Kuidas ma tasapisi ticastun

Ticaks kutsutakse naissoost costaricalasi, mehed on vastavalt siis ticod. Ülevaatlikult peaks mainima, et minu integreerumine kohalikku ühiskonda sujub päris kenasti (vähemalt minu enda arust). Näiteks olen hakanud ihaldama riisi ja ube nii, et kui ma paar päeva neid pole saanud, hakkavad neelud käima. Pean vajalikuks märkida, et varasematel reisidel Brasiiliasse, ei puutunud ma riisi ja ube, need tundusid vastikud ja kui vahel maitsesingi, siis see ei meeldinud mulle. Nüüd ostan poest suisa musta oaapastat ja vitsutan seda tortilladega. Mmm..Siis loomulikult meeldib mulle salsa, merengue ja bachata - kui ikka kuskil selline muusika mängib, hakkab jalg kohe tatsuma. Lisaks jala tatsumisele olen märganud, et hakkan ka kaasa laulma, mis siis, et sõnadest pole aimugi ja lauluoskus pole märkimist vääriv. Muuseas kohalikud laulavad ikka palju ja mulle tundub, et nad teavad kõikide laulude sõnu.. Mulle tundub, et nad on ka musikaalsed aga selles ma võin eksida ka.

Rannas istudes otsin ka nüüd kohalike kombel palmide varju, sest kaua sa ikka oma pekke pruunistad. Nüüd tuleks siis rõhku panna integreerumise kõige olulisemale osale, hispaania keelele. Punnitan ja harjutan aga tuleb raskelt, läbi higi ja pisarate.

Praegu resideerun Montezumas..
Hommikul võtan lestad ning maski ning lähen maja eest snorgeldama. Rannast vaid paari meetri kaugusel avastan end ujumas nii poolemeetriste värviliste kaladega ning siis terve posu väiksemate tegelastega. Ükskord nägin enda ehmatuseks ka mingit eriti suurt tegelast aga tema ehmatas veelgi rohkem ja pööras ruttu otsa ringi, nii kiiresti, et ei suutnud tuvastada rohkem, et tegemist ei olnud teise snorgeldajaga.
Mis mulle väga meeldib, on siinne komme vastutulijat tervitada, see ei ole muidugi ainult Montezumas, vaid enamikes väiksemates kohtades. Aeg ajalt käin jooga tunnis, väga mõnus on ja tunnen, et hakkan vaikselt trippimisest taastuma. Olen nädala siin olnud ja nädala olen kindlasti veel. Külalisi käib mul siin ka, hetkel tuli paariks päevaks Kadi, eile läks ära üks Palmareses elav sõber, kelle autoga saime tervele piirkonnale ringi peale teha. Veendusin, et olen õiges kohas ja lähiümbruses minule paremat peatuspaika ei ole. Reedel peaks tulema üks sõber San Josest, kes pole ka varem Montezumas käinud. Nii et arendan ühtlasi väikest viisi ka siseturismi:)

Puerto Viejo

Puerto Viejo on väike linnake Kariibi mere rannikul, surfarite ja niisama pidutsejate paradiis. Elu on tsill ja tsillijaid on täis nii tänavad kui rannad. Valdavalt tullakse sinna surfama ning ka pidutsemisel ei ole just väike tähtsus. Näha on üsna palju mustanahalisi, stiilseid rastavendi ning ebaproportsionaalselt palju valgeid turiste sealhulgas blonde naisi. Mulle jäi veidi sellise seksiturismi hõnguline mulje sellest paraku, lihtsalt nii silmnähtavalt üritasid need osapooled üksteist ära sebida. Muuhulgas saatis linnakese tänavatel, kohvikutes ja isegi Cahuita looduspargis jalutades meid pidevalt savu hais. Tundus, et absoluutselt kõik teevad savu, pidev hais ajas mul südame pahaks ja tundus, et kui ise ei raatsi oma portsu hankida, piisab vaid sügavamatest hingetõmmetest ja saadki kaifi täitsa tasuta kätte. Hosteli receptioni laual, otse weedi illegaalsuse sildi all aga rulliti juba hommikul kell 10 oma savusid. Ehk siis järjeks eelmisele postitusele, et Panama piir on alkoholisõprade paradiis, võiks lisada, et Puerto Viejo on savusõprade paradiis.

Kuna me läksime PVsse loodust nautima, siis matkasime 8km pikkusel Cahuita looduspargi rajal, mis kulges mööda mere äärt. Rada oli kena, LP hoiatas, et rajal võib esineda ka rööve, nii et jätsin oma passi ja telefoni igaks juhuks hostelisse. Rajal ühel üksikul rannalõigul kohtusimegi ootamatult röövlitega. 2 tüüpi lähenesid meile otsusekindlal sammul ja kiire võttega oli üks mul seljas. Kiiremini kui arugi sain asus ta mu seljakoti lukku lahti rebima, mina üritasin sealt välja upitavat kilekotti endale tagasi võidelda aga väga ei julgenud ka, kes teab äkki ründab kuidagi ja hammustab vm. Röövliks oli cappuchino ahv. Kohe kui meie tühjaks söödud mustaoa pasta pakike käes, hüppas ta puu otsa, rebis selle katki ja limpsis nii puhtaks kui sai. Seejärel viskas tühja kotikese puu alla ja ma sain prügi metsast kaasa võtta.

Veel nägime möiraahve, oravat, igasuguseid linde ja pizotet (sry aga eesti keelse vastega jään praegu jänni).

Panama piir - alkoholisõbra unistus

Nagu varem olen juba maininud, on siinkandis riigipiiride ületamine üks paras ettevõtmine. Kui minnes jorisesin sellepärast, et pidin maksma 3 korda rohkem ja lisaks ostma veel 14 taalase bussipileti, mida ma kasutada ei saanud, siis tagasi tulles pidin taaskord maksma turismimaksu ja lisaks seisime veel umbes 3 tundi sabas, et templit riigist lahkumise kohta kätte saada. Kuna passisime järjekorras peaaegu nüristumiseni, siis käisime ka tax free poode tsekkamas. See koht on alkoholilembeliste paradiis, näiteks 750ml korralik 4a. rumm maksis 6 taala, väike vesi seevastu maksis 1 taala. Nii et napsutada saab soodsalt, pohmelliga vee joomine läheb kulukaks:)

Elu nagu postkaardil - Bocas Del Toro, Panama

Peale väsitavat Palmarese pidustust võtsime veel öösel bussi San Josesse, magasime seal paar tundi tundi ning tormasime varahommikul bussi peale, et minna avastama Kariibi mere rannikut ning Panamas asuvat Bocas Del Toro saarestikku.
Kariibi poolel piiriületus oli tunduvalt keerulisem kui Canoas. Kuna eelmine kord läks kõik väga libedalt ning keegi mingeid pileteid näha ei küsinud, siis ei vaevunud ma Panamast väljasõidu pileteid endale nikerdama. Seekord pidid aga kõik esitama piletid ning kuna mul oli ette näidata San Josest väljuv lennupilet, siis see ikkagi ei sobinud. Tuli minna bussipiletit San Josesse ostma. Lisaks võeti ka turismimaksu Canoase 1 dollari asemel 3. Kohe kui kõik need formaalsused tehtud said, sai meil natist kinni mingi müügimees ja hakkas selgitama kui mõttetu on minna liinibussiga järgmisse linna ja ainus mõeldav normaalne lahendus on minna tema mikrobussiga. Ma olin piiril välja käidud dollarite pärast juba niigi üsna tõre ja kohe mitte ei tahtnud sinna tema bussi minna ja veel 10 dollarit juurde maksta,seda enam,et Vaikse ookeani pool maksis sama pikk tripp 2 dollarit.. Lõpuks aga istusime ikka peale nagu ka kõik ülejäänud valged, kes piirilt tulid ning kui buss oli puupüsti täis topitud, läks sõit lõpuks lahti. Almirantes suruti meid otse bussimehe sõbra kaile ja paati ning kui lõpuks peale lõunat Bocas maandusime, oli mul lüpstud turistilehma tunne. Õhtuks paitas aga Bocase linnakese chill fiiling hinge, surusime rahakotirauad kinni ning nautisime tasuta jookidega pakutavaid pidusid.
Järgmisel hommikul hüppasime paati ja sõitsime Bastimentose saarele, kus meil oli bronnitud kaheks ööks telk Palmarese ökoloodžis. Bastimentose saarele astudes, oli kohe selline "juhhuu" tunne, lilled õitsesid, meri vahutas, liiv oli valge ja telk oli tõesti mererannal, otse Red Frog Beachil. Öeldes telk, ei pea ma silmas matka kuppeltelki. Need olid suured telgid, muidust vooditega, väga lahedad! Ilmaga meil väga ei vedanud, sest tuli ikka päris korralikke sahmakaid aga selle eest oli meil toanaabriks üks maailmarändur Ken, kellega läksimegi õhtust sööma ja interneti leviala otsima, sest ökoloodžis internetisõltlastele miskit pakkuda ei olnud. Õhtu võttis jällegi täiesti ootamatu suuna kui meiega liitus üks kanadalastest paar, kellega Ken oli juhusikult metsas tunni eest kohtunud. Kanadalased rentisid kuskil mäe otsas maja ja peagi kihutasimegi nende golfiautoga (päris autosid Bastimentosel ei ole) mööda öiseid dzungliteid ringi. Järgmisel päeval olime tervislikud ja natuke sportlikud ka ning viimasel päeval tervitas meid päike ning saabusid Hawailt profisurfarid, kelle imetegusid meil kahjuks aega imetleda polnud, sest pidime Bocasesse tagasi minema. Bocases tähistasime Kadi sünnipäeva - tema hommikul sukeldudes, mina snorgeldades ning õhtul ootas muidugi sünnipäeva pidu, mille tähistamisele aitas kaasa ka sukeldumisklubi tiim. Järgmine kirjeldus ajab nii mõnelgi lugejal isu peale aga nii see tõesti oli: Õhtust sõime restoranis, mis on ehitatud mere kohale tokkide otsa. Merele vaadates mänglesid meie ees delfiinid nagu muinasjutus. Öösel lobisesime veel ühe hosteli paadisillal ning vesi oli seal nii selge, et paistis läbi ka öösel - aeg ajalt loperdas kohale valgeid kalu, kes hüppasid ja lendasid ning vee kohal lendasid nahkhiired. Pea kohal oli tähistaevas ning sillale pikali visates nägid mitmeid langevaid tähti. Päris kena sünnipäev, kas pole?
Niimoodi rännates kohtud pidevalt uute ja väga põnevate inimestega. Näiteks Bastimentosel peatus üks jutukas vanamees (pildil), kelle puhul selgus, et tegemist on vietnami sõjaveteraniga, kes juba 40 aastat oma purjekaga merel, see ongi tema kodu, midagi muud tal pole. Lisaks sellele, et ta on "see gipsy" nagu ta end ise nimetab, on ta ka kirjanik.
"Going with the flow" stiil on meil päris hästi selge, seekord rääkisid kohalikud meile jälle rannast, kuhu kindlasti minema peaks. Otsustasimegi jääda veel üheks päevaks ning selle ranna üle vaadata. Sõit Drago beachile läks pisikese bussiga, mis oli nii täis, et mind pandi seisma mingi tädi ette pingivahesse. Olime viimased, kes peale võeti, buss pidavat käima iga 2 tunni tagant, ma ei tea, mis see ülejäänud rahvas siis tegi..Aga meie jõudsime kohale ja jalutasime sealt veel Starfish beachile. See koht oli tõesti nagu postkaart - meri kariibisinine, rahulik, palmid erkrohelised, valge liiv ja mere põhjas laiutasid meritähed. Absoluutselt ägedaim koht, mida viimasel ajal näinud olen!
Homme siis lõpuks tagasi Costa Ricasse ja Puerto Viejosse!

Palmares fiesta!

12. jaanuaril algas San Jose lähedal väikses Palmarese linnakeses iga-aastane suur Palmares fiesta. Tegemist olevat kesk-Ameerika suurima pidustusega ja see kestab umbes 2 nädalat. Iga päev on siis erinevad atraktsioonid. 12.-ndal oli riigi suurim TOPO, topo on selline hobuste paraad, kus nii hobused kui ratsutajad (ja loomulikult pealtvaatajad ka)on üles löödud ning siis ratsutatakse tantsivate hobustega rahva vahelt areenilt läbi. Kogu rahvas on selleks end üles löönud- kaabud peas, kauboi saapad jalas, teksad ning ruudulised särgid seljas. Pidu hakkab juba kl 12 päeval ja ratsutamine kestis umbes 5 tundi, samal ajal rüübatakse kõvasti õlut ja õhtul läheb pidu edasi erinevates sodades, klubides, pubides. Festivalil on selline ala nagu õllesummeril aga umbes 3 korda suurem ning sissepääs sinna alale on loomulikult tasuta. Tasulised on mõningad kontserdid ja härjavõitlused eraldi telkides. Sõnadega on seda kõike raske edasi anda, kirjeldagu seda peomelu paar väikest meelelahutuslikku videolõiku:)
http://youtu.be/7thRFAAZ4LI
http://youtu.be/JmkJnqZoG_M
Kuna Palmareses on ainult 1 hotell ja see ei vastanud meie eelarvele ning oli ilmselt ka juba broneeritud, siis proovisime väga edukalt coachsurfi. Meie host elas uhkes majas ja saime endale eraldi toa, nii et oli väga mõnus elamine. Mul läks see pidu küll üsna pikaks, nii et uhke elamise mõnusid üle paari tunni nautida ei saanud aga tore oli tõdeda jälle seda, et costa ricalased on super lahked, sõbralikud ja abivalmid ning seda, et siin on üsna lihtne sõpru leida.

Monteverdest

Eile jõudsime Monteverdesse, Costa Rica põhja pool olev mägine kant ning kuulus ainulaadse pilvemetsa poolest. Väljas puhus kõva tuul ja õhtul kiskus selliseks tormiks ja õhk oli nii külm, et tugitoolis istudes ja silmad sulgedes, tekkis tunne nagu oleks jaanuarikuises Tallinnas ning akna taga möllab lumetorm. Õnenks lund ikka ei tulnud aga hommikul matkama minnes toppisime küll kõik pika varrukaga riided selga, mis kotis leidusid. Õnneks läks ikka soojemaks ja päeval oli täitsa mõnus Eesti suveilm, selline et mina üritasin alati päiksese kätte sättida, muidu oli külm. Vaated on siin ilusad, vuurim vulkaan Arenal paistis ka ühest kohast ära. Ning hosteli aknast näeme Vaikse ookeani rannikul olevat Puntarenast. Matkamas käisime Santa Elena looduspargis ning tõsiste matkajatena võtsime kõige pikema raja, see oli 4,5 km ning eeldatavaks läbimisajaks oli antud 3,5 tundi. Arvasime, et tuleb korralik ronimine aga 2 tunni pärast oli rada läbi ja otsustasime veel ühele teisele 3,5 kilomeetrisele rajale minna. Ka see sai hoolimata vahepeal peetud piknikust ja pildistamispausidest üsna ruttu otsa aga siis olid jalad pehmed ka. Moneteverde ja Santa Elena on kõrvuti asuvad külakesed ja siin on natuke sellist kesk-Euroopa hõngu, majakesed meenutavad Austriat. Palju on igasuguseid tuuride ja aktraktsioonide pakkujaid ja suveniiripoode aga ikkagi on midagi armsat siin. LIsaks leidsin väga sheffi kunstipoe, mille omanik lubas edendada just costa rica noorte kunstnike ettevõtmisi, õpetada inimesi tegema recyclingu stiilis asju. Näiteks poes olid müügil plekkpurkide konksudest peokott, ülisheffid käevõrud lakitud ja glasuuritud apelsinikoortest roosidega, paberribadest käekotid ja rahakotid jms. Nagu olen juba korduvalt kirjutanud, öko ja green on siin väga in ja see on mulle ka väga nahkamööda.
Lisaks õnnestus peale pikki otsinguid saada endale jalapael. Selle punus mulle üks tsiili hipi Rodrigo ja kuna ma tahtsin ise ka sõlmimist õppida, siis ta natuke õpetas ka. Nüüd on mul täiesti a la carte jalavõru ja olen sellega ülimalt rahul! Homme lõunast liigume siis Palmaresse suurtele pidustustele.

Töötamisest Costa Ricas

Eile kihutasime koos uute kohalike sõpradega San Jose poole ja arutasime elust olust CR ja Eestis. Jube lugu küll aga siin peavad palgatöölised töötama veel rohkem kui Eestis ja riiklike pühi on umbes sama palju. Ticod saavad aastas puhkust vaid 10 päeva ning lapsehoolduspuhkus on 4 kuud! Nii et meie olime siiras hämmingus kuidas neil ikka maailma õnnelikuma rahva hulka õnnestub kuuluda kui puhata ja mängida saab nii vähe :-) Ametlik töönädal pidavat veel olema 6 päeva...igastahes suurepärane koht teha oma firma:)