Mis juhtus siis kui Merkuur oli retrogaanis

Mul on reisi jooksul ennegi olnud "fail" päevasid ja need teevad alati lugejatele rohkem nalja kui teised lood. Eelmine laupäev  oli jälle üks selline halekoomiline vaheseiklus minu elus.
Elasin jälle luksrajoonis, nimelt kolisin reedel Barrast Ipanemasse, merest ühe kvartali kaugusele. Väidetavalt on seal asuvad kolm kvartalit Brasiilia kõige kõrgemalt hinnatud elupaik. Host tundus esialgu normaalne ning elu oli jälle üsna lill, ainult vihma kallas meeletult. Jõudsin isegi nii kaugele, et nii kui vihm korraks järele jäi, käisin rannas sörkimas. Õhtuks tahtsin omale organiseerida Flamengo jalgpalli matši vaatamise ja forro klubi külastuse aga õnnetuseks olid enamik mu Rio sõpradest tuttavatest, kas linnast ära või muude tegevustega hõivatud. Niisiis üritasin couchsurfarite hulgast uusi kambalisi leida. Jalka jaoks sain juba ennast kellegiga kaasa möllida aga kuna sadas nagu oavarrest ja mina avastasin, et olen ikka suhkrust küll, siis vaatasin jalkat hoopis telekast.
Õhtu edenedes hakkas mu uus host ka kummalisemalt käituma nagu näiteks massaazi pakkuma:) Jätsin ta sohvale mossitama ning lipsasin viisakalt head öhtut soovides välja, et minna couchsurfi lehel promotud forro klubisse. Metroost väljudes ja kaardi järgi klubi poole orienteerudes, sain aru, et olen peale paari kodutu ja tänavanurgal passiva musta kogu ainus inimene tänaval. Kuna kesklinnas öösiti koperdamise eest on mind korduvalt hoiatatud, siis oli tunne nagu brr.. Hingasin sügavalt sisse, võtsin oma kaitseingli õlale ja marssisin edasi. Nii päris mitmeid kvartaleid. Ühel ristmikul nägin lõpuks taksosid ja otsustasin ikkagi taksoga edasi minna, sest vahepeal oli tänav ka ootamatult nime muutnud ja ma ei saanud enam aru, kas ma olen õigel teel või mitte. Taksojuht aga uuris, kuhu ma minna tahan ja ütles, et selle väikse maa jaoks ei tasu küll taksot võtta, mine jaluta edasi:) No oligi veel ainult pool kvartalit minna aga siis selgus, et selles majas ei toimu midagi ja laupäeviti pole seal kunagi pidu olnud.
Ümber nurga oli mingi teine klubi ja mõtlesin siis sinna vaadata kui juba nii kaugelt tuldud sai. Klubi oli imelik. Lavale astus must suurte musklitega peaaegu paljas mees ja hakkas seal naisi lennutama. Vahepeal rabas ka rahva hulgast naisi lavale. Mina varjusin kõige hämaramasse nurka ja üritasin oma blondi pea peidus hoida, et mitte piinlikku situatsiooni sattuda. Pärast poolpaljast musta meest tuli lavale blond naine, kellel oli mehe hääl ja mehe käed ning hakkas laulma. Mitte väga ilusti. Tüdinenud taidlusetteastetest otsustasin takso võtta ja Lapasse kihutada, kus oli mingi ähmane kokkulepe kohtuda veel paari couchsurfariga. Lapa oli ok aga kui koju minnes otsustasin bussi istuda, siis valisin bussi, millel oli kiri "Leblon" ja ma ei küsinud, kas buss Ipanemasse ka läheb, sest üldjuhul bussid lähevad Lebloni läbi Ipanema. Mitte see buss. Niisiis tegin veel ilusa pika jalutuskäigu läbi Lebloni ja Ipanema, kus vahepeal ka ühed õlled tegin purupurjus aga väga hakkaja psühhiaatri ja neuroteadlasega:) Kui ma siis puruväsinuna kell 4 hommikul lõpuks oma ukse taga maandusin, selgus, et oma võtmega ma sisse ei saa kuna teine lukk on ka kinni keeratud...Kella helistamine ega telefonile helistamine ka ei aidanud.. Sõnumineerisin naabruses elavale sõbrale aga ka ei midagi...Tukkusin siis koridorinurgas järgnevad 3 tundi kuni tulid turvamehed ja helistasid oma telefonidelt hostile, kes selle peale kell 7 ukse avas. Olin täiesti kalts ja kukkusin paariks tunniks voodisse. Siis helistas juba sõber, kes smsi alles hommikul kätte sai ja käskis kohe enda juurde tagasi kolida. Niisiis läks kiirelt pakkimiseks ja host küll vabandas, et võttis unerohtu aga miks ta teise luku kinni keeras, sellele arusaadavaid vabandusi ei olnud. Niisiis maandusin uuesti Leblonis ja jagasime elamist veel Austriast pärit couchsurfari laulja-tantsija Evaga. Siis söödeti mul kõht täis ja pandi paariks tunniks tuttu ning seejärel otsustasime kõik koos rattaga sõitma minna. Maja ees olevas jaamas aga süsteem järjekordselt ei töötanud ja kappasime paar kvartalit edasi. Sinna jõudes avastasin aga , et minu käes olnud veepudelit mul enam käes ei ole ja kaamerat ka mitte. Muidugi mitte, sest olin oma varanduse juba ratta korvi paigutanud ja kui ratast ei saanud, unustasin asjad võtta. Kihutasin siis tagasi aga keegi oli juba õnnelikuks kaameraomanikuks saanud. No seda ei saa pahaks panna, juhtuks ilmselt igal pool. Pealegi minu viimasel ajal ilmnenud hajameelsus pidi ükskord mulle õppetunni andma. Ühel päeval rannas kaotasin ka telefoni aga sellega jooksis üks leidja mulle järgi.
Igastahes kehva ööpäeva lõpetuseks sõitis minust mööda buss läbides tohutu porilombi ja pritsides mind selle poriveega läbimärjaks. See oli päris naljakas vaatepilt, üks mees naeris kõrval kõva häälega ja mina naersin ka. Pealegi ka teised sõitsid rivis ratastega aga pihta sain ainult mina. Aga kaar oli kena nagu Maybellini reklaamis. Õnneks läks pärast seda kõik paremaks. Kuna ma ei olnud ikka forro klubisse jõudnud, siis pühapäeval viidi mind forrot tantsima ja esmaspäeval hängisime Lapas ning tegime öösel lahkumis caipirinad rannas.
Hommikul viskas Fernando mind lennujaama ja kui seal arvuti avasin, siis oli ees jälle tuttav must ekraan kirjaga, et win32 fail pole leitav. Arvake ära, kas mu meel läks veel mustemaks kui see ekraan? Niigi oli silm märg Riost lahkumise pärast ja siis jälle veab arvuti alt. Etteruttavalt võin öelda, et mingi imekombel hakkas arvuti Salvadoris jälle tööle aga töötab ausõna peal. Loodame, et veab uue kõvaketta ostmiseni välja:)
Ah jaa, tagantjärele lugesin selle päeva horoskoopi. Kes veel ütles, et need täppi ei lähe:)
siit väike väljavõte:little while ago, everything was perfect. You had what you wanted -- and, more importantly, who you wanted. Well, have no fear, and do stop tripping on that bottom lip. Your mojo is coming back. You'll see the first hints now, but it's going to be another month for it to pan out. In the meantime, no whining. Väike lahkumis õlu rannas

Kui on püha

Neljapäeval oli Brasiilias nagu paljudes teisteski katoliiklikes maades riiklik püha.
Selle puhul anti paljudes firmades ka reede vabaks ning inimesed sõitsid linnast ära. Minule tähendas see seda,e t üle hulga aja olin täitsa omapäi ja tundsin end kuidagi harjumatult üksikuna.
Elasin need mõned päevad Barra elurajoonis ühel saarel. Minule meenutas see nö. vaba päev veidi meie jaanipäeva. Ilm oli tuksis, kõik sõitsid minema ja kui pärastlõunal läksime minu hosti sõprade juurde teisele saarele, siis seal toimus lahe päevane grill ja tsill. Vihmapauside ajal harjutasime nö. köiel kõndi, ahjus küpses maitsev liha ning minule toodi suur klaasi (peaaegu vaasi täis) täis caipirinat. Pereema, tema tütar ja veel vabatahtlikud mängisid muusikale taustaks trummi ja muid löökpille, kiskus juba ka sambatamiseks. Tugev tuul ja paduvihm kupatas kõik katuse alla ja külma kaitseks toodi kapist külalistele ühtteist selga. See vihmavarjus jopega  konutamine meenutas kohe väga jaanipäeva:)
Muuseas jaanipäeva ehk siin siis Juninat tähistatakse ka siin suure lõkkega 24 juunil.

Siis kui sajab

Cariocad hoiatasid mind, et siis kui Rios sajab, ei ole mitte kedagi tänavatel. Nüüd on sadanud päris hullusti juba 4 päeva jutti. Vahepeal on küll mõned tunnid sajuta või ainult kerge seenekas aga olegm ausad, muidu ikka päris koerailm. Samas oli minu imestus suur kui eile vihma trotsides Barras ikkagi mere äärde jalutama läksin - lisaks minule olid rannas nii mõnedki jooksjad ja kõndijad. Täna oli mul plaan juba mitu päeva vahele jäänud rannakõnd ära teha. Nii kui padukas järgi andis tormasin ranna poole  ning olles motiveeritud sellest, kuidas nad koguaeg jooksevad ja jooksunaudingust räägivad, ajasin oma kepsudele ka teise käigu sisse ning tegin rannapikkuse sörgi liivas. Väga mõnus oli! Ning ranna ääres olev tervise rada oli küll hõredamalt jooksjaid ja rattureid täis kui tavaliselt aga neid siiski oli, nii et vihm cariocade spordiisu ei vähenda.

Elust cariocana

Päevad on läinud siin lennates ja järjest vähem aega on asju kirja panna. Teiseks olen siin linnas juba kolmandat korda ja kuigi ikka ja jälle avastad uusi asju, siis kuidagi keeruline on neid kirja panna nii,e t see teistele ehk huvitav lugemismaterjal oleks.

Rio ja 20+
Rios algab juuni keskel 20+ konverents ja juba praegu käib elu konverentsi rütmis. Üks carioca ütles mulle, et see on peaaegu nagu karneval, ses mõttes, et keerab linna elu pea peale. Kuigi lahkun enne konverentsi algust, saan sellest saginast juba osa. Tegelikult on kahju, et ma oma lende planeerides, sellest midagi ei teadnud, sest siin oleks hea võimalus vabatahtlikuna huvitaval üritusel kaasa lüüa. Minu argentiinlasest sõbranna seda teebki praegu ja on päris põnev. Kes tahab ürituse kohta rohkem teada, saab uurida siit: http://www.uncsd2012.org/rio20/index.html. Tänu sellele on ka linnas hulk põnevaid näituseid, millest olen juba osa saanud või mida plaanin külastada. Üks äge ja hariv asi oli rahvusteatri ees oleval väljakul toimuv "A Terra Vista do ceu". Imeilusate fotodega olid läbipõimitud lood fotodel olevatest kohtadest ning lisaks mitmeid fakte maailmast. Näiteks, kas teate, et 47% Euroopas kasvatatud viljadest on pestitsiididest pungil? Või et vähem kui 10 riiki omavad 60% kogu maailma mageveevarudest? Või et kui elaksime kõik nagu põhja-ameeriklased. läheks vaja 4 Maad või kui elaksime nagu Aafrikas, kasutaksime vaid 2/3 Maast. Jällegi, kel tekkis huvi, siis:http://www.goodplanet.org/en/. Tegelikult on 20+ juba mõnda aega cariocade elu mõjutanud. Näiteks kruvisid hotellid oma hinnad lakke, nii et suur osa saabuvaid inimesi otsivad teisi majutusvariante ning tihti ööbitakse kellegi kodus ja renditakse tuba. See toob linnaelanikele väikese lisasissetuleku ja jätab ahned hotellid pika ninaga.

2 asja, mille eest saad Brasiilias väga kiiresti trellide taha.

Esimene  kiirtee vanglasse on kui jätad alimendid maksmata. Ning siinkohal ei toimu mingit pikka aastaid kestvaid vaidlusi ja mämmutamist. Tähtajaks mitte maksmise puhul saad uut nädalat alustada juba maailma läbi trellide kaeda. Ka alimentide määramine on väga konkreetne ja kiire.
Teine kiirtee on kui tapad ära mõne kaitsealuse loomaliigi esindaja.

Liiklus


Liiklus on läinud iga aastaga hullemaks ning 2008 aastaga võrreldes tunnen, et ummikud on paisunud nagu õhupall. Rio liiklusesse  lisandub iga aasta sadu tuhandeid autosid ja seda on tunda. Õhtusel tipptunnil võttis mul bussiga lennujaamast Leblonisse saamine aega 3 tundi! Varem oli sõiduaeg kuskil tund. Kui bussiga Leblonist kesklinna sõita keset päeva, võib kuluda samuti tund. Õnneks on metroo, kuigi see on liiga lühike ja viib liiga vähestesse kohtadessse, on see siiski palju abiks, kasutan metrood igal võimalusel, et vältida bussides hängimist. Äärmiselt tervitatav on aga rendijalgrataste süsteem. Kuigi esialgu on jalgrattaid vaid 600 ning jaamad on linna lõuna osas, siis on see ikkagi äge ja mugav viis liikumiseks. Ning rattad on korralikud, käikude ja piduritega. Ratta saab tellida endale mobiiliga kuid eelnevalt tuleb internetis endale konto teha ning vaja läheb nii krediitkaarti kui kohalikku nn. isikukoodi, seega sul peab olema kohalik sõber, kes sind usaldab, et tema nimel sulle konto teha. Kuu aega rattasõitu maksab vanas eesti rahas umbes 60 krooni.
Bussiliiklus on Rios tihe aga minu jaoks on see ikka väga kaootiline kuigi lõppude lõpuks kõik toimib. Nielt bussid ei peatu peatuses kui sa neid kinni ei pea. Samas kuna ma kaugele ei näe, siis on üsna keeruline peatada kui ei tea, millist peatada. Samas on aga suhtumine lahke ja sõbralik ning kui palun mulle öelda kui oleme peatuses x, siis seda ilusti ka tehakse ja keegi pole pahane. Ka bussitranspordi mugavust häirib liiklusummikute ulatus.

Nimed

Minu praegune võõrustaja sai äsja teada, et ta saab tütre isaks .Naine on alles neljandat kuud rase aga kohe samal päeval algas korralik nime panemise poleemika. Sellest räägiti kõigiga ja tulevane isa käis välja oma kandidaadi rääkides sellest kõigi tuttavate ja sõpradega ning õhtu lõpetuseks pani teate ka facebooki. Ka siin on kombeks, et lapsel on vähemalt 2 eesnime ning perenimedeks jääb mõlema, nii ema kui isa perekonnanimi.

Sotsialiseerumine


Siin on äärmiselt lihtne inimestega sõbruneda ja kontakte vahetada. Kui ilmud kuhugi üritusele oma brasiillasest sõbraga, siis väga kiiresti, saad endale veel paal telefoninumbrit lisaks, et järgmistel päevadel midagi koos ette võtta. Neile on väga oluline, et tunneksid end hästi ja et kõik oleks kenasti ning nende külalislahkus on tõesti südantsoojendav. Minu sõbrad on ka sinu sõbrad ja kontaktide jagamine käib mängleva kergusega, keegi ei hoia end tagasi ning sõprade kontakte jagatakse meeleldi. Näiteks leidsin mina niimoodi siit kaks Rios elavat eestlast, sest minu sõbra prantsuse keele õpetaja kuuldes, et ma olen Eestist, valis kohe nende numbri. Mis mulle meeldib, on siinne kindel 2 musiga tervitussüsteem ja see on üldjuhul reegel sõprade ja nende sõprade vahel. Olen nii ära harjunud, et kui ühel hommikul teenija tuli, siis tahtsin teda ka tervituseks musitada aga ta oli päris ehmatanud, teenijaid pole vist ikka kombeks musitada (unustasin seda täpsustada).


Favelad ehk vaeste linnaosad


Ühel päeval sain kokku tuttavaga, kes tegi ettepaneku minna favelasse. Mõeldud, tehtud, läksimegi. Tegemist oli kesklinnas asuva Provencia favelaga, mis pidavat olema rahulik ja turvaline koht. Pistsin krediitkaardi igaks juhuks ikkagi ketsi sisse ja läksime. Tänavad olid rahulikud aga tunda oli nn. naabrivalvet. Tema kui carioca tegi kohalikega juttu ja tiirutasime seal veidi. Silma jäi pundarte kaupa elektrijuhtmeid, mis on ebaseaduslikult majadesse veetud ning aretusi veevärgist, mis ilmselt on samuti ebaseaduslikult sinna veetud. Kuulsin, et favelas saab rentida endale ühe voodikoha kümneses toas 500 reali eest kuus.
Ühel hetkel saime teejuhiks väikese tüdruku, kes kuuldes, et olen Eestist, mis on väga väga kauge maa, võttis mul käe alt kinni ja jalutas minuga kaasa. Väga armas tüdruk oli ja pani meid lõpuks marsa peale, mis meid all-linna tagasi viis. Kui ma rääkisin oma võõrustajale, et käisin favelas, siis tema reageeris rahulikult, et ah jaa, see on rahulik. Kui mainisin seda ühele tuttavale endisele politseinikule, siis tema ajas silmad suureks ja ütles, et tema oma nina küll sinna ei topiks. Samuti vahetas minu sõber Dado oma sõbraga pika pilgu kui mu favelas käigust kuulis ja tunnistas, et tema küll Provenciat turvaliseks ei pea. Tea siis keda uskuda:)

Mis mulle Rio juures väga meeldib

Kuna mulle meeldib loodus aga samas meeldib ka city life, siis Rios on see kõik olemas. Võid kesklinanst minna paar kvartalit ning juba oledki liiklusmürast eemal putukate ja lindude keskel vihmametsas. Võid ronida erinevate kaljude otsa või käia avastamas koskesid. Lisaks kõik need fantastilised liivarannad! Ning eriti mõnus on, et kõiki neid parke ja randu ühendab jalgrattatee! Niisiis maailma parim linn minu jaoks:)

Living my dreams ehk Rio de Janeiro

Elan oma unistusi, just mitmuses, sest seekord olen Riosse potsatanud veidi pikemaks ajaks, st. minu üks unistus oli elada Rios (ok ma ei tee seda küll hetkel aasta vaid mõned nädalad aga siiski) ning minu unistus on olnud elada ookeanile nii lähedal, et saaksin uinuda laine kohina saatel ja igal hommikul teha pika jalutuskäigu mööda randa. Niimoodi kõik praegu täpselt ongi. Elan Leblonis, mis on üle keskmise parema sissetulekuga inimeste elurajoon ning randa minekuks pean lihtsalt majast välja astuma ja üle tee jalutama. Esimesel hommikul ma peaaegu kilkasin kui mööda randa jalutasin ja võite kindlad olla,et mu suu oli rohkem lahti kui kõrvuni. Inimene harjub kõigega, nüüd olen lihtsalt üliõnnelik ja irve minu näolt ei kao päriselt. Ma saan täiesti aru, et mul on hullupööra vedanud.
Ehk siis elan sellises kohas tänu couchsurfile ja heale õnnele, mis mulle hoste valides naeratas. Minu host Fernando on super sõbralik, külalislahke ja tore inimene ning tänu temale olen kohtunud tema super toredate sõpradega ja näinud Riot läbi kohalike elude ja silmade.

Krdi krdi külm on ehk talv Lõuna-Ameerikas ehk Boliivia

Peale Peruud viis mind teekond Boliiviasse. Kuna aega juba nappis, siis oli plaan minna vaatama Tšiili piiri ääres Salar de Uyunit ning sellega piirduda. Kõigepealt veetsin aga ühe päeva pealinnas La Pazis.
La Paz on kõige kõrgemal asuv pealinn maailmas, linn asetseb 3650m merepinnast. Tegelikult on ametlik Boliivia pealinn Sucre aga La Pazis asub valitsus ja seega nimetatakse La Pazi de facto pealinnaks.
Tänavad on siin kitsad ning ühele kitsale tänavale mahub rohkem juuksuritöökodasid kui minu silmad varem näinud on. "Minu" hotelli tänaval on neid umbes 100m lõigul 8või 9 ja kõigis neid on ka mõni klient. Linnas jäävad silma mõned mõnusad pargid aga üldiselt on liiklus ebanormaalselt tihe ja kitsad tänavad nii vingused, et ebameeldiv on hingata. Linn on mäenõlval ja nii peab rohkem kui ma tahaks lõõtsutades mäkke vantsima. Internet ei ole siin enam nii iseenesestmõistetav luksus nagu Peruus. Ühtlasi on suureks defitsiidiks saanud tualettpaber, nii et oma rull peab alati kotis olema. Samuti on keerulisem leida toidukohti, kesklinnas on hinnad üllatavalt kallid nii söögikohtades kui suveniirilettidel. La Paz jätab mind seninähtud Lõuna-Ameerika pealinnadest kõige ükskõiksemaks.

Boliivia külmapealinna Uyunisse saamiseks pean kõigepealt võtma bussi Orurosse ning sealt rongi Uyunisse. Bussisõit La Pazist algab kohe äpardusega, nimelt kraabib juht bussijaamast välja sõites ära mööduva auto ning siis läheb ligi tund asjade klattimiselt. Reisijad, kaasaarvatud mina on ärritunud. Kirun, et valisin just selle bussi kui oli valida mitme vahel. Lõpuks läheb üks boliivia naine ja paneb juhile ja politseinikele aru pähe ning võime edasi sõita. Ligi tund kestnud väljumine ei takista juhti muidugi iga nurga peal uimerdamast ja lisareisijaid otsimast. Kui reisijad bussis juba skandeerimad "vamos, vamos", hakkame liikuma. Mul on närv üsna püsti, sest kõigi arvutuste kohaselt jõuab buss väljuva rongiga ühel ajal Orurosse. Õnneks on bussis veel paar gringot ning nii kui Oruro piirile jõuame, kargame bussist välja, võtame takso, pigistame end viiekesi taksosse ja kihutame rongijaama suunas. Aktsioon õnnestub ning jääb aega isegi paar biskviiti perroonilt lõunasöögiks osta. Rongisõit on vahelduseks logudele bussidele väga mõnus, kõik on puhas ja korras ja aknast paistab järv, kus patseerivad roosad flamingod. Veidi enne keskööd olengi Uyunis, kõige külmemas linnas Boliivias. Väljas on külmakraadid ning hotellis ei ole kütet. Küll on aga 5 tekki, korgin lahti kotis olnud Peruu punase veini, jätan mütsi, kindad ja jope selga ning peale väikest veini limpsimist keeran magama . Väga külm magada ei olegi.

Hommikul lähen kokkulepitud kohta ning asume kahe maasturiga Salar de Uyuni poole teele. Minu autos on sakslane Christine, 2 iirlast ning paarike NY-st. Seltskond on lõbus ning tõotab tulla vahva reis. Esimene peatus tehakse nn. rongide surnuaias. Saan vaevalt esimese rongi juures peatud kui kuulen seljatagant "hi Andra" - pööran ümber ja seal on.. Gavin, iiri kokk, kellega mõnda aega koos Ecuadoris reisisime. Juhuslikult oli Gavin täpselt samal tuuril ainult teise firmaga. Maailm, eriti Lõuna-Ameerika võib vahest ikka väike olla, tore oli näha ja selgus, et meil on peale tuuri sama liikumissuund, nii et reisime veel päevakese koos Potosisse.

Salar de Uyuni on Boliivia suurim turismiatraktsioon, seda külastab ligi 60 000 turisti aastas.
Lisaks soolajärvedele (või kuival ajal soolaväljadele) näeb tuuri käigus erinevat värvi laguune, laamasid, roosasid ja vähemroosasid flamingosid, vulkaane, Salvador Dali orgu imeliste kivikujudega, kuumaveeallikaid ja geisreid. Ning muidugi palju teisi turiste.
Tšiilis sain peaaegu ära käia, viisime osa rahvast piiri äärde, kust nemad Atacamasse jätkasid ja mina väikse kahjutundega Uyuni poole siirdusin. Kuna ma ei olnud varem geisreid näinud, siis on veidi kahju, et giid arvas, et hommikul kell 5 on neid geisreid kõige parem näha. Esiteks oli pime, teiseks oli nii külm, et väljas sai olla umbes minuti ja kolmandaks oli eelmisel õhtul joodud Boliivia veinist ja kõrgusest nii paha, et oli üsna ükstaskõik, et maapind mulksus ja podises ning purskas. Täpselt seda sama tegin ka mina.
Kogu tripi võiks kokku võtta lühidalt sõnadega ilus aga väga külm.
Siinjuures ma ei liialda, öösel langes temperatuur -10 kraadile ja kütet neil loomulikult ei ole. Ööseks anti lisaks tekkidele ja magamiskottidele ka soojaveega täidetud pudel voodisse. Sellega sai siis oma külmunud varbaid või muid kehaosi turgutada. No ja kõik riided olid muidugi seljas, mingis pitsilise öösärgiga magamisest ei saa sellises kohas juttugi olla:)
Nõuandeks teistele sinna minejatele võin öelda, et vähemalt praegu ei olnud suurt vahet, mis firmaga lähed, vahe oli hinnas aga mitte toidus, magamiskohtades või giidide kvaliteedis. Maksin rohkem, sest tahtsin inglise keelset giidi aga ta ei olnud eriti jutukas, nii et kahjuks ma ei kuulnud mingeid põnevaid lugusid nähtud kohtade kohta. Võrdlesime Gaviniga oma tuure ja ainus erinevus oligi, et mina sain magamiskoti firmast kaasa ja mul oli inglise keelne giid, tema rentis magamiskoti ja giid oli hispaania keelne. Tema maksis kuskil 40% vähem. Kõigi söökide ajal me nägime üksteist kuna kõik maasturid peatusid samas kohas, sama oli ka ööbimistega.

Peale Uyuni tuuri asusin Boliivia ametliku pealinna Sucre poole teele, et sealt päev hiljem Santa Cruzi lennata ning sammuke Brasiiliale lähemale saada. Tee peale jäi ka kaevanduslinn Potosi, mis oli kunagi Ladina Ameerika rikkaim linn, nii et isegi tänavad olid siin hõbedast. Praegu olid tänavad kaetud tavaliste kividega aga linn oli ikkagi päris nunnu.  Potosis on kombeks käia hõbedakaevandusi vaatamas, mina sinna ei läinud, sest kiirustasin bussile, et näha Sucret. Sucresse pidi bussisõit aega võtma 3 tundi, loomulikult hilines väljumine ja kõige krooniks seisis kogu liiklus vahetult enne Sucret. Nimelt oli sel päeval Sucre ralli aga seda muidugi enne ei mainitud. Seega passisime umbes 3 tundi ja ootasime kuni kihutajad oma kihutamised ära said teha. Kahju oli raisatud ajast ja õudne piin oli seal kivi otsas passida. Ralli oli igav, iga 20 minuti tagant sõitis mööda  üks auto ning lisaks ei pidanud minu põhjamaine närv vastu kui valge koer iga kord enne auto saabumist kurvis koperdas.

Boliivia lennukid aga üllatasid mind positiivses mõttes. Näiteks 30 minutilise Santa Cruzi lennu jooksul pakuti maitsvat võileiba ja limonaade ning seda täiesti tasuta. Lend ise maksis 50 dollarit, kõlas päris hästi 23tunnise bussisõidu asemel. Ainus, mille üle kurta võiks, on see, et Boliivia toll sobras mu koti nii segamini, et kui Brasiilias pahaaimamatult kotiluku lahti tegin, ehmatasin ära. Sisu oleks nagu pesumasinas käinud aga puhtuse asemel olid need ainult segamini läinud. No ja väike auk oli ka koti sisse tulnud.. Muuseas lennujaamas oli ka kummikinnastega tädi, et käsipagasi üksipulgi lahti harutas ja pärast veel rinnad ka üle masseeris. Kuna mul oli kotis mittetöötav läpakas, siis see äratas veel eriti palju kahtlust, nii pidin demonstreerima, et näed tõesti tuleb must ekraan ja error ja mul oleks hiilgama hea meel kui nad selle korda oskaks teha. Kahjuks korda nad ei teinud aga õnneks sain arvuti ikka ühes tükis tagasi:)
Kõigi Boliivia piltidega saab tutvuda siin: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10151007813293169.485437.559598168&type=1&l=94fdf65e50

Boliivlased minu pilgu labi

Olen Boliivias pisut vahem kui kaks nadalat, seega pole mul 6igust neile vaga sygavaid hinnanguid anda aga yhtteist siiski tahaks oelda, mis on silma jaanud.
Boliivlased on kohutavalt ebaviisakad autojuhid.
 See on lihtsalt oudusttekitav kuidas nad iga kord gaasi annavad kui naevad enda ees kedagi yle tee minemas, oled sa siis ylekaigurajal voi mitte, nad annavad veel signaali ka. Siin ei tasu toesti katsetada, kas nad jaavad pidama voi mitte, olen ysna kindel, et mitte. Jalakaija ei ole sellel maal inimene.
Nad armastavad telekat.
Boliivia bussides wc-sid ei ole aga selle eest on telekad ja bussijuhi abid ei hoia kokku filmide esitamise pealt. Nagu Ecuadoriski armastavad nad actionit, mida verisem, seda parem ja koik vahivad suud ammuli. Ning oleks parem kui sa poekylastuse lykkad ohtusest noveela ajast hilisemaks voi varasemaks, sest myyjaid ei tohiks noveela ajal segada - sellest annab moista nende kehakeel ja pilk kui oled teadmatusest segama sattunud.
Ilmselgelt on neil hea juuksekasv.
Sellele jareldusele tulin kui naen ebaproportsionaalselt mçpalju juuksurisalonge. Naiteks pealinnas La Pazis oli "minu tanaval" 9 salongi korvuti ning koigisse neisse jagus ka vahemalt yks klient. Nyyd Santa Cruzis jai silma sama tendents - yhel tanaval on korvuti 5-6 juuksurit ja see pole mitte ainus tanav linnas kust juuksureid leida voib.
Internet
Internet on siin veel midagi eksklusiivset. See jai silma juba pealinnas La Pazis majutust otsides, kus mittesugugi igal pool ei ole wifi teenuse loomulik osa. Tanavatel on aga  hulgaliselt netipunkte, kus saab vaikse raha eest oma esmavajadused rahuldatud. Magedes aga , nt. Uyunis oli netipunktis nii aeglane internet nagu Eestis 20 aastat tagasi sissehelistamisteenus. Ma v6tsin endale 10 minutit ja terve see aeg kulus Facebooki avamisele ning m6ned lehed ei avanenudki. Naiteks kaevanduslinnas Potosis aga ilutses hosteli receptionis silt "kui yritad skype avada, siis bánnime sinu seadmele wifi yhenduse 24tunniks". "Jumal tanatud", et mu arvuti oli juba koos skypega m6ned paevad varem surnud:) T6e ja 6igluse huvides pean mainima, et modernses Santa Cruzis on wifi paljudes kohvikutes ja hosteli netiyhendus voimaldas mul 1,5 tundi rahulikult jutti skypeda ja ei katkenud kordagi ara - see on minuarust markimisvaarne.
Bussiga reisimine
Nagu ma juba enne mainisin, on bussides peldikute asemel telekad. Peruus ysna levinud  semi-cama ehk poolenisti allalastavad bussiistmed on siin ka haruldased. Ning vorreldes teiste riikidega on siin koige rohkem kaootilisust. Kellaajad on siin aarmiselt suhtelised.  Buss valjub yldjuhul pool kuni kolmveerand tundi hiljem. Kui La Pazis bussijaamast valja soitsime, siis rihtis bussijuht ara teise auto ning siis venis klaarimine tunni pikkuseks. See aga, et valjumine tund aega hilines, ei takista juhti tanaval seismast ja lisakliente meelitamast. Asjad hakkvad liikuma yldjuhul siis kui juba bussis oelvad inimesed hakkavad karjuma "vamos, vamos" (lahme lahme). Kuna mul oli rongile j6udmisega keeruline, siis yhinesin minagi selle kisakooriga, lisaks bussijuhi m6jutamisele on sellel ka rahustav m6ju kui oled oma ajagraafiku parast narvis.Mitte alati ei ole aga poole pikkemaks veninud s6idu p6hjuseks bussijuht. Naiteks Potosist Sucresse s6ites laks 3 tunni asemel 7 tundi, sest esiteks hilinesime valjasoiduga ja siis passisime 3 tundi tee aares kuna toimus ralli ja teed olid kinni.
Ka bussifirma valimine on 6nnemang, sest yldjuhul on sellega nagu tutvumisportaalides, kus pannakse yles 10 aastat vana pilt ajast kui oli veel figuur ja/v6i juuksed.  Kui bussiloks ette s6idab, siis v6id aimata, et tegu on pildil nahtuga aga mitmeid aastaid ja kilomeetreid hijem.

Hinnad ja tingimine
Boliiviat peetakse Louna-Ameerika koige odavamaks maaks. Pean mainima, et ma seda ei tunneta. Voib-olla on asi minu turisti marsruudis aga minu meelest sain ma Peruus palju soodsamalt kohu tais ja toit oli ka palju maitsvam. Ka turgudel ei ole nad nous hinnas jarele andma ning kysivad ilmselgelt liiga kallist hinda. Inimesed, kes tulevad Brasiiliast voi Argentiinast, arvavad muidugi teisiti ja nende jaoks siin muidugi ongi odavam.