Sõit Panamasse

Reedel oli meil suur Adelante sünnipäeva pidu. Töötasime Nikkiga baaris ja janust rahvast oli murdu, nii et baaris oli hüper kiire, segasime kokteile mitmel käel ja õllekapp joodi peaaegu tilgatumaks. Kell 4 öösel varisesin voodisse ja 3 tundi hiljem pakkisin seljakoti, et minna tee peale hääletama, et sõita Panama piirile ja võtta sealt buss Panama Citysse. Kuna bussiliiklus on siin suht harv ja hommikul läks ainult kell 5 buss, siis otsustasin ikkagi hääletamise kasuks. Olin just koti selga tirinud kui oma toast astus välja Eric, kes on meie klient ja jäi ööseks hotelli. Tal olevat piiri ääres farm ja kuna ta pidi nagunii samas suunas sõitma, siis viskas ta mind ilusti kiirest piirilinna Paso canoasse. Kõik sisserännanud, kes siin ilma elamisloata elavad, käivad vähemalt 3 kuu tagant korra Panamas kuna Costa Rica migratsioonireeglite järgi võid olla riigis järjest kuni 90 päeva, siis peab olema vähemalt 72 tundi väljas, et uuesti siseneda. Nii Panamasse kui Costa Ricasse sisenemiseks peab olema ette näidata riigist väljuv lennupilet. Loomulikult ei osta keegi iga 3 kuu tagant endale piletit, see on siis igaühe fantaasia, kuidas endale selline paber organiseerida. Viimasel ajal olevat sagenenud juhud, kus pileti olemasolu telefoni teel lennufirmas kontrollitakse. Õnneks on see ikkagi päris harv juhus. No arvestades kõiki neid asjaolusid, ma natuke pabistasin. Kõigepealt seisin ühes putkas pikas sabas, et saada CR-st väljumise tempel, see tuli lihtsalt seismise vaevaga. Seejärel jalutasin läbi tax free ostutänava Panama migratsiooniputkasse, kus lookles juba pikk saba. Kui minu kord oli juba peaaegu käes, tuli kõrvale putkasse uus vunts ja kutsus mind. Kuna vuntsidega ametnikud on tavaliselt karmimad, siis mõtlesin, et nüüd pean hakkama jaurama aga sain oma Panama templi imekiiresti kätte lubades juba 20 detsembril sealt lahkuda. Piiripunkti juures ootas juba väikebuss, mis paari taala eest Davidi sõidutas. Bussis oli asjapulk, kes siis inimesi peale kutsus, neile koha ette näitas ja raha korjas. Midagi nende tegelaste sarnast, kelle keskerakond Tallinna ühistransporti paigutas, ainult Panama versioon oli oluliselt aktiivsem ja organiseerimisvõimelisem. LIsaks meenutas tüüp oma maneeridelt ja kõnelt Marko Levo Ladina-Ameerika versiooni. Kahjuks oli kaamera koos seljakotiga pakiruumis, nii et tõestusmaterjal puudub aga no ausalt nii sarnane, et lausa naerma ajas:) Davidist võtsin siis bussi, mis mind 7 tunniga Panama Citysse viis.
Panama Citys pidin ühe öö üksi olema ja järgmisel päeval kohtuma oma sõbra Oscariga, kes läks sinna konverentsile. Olin endale bookinud viimasel hetkel mingi suvalise hosteli naiste dormi, hostel oli suht vaikne ja tuba inimestest tühi. Just kui olin end magana sättimas ja särki seljast võtmas, astus tuppa mees mis mees ja läks tähtsa näoga voodi juurde, kus juba tema asjad vist ees vedelesid. Esimese hooga mõtlesin, et ajasin bookides midagi sassi aga toa ukse peal oli suurelt silt "Girls". Anyway, ei hakanud rohkem uurima, et äkki tal soovahetus pooleli vm. kobisin kiirelt magama. Hosteli köögiseinale oli suurelt kirjutatud PANCAKES at 7am-9am, mis lubas mul loota maitsvat hommikusööki aga võta näpust. Kell 8 kööki minnes polnud seal isegi mitte ärasöödud pannkookide lõhna. Uurisin siis mingilt asjapuilgalt, et kus on paljulubatud pannkoogid, peale võikest arupidamist mingi pahura prouaga vastati lihtsalt, et pannkooke ei ole, täna on hommikusöögiks kohvi:) Kuna maaelu on mind suhteliselt rahulikuks muutnud, siis ma isegi ei ärritunud, võtsin oma koti ja läksin hommikusööki otsima ning kolisin sellesse hostelisse, mille olime endale Panama City vanalinnas võtnud.

Koskede päev

Sel teisipäeval (nö. viimane vaba teisipäev, edaspidi töötame hooaja graafiku järgi, ehk siis 2 päeva nädalas aga siis juba 12st alates kuni ööni) otsustasime Kadiga minna matkama ühe kose juurde, mida soovitasid mulle ühed ameerika turistid.
Eelmine nädal saime juurde ühe toreda ameeriklasest sõbra, kes CR-s elab, nimetagem teda siinkohal lihtsalt Zorroks (Ei ole otseselt seotud sellenimelise kangelase välimuse või käitumisega kuigi ta on meid paar korda suurest vihmast päästnud ja hobuse asemel küll autoga koju toimetanud.) Kutsusime ka Zorrot kaasa ning selgus, et ta elab sellele kosele suhteliselt lähedal. Leppisime siis kohtumise kokku ja hommikul sõitsime sutsti häälega stardipunkti ning asusime teele. Koseni oli 6km, teine samapalju tagasi, valdav osa inimesi pidavat seda hobustega tegema. Tee oli super - järsust mäest alla, imelised vaated, hobuste poolt mülkaks tallutud tee, liinulaul ja rohkelt veesulinat. Veidi pärast seda kui olin soovi avaldanud ka mingeid loomi näha, tahtis meid mingi hullunud koer nahka pista aga lasime oma häälepaelad täiesti instinktiivselt nii kõvasti ja kiledalt valla, et koer hüppar ehmunult eemale ja lõksutas ainult eemal hambaid. Sääred jäid endiselt siredaks ja koera kõht tühjaks, siis nägime veel lehmi ja paari sisalikku. 6 kiltsa oli meie jaoks käkitegu, kohale jõudsime samal ajal kui mingi grupp hobustega. Kose all sai ujuda ja köitega mööda kaljut üles ronida ning sealt alla hüpata. Kadi sooritas ka aplausi väärt hüppe, mina otsustasin pigem pildistamisega tegeleda, sest vettehüpped ei ole minu lemmikala. Väike piknik kose kõrval ning asusime tagasiteele. Poole tee peal tegime veel mägijões väikse näkki ujumise ning siis algas tõus..Sealt kust oled alla roninud, tuleb ju tagasipääsemiseks ka üles ronida. Jutt jäi vaikselt soiku, kostis ainult hingeldamist, ähkimist ja puhkimist ning tundsid, kuidas kogu muskulatuur koormuse käes kiunus. Sellegipoolest mõnus oli, nii et tatsasime edasi Zorro juurde, kelle avatud köögist paistis üle mägede Vaikne ookean. Selgus, et soovi korral saaksime seda maja varsti valvata, nii et eks näis, mida ma teile varsti raporteerin:)
Täna ehk kolmapäeval selgus, et mul on jälle vaba päev, nii et maandusin jälle Dominichalis ja uurisime Zorroga surfi võimalusi, ühel päeval ma ikka võtan selle laua ja vaatan, kas mäletan midagi aasta tagusest õpetusest.
Vot selline on siis kiire ülevaade viimastest päevadest, laupäeva hommikul aga kiirustan piirile, et sõita Panama Citysse!

Üks teisipäev

Minult on küsitud, et miks nii vähe kirjutan aga tegelikult ei ole lihtsalt millestki iga nädal kirjutada. Elu veereb siin vaikselt, käin ujumas, vedelen võrkkiiges, toimetan netis ja vahel kohtun toredate inimestega. Pura Vida argipäev:)
Eile oli jälle vaba päev ja läksime koos uue tüdruku Kadi-Riiniga trippima. Võtsime rendika ja sõitsime läbi lähedal asuva Dominichali linnakese San Isidro poole. San Isidro on linn mägedes, kus aeg ajalt rahvas ostkemas käib ning San Isidro külje all on ka Costa Rica kõrgeim tipp Chirripo. Tee sinna on lahedalt käänuline ja mägine ning iga väikse maa tagant stoppasime, et pilte klõpsida. Käisime ka mingis mini zoos, kus olid puuri pandud näidiseksemplarid kõigist siinkandis elutsevatest madudest, sisalikest, krokudest, kilpkonnadest jms. Ausalt öeldes oli madusid puuris päris raske üles leida, mõni neist kükitas kuskil puutüvede vahel nii et vahtisime tükk aega, enne kui tegelast märkasime.
San Isidros midagi erilist polnud aga mulle see linn meeldis, miski vibe seal oli äge. Võib-olla on asi selles, et ma pole ammu linnas käinud:) Tahtsime algul Chirripo loodusparki ka lähemalt kaeda aga päev sai enne otsa, nii et kimasime tagasi Dominichali ja võtsime õhtuks ühe piraka lobsteri. Baaris käis parasjagu salsa ja bachata õppimine ning pärast sain ühe kohaliku tantsulõviga oma salsa ja bachata oskuselt tolmu maha pühkida. Ja mitte ainult, kuna Kadi ja tantsulõvi ameeriklasest sõber neid samme ei osanud, siis saime kätt proovida ka õpetamisega:) Igastahes õhtu lõppes rannas tähistaeva all veini tinistades ja lainemüha kuulates. Hommikuks oli aga plaan, et enne kui auto ära anname, näitan Kadile Ballena beachi, mis on minu üks lemmikuid siin. Mõeldud tehtud, nautisime veidi hommikuseid rannamõnusid ja hüppasime autosse, et see õigeks ajaks tagasi viia..Ups, i did it again:) Mõtlesin, et tagurdan pisut ja ei näinud, et paremal pool oli sügav kraav..auto rippus nii 1 cm kaugusel kraavist savisel ja mudasel pinnal, põhi vastu maad..esimesed 30 sekundit ma ainult ropendasin, siis hakkasime lähedal asuvaid puupalke kraavi veeretama, et rattale mingitki tuge saada..sellest eriti abi ei olnud, sest palgid olid suured ja rasked ja vajusid vette tagasi..Lõpuks jooksin abi otsima kõrval olevast kämpast. Õnneks oli kohal inglise keelt kõnelev omanik, pealegi meesterahvas. Mees tuli ja ütles, et oh see pole hullu, lükkas pisut kapotist ja tagurdasingi ilma kraavi sõitmata välja! Huuh see oli alles kergendus:) Hüppasin nagu mudatont autosse ja Uvita poole minema:) Siin on veel see huvitav asi, et maanteele väljasõidud ei ole tehtud mingi lisarajaga ning kui kõrvaltee tuleb mäest üles, siis tihtipeale ei ole võimalik järsu tee ja libeduse tõttu seisma jääda, st. seisma saab jääda küll aga siis ei suuda auto end enam üles vinnata vaid tuleb alla tagasi tagurdada ja uuesti hooga tulla. Just selline teeots oli ka seal, nii et lisaks kraavis müttamisele kiunus auto käes mis kole kui lõpuks asfalti peale välja jõudis.. Lõpp hea kõik hea, avastasin, et mu sõrmenukid on verised ja marraskil ning põlved ka aga auto jäi õnneks terveks nii et on lootust, et rendivad mulle teinekordki:)
Ah jaa tegime endale San Isidros kohalikud mobiilinumbrid, Movistari prepaid kaardi. Selleks, et kaart aktiveerida, tuli helistada kõnekeskusesse ja öelda oma nimi ja passinumbri ning siis lubati pärastlõunaks aktiveerida. Olime üliõnnelikud, et nüüd saame oma numbreid anda ja kõik uued sõbrad võivad meile helistada:) Ei tea, kas asi on Movistaris või ei sobinud neile minu passinumber aga siiani see kaart aktiivne ei ole ja nüüd avastasin, et meie elukohas pole sel ka levi..Nii et ei saa enam ka kõnekeskusesse helistada, pean tegema väljasõidu levipiirkonda:) Pura vida!

Põnevad inimesed

Hotellis ja restoranis töötamise pluss on see, et aeg ajalt satub siia väga põnevaid inimesi, keda niisama ilmselt ei kohtaks. Eile kui sadas nagu oavarrest ilmus läbi vihma meie restorani läbimärg iirlane (Tony Mangan), kes on otsustanud ümber maailma joosta. Väga põnev ja julge projekt. Üks meie klient sai sellest niimoodi inspiratsiooni, et otsustas täna hommikul veidi aega temaga koos joosta. Mina jooksma ei kippunud, kokkasin talle korraliku hommikusöögi ning saatsime heade soovidega teele. Kel huvi selle kohta rohkem lugeda saab seda teha siit: http://www.theworldjog.com/

Väike update..

Olen siin kurtnud, et hirmus vähe olen saanud ringi vaadata, sest praegu olen peaaegu kõik õhtud baaris tööl, ainult teisipäev vaba. Nii ongi, et hakkan juba väga rahutuks muutuma.. Hädaldasin siin ühele tüübile, kes töötab konkureerivad hotellis ja käib meil aeg ajalt rummikoolat joomas, et tahaks hirmsasti Corcovadot minna kaema (Corcovado on siin lähedal asuv suur loodsukaitseala, mis on Costa Ricas üks metsikumaid ja seal võib väga hea õnne korral ka jaaguari ja puumat näha). Kutt lubas siis uurida ja helistaski järgmine päev, et asi orgunnitud. Viskas mind varahommikul ise autoga Sierpesse ja sealt läks ühepäevane tuur. Kõigepealt sõitsime paadiga mööda Sierpe jõge. Sierpe tähendab madu ja mao kombel see roheliste metsade vahel jonkleski. Ausalt öeldes tunne oli nagu Amazoonase lisajõgedel sõites - mangroovi salud, lisaks veel kaunid mäed taustaks. Lõpuks jõudis jõgi ookeanini välja ja sai ka tunnike korralikus laines kõikuda. Vahepeal vilgutasid delfiinid ja vaalad oma selgasid ja siis pääsesime San Pedro stationis maha ning matkasime umbes 3 tunnikest. Möiraahvid olid meid kohe tee otsas ootamas. Muideks möiraahvid elavad kogukonnas, kus üks alfaisane on kunn 4 aastat nagu inimestel tavaliselt presidendidki. Siis tuleb uus alfa ja toimub võitlus. Kui uus isane võitluse võidab, tapab ta eelmise isase pojad 2 nädala jooksul ja võtab ahvi haaremi üle ning teeb uued pojad.
Rannas nägime ka krokodilli, kes ehmatas ja merre jooksis. No ja nipet näpet tegelasi veel, keda saab näha facebookis piltidelt.
Aga täna lähen esimest korda peole, ladys night on ka siin kolmapäeviti:)

Igatsusest

Sel reedel saab kuu aega täis Eestist lahkumisest. Kas ja kui siis mille või kelle järele vahepeal igatsenud olen?
Uskumatu aga koduigatsust olen tundnud küll juba esimeste nädalate jooksul - igatsesin sellise kuldse ja karge päiksepaistelise sügise järele ja oma kodu soojude järele. Panin selle väsimuse arvele nagu Roosa päevikus soovitas:) Siis olen igatsenud selliste mõnusate olemiste järele, mis sõpradega vahel aset leiavad ning muidugi ka oma pere järele. Ja siis...ei ole järgmiseks must leib või hapukoor, mkm. Ma igatsen mõruda 70% kakaod sisaldava korraliku puhta Laima või Kalevi shokolaadi järele. Olen proovinud igasuguseid variante aga tavapoes mingit korralikku soksi ei müüda, igasugust soga topitakse sisse ja kõik on piimakad, mis mulle ei maitse. Õnneks on kuskil olemas kohvi ja kakaoistandused, kust on lootust millalgi oma varusid tekitada:)

Teisipäev Manuel Antonios

Eile rentisime nelja peale auto ja kihutasime siit umbes 70 km kaugusel olevasse Manuel Antoniosse, mis on selline suuremat sorti turistilõks. Hirmsasti kiidetakse seda randa ja loodusparki, kus lubatakse 3 sorti ahve ja muid loomi ka. Teised olid juba loodusparis käinud, nii võtsin selle üksi ette. Värava taga oli giidide parv, kes küsisid sellise pick up line nagu, kas te olete siin enne käinud. Lihtne vastus "ja", hoidis kõik agendid eemal ja sain ilma kauplemata end parki sahmerdada. Algul tabas mind kohe pettumus.. Metsa alla oli tehtud lai tee, kus siis käisid nii umbes 5-6 kaupa inimesed, kes lobisesid valju häälselt ja veel kõige valjemini rääkisid giidid. Umbes iga 2 meetri järel üks grupike. Praegu on low season ja veel teisipäev, ei taha ette kujutada, mis toimub kõrghooajal - ilmselt näeb see välja nagu Tallinna loomaaed lastekaitsepäeval. Üks meie küla gringo mainis meile enne, et sinna parki imporditakse loomi sisse, et sellele turistide parvele ei pea paljud vastu. Algul arvasin, et tegemist on mingi skeptikuga, aga koha peal tekkis mul ka kahtlus, et mingit sorti dressuuriga siin tegemist on, sest loomad passivad ilusti julgelt tee ääres ja seda muret pole, et keegi inimesi pelgaks väga ja möla peale minema jookseks.
Minu suhteliselt negatiivset esmamuljet parandas üks 1,4 kilomeetrine matkarada, mis läks täiesti metsa sees mäest üles ja alla ja kus sain olla mõnusas vaikuses, mida katkestasid ainult möiraahvide häälitsused ja eemalt kostev ookeani müra, teekonnal nägin 2 inimest ja 3 looma:) Ja loomulikult olid pargis superilusad rannad. Kes aga tahab nö. wildlife spottingut teha, see peaks valima mõne teise koha.
Muidu on MA selline väike küla paljude restoranide ja hotellidega ning suveniiri ja hilbulettidega. Ma ei ostnud jälle mitte midagi, aga täna juba natuke kahetsesin seda.