Üks teisipäev

Minult on küsitud, et miks nii vähe kirjutan aga tegelikult ei ole lihtsalt millestki iga nädal kirjutada. Elu veereb siin vaikselt, käin ujumas, vedelen võrkkiiges, toimetan netis ja vahel kohtun toredate inimestega. Pura Vida argipäev:)
Eile oli jälle vaba päev ja läksime koos uue tüdruku Kadi-Riiniga trippima. Võtsime rendika ja sõitsime läbi lähedal asuva Dominichali linnakese San Isidro poole. San Isidro on linn mägedes, kus aeg ajalt rahvas ostkemas käib ning San Isidro külje all on ka Costa Rica kõrgeim tipp Chirripo. Tee sinna on lahedalt käänuline ja mägine ning iga väikse maa tagant stoppasime, et pilte klõpsida. Käisime ka mingis mini zoos, kus olid puuri pandud näidiseksemplarid kõigist siinkandis elutsevatest madudest, sisalikest, krokudest, kilpkonnadest jms. Ausalt öeldes oli madusid puuris päris raske üles leida, mõni neist kükitas kuskil puutüvede vahel nii et vahtisime tükk aega, enne kui tegelast märkasime.
San Isidros midagi erilist polnud aga mulle see linn meeldis, miski vibe seal oli äge. Võib-olla on asi selles, et ma pole ammu linnas käinud:) Tahtsime algul Chirripo loodusparki ka lähemalt kaeda aga päev sai enne otsa, nii et kimasime tagasi Dominichali ja võtsime õhtuks ühe piraka lobsteri. Baaris käis parasjagu salsa ja bachata õppimine ning pärast sain ühe kohaliku tantsulõviga oma salsa ja bachata oskuselt tolmu maha pühkida. Ja mitte ainult, kuna Kadi ja tantsulõvi ameeriklasest sõber neid samme ei osanud, siis saime kätt proovida ka õpetamisega:) Igastahes õhtu lõppes rannas tähistaeva all veini tinistades ja lainemüha kuulates. Hommikuks oli aga plaan, et enne kui auto ära anname, näitan Kadile Ballena beachi, mis on minu üks lemmikuid siin. Mõeldud tehtud, nautisime veidi hommikuseid rannamõnusid ja hüppasime autosse, et see õigeks ajaks tagasi viia..Ups, i did it again:) Mõtlesin, et tagurdan pisut ja ei näinud, et paremal pool oli sügav kraav..auto rippus nii 1 cm kaugusel kraavist savisel ja mudasel pinnal, põhi vastu maad..esimesed 30 sekundit ma ainult ropendasin, siis hakkasime lähedal asuvaid puupalke kraavi veeretama, et rattale mingitki tuge saada..sellest eriti abi ei olnud, sest palgid olid suured ja rasked ja vajusid vette tagasi..Lõpuks jooksin abi otsima kõrval olevast kämpast. Õnneks oli kohal inglise keelt kõnelev omanik, pealegi meesterahvas. Mees tuli ja ütles, et oh see pole hullu, lükkas pisut kapotist ja tagurdasingi ilma kraavi sõitmata välja! Huuh see oli alles kergendus:) Hüppasin nagu mudatont autosse ja Uvita poole minema:) Siin on veel see huvitav asi, et maanteele väljasõidud ei ole tehtud mingi lisarajaga ning kui kõrvaltee tuleb mäest üles, siis tihtipeale ei ole võimalik järsu tee ja libeduse tõttu seisma jääda, st. seisma saab jääda küll aga siis ei suuda auto end enam üles vinnata vaid tuleb alla tagasi tagurdada ja uuesti hooga tulla. Just selline teeots oli ka seal, nii et lisaks kraavis müttamisele kiunus auto käes mis kole kui lõpuks asfalti peale välja jõudis.. Lõpp hea kõik hea, avastasin, et mu sõrmenukid on verised ja marraskil ning põlved ka aga auto jäi õnneks terveks nii et on lootust, et rendivad mulle teinekordki:)
Ah jaa tegime endale San Isidros kohalikud mobiilinumbrid, Movistari prepaid kaardi. Selleks, et kaart aktiveerida, tuli helistada kõnekeskusesse ja öelda oma nimi ja passinumbri ning siis lubati pärastlõunaks aktiveerida. Olime üliõnnelikud, et nüüd saame oma numbreid anda ja kõik uued sõbrad võivad meile helistada:) Ei tea, kas asi on Movistaris või ei sobinud neile minu passinumber aga siiani see kaart aktiivne ei ole ja nüüd avastasin, et meie elukohas pole sel ka levi..Nii et ei saa enam ka kõnekeskusesse helistada, pean tegema väljasõidu levipiirkonda:) Pura vida!

Põnevad inimesed

Hotellis ja restoranis töötamise pluss on see, et aeg ajalt satub siia väga põnevaid inimesi, keda niisama ilmselt ei kohtaks. Eile kui sadas nagu oavarrest ilmus läbi vihma meie restorani läbimärg iirlane (Tony Mangan), kes on otsustanud ümber maailma joosta. Väga põnev ja julge projekt. Üks meie klient sai sellest niimoodi inspiratsiooni, et otsustas täna hommikul veidi aega temaga koos joosta. Mina jooksma ei kippunud, kokkasin talle korraliku hommikusöögi ning saatsime heade soovidega teele. Kel huvi selle kohta rohkem lugeda saab seda teha siit: http://www.theworldjog.com/

Väike update..

Olen siin kurtnud, et hirmus vähe olen saanud ringi vaadata, sest praegu olen peaaegu kõik õhtud baaris tööl, ainult teisipäev vaba. Nii ongi, et hakkan juba väga rahutuks muutuma.. Hädaldasin siin ühele tüübile, kes töötab konkureerivad hotellis ja käib meil aeg ajalt rummikoolat joomas, et tahaks hirmsasti Corcovadot minna kaema (Corcovado on siin lähedal asuv suur loodsukaitseala, mis on Costa Ricas üks metsikumaid ja seal võib väga hea õnne korral ka jaaguari ja puumat näha). Kutt lubas siis uurida ja helistaski järgmine päev, et asi orgunnitud. Viskas mind varahommikul ise autoga Sierpesse ja sealt läks ühepäevane tuur. Kõigepealt sõitsime paadiga mööda Sierpe jõge. Sierpe tähendab madu ja mao kombel see roheliste metsade vahel jonkleski. Ausalt öeldes tunne oli nagu Amazoonase lisajõgedel sõites - mangroovi salud, lisaks veel kaunid mäed taustaks. Lõpuks jõudis jõgi ookeanini välja ja sai ka tunnike korralikus laines kõikuda. Vahepeal vilgutasid delfiinid ja vaalad oma selgasid ja siis pääsesime San Pedro stationis maha ning matkasime umbes 3 tunnikest. Möiraahvid olid meid kohe tee otsas ootamas. Muideks möiraahvid elavad kogukonnas, kus üks alfaisane on kunn 4 aastat nagu inimestel tavaliselt presidendidki. Siis tuleb uus alfa ja toimub võitlus. Kui uus isane võitluse võidab, tapab ta eelmise isase pojad 2 nädala jooksul ja võtab ahvi haaremi üle ning teeb uued pojad.
Rannas nägime ka krokodilli, kes ehmatas ja merre jooksis. No ja nipet näpet tegelasi veel, keda saab näha facebookis piltidelt.
Aga täna lähen esimest korda peole, ladys night on ka siin kolmapäeviti:)

Igatsusest

Sel reedel saab kuu aega täis Eestist lahkumisest. Kas ja kui siis mille või kelle järele vahepeal igatsenud olen?
Uskumatu aga koduigatsust olen tundnud küll juba esimeste nädalate jooksul - igatsesin sellise kuldse ja karge päiksepaistelise sügise järele ja oma kodu soojude järele. Panin selle väsimuse arvele nagu Roosa päevikus soovitas:) Siis olen igatsenud selliste mõnusate olemiste järele, mis sõpradega vahel aset leiavad ning muidugi ka oma pere järele. Ja siis...ei ole järgmiseks must leib või hapukoor, mkm. Ma igatsen mõruda 70% kakaod sisaldava korraliku puhta Laima või Kalevi shokolaadi järele. Olen proovinud igasuguseid variante aga tavapoes mingit korralikku soksi ei müüda, igasugust soga topitakse sisse ja kõik on piimakad, mis mulle ei maitse. Õnneks on kuskil olemas kohvi ja kakaoistandused, kust on lootust millalgi oma varusid tekitada:)

Teisipäev Manuel Antonios

Eile rentisime nelja peale auto ja kihutasime siit umbes 70 km kaugusel olevasse Manuel Antoniosse, mis on selline suuremat sorti turistilõks. Hirmsasti kiidetakse seda randa ja loodusparki, kus lubatakse 3 sorti ahve ja muid loomi ka. Teised olid juba loodusparis käinud, nii võtsin selle üksi ette. Värava taga oli giidide parv, kes küsisid sellise pick up line nagu, kas te olete siin enne käinud. Lihtne vastus "ja", hoidis kõik agendid eemal ja sain ilma kauplemata end parki sahmerdada. Algul tabas mind kohe pettumus.. Metsa alla oli tehtud lai tee, kus siis käisid nii umbes 5-6 kaupa inimesed, kes lobisesid valju häälselt ja veel kõige valjemini rääkisid giidid. Umbes iga 2 meetri järel üks grupike. Praegu on low season ja veel teisipäev, ei taha ette kujutada, mis toimub kõrghooajal - ilmselt näeb see välja nagu Tallinna loomaaed lastekaitsepäeval. Üks meie küla gringo mainis meile enne, et sinna parki imporditakse loomi sisse, et sellele turistide parvele ei pea paljud vastu. Algul arvasin, et tegemist on mingi skeptikuga, aga koha peal tekkis mul ka kahtlus, et mingit sorti dressuuriga siin tegemist on, sest loomad passivad ilusti julgelt tee ääres ja seda muret pole, et keegi inimesi pelgaks väga ja möla peale minema jookseks.
Minu suhteliselt negatiivset esmamuljet parandas üks 1,4 kilomeetrine matkarada, mis läks täiesti metsa sees mäest üles ja alla ja kus sain olla mõnusas vaikuses, mida katkestasid ainult möiraahvide häälitsused ja eemalt kostev ookeani müra, teekonnal nägin 2 inimest ja 3 looma:) Ja loomulikult olid pargis superilusad rannad. Kes aga tahab nö. wildlife spottingut teha, see peaks valima mõne teise koha.
Muidu on MA selline väike küla paljude restoranide ja hotellidega ning suveniiri ja hilbulettidega. Ma ei ostnud jälle mitte midagi, aga täna juba natuke kahetsesin seda.

Panama shopping

Teisipäeval käisime Nikki, Jana ja Mardiga Panama piirilinnas shoppamas. Saabuva Halloweeni peo jaoks oli stuffi vaja ja mina tahtsin lihtsalt oma silmaga selle koha üle vaadata. Sõit sinna võttis peaaegu kaks tundi, sees maanteele olid tekkinud tohutu suured augud, isegi hullemad kui Telliskivi tänaval kevadeti. Aukudest mööda nikerdamiseks tuli peaaegu seisma jääda, lisaks kooberdasid tee peal rekkad ja vingerdasid aukudest mööda ilma suunda näitamata ja teisi liiklejaid tähele panemata. Sõitsime mööda küladest, mis alles eelmine nädal olid vee all, nüüd olid neil hoovides mudaväljad. Hoolimata üleujutustest ei ehita ticod miskipärast maju vaiade otsa vaid täiesti maa peale, nii et kui ujutab, siis ujub neil maja seest ka.
Paso Canoas oli nagu suur kadakaturg. Terve tänavajagu igasugust träna. Kuna ma olin omal kaela ka kangeks maganud ja sain pead pöörata ainult ühele poole, siis ma eriti midagi põnevat ei leidnud ja nii oli end üsna lihtne vaos hoida. Ei ühtegi kleiti ega muud hilpu! Ostsin ainult uued ipanema plätud, mis maksid siin 2 korda vähem kui Brasiilias ning siis sellised mõnusad kummitallaga riidesussid, millega saab surfata ilma ogalike otsa end naelutamata. Laural oleks muidugi raskeks läinud, selliseid lõpetamiseks ostetud papusid, ainult et kärtspunaseid jm ägedaid oli siin 17 dollari eest! Eestis maksid need vist 50 eurot.. Ühesõnaga, kellele palka makstakse ja kohver ratastega, sellel oleks seal tegemist küll:)

Hirmude ületamisest

Selleks, et pääseda lähimasse randa, pean jalutama umbes kilomeetri. Pool maad maantee äärt pidi, mis muidu oleks ok aga mööda seda teed sõidavad hiiglaslikud rekkad. Tihtipeale nad vilgutavad tuledega ja sõidavad suure kaarega mööda aga mitte alati. Ning siis kui nad sõidavad täie hooga mööda on eriti jube tunne, väikseid kive lendab mööda su jalasääri, õhupahvak on selline nagu tahaks sind teelt minema pühkida ja Chill (hotelli koer), kes minuga tihti kaasa jalutab poeb ka, kas kraavi või minu säärte varju peitu. No mina kraavi ei saa pugeda, seal võib veel hullemaid elukaid olla kui need metallist mürakad.
Teine pool teekonda läheb mööda savist metsavahe teed. See oleks kuival ajal väga ok, vahest näen tee ääres iguaane jms. aga viimane lõik teest on sellise savise läbipaistmatu veel all. Läbi pole sealt mõtet minna, sest vajud mudasse ja no pole eriti mõnus kuskil piimakohvis põlvist saadik sees solgerdada. Jalutajatel on võimalus minna ringiga mööda heinamaad. Iseenesest pole sellel rajakesel viga midagi aga kuna mul on tohutu hirm madude ees, siis seisan alati veidi aega tee otsas ja üritan tee silmadega "üle skännida". Tunnen iga kord kuidas pulss tõuseb ja süda peksab kui ma sealt läbi lähen, siiani pole seal ühtegi madu õnneks olnud aga neid olevat nähtud. Üks hullemaid siinkandis elutsevaid tegelasi on Buchmaster, kellega kokkupuude ei pruugi õnnelikult lõppeda. Kuna isu rannas jalutada ja ookeanis ujuda on ka väga suur, siis tegelen siin hirmude ületamisega iga päev:)
Targemad juba lohutasid, et maod praegu sellise külmaga tõenäoliselt kuskil tee peal ei vedele, pigem tulevad nad majade juurde sooja.. Lihtsad reeglid igapäeva eluks on a) alati vaadata, kuhu sa astud või kuhu sa paned oma käe b)enne riiete selga panemist need läbi raputada ja veenduda, et keegi pole sinna pugenud c)madalas vees käies jalgu lohistada mööda põhja (nt. et mitte astelrai otsa astuda) d)kui liigud pimedas, siis kasuta alati taskulampi.
Looduse liigirikkus on küll tore asi, hommikuti imetelen, kuidas koolibrid lillede peal lendavad, paraku on aga maailmas asjad tasakaalus, nii et pead nägema ka seda, mida ei tahaks näha.