Üks nädalavahetus Lissaboni lähistel.

Peale türkiissiniste randade ja kollakas pruunide rannarahnude avastamist Algarves oli Lissaboniga kohanemine kuidagi keeruline..Kuigi Lissabon on väga sheff linn, ei suuda end linnaelule ümber orienteeruda ja igatsen maale - vaikust ja värsket õhku.
Kui laupäeval mu sakslasest korterinaaber mu puukallistamise igatsusest kuulis, tegi ta ettepaneku temaga kaasa sõita Peniche`, kus nad sõpradega kamba peale maja üürivad. Ta ei pidanud mind kaua veenma, 10 minutiga pakkisin koti ja läksime.  Peniche on väike linnake Lissabonist nii 90km, asub saarel ja on surfarite üks meelispaiku. Nemad läksid surfama, mina haarasin jalgratta (juhuu, lõpuks ometi avanes võimalus veidi ratta seljas end liigutada) ja hakkasin ühes suunas minema. Kuna tegemist on saarega, siis polnud vahet, mis suunas, nagunii jõuaad ühel hetkel koju tagasi. Juba paari kilomeetri pärast hakkasin ohhootama ja ahaatama, sest see pilt, mis avanes, oli lihtsalt nii võimas. See on täitsa fantastiline, kuidas Portugal mind igal hetkel jälle positiivselt üllatada suudab!
Kõrged kaljurahnud, tuulte, vihmade ja merevee poolt ära uuristatud kivirahnud, kohati murenenud, jätsid mulje nagu oleks tegemist mingi kivilinna varemetega. Ma istusin nende kivide otsas mitu tundi enne kui raatsisin edasi sõita. Väga võimas tunne tekkis seal!

Kalamehed on muidugi hullukesed siinkandis. Kuigi ma omaarust olen üsna kõrguste lembeline, siis nende murenenud rahnude otsas ja võimsate Atlandi lainete taustal ei kiskunud eriti kaljuservale võimlema aga kalamehed loopisid lanti sellise hooga, et mul käis kõhualt jutt läbi juba ainult neid vaadates. Õnneks nad mingit suurt kala ei saanud, ma ei tea, mis siis oleks juhtunud kui mõni raskem kala seda ritva oleks sikutanud, sest sügavikust eraldas neid vaid üks pisike kivine serv..

Niisiis vaikust ja rahu sai, magasin nagu kott ja hommikul ei saanud aru,kus ma olen. See nädal tuleb Lissabonis hullumeelne - kõigile massiürituse sõpradele meeltmööda - kõige suurem tänavapidu St. Antoni päeva tähistamine ja ühtlasi jalgpallisõpradele MMi avapauk, kõik 12.juunil. Algul plaanisin põgeneda Algarvesse aga tundub,e t jään selleks päevaks siiski paigale ja uudistan, kuidas üks korralik tänavapidu Portugalis toimub.

Käänulised tänavad ja viinamarjaväljad ehk Portugali avastamine

Täna sai kuu aega minu Portugali jõudmisest. Mis võiks olla siis parem aeg väikse memo tegemiseks :)
Niisiis võiks öelda, et  tulin uurima brasiillaste juuri ja olulist osa ajaloost. Ajalugu siia tõesti jagub, sest kõiksugu losse ja kindluseid on kõik kohad täis. Ilusad vaated siit ja sealt, pilte võib klõpsida tülpimuseni, õnneks on losside ilule lisaks ka pesude rippumist tänavate kohal ja kitsaste tänavate ja valgete majadega lõunaajaks välja surnud külakesi. Mulle on see pesude rippumine alati romantiline tundunud (ma tean, et mõni selle loo lugeja peab seda räpakaks, mis mulle tundub koomiline, sest pesu on siin tavaliselt kriitvalge). Kuna nüüd elan ka ise suure aknaga toas, kus spets nöörilahendus olemas, siis riputan minagi kõik oma kaltsud välja kuivama - Lissabon on tuultele avatud ja ei lähe paari tundigi kui asjad kuivad. Algul on ainult kuidagi ebakindel tunne oma asju närbide pesulõksudega välja riputada, mine tea, kuhu pärast oma kleidi järele tuleb joosta..siiani on õnneks hästi läinud, panen tavaliselt mitu lõksu ka:) Allolev püksikute rivi kuulub siiski mingile naabrinaisele.

Peale Brasiiliast tulekut lõid mind põlvist nõrgaks kõigepealt siinsed toitude hinnad - käisin ja arvutasin muudkui realidesse ümber ja siis meenutasin ka Eesti hindu ja ei suutnud lihtsalt uskuda, et ikka on nii palju soodsam. Minu kõige suurem rõõm ja avastus on ülimaitsvad oliivid, parimad, mis ma saanud olen ja Algarve apelsinid, õhukese koorega ja oi kui mahlased! Apelsini kilo saab kätte parematest paikadest 50-60sendiga ja ühest apelsinist saab terve klaasi värsket magusat mahla ning see, mis järele jääb, on ka veel nii mahlane, et ei raatsi minema visata vaid pistan nahka.

Meele teevad rõõmsaks  on muidugi värsked köögiviljad, tomatid ja salatid, värsked mereannid..
igasugused põnevad juustud...ahh, ühesõnaga süüa saab ja mitte kehvasti.
Näiteks on siin komme jalka kõrvale õlut juues õlle kõrvale lutsutada tigusid. Proovisin kah, päris huvitav, maitsel pole viga aga enne teo nahka pistmist tuleb selle pärasool üle vaadata ja vajadusel tühjendada. Niisiis nokkimist jagub. Supermarketis pakutavad teod on nii värsked, et roomavad kotist välja...

Juua saab ka ja mitte kehvasti. Lugesin täna just lehest, et Portugalis tarbitakse keskmisest eurooplasest rohkem alkoholi, peamiselt veini. Lauaveinide letid on pikad ja laiad, valik võtab jalad nõrgaks. Lisaks on veel näiteks portvein, kellele meeldib maiustada ja igasguseid muud kohalikud snapsud.  Eile sattusin lõuna ajal turule, kus on söögikohad ka, kust saab portugalipärast "kiirtoitu" - mereande ja muud head paremat. Kõigil oli laual kenasti veinipokaalid reas ja kontorist tulnud pintsaklipslased võtsid klaasikese punast veini värske ja isuäratava toidu kõrvale, soliidne! Ilus oli vaadata, kuidas inimesed toitu mingi coca colaga ei solgi.

Suhtevõrgustiku punumine nullist on tiba aeganõudvam kui Brasiilias, aga noh asja saab, tuleb olla kannatlikum, inimesed on sõbralikud aga kraad jahedamad kui brasiillased. Ka portugali keelel on siin hoopis teine kõla, vahel kui omas portugali keeles miskit küsin, siis uuritakse, et kas olen brasiillane. Noh nüüd kui mu päevitus hakkab maha kuluma, tuleb seda tiba harvem ette :)
Kui muidu tundub kõik euroopalik ja kena, näiteks kõnekaardi numbri sain endale valutult ja igasuguseid nimesid jms esitamata nii 5 minutiga kätte, siis kaardmaksed pakuvad alati närvikõdi. Kunagi ei tea, et kas see makseterminal toetab ka rahvusvahelisi pangakaarte ning kas kaupmees lubab kaardiga maksta ka väiksemat summat kui 20eurot, üks suurimaid supermarketi kette näiteks ei luba.

Kuna valmistan siin ette ühte veini ja gurmeereisi programmi, siis olen käinud avastamas ka väikseid külakesi ja muid põnevaid kohti. Teekond on siin alati põnev, sest teid ääristavad laiad viinamarjaväljad või riisipõllud (jah, nad kasvatavad ise riisi), apelsini-ja oliiviistandused. Vaated on nii maalilised, et ka gps läheb tihti hajevile ja teatab,e t ta on eksinud,  navigaatori proua käseb kord keerata otse järsakust alla, kord suunab kuhugi kitsastele külateedele, kus isegi pisikese fiat puntoga peab täpselt sihtima, et peegleid mitte vastu maja seinu ära kriipida. Ma ei ole kunagi gpsi suur austaja olnud ja ega mu kogemus eelarvamust ka ümber ei lükanud, siiski tundub üksi võõras kohas sõites turvalisem kui keegi kõrval juhendab, vähemalt saab kedagi süüdistada kui avastad,e t oled eksinud:)

Lissabonis on sel nädalal algamas suuremad pidustuse St. Antoni pidustused ning linnatänavaid juba ehitakse selle tarbeks. Algab ka  sardiinide hooaeg (need on nüüd piisavalt paksud, et hästi maitseda). Kuna ma elan boheemlasliku Alfama piiril, kus pidustused on kõige elavamad, siis ennustatakse juba, et lähima nädala jooksul ma magada ei saa. No tegelikult on mul ka ilma pidustusteta varajane äratus, sest siit 100m kaugusel on rongijaam ning turistid käristavad majast oma kohvritega mööda juba kell 7 hommikul. Kui olin Algarve rahu ja vaikuse ning linnulauluga ära harjunud, oli ikka esimene päev päris keeruline linnamelus toime tulla

Pidustused juba tasapisi algavad. Näiteks on see nädal kahes trammiliinis kaks korda päevas fado lauljad. Kes ei tea, siis fado on iseloomulik nostalgiline vokaal, mida saadetakse portugali kitarril ja kitarril. Ilma fadot kuulmata ei tohiks Lissabonist küll keegi ära minna. Teine "must" on trammisõit. Tore on vaadata, kuidas vana trammipark on ilusti käimas ning mitmed liinid spetsiaalselt turistidele kohandatud. Nii seisavad ilmselt kodus autodega vuravad turistid järjekorras ja maksavad topelt hinda, et saaks käänulistel ja kitsastel tänavatel kollaste vanaaegse trammiga sõita. Päris põnevusega ootan homset,e t näha, kuidas inimestest pungil trammi veel fado lauljad ka ära mahuvad...

Lisaks Põhja-Portugalile läksin kaema  ka Vahemere äärset Algarvet, kotis suur hunnik eelarvamust, et tegemist on sellise turimirannikuga nagu Hispaanias aga võta näpust, kas asi on selles, et hooaeg alles algamas aga  turistide horde ei olnud ning koledaid suuri hotellimürakaid ka mitte. Täitsa üksikuid randasid võis leida suurte kaljude vahelt ning unised väikesed külakesed olid vaiksed ja mõnusad.

Loomulikult kohalikega rääkides ei saa üle ega ümber kriisist, töötuid on jätkuvalt palju ja paljud ka eriti ei tiku tööle, sest pakutav palk on väiksem kui töötutoetus, arusaadav. Kriis on ka tundlik jututeema, sest igal ühel on siin oma arvamus sellest, kes kriisis süüdi on. Seda, et toimuks mingi paranemine ka eriti ei usuta, samas mingi ajaleht just ennustas, et turismi osakaal kasvab mühinal ning tulemas on selles vallas üks parimaid aastaid. Tõesti miks mitte, olen täiesti nõus, et Portugal on turismisihtkohana täiesti ebaõiglaselt jäänud oma naabrite Hispaania ja Prantsusmaa varju, naabrid ise on siia üsna usinad käijad.

Tagasivaade minu kahele kuule Brasiilias.

Uudishimulikud kodanikud on minult vahepeal uurinud, et mis toimub - Eestis ma ei ole aga blogisse ka midagi ei kirjuta. Võtan siis seekord pigem pildikeeles kokku, mis märtsis, aprillis tegin:) Niisiis minu järjekordses toimetused Brasiilias algasid sellega, et tegin seal kolm esimest nädalat tuuri väikesele grupile huvilistele. Kuigi saabusime Rio de Janeirosse siis kui prügivedajad parasjagu streikisid ja esimene vaatepilt oli pisut ehmatav, oli kogemus tore. Selle aja jooksul oli minu märkimist vääriv saavutus, et sõin kaaskodanike ergutusel Amazoonases ära valge elusa tõugu. Sellise, millega kohalikud indiaanlased tavaliselt maiustavad. Tõugust ka väike ülesvõte, seal pähkli sees nad elavad

 Seejärel oli  plaan ainult nädalake veel soojas olla aga läks nii,  et jäin sinna veel terveks aprilliks. Seekord peatusin pikemalt Rio de Janeiro ja Sao Paulo vahel olevas väikeses linnakeses Paratys ühe sõbra pool. Elu kulgeb väikelinnas omasoodu ning  ega peale mõne forro peo, Semana Santa ehk ülestõusmispühade nädala pidustuste (mis on Brasiilias karnevali ja aastavahetuse järel kolmas suurem püha), 3 raamatu, jalgrattasõitude, matkade, aerusurfamise ja kanuutamise väga palju sinna ühte kuusse ei mahu ka.
Nagu juba mainisin, matkatud sai kõvasti. Rohelise ranniku matkarajad kulgevad tihti mööda koskedest, kus end hea pisut värskendamas käia.

Tore oli avastada väikeseid kalurikülasid, kuhu saab vaid paadiga või siis paaritunnise jalutuskäiguga, autod sinna ei sõida.

Õhtuti tuldi merelt kastitäite kaladega, õnnestus meilgi ühe kalamehega kaup teha ja värske kraam koju grillile toimetada.

Peale kalurikülade uudistasin mangroove ja saarekesi kajakiga.

Jalka MMi ootus on õhus ja kohtasin seekord mitmeid filmigruppe, ajakirjanikke ja fotograafe, kel kõigil käsil mingi jalgpalliteemaline projekt. Samas on jalgpall alati olnud brasiillaste igapäeva elu osa. Piltidel käib kalurikülade vaheline igaaastane jalka võistlus. Kui meri tõusis, tehti väike paus, kuniks laine jälle rannaribalt tagasi tõmbus ning mäng käis edasi. Võidu peale.

Paraty lähedal on selline koht nagu Mamangua. Mäe otsast kaunis vaade ümbruskonnale, igati ronimist väärt ja aastaid juba to -do listis, lõpuks tehtud.

Paraty ümbruse avastamiseks on kõige parem omada paati või tuttavat paadimeest. Siis saab vaiksetes soojades lahesoppides türkiissinises vees sulistada ja päikseloojangul caipirinhat limpsida.

Uurimas käisin ka seda, kuidas ennast majadab üks talumees, kes kolis elama keset vihmametsa. Tema koju pääseb vaid peale 1,5tunnist jalutuskäiku metsas. Niimoodi saab sinna veetud ka kogu kraam, mis väljast poolt vaja sisse osta. Maja ümber kasvavad puuviljad, aedviljad on väga maitsvad. Külla ei viitsi talle ainult eriti keegi minna.

Ka Paraty koduaias kasvavad meil banaanid. Jama on see, et terve pesakond valmib korraga ja siis ei jõua neid banaane ära süüa - banaani koogid, banaani peterselli smuutid, banaani pannkoogid, banaani krõpsud, no mida veel?

Aias kasvab ka acai palm, niisiis sai uuritud, kuidas sellest acai marjast saaks endale suupärast teha. Marjal praktiliselt viljaliha ei ole, seda tuleb  tampida, et mahl lahti tuleks ja tekkinud vedelat segu saab smuutis kasutada. See oli väga raske töö:-/

Aprill on üsna sajune ja äikeseline, siis kipub aga Brasiilias tihti elekter kaduma. Õnneks gaasipliit nälga ei jäta ja vaaritan pirru paistel. Seekord oli elekter ära pea 1,5 päeva, sellele järgnes veel pikem paus internetiühendusele ja pange tähele - mingit suurt kisa ja nutuhala sellele ei järgnenud. Lisaks elektri vimkadele lakkasid mul samal nädalal töötamast kaks kaasas olnud kaamerat ning arvuti, seega selline korralik blackout ning väike boost puhanud närvisüsteemile.

Paraty linna tänavad on täiskuu ja tõusuvee ajal üle ujutatud. Seekord õnnestus see piltpostkaartidelt nähtu ka ise ära kogeda.

Mis linn on ilusam kui Rooma, Firenze, Amsterdam, Budapest...?

U City Guides reastas maailma ilusaimaid linnu ning nimekirja 5-ndale kohale platseerus Veneetsia, Pariisi, Praha ja Lissaboni järel  Lõuna-Ameerika särav pärl Rio de Janeiro!
Sama portaal tegi nimekirja ka maailma koledamatest linnadest, seal oli üheksandal kohal Brasiilia ja kogu Lõuna-Ameerika suurim ärikeskus Sao Paulo.
Pildil on ka üks maailma ilusamaid ilutulestikke uuel aastal Copacabana rannas. Väike vihje kui teete reisiplaane:)

What's new since you visited Morro Dois Irmaos?

Just sellise küsimuse esitas mulle täna Tripadvisor..ja kui teaks, et neid tegelikult ka huvitab, mitte ei üritata mind järgmist arvustust kuskilt ägedast kohast kirjutama meelitada, siis oleks vastanud mitmekeelses segus ebatsensuursete sõnadega " nao fucking nada, sitting at home ". Tõesti viimasest postitusest on möödas 2 kuud ja selle sisse mahub üks tore kultuuriüritus - Robbie Williamsi kontsert, seejärel mitmed toredad metsas seente ja mustikate järele käimised ning siis pikad päevad arvuti taga. Seentest ja arvutipäevadest ei hakka ju ometi tripadvisoris kirjutama...
Niisiis, nüüd on võimalus neil, kes mu reisiblogi hoolega lugesid ja nautisid, midagi tagasi anda ja mu tegemisi toetada. Esiteks  kui teate kedagi, kes Brasiiliasse sõites veidi abi vajab, siis võib ka minu rekvisiite jagada, teiseks, kel on soov endale uus ja värske koduleht teha, siis võib samuti minu kontakte jagada.  Kui te seda kõike ilusti teete, siis võib-olla on teil varsti jälle põnevaid reisilugusid lugeda! Tänkjuu!

Unetud ööd Augustiunetuse puhul ehk kohvikupidaja rõõmud

Eelmisel pühapäeval sattus minu ette juhuslikult Augustiunetuse ajaleht ja pilk jäi kohe peale tänavakohvikute pidamise lool. Silmapilkselt tärkas minus tegutsemiskihk ning teine käsi valis juba telefoninumbrit, et kahte potentsiaalset huvitatud sõbrannat kaasata. Nemad olid nõus ja pall oli veerema pandud. Tegelikult on mul alati kuskil kuklas miski söögikoha mõte hõljunud aga see on siiani sinna hõljuma jäänudki. Nüüd oli hea võimalus üsna riskivabalt käsi valgeks teha ja proovida, kas tuleb parem kui seni erinevatel kohvikupäevadel nähtud-proovitud-kritiseeritud kohad ja toidud.
Kuna mina olen meie kolmikust ainus, kes tööl ei käi, siis jäi korraldamise rõõm suures osas minu kanda. Kui algul unistasime suurelt - juba käisid mõtted ka suppide ja wokide radu, siis peagi oli selge, et vähem kui nädalaga vajaminevat kraami kokku ei õnnestu laenata ning nii läksid menüüsse kodus valmistatud hõrgud  küpsetised. Reede oli suur küpsetamise päev. Algul arvasin, et on aega küll, kuid peagi selgus, et väikese koduahjuga ja 2 panniga saad teha ikkagi ainult nii palju kui pannile mahub, seega lõpuks oli päev õhtus, teised juba minu juures, et omalt poolt abiks olla aga ikka polnud veel kõik jahu ja või ahjust läbi käinud. Reede hilisõhtul asusime oma killavooriga Pärnu poole teele. Mitu öötundi läks oma toiduvarude sõbra poolt meile pakutud korterisse ära mahutamisele, siltide tegemisele ja muudeks ettevalmistusteks.
 Varahommikul kargasime üles, et kokku tassida laenuks kaubeldud lauad, toolid  ja küpsetada veel küpsetamata koogid. Esimene pilk taevasse kinnitas kahtlusi ja eelmise päeva ilmateadet. Taevas oli tinahall. Paandunud optimistidena olime lootnud päikesepaistelist ilma ja ei olnud väga kurvad, et meil puudus eestimaises kliimas kõige tähtsam - telk. Telk või õigemini katusealune õnnestus meil laupäeva lõunaks hankida, tänu kaubanduses möllavatele suvelõpuallahindlustele. Siis me veel ei teadnud, et viimasel hetkel veetakse meid alt ning kohale ei jõua kokkulepitud laud. Kui kell hakkas juba neli saama ja dinosauruste paraad meieni jõudis ning meie pirukad olid ikka veel kastides, sain aru, et tuleb viivitamatult leida uus laud või oleme suures jamas. Vanad eestlased ikka teadsid millest rääkisid kui nad selle vanasõna häda ja abi läheduse kohta leiutasid. Niisiis leidsime abi palju lähemalt kui algul otsida oskasime, kella viieks ehk ametliku avamise ajaks oli meil lett ja laud ning ka näljased inimesed platsis ning neid jagus hoolimata vihmast südaööni. Südame tegi soojaks see, et jagus ka korduvaid ostjaid, kellele meie kraam meeldis ning meie juurde tagasi tulid.

Pühapäeval vandusin, et ei küpseta mitu päeva mitte midagi. Tegelikult ma isegi ei söönud paar päeva aga täna, teisipäeval, otsustasin ahjule jälle hääled sisse ajada ja tegin prooviks tatraküpsiseid, mis ajapuudusel kohvikusse tegemata jäid. Siis panin leivajuuretise käärima ja tegin ka väikse portsu shokolaadi...
Tundub, et uuel aastal prooviks seda augustiunetust uuesti:)

Käes on viimane suvekuu

Õnneks paranes mu lõhkikukutud nägu ülikiiresti, ilmselt tänu noniekstraktile, mida väsimatult peale määrisin, nii oli juba viiendal päeval kärn maas, sinikas läinud ja kogu katastroofi meenutas ainult väike roosa laik põsel. Niisiis sain minna ka ennast häbenemata ühele pulmapeole. Viimasest pulmapeost on ikka päris mitu aastat möödas, niisiis olin elevil. Pruutpaar oli uus, pulmavana sama ning aastatega oli muutunud see, et kui vanasti oli ikka pulmas trobikond vallalisi noormehi, kellega tantsu lüüa, siis selles pulmas olid kõik paarikaupa..peale minu ja veel paari piiga. Niisiis tundsin end Bridget Jonesina ja seda ei aidanud leevendada ka suurem kogus valget veini. Siit tuleb teha järeldus - ma olen oma maailmaturneega täiesti teisele rajale sattunud ja siinsest elust ikka väga pikalt maha jäänud. Mõtlemise koht.

Kui enne kurtsin, et tööd pole leida, siis tegelikult olen viimasel nädalal vehkinud teha sõbrannale kodulehte.  Ja kodulehea seoses ka keraamikat, niisiis kui mõnel lugejal keraamika töötubade vastu huvi, siis uuri järele: http://vanamoisakeraamika.com. Proovisin ise ka kätt ja oli igavesti mõnus õhtu. Ilus ilm oli paketi sees.

Selleks nädalaks mõtlesin endale uue projekti - läheme Pärnusse Augustiunetusele kohvikut pidama. Täna tassisin jahukotid koju ja reedel läheb küpsetamine lahti. Praegu käib aktiivne väikevahendite kokkulaenamine. Tundub, et tuleb asjale ülimalt loovalt läheneda, sest vahendeid napib nii meil kui sõpradelt, kellelt laenata üritame.