi kohta võiks öelda kindlalt, et teekond sinna oli kõige rohkem väärt. Võib-olla tekkis selle kirjelduse tõttu tunne, et see polnud suurem asi üritus – tegelikult oli see ikkagi lahe kogemus, lihtsalt ma kujutasin ette, et on midagi karnevali sarnast, nii et ootused olid liiga suured.
2.jaanuarile olime plaaninud jällegi turistiatraktsioonid. Läksime tegema paljupromotud canopy tuuri. Canopy tuur on siis maakeeli seiklusrada puude latvades, kus lased mööda köisi liugu ühe kõrge puu otsast teise otsa. Selliseid canopy radasid on Costa Ricas väga mitmeid ja igale maitsele, Osa poolsaare oma on kiidetud kui üht parimat, nii et otsustasime teha seda siin. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et asi oli oma hinda väärt! Enne esimest sõitu oli kerge värin sees aga kui juba tuule vuhinal köie küljes libisesid, siis kadus igasugune hirm. Radasid oli eri pikkuses ja eri kiirustel. Giidid ise tegid rajad läbi pea alaspidi vmt. Trikke tehes. Meil oli võimalus pea alaspidi proovida ühte rada ning siis oli üks laskumine otse alla pea alaspidi, kus giidid lasid sind ise täie hooga köiest alla ja püüdsid all kinni. No see oli minu jaoks ikka korralik kisa rada, sain oma häälepaelad ikka korralikult lahti. See oli minu jaoks tõesti veidi hirmus, sest ma ei näinud kui palju maani veel ruumi on ja kas mind keegi üldse vastu võtab jne. Pealegi on tagumik ikka kuradima raske ja pea alaspidi kuskilt alla lennata on kuidagi kere gravitatsiooniga vastuolus.. Kõige lõpetuseks anti puuvilju ning tegime Tarzani sõitu kõrgel köie otsas. Lõpetuseks jäi hea tunne ja ei olnud kahju hea elamuse eest maksta. Ka sinna oli teekond väärtus omaette, meid viidi lahtises kastiautos ning tee viis jälle pea püstloodis üles mägedesse, eemal näed lopsakat rohelust ning sinavat ookeani.
3.jaanuarile plaanisime Manuel Antonio külastuse, sest Kadi polnud seal veel käinud ja mina tahtsin üle vaadata tuuri jaoks broneeritud hotelli ning vaadata muid reisiga seotud korralduslike külgi.Rand oli imeline! Hoopis teised värvid kui vihma hooajal käies. Üldse on Costa Rica viimastel nädalatel kuidagi särav – lilli õitseb palju rohkem ja kõik on nii erkroheline ja ka kuidagi särab ja meri on tõesti nii sinine nagu postkaartidel, nii et suve algust on tunda igal pool, paraku ka turistide hulgas. MA-s läks Kadi parki ja mina tegin kogu ranna pikkuse jalutuskäigu. Nägin nii iguaane kui ahve ning nautisin seda mitmepalgelist külakest täiega. See on mõnes mõttes täielik turistilõks – kõik on olemas, mida lühikeseks puhkuseks vaja on – pidu, aga palun, surfirendid, banaanisõidud jm atraktsioonid - aga palun. Samas võid jalutada veidi kõrvale ja nautida ka suhtelist üksindust ahvide iguaanide ja paari hipist turistiga. Õhtul andsime auto tagasi ja hääletasime oma koju tagasi. Ainult paar päeva ongi jäänud ja siis tuleb ränduri elu alustada. See tundub päris hirmutav, et baasi mõneks ajaks ei ole.. Kuidagi harjunud juba selle kandiga ja igasuguseid tuttavaid on siginenud ning veidi kahju on edasi liikuda.

Uue aasta kombed Costa Ricas

Lugesin aastavahetuse ajalehte ning siit tulevad mõned ticode aastavahetuse kombed:
* Kasulik on kanda kollast, see aitab uuel aastal leida tõelist armastust. Kui sul on juba tõeline armastus leitud, kanna ikkagi kollast, see aitab armastust hoida. Kollast tuleks kanda ka 1,jaanuaril.
* 31.detsembri hilisõhtul viska igasse maja nurka riisi, järgmisel hommikul pühi uue harjaga terad kokku ja pane nad väiksesse kotikesse hoiule. See tagab terveks järgmiseks aastaks toidu lauale.
*Südaöiste kellalöökide ajal söö õnneliku aasta tagamiseks 12 viinamarja, iga löögi ajal üks. Öeldakse, et kes ei jõua 12 viinamarja ära süüa kellalöökide ajal, sellel tuleb hab aasta.
*Et tagada head rahaõnne uuel aastal, siis küsivad ticod oma 13-lt eri sõbralt enne südaööd 5 kolooni.
*Kui eelmine aasta oli halb, siis mine enne südaööd ujuma või dushi alla ja pese oma halb õnn maha.
*Ilma ennustuseks on Pintas ehk Jaanuari alguses esimesed 12 päeva usutakse iseloomustavat järgmisi kuid. Selline ilm nagu on näiteks esimesel kuupäev, pidavat tulema ka jaanuaris, teise kuupäeva ilm iseloomustab veebruari ilma jne.
*1. jaanuaril soovitatakse korjata lavendlid kimpu loitsides samal ajal Jaanuari Santa Lucia, anna mulle raha terve aasta. Kimp on kasulik 1.jaanuaril laual hoida ning seejärel kuivatada. Kuivatatud õisikud pane paberisse ning seejärel rahakotti, nii ei pidavat iialgi rahapuudust tulema.
Ükskõik, mida sa 12 kellalöögi ajal teed, see iseloomustab su uut aastat. Meie korkisime shampust mere ääres lahti, loodetavasti ei too see alkoholirohket aastat vaid hoopis seda, et soe ookean ja tähistaevas on alati käepärast:)