Minu tiirutamine Kirde-Brasiilias

Kuna mu toimetasid tõid mu sel talvel jälle Brasiiliasse, siis sättisin nii, et jääks veidi aega ka nende kohtadega tutvuda, kus ma veel käinud pole, minu puhul siis kirre. Kuna otsustamine oli keeruline, nimelt on mul listis Maranhao Sao Luisiga ja Jericoacoara aga kuna lennupileti ostmine jäi viimasele hetkele ja selgus, et tulevad ka töised päevad internetis, siis panustasin kohale, kus internet on kõige tõenäolisemalt stabiilne ja lennupilet soodne. Niisiis lennutasin end Natali, et seal lähedal peatuda Pipas. Kohas, mida kiitis mulle üks Rios elav tuttav taevani.
Kõigepealt Natal. Saabudes kell 2 öösel ning olles hullumeelse taksojuhi meelevallas, kes sind läbi barakkides linnaosade tiirutab ja väidab, et veel, veel on minna.... ja kuigi sa väidad, et tead nii kilomeetrite arvu kui hinda, sunnib sind maksma rohkem kui topelt, siis ei saa just vaimustusest käsi plaksutada. Päevavalguses bussiaknast uurides ei olnud pilt palju parem...kole suur ja prügine linn.
Minu ootused Pipale olid muidugi pilvedes, plaan oli hommikuti rannaliival joosta ja liituda mõne joogatreeninguga. Hahaha...Pipa rand ei ole just jooksmiseks, mõõna ajal on palju kive ja tõusu ajal pole liiva kus joosta. Ühtegi joogaklubi ma ka ei leidnud. See-eest oli sadu kohvikuid ja kümneid poekesi ja loomulikult lademetes gringosid, kes end hommikul surfama sättisid ja õhtul täis jõid.
Ja internet oli pidevalt kadunud, sest brasiilias on tihti nii, et internet oleks justkui päikesepatareidel - vihmaga see lihtsalt kaob või muutub täiesti ebastabiilseks.
Õnneks leidus Pipa lähedal ka selliseid randasid, kus sai täitsa üksi jalutada ja viimasteks päevadeks kolisin ümber väiksesse külasse, kus oli rahu ja vaikus.

Seejärel uurisin kaarti ja leidsin, et enne Recife on selline koht nagu Joao Pessoa, mis pidavat olema Pariisi järel roheliseim linn maailmas, Ameerikate idapoolseim punkt ja lisaks veel kauni vanalinnaga.

Igatahes müüs see kirjeldus mulle ühepäevase tripi maha ja sinna ma läksin. Kokkuvõtlikult ütlen, et kui te peaks sinna kunagi mingil kummalisel põhjusel sattuma, siis aadressi järgi maju otsides, ärge eeldage, et 445 kõrval on 447, on täiesti võimalik, et seal on hoopis maja number 777 ning 447 asub umbes 3km eemal ja veel paaris arvude poolel. See on ju normaalne, lihtsalt mõnele majaomanikule meeldib võtta suvaline number.
Joao Pessoa inimesed ei torkanud silma just ülemäärase sõbralikkuse poolest, kuigi kui ma bussiga kuhugi teelt eksisin, siis ikka aidati järje peale.
Üliefektiivsed tundusid olevat uudistereporterid. Nad tõesti müttasid linna vahel ja pargiservades ja tabasid mind selle linnas veedetud 24tunni jooksul koguni kahel korral, et küsida minu arvamust küll rannikut laastava erosiooni osas küll mobiiltelefonide kehva levi pärast. Suur oli nende imestus kui ma ütlesin, et teate ma pole kohalik ja mu portugali keel pole piisavalt hea, et teleintervjuud anda:-)
Niisiis järgmine peatus: Recife.

Nätsti Nikaraaguas käidud

Kaua kaua pole siin sõna võtnud, kuigi olen peas keerutanud mõtet paar märget ja emotsiooni maha jätta. Võtan siis lühidalt kokku, kõigepealt Nikaraagua.
Kuna mul oli jälle asja Cost Ricasse, siis otsustasin jätta omale nädalakese varuaega, et pisut nuusutada Nikaraagua tuuli, et aru saada, kas tahaks kauemaks minna või mitte.
No tegelikult kohe algul hakkas natuke viltu vedama, kõigepealt läks midagi katki Liberia bussil, passisime kraavipervel ja ootasime uut bussi, lõpuks otsustasin kuskil piiriäärses külas öö veeta, et alles valges piiri ületada. Ööbimisasutus oli rämedalt rehmakas aga sõba sain silmale ja hommikul algas uus seiklus. Nikaraaguasse. Migratsioonijärjekorras kamraaditsesin mingi saksa piigaga ja temaga tegimegi selle koos läbi, kahekesi ikkagi parem kui üksi. Üldiselt läks ludinal, vahepeal saadeti meid sinna ja tänna, küll kontrollima ega palavikku pole ja siis niisama midagi jutustama ja nagu ikka siis iga bisneesimees üritas midagi pähe määrida. Piir tehtud leidsin bussi üles. Buss oli äge! Vanad USA koolibussid topitakse nii täis kui vähegi mahub, kotid lendavad katusele.

Peale lõunaks jõudsin kohale, San Juan del Suri, paljukiidetud piiriäärsesse surfi-ja rannaparadiisi. Pean tunnistama, et esmamulje oli hea, mulle meeldis nii ekstreemne bussireis, kus 20km läbimine võttis umbes tunni või veidi rohkem ja külakese boheemlaslik tänavapilt aga see oli kõik enne kui nägin, kuidas hommikul solgitorust roheline löga otse merre lasti, enne kui aru sain, kuidas koguaeg üritatakse mulle mütsi pähe tõmmata ja et pousada, kuhu toa võtsin on täielik peldik. Teisel päeval mõtlesin, et võtan jalgratta ja lähen teisi randasid uurima, pousada omanikud laitsid mõtte maha ja õnneks kuulsid seda pealt ühed nikad. Neil oli nimelt auto ja plaan sinna samasse randa minna ning nad kutsusid mind endaga kaasa. Mis siis ikka, olin suurima hea meelega nõus, ronisin mingisse neljarattaveolisse pealtnäha kabedasse autosse, millel puudus tagaiste ja sai põrandal hoopis laiutada. Ees istuti kolmekesi, üks tütarlaps istus lihtsalt kuskil käigukangi peaaegu otsas:-)
Aga inimesed olid kenad ja nägid vaeva, et mulle Nikaraaguast head muljet jätta, see ei takistanud muidugi ühel noormehel tühjaks saanud veepudelit tagakätt dzunglisse viskamast. Nii kähku, et ma ei jõudnud ah ka öelda... mõni ime siis, et sealsed teeääred upuvad kohati prügisse.
Muuhulgas külastasime ka mingisuguse mehe omaloodud akvaariumit, kus oli nii haipoegi kui mingeid muid haruldusi. Akvaarium oli loomulikult illegaalne.. Sel päeval lihtsalt hoidsin oma maailmaparandaja suu kinni ja vaatlesin silmad pärani. No vot.

Järgmisel päeval otsustasin, et aitab sellest surfiparadiisist, vaatan koloniaalset Granadat. Miskipärast tekkis veel hea mõte teha seal sohvasurfi ja leidsingi hosti.
Üllatus, üllatus, kus majas ta elas! Ütleme nii, et host ise oli tore aga minu lõug vajus lõdvalt lõuale rippu kui ma maja seest nägin....Algul mõtlesin, et panen kohe kuhugi hosteli poole punuma aga siis mõtlesin, et mis seal ikka, on ju dzunglis magatud ja dzungliinimeste kodus, kus sead maja alt läbi käivad, saan hakkama! Teatasin uhkelt, et mul on võrkkiik ja tõmban selle sinna talade vahele, mis hütti püsti hoidsid, rippuma. Tõmbasingi aga nii kui ma oma poolsada kilo sinna kiike istutasin, hakkasid palgid kokku vajuma ning koos palkidega ka seinad ja katus..No lükkasime palgid uuesti sirgeks ja tukkusin selle öö madratsi peal ära. Järgmine päev panin päkkade väljudes hostelisse ja ega ma kauem seda Nikaraaguat taluda ei tahtnudki.

 Neljandal päeval istusin jälle koolibussi, maksin poole vähem kui saabudes ning olingi Costa Rica piiril. Piiril, kus piirivalvurid naeratasid laialt, bussijuht oli viisakas, buss puhas, toit hea...Oh, lihtsalt tundus nagu oleks koju jõudnud. Ja siis algas Coco rannal päris puhkus:-)  Nikaraagua ei ole minu jaoks.

Juuli - naudingute eri

2,5 kuud Portugalis läks nagu niuhti. On olnud häid päevi ja hullemaid, naeru ja pisaraid, mõned uued väga head tuttavad potentsiaaliga saada sõpradeks. Viimased nädalad olin vait, sest jube hea oli, järsku pöördus kõik paremuse poole ja sai olemasolemist nautida. Nagu korduvalt korrutatud on üks suurimaid naudinguid muude naudingute hulgas toidunaudingud. Nii puges nukrus hinge kui eile siukse 50m pikkuse juustuleti vahel kaasanosimist valisin - kitsejuustud, lambajuustud, lehmapiimajuustud (vähemuses) - kõik portugali kraam, erinevad, maitsvad...muude maade juustud on veel eraldi letis. Noh veinist, rohelisest mahedast oliivõlist, apelsinidest, mereandidest ma seekord ei vatra. Niisiis vean juustukerasid mööda lennujaama enda järel ja loodan, et elu tuuled mind ruttu sinna Portugali poole tagasi keerutavad.

p.s. ega ma ainult söömisega ka ei tegelenud, väiksed seiklused olid nii Porto ümbruses, Guimaraesis, Galicia piiri ääres ning teine ring viis ka Dourosse tagasi! 

2 kuud täis!

Täna sai täpselt 2 kuud ajast kui Portugali saabusin, ühtlasi sai aeg täis mu Lissabonis elamisest. Niisiis surusin kõik oma träni kotti, mis kotti ei mahtunud, jagasin õnnelikule korterikaaslasele, vudisin rongi peale ja siin ma nüüd olen - Coimbras. Kuulsas portugali ülikoolilinnas, ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevas linnakeses. Linn on väike - saabusin 3 paiku päeval ja kella 7ks õhtul olin enamvähem kõik vaatamisväärsused ära näinud ja niisama ka botaanikaaias puu all istunud ja chillinud. Nüüd on lausa mure, sest rongipilet edasi Portosse on alles homme õhtuks. Pealegi nägin õlgu võdistama panevat ilmateadet külmast ja vihmast, üldse on olnud see suvi üsna jahe, ka kohalikud kurdavad, et tegemist on üle aastate ebanormaalselt külma suve algusega. No seda vingumist võtke teatava reservatsiooniga - minul lihtsalt on väga külm (kannan kampsunit ja tagi)  kui on 18 soojakraadi. Ootan kuuma portugali suve, millalgi peab see ju hakkama kui mitte juulis, siis millal veel?

Kahe kuu asjad lühidalt kokku võttes:
- aeg läheb siin aeglasemalt kui Brasiilias. Ei tea, kas põhjuseks on koha väiksus, st. jõuan käia palju kiiremini palju rohkemates kohtades või see, et pole nii palju teha ja ei teki eriti kontakte.
-inimesed on turistide vastu väga sõbralikud aga kui sa enam pole tavaturist ja tahad sõpru leida, siis on jala ukse vahele saamine ja enda kuhugi üritustele surumine väga palju keerulisem kui Brasiilias (st. seal see polegi keeruline). Natuke meenutab Eestit, kus kõik on kiivalt OMA sõpradega ja ega kedagi väljast naljalt omaks ei võeta või kuhugi ei kutsuta. Brasiilias nii tavalisi ranna, tänava, poe, metrootutvusi siin minul pole tekkinud. Üks tekkis aga tema oligi brasiillane:)
-toidu ja poetoidu soodsuse ja kvaliteedi üle rõõmustan jätkuvalt.
-portugaallased lasevad alati enda järel oodata, st. mina pean alati ootama ja see ajab mul juba kergelt kaane pealt maha. Brasiilias on hilinemine ka tavaline, ma ise ka hilinen seal aga seal on see põhjendatud juba nt. liikluse ettearvamatusega, siin väikses rahulikus Lissabonis tundub hilinemine pigem lugupidamatuse avaldus kuigi see nii ei ole, vähemalt nad ise nii ei arva:)
- igasuguse rahvusliku kriitika suhtes on nad ülitundlikud ja eriti tundlikud kui on oht, et sulle meeldib rohkem hispaaniaga, prantsusmaaga või brasiiliaga seonduv - ilmselt on tegu mingi väikerahvastele omase sündroomiga, mulle meenutab see ka väga eestlaslikku sallimatust kõigi teiste rahvuste, kommete jms. suhtes.

Mis viimasel paaril nädalal veel toimus?
Kõigepealt käis külas Kädi, tõi musta leiba (mille üks viil tekitas mulle peaaegu kohese kõhukrambi) ja kohukesi (mida ma kodus ei söö aga välismaal olles alati igatsen). Tegime igasuguseid turistiasju, millest osad olin lükanud edasi, et neid siis koos teha. Jaanipäeval näiteks käisime mööda metsa ja mägesid, korjasime pärnaõisi ning otsisime kuskil kaevus iseennast:) Õhtul tegin merekarbis tikkudest lõkke ka korraks, et oleks ikka päris. Kohustuslik sõit vanaaegse kollase trammiga jäi tegemata esialgu trammi ja siis aja puudusel, seega peame Lissaboni ühel heal päeval uuesti ette võtma. Lõpuks jõudsinka peotänavatele kuigi Kädi punnis natuke vastu, sest tema eesti ajas sisemine kell näitas kolmandat hommikutundi kui me sinna jõudsime ja päris hommikut kui lõpuks koju jõudsime.
Peale jaanipäeva läks Kädi hoolimata prantslaste lennustreigist ära ja mina jäin olude sunnil teist nädalavahetust järjest Lissaboni. Algul olin väikses paanikas, sest polnud veel kordagi plaanivabalt ja üksi nädalavahetuseks linna jäänud ja oli tunne nagu jääks millestki ilma:) Siis otsustasin teha aga nn. pamper day, mida tegelikult väga vajasin - peesitasin rannas ja õhtuks ostsin valge veini ja kilo merekarpe ja sõin-jõin kõik üksi ära (sest korterikaaslasi polnud kodus, nii et nautisin teatavat rahu ja vaikust). Lisaks toimus meil gei paraad, millest algul üritasin eemale hoida, et jälle mingi massiüritus aga siis kuulsin jõeääres jalutades järsku jube mõnusat mussi ja läksin uudistama. Selgus, et terve plats on tehtud  peoalaks, päike alles kõrgel aga kõik juba tantsisid. Tunni ajaga võeti läbi kogu minu viimase 25 aasta lemmiklaulud, lisaks nägi huvitavaid inimesi. Olin just enne lugenud kuskilt eesti meediast mingit üsna haiget juttu traditsioonilise perekonna ohustamisest, vaatasin, kuidas kõik inimesed koos ilusti tantsisid ja lõbutsesid - nii heteropered oma väikeste lastega, lesbipaarid ja geid ja keegi ei tundunud kuidagi ohus olevat, vähemalt mitte siin katoliiklikul maal. Kurb kuulda, et mingid kodanikud Eestis oma kitsarinnalise maailmavaatega teistel elada ei lase.  Väga mõnus positiivne attmosfäär oli sellel üritusel (ärge nüüd arvake, ma ei ole orientatsiooni muutnud, olenemata järjest suurematest ettetulevatest ämbritest, meeldivad mulle mingil imelikul põhjusel ikkagi mehed).
Pildil on selle peo kõige popim poiss naiste hulgas - huvitav, et need ladvaõunad, kuhu ei ulatu, tunduvad alati need kõige magusamad:)

Vinguviiul - tuhk, konid ja põlenud tikkude näitus.

Ei jaksa mina vahel ära imestada kui seakombel inimesed elada saavad. Okei, ma olen võib-olla pisut liiga pedant aga praegune korterijagamine on minu pedantsuse korralikult proovile pannud ja piire nihutanud.
No kõigepealt peaksime jagama elamist 3 peale aga selle 3 nädala jooksul oleme kolmekesi olnud vist maksimaalselt 2 päeva. Algul ei tahtnud kuidagi ära minna varem minu tuba rentinud hispaanlasest tütarlaps, kellele meeldis meie 10m2 akendeta elutoas non stop suitsu pahvida, nõud pesemata jätta ja oma riided vedelema jätta. Lõpuks tassis ta sinna tuppa ka oma viis hispaanlasest sõpra, kes sohval vedelesid ja suitsu pahvisid. Korra õnnestus tuppa astuda hetkel kui vaibale lendas ümber konisid täis tuhatoos. Ma ei saa aru, mis värk neil selle tuhatoosi tühjendamisega on - kas konisid hoitakse alles igaks petteks, et kunagi neid imeda kui näpud põhjas? Peamiselt tühjendan siin tuhatoose ja pesen neid mina ja kui mind kodus ei ole, siis need ajavad üle ääre.  Õnneks peale kahte nädalat  ta läks ja enam tagasi ei tulnud.
Siis saabus korteri pearentniku vend, kes pidi olema nädala, nüüdseks on ta olnud juba 1,5 nädalat. Kahjuks ei meeldi ka talle tuhatoose tühjendada. Kui ma täna peale nädalast eemalolekut koju astusin ei osanud ma ka midagi muud öelda kui "fucking hell" ja hakkasin kohe koristama. Elutuba haises nagu pompside urgas, tuhk igalpool laiali, tuhatoosid ja viirukialused konisid täis, pudelid, klaasid, keset lauda veel nädala eest täis olnud minu veinipudel, kus nüüd ilutses küünal....ma saan aru, et vist üritati elamist õdusaks teha aga no iga puhtusest lugupidav inimene peaks selle loetelu  peale juba õlgu võdistama. Täna ma ei hoidnud tagasi ka, andsin neile juba ette smsi teel teada, et kodu on seapesa ja kui üks süüdlastest koju ilmus, siis teatasin, et mulle ei meeldi need konid, pliidiäärele korjatud kasutatud tikud, pesemata nõud ja üleüldine korralagedus. Ta nõustus, et asi on pisut käest läinud aga veerand tunni pärast oli kraanikausis jälle pesemata klaasid ja pliidiäärel põlenud tikud. Egas midagi, õnneks on oma tuba, kuhu saan end sulgeda ja kus saab ka paljajalu liigelda, ilma et peaks pärast jalgu minema pesema:)

St. Antoni päev vol.2 ehk fucking hell

Nädal on St. Antoni ööpäevast möödas aga sellest taastumiseks pidin sõitma nädalaks sõbra juurde Algarve päikese, rahu ja vaikuse, lillelõhna ja merekohina kätte.
Niisiis...mis tol ööl juhtus?
Nagu juba eelmises postituses mainisin, roomas mööda tänavaid läppav sardiinide praadimisehais ning muusika kogus kõvemaid tuure ning rahvast muudkui vooris majast mööda.
Kella 9 paiku õhtul otsustasin Alfama tänavatest mööda hiilida ja mööda jõeäärt kesklinna minna, et näha keskväljakul Jalka MMi avamatši (sest kodus mul telekat pole) ning St. Santoni päeval toimuvat maskidega paraadi.
Esimene üritus toimus suurel väljakul, mis oli rahvast täis, kes rahulikult matši jälgis. Põrand oli puhas ja õhk ka. Mis siit järeldada? Mõne aja eest toimunud tšempionite liiga matši ühisjälgimise plats oli nagu sealaut, hullem veel. Ei taha rahvaste vaenu õhutada aga minu portugaallasest sõber nõustub, et hispaanlased on ikka räpakad, vähemalt siis kui nad Portugalis käivad. Paraku ei saa mina sellele vastu vaielda, sest meie korterinaaber, kes ei suutnud end kahe nädala jooksul meilt välja kolida ja oli ka Hispaaniast, oli ka üsnagi räpakas tots, täpselt nagu meie sohval pidevalt vedelevad tema viis hispaanlasest sõpragi. Nii need eelarvamused tekivad, ikka üksikisiku tasandil :)
Niisiis kui Brasiilia ilusa mängu ära vaatasin, läksin vaatama maskeraadi. Rio karnevalile see silmi ette ei  teinud aga natuke võis vaadata küll. Siis hakkasin kodu poole tagasi minema,  eelnevalt juba Alfama väikseid tänavaid vältides, sest vastumeel masside ja lärmi suhtes kasvas iga minutiga. Kirusin, et olin ikka linna jäänud. Iga majade bloki ees oli oma lava või kohvik ja tümistas oma mussi. Rahvast muudkui vooris juurde. Kui lõpuks jõudsin väljakule, mille ääres ka meie maja asub, selgus, et sinna on püstitatud mitu lava, mis kõik erinevat mussi kõlaritest välja kõmistasid. Oma toas olles tekkis tunne, et olen lõksu jäänud lutikas diskoteegi erinevate saalide seinte vahele, sest tuppa pressis mingi kakofooniline mürts - segu kõigist erinevatest muusikatüüpidest, lisaks sardiinide hais muidugi. Ei taha nüüd läbinisti negatiivne olla, kindlasti oli väga tore neile, kes viitsisid seal trügida ja end mitteadekvaatseks juua aga mina tahtsin lihtsalt magama minna. Mürts käis varahommikuni, kell 6 ärkasin veel selle peale, et akna all röögiti käredal naisehäälel monotoonselt "patriiicia, patriicia!" Sain aru, et üritatakse tabada minu korterinaabrit, kes õnneks ka varsti respondis ja ühe luku taha jäänud pidulise sisse lasi. Kui kell 7 sõnumi sain "tule algarvesse", siis pakkisin 10 minutiga koti ja sõitsin otse bussijaama, kolme tunni pärast avanes täiesti uus maailm. Minu sõber naeris pool päeva kui oma rasket saatust kurtsin, sest olin talle just mõne nädala eest põhjendanud, miks ma tahan see kuu aega Alfamas elada - et olla linna keskel ja selle hingamisest osa saada.
Mis ma õppisin?
 - ma ei naudi suurlinna melus elamist
- ma ei peaks pressima enam massiüritustele, sest tegelikult mulle see ei meeldi
Mõned mu Porto tuttavad on mind survestanud, et 21.juunil kui on St. Juani päev, tuleb kindlasti Portosse minna, sest seal toimub veelgi suurem tänavapidustus, mis pealegi on väga lahe, sest taotakse haamrikestega pähe. No ausõna, mind enam ära ei räägi ja väljavaade haamriga pähe saada, ei müü mulle seda üritust paremini. Aga maitse üle ei vaielda, nii et kes tahab haamerdada, lennake kohale :)

11 pulma ja ei ühtegi matust ehk minu St. Antoni päev Lissabonis

Juba viimased kuu aega on mulle kõik kohalikud tuttavad vähemalt korra maininud, et St. Antoni päeval peaksin ma ikka kindlasti Lissabonis olema, sest siis on siin aasta kõige suurem ja vägevam tänavapidu. Tegelikult pidavat see peomeeleolu kestma terve juuni aga tipphetk on 12.-13.juunil.
Kuna ma ei ole väga suur inimmasside sõber, siis algul pidasin plaani ikka linnast putku panna aga lõpuks jäi peale uudishimu ja asjade kokkulangemisel tekkinud olukord, nii et jäin paigale, otse sündmuste keerisesse.
Kõigepealt - kes on St. Antoni?
Tegemist on Portugali katoliku preestriga, kes pärines Lissaboni rikkast perest ja suri 13.juunil 1231. Oma eluajal sooritatu trikkide ja nippide pärast kuulutati ta pühakuks, näiteks on ta kadunud asjade ja inimeste pühak ning pidavat aitama neid üles leida, veel on ta rändajate kaitsepühak ning Brasiilias ja Portugalis on ta ka armunute ja paaride pühak. Brasiilias on 12. juuni kogunisti dia de namorada (armunute päev) ehk meie mõistes valentinipäev:)
Seoses  armunute kaitsepühakuks olemisega on Lissabonis huvitav traditsioon. Iga aasta 12.juunil toimuvad suured avalikud laulatused ja abielude registreerimised väljavalitud paaridele riigi kulu ja kirjadega. Minu korterinaaber ütles, et peamiselt vaestele, kes ise endale pulmi teha ei jaksa. Olgu kuidas on aga mina tahtsin seda pulli näha, ei juhtu ju iga päev, et kuskile laulatusele saaks. Toimus kuus abielu registreerimist linnavalituse juures ja 11 paari laulatus minu kodu läheduses olevas katedraalis. 11 tundus ägedam kui 6 ja pealegi palju lähemal, nii et võtsin sammud kiriku poole. Kirikusse loomulikult ei lastud aga see-eest sai seista kiriku juures peldiku katusel, kust oli ka hea vaade. Ootasime. Esmalt tuli bussid pulmalistega, lõpuks tulid riksad pruutidega. Mindi kirikusse ja meie pidime rahulduma kõlaritest kostuvaga.
22 korda tõotati teineteisele armastada üksteist nii heas kui halvas, hädas ja õnnes. Veel pikk pikk ootamine ning vahutortidena mõjuvates kleitides pruudid ja õhetavad peiud tulidki kirikust välja. Fotograafid ja kaameramehed tunglesid paaride ees ja paarid demonstreerisid oma suudlust. Ma väga loodan, et nende kõigi südames oli siiras armastus teineteise vastu, mis neid pulmi tegema ajendas ja tegemist  pole kõigest kuulsusjanuliste pulma Mariade ja Josedega. Korterinaaber küll mainis, et tavaliselt sel päeval abiellunud ei lahuta. Loodame, et selle põhjuseks pole varemnimetatud vaesus vaid tõesti St. Antoni päeva püha mõju armastajatele.

Peiud on ootevalmis

Saabuvad pruudid igaüks oma riksas

Ongi tehtud. Suudlemispildistamine.

!

pidusse

Kirikust tagasi kodupoole jalutades levis mööda tänavaid juba sardiinilõhn. Valmistuti õhtuks. Sardiini hooaeg on alanud ja nende pühade ajal tarbitakse neid kõvasti. Lisaks selgus, et oma tänavabaari ja sardiinigrilli võivad kõik kodanikud teha. Kui ma oleks sellest mõned päeva varem teada saanud, oleks ka oma sardiiniäri püsti pannud, käivet tuleb siin sadades kordades rohkem kui eesti väikelinnade tänavakohvikus võileibu müües:)

sardiiniküpsetaja

2 tundi hiljem...
sõna "lõhn" asendaksin sõnaga "hais". Kui ikka väljas on äkitselt üle 30 kraadi sooja  ja kõik küpsetavad sardiine, siis pole selle haisu eest pääsu ka mitte toas. Vürtsiks juurde süütevedeliku hais ja  väga vali muusika, mis nagu kõik muugi, pressib tuppa...ma hakkan aimu saama, mida mulle räägiti ja nüüd ma kardan seda, et varahommikul asendub tuppa voogav sardiinihais kusehaisuga. vaatame, nuusutame :) to be continued :)