Unetud ööd Augustiunetuse puhul ehk kohvikupidaja rõõmud

Eelmisel pühapäeval sattus minu ette juhuslikult Augustiunetuse ajaleht ja pilk jäi kohe peale tänavakohvikute pidamise lool. Silmapilkselt tärkas minus tegutsemiskihk ning teine käsi valis juba telefoninumbrit, et kahte potentsiaalset huvitatud sõbrannat kaasata. Nemad olid nõus ja pall oli veerema pandud. Tegelikult on mul alati kuskil kuklas miski söögikoha mõte hõljunud aga see on siiani sinna hõljuma jäänudki. Nüüd oli hea võimalus üsna riskivabalt käsi valgeks teha ja proovida, kas tuleb parem kui seni erinevatel kohvikupäevadel nähtud-proovitud-kritiseeritud kohad ja toidud.
Kuna mina olen meie kolmikust ainus, kes tööl ei käi, siis jäi korraldamise rõõm suures osas minu kanda. Kui algul unistasime suurelt - juba käisid mõtted ka suppide ja wokide radu, siis peagi oli selge, et vähem kui nädalaga vajaminevat kraami kokku ei õnnestu laenata ning nii läksid menüüsse kodus valmistatud hõrgud  küpsetised. Reede oli suur küpsetamise päev. Algul arvasin, et on aega küll, kuid peagi selgus, et väikese koduahjuga ja 2 panniga saad teha ikkagi ainult nii palju kui pannile mahub, seega lõpuks oli päev õhtus, teised juba minu juures, et omalt poolt abiks olla aga ikka polnud veel kõik jahu ja või ahjust läbi käinud. Reede hilisõhtul asusime oma killavooriga Pärnu poole teele. Mitu öötundi läks oma toiduvarude sõbra poolt meile pakutud korterisse ära mahutamisele, siltide tegemisele ja muudeks ettevalmistusteks.
 Varahommikul kargasime üles, et kokku tassida laenuks kaubeldud lauad, toolid  ja küpsetada veel küpsetamata koogid. Esimene pilk taevasse kinnitas kahtlusi ja eelmise päeva ilmateadet. Taevas oli tinahall. Paandunud optimistidena olime lootnud päikesepaistelist ilma ja ei olnud väga kurvad, et meil puudus eestimaises kliimas kõige tähtsam - telk. Telk või õigemini katusealune õnnestus meil laupäeva lõunaks hankida, tänu kaubanduses möllavatele suvelõpuallahindlustele. Siis me veel ei teadnud, et viimasel hetkel veetakse meid alt ning kohale ei jõua kokkulepitud laud. Kui kell hakkas juba neli saama ja dinosauruste paraad meieni jõudis ning meie pirukad olid ikka veel kastides, sain aru, et tuleb viivitamatult leida uus laud või oleme suures jamas. Vanad eestlased ikka teadsid millest rääkisid kui nad selle vanasõna häda ja abi läheduse kohta leiutasid. Niisiis leidsime abi palju lähemalt kui algul otsida oskasime, kella viieks ehk ametliku avamise ajaks oli meil lett ja laud ning ka näljased inimesed platsis ning neid jagus hoolimata vihmast südaööni. Südame tegi soojaks see, et jagus ka korduvaid ostjaid, kellele meie kraam meeldis ning meie juurde tagasi tulid.

Pühapäeval vandusin, et ei küpseta mitu päeva mitte midagi. Tegelikult ma isegi ei söönud paar päeva aga täna, teisipäeval, otsustasin ahjule jälle hääled sisse ajada ja tegin prooviks tatraküpsiseid, mis ajapuudusel kohvikusse tegemata jäid. Siis panin leivajuuretise käärima ja tegin ka väikse portsu shokolaadi...
Tundub, et uuel aastal prooviks seda augustiunetust uuesti:)