Väike update..

Olen siin kurtnud, et hirmus vähe olen saanud ringi vaadata, sest praegu olen peaaegu kõik õhtud baaris tööl, ainult teisipäev vaba. Nii ongi, et hakkan juba väga rahutuks muutuma.. Hädaldasin siin ühele tüübile, kes töötab konkureerivad hotellis ja käib meil aeg ajalt rummikoolat joomas, et tahaks hirmsasti Corcovadot minna kaema (Corcovado on siin lähedal asuv suur loodsukaitseala, mis on Costa Ricas üks metsikumaid ja seal võib väga hea õnne korral ka jaaguari ja puumat näha). Kutt lubas siis uurida ja helistaski järgmine päev, et asi orgunnitud. Viskas mind varahommikul ise autoga Sierpesse ja sealt läks ühepäevane tuur. Kõigepealt sõitsime paadiga mööda Sierpe jõge. Sierpe tähendab madu ja mao kombel see roheliste metsade vahel jonkleski. Ausalt öeldes tunne oli nagu Amazoonase lisajõgedel sõites - mangroovi salud, lisaks veel kaunid mäed taustaks. Lõpuks jõudis jõgi ookeanini välja ja sai ka tunnike korralikus laines kõikuda. Vahepeal vilgutasid delfiinid ja vaalad oma selgasid ja siis pääsesime San Pedro stationis maha ning matkasime umbes 3 tunnikest. Möiraahvid olid meid kohe tee otsas ootamas. Muideks möiraahvid elavad kogukonnas, kus üks alfaisane on kunn 4 aastat nagu inimestel tavaliselt presidendidki. Siis tuleb uus alfa ja toimub võitlus. Kui uus isane võitluse võidab, tapab ta eelmise isase pojad 2 nädala jooksul ja võtab ahvi haaremi üle ning teeb uued pojad.
Rannas nägime ka krokodilli, kes ehmatas ja merre jooksis. No ja nipet näpet tegelasi veel, keda saab näha facebookis piltidelt.
Aga täna lähen esimest korda peole, ladys night on ka siin kolmapäeviti:)

Igatsusest

Sel reedel saab kuu aega täis Eestist lahkumisest. Kas ja kui siis mille või kelle järele vahepeal igatsenud olen?
Uskumatu aga koduigatsust olen tundnud küll juba esimeste nädalate jooksul - igatsesin sellise kuldse ja karge päiksepaistelise sügise järele ja oma kodu soojude järele. Panin selle väsimuse arvele nagu Roosa päevikus soovitas:) Siis olen igatsenud selliste mõnusate olemiste järele, mis sõpradega vahel aset leiavad ning muidugi ka oma pere järele. Ja siis...ei ole järgmiseks must leib või hapukoor, mkm. Ma igatsen mõruda 70% kakaod sisaldava korraliku puhta Laima või Kalevi shokolaadi järele. Olen proovinud igasuguseid variante aga tavapoes mingit korralikku soksi ei müüda, igasugust soga topitakse sisse ja kõik on piimakad, mis mulle ei maitse. Õnneks on kuskil olemas kohvi ja kakaoistandused, kust on lootust millalgi oma varusid tekitada:)

Teisipäev Manuel Antonios

Eile rentisime nelja peale auto ja kihutasime siit umbes 70 km kaugusel olevasse Manuel Antoniosse, mis on selline suuremat sorti turistilõks. Hirmsasti kiidetakse seda randa ja loodusparki, kus lubatakse 3 sorti ahve ja muid loomi ka. Teised olid juba loodusparis käinud, nii võtsin selle üksi ette. Värava taga oli giidide parv, kes küsisid sellise pick up line nagu, kas te olete siin enne käinud. Lihtne vastus "ja", hoidis kõik agendid eemal ja sain ilma kauplemata end parki sahmerdada. Algul tabas mind kohe pettumus.. Metsa alla oli tehtud lai tee, kus siis käisid nii umbes 5-6 kaupa inimesed, kes lobisesid valju häälselt ja veel kõige valjemini rääkisid giidid. Umbes iga 2 meetri järel üks grupike. Praegu on low season ja veel teisipäev, ei taha ette kujutada, mis toimub kõrghooajal - ilmselt näeb see välja nagu Tallinna loomaaed lastekaitsepäeval. Üks meie küla gringo mainis meile enne, et sinna parki imporditakse loomi sisse, et sellele turistide parvele ei pea paljud vastu. Algul arvasin, et tegemist on mingi skeptikuga, aga koha peal tekkis mul ka kahtlus, et mingit sorti dressuuriga siin tegemist on, sest loomad passivad ilusti julgelt tee ääres ja seda muret pole, et keegi inimesi pelgaks väga ja möla peale minema jookseks.
Minu suhteliselt negatiivset esmamuljet parandas üks 1,4 kilomeetrine matkarada, mis läks täiesti metsa sees mäest üles ja alla ja kus sain olla mõnusas vaikuses, mida katkestasid ainult möiraahvide häälitsused ja eemalt kostev ookeani müra, teekonnal nägin 2 inimest ja 3 looma:) Ja loomulikult olid pargis superilusad rannad. Kes aga tahab nö. wildlife spottingut teha, see peaks valima mõne teise koha.
Muidu on MA selline väike küla paljude restoranide ja hotellidega ning suveniiri ja hilbulettidega. Ma ei ostnud jälle mitte midagi, aga täna juba natuke kahetsesin seda.

Panama shopping

Teisipäeval käisime Nikki, Jana ja Mardiga Panama piirilinnas shoppamas. Saabuva Halloweeni peo jaoks oli stuffi vaja ja mina tahtsin lihtsalt oma silmaga selle koha üle vaadata. Sõit sinna võttis peaaegu kaks tundi, sees maanteele olid tekkinud tohutu suured augud, isegi hullemad kui Telliskivi tänaval kevadeti. Aukudest mööda nikerdamiseks tuli peaaegu seisma jääda, lisaks kooberdasid tee peal rekkad ja vingerdasid aukudest mööda ilma suunda näitamata ja teisi liiklejaid tähele panemata. Sõitsime mööda küladest, mis alles eelmine nädal olid vee all, nüüd olid neil hoovides mudaväljad. Hoolimata üleujutustest ei ehita ticod miskipärast maju vaiade otsa vaid täiesti maa peale, nii et kui ujutab, siis ujub neil maja seest ka.
Paso Canoas oli nagu suur kadakaturg. Terve tänavajagu igasugust träna. Kuna ma olin omal kaela ka kangeks maganud ja sain pead pöörata ainult ühele poole, siis ma eriti midagi põnevat ei leidnud ja nii oli end üsna lihtne vaos hoida. Ei ühtegi kleiti ega muud hilpu! Ostsin ainult uued ipanema plätud, mis maksid siin 2 korda vähem kui Brasiilias ning siis sellised mõnusad kummitallaga riidesussid, millega saab surfata ilma ogalike otsa end naelutamata. Laural oleks muidugi raskeks läinud, selliseid lõpetamiseks ostetud papusid, ainult et kärtspunaseid jm ägedaid oli siin 17 dollari eest! Eestis maksid need vist 50 eurot.. Ühesõnaga, kellele palka makstakse ja kohver ratastega, sellel oleks seal tegemist küll:)

Hirmude ületamisest

Selleks, et pääseda lähimasse randa, pean jalutama umbes kilomeetri. Pool maad maantee äärt pidi, mis muidu oleks ok aga mööda seda teed sõidavad hiiglaslikud rekkad. Tihtipeale nad vilgutavad tuledega ja sõidavad suure kaarega mööda aga mitte alati. Ning siis kui nad sõidavad täie hooga mööda on eriti jube tunne, väikseid kive lendab mööda su jalasääri, õhupahvak on selline nagu tahaks sind teelt minema pühkida ja Chill (hotelli koer), kes minuga tihti kaasa jalutab poeb ka, kas kraavi või minu säärte varju peitu. No mina kraavi ei saa pugeda, seal võib veel hullemaid elukaid olla kui need metallist mürakad.
Teine pool teekonda läheb mööda savist metsavahe teed. See oleks kuival ajal väga ok, vahest näen tee ääres iguaane jms. aga viimane lõik teest on sellise savise läbipaistmatu veel all. Läbi pole sealt mõtet minna, sest vajud mudasse ja no pole eriti mõnus kuskil piimakohvis põlvist saadik sees solgerdada. Jalutajatel on võimalus minna ringiga mööda heinamaad. Iseenesest pole sellel rajakesel viga midagi aga kuna mul on tohutu hirm madude ees, siis seisan alati veidi aega tee otsas ja üritan tee silmadega "üle skännida". Tunnen iga kord kuidas pulss tõuseb ja süda peksab kui ma sealt läbi lähen, siiani pole seal ühtegi madu õnneks olnud aga neid olevat nähtud. Üks hullemaid siinkandis elutsevaid tegelasi on Buchmaster, kellega kokkupuude ei pruugi õnnelikult lõppeda. Kuna isu rannas jalutada ja ookeanis ujuda on ka väga suur, siis tegelen siin hirmude ületamisega iga päev:)
Targemad juba lohutasid, et maod praegu sellise külmaga tõenäoliselt kuskil tee peal ei vedele, pigem tulevad nad majade juurde sooja.. Lihtsad reeglid igapäeva eluks on a) alati vaadata, kuhu sa astud või kuhu sa paned oma käe b)enne riiete selga panemist need läbi raputada ja veenduda, et keegi pole sinna pugenud c)madalas vees käies jalgu lohistada mööda põhja (nt. et mitte astelrai otsa astuda) d)kui liigud pimedas, siis kasuta alati taskulampi.
Looduse liigirikkus on küll tore asi, hommikuti imetelen, kuidas koolibrid lillede peal lendavad, paraku on aga maailmas asjad tasakaalus, nii et pead nägema ka seda, mida ei tahaks näha.

Lühiülevaade..

Eile sain lõpuks baarileti taga ka veidi tempot teha, sest toimus Gregi (pool aastast siin elav kanadalane) lahkumispidu. Greg plaanis olla algul detsembrini aga siis tüdines vihmast ning otsustas ikkagi varem koju minna. Greg istus meil baaris kui saabus ootamatult terve punt janust rahvast teda "ära saatma". Tequila ja rumm voolas ojadena, paljaste ülakehadega prantsuse mehed tantsisid postitantsu ja nii mõnelgi on täna ilmselt üsna raske hommik.
Kui pidutsemise tavadest lähemalt rääkida, siis alkoholi juuakse palju ja tihti, st iga päev. Suitsetavad praktilised kõik ja palju s.t. koguaeg, ma olen siin baaris peale enda näinud ühte ticot ja ühte turisti, kes ei suitseta. Lisaks tavalisele sigaretile on üsna tavaline tõmmata kanepit ja kuuldavasti ka kokat. Kraami pidavat kätte saama kergelt ja on üsna tavaline,e t peale paari shotti rullib mõni klient laua taga endale ka jointi. Narkootikumid ei ole siin legaalsed ja ka politsei pidavat aeg ajalt autosid läbi otsima aga ilmselt siis on isu suurem kui vanglasse sattumise hirm. Ühesõnaga, minu paar klaasi veini paar korda kuus on täiskarsklus Costa Rica mõistes.
Täna toimub meie plaanipärane pidu, nii et saan terve öö kokse segada.

Sündimise ime!

Üks minu reisi to-do listis olevatest asjadest oli kilpkonnade munemise ja beebide merre rändamise nägemine. Praegu ongi munemise periood Vaikse ookeani rannikul ja kuna selgus, et Rita tunneb kohalikku, kes kilpkonnade kaitsmisega tegeleb, siis olin otsustanud talle helistada. Ei jõudnudki veel helistada kui Oscar, siis troopikale spetsialiseerunud bioloog, meie baari astus. Mõttejõud on ikka imeline!:) Leppisin Oscariga hommikuks kohtumise kokku, sest ta oli lahkesti nõus meile näitama, kuidas kilpkonnasid merre lastakse. Hommikul kell 7 olime platsis, vihma kallas mis kole aga kilpkonnadele pidavatki vihm meeldima. Läksime randa ja seal olid eraldi aias eraldatud nii öelda pesakonnad. Asi käib nii, et nad patrullivad ööd läbi rannas ja kui leiavad kilpkonna pesakonna, siis tuuakse munad reservuaari, kus kaevatakse samasugune auk nagu kilpkonn seda teeb, umbes pool meetrit sügav, ning pannakse munad sinna. Loomulikult käib selle kohta täpne arvepidamine. Üks pesakond haudub keskmiselt 15 päeva, soojaga kiiremini, praeguste jahedatre ilmadega läheb paar päeva kauem. Üldjuhul (ja looduses) kaevavad pisikesed kilpkonna beebid peale koorumist end ise liiva peale ning siis jagub neil jõudu 48 tunniks, et jõuda merre ja uut toitu saada. Seekord oli aga aeg juba mitu päeva üle ning Oscar kaevas nad ise liivast välja. Kokku oli seal umbes 50 kilpkonna pojakest, nad mõõdeti ja kaaluti üle (üks poeg kaalus umbes 20 grammi) ja pandi siis ämbrisse. Siis oodatakse kuniks nad on jõudu kogunud ja rahmeldavad ning ronivad aktiivselt ringi. Siis võetakse ämbrid ja pannakse mere kaldal pikali, et kilpkonnad saaks välja ronida ja järgida looduse kutset. Kõik ei leidnud kohe õiget suunda üles, neid saime ise õigele poole aidata ning valvasime kuniks kõik olid merele ujunud. Umbes tuhandest 1 kilpkonn jääb elama ning kasvab suureks..
See oli nii äge kogemus, et võttis kohe huilgama! Fantastiline! Kurb on see, et inimesed on kilkonnadele ühed suurimad vaenlased. Nende munad on nii hinnas, et kohalikud käivad neid mune korjamas ja söövad neid, Costa-Ricas võivad nad selle eest 3 aastaks vangi minna aga sellest hoolimata on neid munade vargaid omajagu. San Joses on kesklinnas tegutsev baar, kust pidi isegi neid mune osta saama, seda väitis mulle too usa pensionär... Suured kilkonnad kiibistatakse ja neid jälgitakse ning uuritakse, beebidele kiipe ei panda.