Brasiilia reisipäevik, 21.01 Bonitos

Päev oli mõnus! Seekord seltskond jagunes, Joel otsustas võtta terve päeva snorgeldamist Prata jões, mina läksin Andre ja inglastega kõigepealt sinist koobast vaatama ja seejärel snorgeldama.

Snorgeldamiskoht asus tõeliselt kaunis kohas - kristallselge veega jõe ääres oli niidetud avar muruplats, linnud laulsid, lilled õitsesid ja sääski polnud.. Tõeline paradiis! Jube kahju, et fotokat kaasas polnud, nii ei olegi mul sellest kohast midagi jäädvustatud peale mälupiltide.

Ajasime endale kallipsod selga ja sõudsime paadiga mõned kilomeetrid üles voolu, seejärel panime selga päästevestid, pähe maskid ning asusime allavoolu ulpima. Jalgu ei tohtinud põhja panna, samuti oli keelatud ujuda ja käte jalgadega vehkida või kuskilt taimedest kinni hakata. Ulpisime sinna kuhu vool viis, tõsi küll, mind viis paar korda ka kaldasse, nii et pidin ikka taimestikust kinni hakkama ja end lahti lükkama. Vesi oli kristallselge, suured kalad ujusid vastu ning põhjas olid imekaunid teokarbid. Jõe kohal laulsid linnud ning põristasid putukad, kõik need dzunglihääled tegid snorgeldamise veel erakordsemaks. Ulpisime veidi üle tunni, selle aja peale hakkas mul seal suhteliselt jahedas vees ka pisut jahe, nii et mul oli päris hea meel, et otsustasin lühema snorgeldamistripi kasuks.

Nüüd käisime poes ja tegime Angela, Andre ja Stephiga hosteli köögis kiirelt süüa. Päris hea oli vahelduseks enda tehtud ja maitsestatud sööki süüa:) Joel ei ole veel tagasi tulnud ja oma snorgeldamise muljeid jaganud. Õhtul peame veel jõudma Bonito bussijaama, et homseks piletid Campo Grandesse osta, pidavat olema soovitav siiski piletid eelnevalt ära osta kuna reisijaid praegu päris palju.

Brasiilia reisipäevik, 20.01 Teel Bonitosse

Eilne päev venis väga pikaks, mis tähendab, et täna olen nagu kudenud kala.
Eile ennelõunal käisime jõe peal paadiga sõitmas ja midagi erilist ei näinud - hulgaliselt linde ja kaimane, keda giid ka kaladega söötis ning see oli selline mõnus vaatepilt kuidas loom oma saagi järele hüppas ja siis alla kugistas.
Peale lõunat läksid teised meie grupi liikmed ratsutama, mina jäin koha peale ning sain Alexi õpetuste järgi kalapüüki harjutada.
Terve õhtupooliku lobisesin aga hollandlase Berna ja inglase Jonathaniga ning meil oli väga lõbus, siis aga otsustasime, et viimasel õhtul tuleb ikka ka caipirinhadele rõhku panna ning pidu tõmbas tuure üles. Mängisime täiesti absurdset zero-zero-seven-bang`i, ostsime kamba peale pudeli cachasat ja hunniku laime ning jõime ennast täiesti ülemeelikuteks. Öösel vaatasime üle veel jõekaldal magavad mustad kaimanid ning vähe puudus, et oleksin ühele lausa peale astunud.
Täna hommikul algas kell 8 piraajade püük, kahjuks oli aga ilm hall ja kala ei tahtnud sugugi näkata. Õnneks olin eelmine päev paar piraajat ikka kätte saanud, nii et olin end kalapüügis juba tõestanud. Seejärel läksime suurte autokummidega jõele, et nendega allavoolu sõita. Mina tundsin end veidi ebakindlalt peale kõiki neid musti kaimane, mis ma olin siin jões näinud, oli natuke hirm, et mingi hetk ta mul ikka tagumikust kinni hakkab. Vesi oli soe nagu vannivesi ja samal ajal ladistas täiega vihma, mõnus oli.
Peale lõunasööki saabus ärasõidu aeg ja kõik valmistusid eri suundadesse minema. Olime koos olnud ainult 3 päeva ja ööd aga mõned neist inimestest olid saanud armsaks ja päris kurb oli lahku minna.
Meiega koos tulid Bonitosse 2 inglise tsikki ja norrakas Andre. Sõit kulges mööda auklikku savist teed mitu pikka ja kurnavat tundi, nii et Bonitosse jõudes mõtlesin juba ainult soojast dushist ja voodist. Õnneks on mõlemad selles Hi hostelis, kuhu autojuht meid tõi, ka olemas. Lisaks saatsin pesusse kõik oma mustad riided, et järgmised päevad oleks ka midagi selga panna.

Tulevastele Pantanali külastajatele:
Soovitaksin minna märtsis kui ala peaks olema üleujutatud või juunis kui üleujutus taandub ja loomadel on pojad, siis pidavat olema rohkem loomi näha. Kindlasti on vajalik osta sääsevõrk ja riietada end heledatesse pikkadesse rõivastesse. Sügelemise vastu aitas imehästi PLIXI sääsehammustusi leevendav kreem ning 3 päevaga kulus inimese peale terve pudel plixi aerosooli. Sääski on seal tõesti palju ja inimeste reaktsioon nendele erinev, näiteks meie inglasest toanaaber Steph oli täis suuri punaseid vesiville ja uskuge mind, see oli päris jube vaatepilt.

Musta kaimani kohta võib rohkem lugeda siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Black_caiman

Brasiilia reisipäevik, 19.01 Pantanal

Eile käisime siis oma öisel jalutuskäigul, kuulsime palju krooksuvaid konnasid ja muid öiseid troopika hääli aga suuremaid loomi peale öökulli ei näinud.
Pärast mängisime kaarte ja poole ööni veel mitmeid erinevaid mänge, mida hollandlased või Jonathan välja mõtlesid, lõpuks jäi öö üsna lühikeseks ning tänane ärkamine muutus pisut raskeks.
Söökidest.
Hommikusöögiks pakutakse siin peamiselt arbuusi ja papaia viile, suhkruga juba eelnevalt väga magusaks tehtud kohvi ja küpsiseid. Campo Grandes oli lisaks ka juustu ja saia, siin olen piirdunud siis arbuuside ja papaiade söömisega.
Lõuna ja õhtusöögid on üsna eesti toidu sarnased - pakutakse kartulit, riisi, porgandit, peeti, ubasid ja liha või kala. Toidud ei ole vürtsikad, pigem tahaksin neile soola ja pipart juurde raputada, alati pakutakse ka tomatit ja rohelist salatit.

Brasiilia reisipäevik, 18.01 Pantanalis

Eilne õhtu oli vahva, toimus sellisele kohale omaselt sotsialiseerumine ning mängisime nii oma toakaaslaste kui teiste tuuritajatega kaarte. Mingi hetk hakkas kohutavalt sadama ja välku lööma ning elekter läks ära. Muidu polnudki hullu, kobisime magama aga elektrita ei töötanud ka ventilaator ja see tähendas magamist 35 kraadises toas higist kleepuva lina all. Hommikul ärkasime 6st ja 7:30 algas juba safari. Esialgu auto kastist loodust vaadates ja pärast jala. Õnneks olin kuulanud tuuri korraldaja sõna ja ostnud sääsevõrgu ning riietanud end lohvakatesse heledatesse riietesse. Tänu sääsevõrgule oli näol päris mõnus ning sääski peletasin ainult kätelt kui nad sinna hoolimata tõrjest tulid, nii sain nautida loomade ja taimede vaatamist ja ei pidanud pidevalt vehkima nagu mõned tegid. Ühel prantslasel näiteks on praeguseks kogu keha kaetud selliste sääsepunnidega nagu oleks tegemist mingi kohutava haigusega, rõugete vmt.
Nö. dzungel, kus me täna kõndimas käisime, ei olnudki nii väga dzungel kui ette kujutasin, st. olen käinud ka tihedamates kaasikutes Pärnumaal aga huvitavaid loomi ja linde nägime seal küll - palju erinevaid ahve ja papagoisid ja siis selliseid, mille nimesid ma enam ei mäleta. Teisel rühmal õnnestus näha ka anakondat, millest meil oli täiesti siiralt kade meel. Tagasiteel nägime veel tohutul hulgal kaimane ja meie giid tegi nendega veidi showd ka - läks oma kummisäärikutes kaimane täis veesilma ja üritas neid õrritada, enamus kaimane põgenes selle peale.
Jaaguari ja puumat, keda veel eelmine nädal olevat nähtud, meie seekord ei näinud, peale õhtusööki pidime minema aga öisele retkele, eks näis, keda siis õnnestub näha.
Pärast retke jälle ujusime Miranda jões ja hollandi tüdrukul õnnestus siin läheduses vees ka kaimani näha. Sellest hoolimata kükitasime kõik jões edasi, ise nagu kaimanid - eriti liigutada ei viitsinud, ainult pead olid veest väljas.
Homme ootab meid paadisõit ja peale lõunat lähevad teised ratsutama. Näis kas mulle pakutakse mingit alternatiivset tegevust, sest kavatsen ratsutamisest selja pärast ja hobusehirmu tõttu loobuda.

Brasiilia reisipäevik, 17.01

Campo Grandes
Kell on 7:30 kohaliku aja järgi ja mõnus välja puhanud tunne on. Eile jõudsime lõpuks hotelli kuskil poole kaheksaks, sest lennukis olles selgus, et enne Campo Grandesse lendamist tehakse väike ots ka Cuiabasse, õigemini see selgus alles siis kui öeldi maandumisel -teretulemastcuiabasse-. Cuiabas läksid siis osad maha ja tulid mõned juurde ning sõit läks jälle edasi, Campo Grandesse jõudsime plaanitust paar tundi hiljem ja lennujaamas hosteli poolt enam kedagi vastas ei olnud. Võtsime takso ja sõitsime hostelisse, õnneks oli meie tuba siiski alles ja ei pidanud uut ööbimist hakkama otsima.
Campo Grande on väike ja turvaline linn kõigest 700 000 elanikuga (nagu kohalikud ise tutvustasid).
Täna jätkame siit koos 6 inimesega tuuri Pantanali. Maksime 350reali, selle eest peaksime saama ööbida 3ööd, süüa, käia loomasafaril, püüda piraajasid, käia paadituuril ja ratsutamas. Grupis on veel üks norrakas, kaks inglise tsikki ja ameerika paarike.
Pantanalis
Istun meie majakese trepil ja vaatan meie ees voolavale Miranda jõele. Mõne hetke eest nägin jões hüppamas umbes 50cm kala. Auto kastis siia kohale jõudes olime sääskede poolt juba nii kiusatud, et hüppasime kohe jõkke ujuma - vesi oli mõnusalt soe ja täiesti läbipaistmatu. Aegajalt tundsin, kuidas kalad mu jalgade vastu läksid, siin pidi olema palju piraajasid aga väidetavalt on neil kõht täis ja me ei peaks kartma.
Elame majakestes, mis on ehitatud vaiade otsa, üleujutuste ajal on majade all vesi. Miranda jõgi jääb majadest u.10-15 meetri kaugusele.
Teekond siia oli üsna pikk. Kõigepealt tulime bussiga kuskil 4 tundi, vahepeal käisime Mirandas söömas.Siis kolisime ümber lahtisesse autosse ja sõitsime mööda savist ja rööpalist teed veel peaaegu tunnikese. Nii kui bussist välja saime, oli meil selline sääseparv peal ja kublad tekkisid lausa sekunditega, siin jõe ääres aga on üsna mõnus olemine ja sääski peaaegu ei olegi. Teel nägime juba ka paari kaimani pikutamas suure lombi ääres.

Brasiilia reisipäevik, 16.01

Lennukis Brasiilia kohal, kell on kohaliku aja järgi 5:38
Plaani järgi pidime maanduma 5:15 ja meie lend edasi Brasiliasse väljub 7:20. Kirjade järgi peaksime aga maanduma alles 35 minuti pärast. Iga minutiga suureneb tõenäosus, et jääme oma lennust maha. Praegu on veel lootus, et pagasi ja passikontrolliga läheb kiiresti ja Brasilia lend pisut hilineb.

Rio lennujaam 8:15
Istume päikese käes ja ootame oma lendu Brasiliasse. Pagasiga oli õnneks kõik korras ning passikontrollis läks ka kiiresti aga sellest hoolimata me Brasilia lennule ei jõudnud ja meid tõsteti järgmise lennuki peale. Õues on 30kraadi sooja, naudime päikest koos tirtsude sirinaga. Tunne on nagu oleks jõudnud lõunamaale :)

Brasilia lennujaam, 13:05
Lebotame lennujaama ees puu all ja naudime 29 kraadist sooja päikest ja mõnusat sooja tuult. Ostsime kõrvalt bensukast endale õlled ja teeme aega parajaks järgmiseks lennuks Campo Grandesse. Äraütlemata mõnus on!
Esimene mulje Brasiiliast on suurepärane - inimesed naeratavad, on sõbralikud ja abivalmid aga ei räägi englishit, samas on nad eriti sõbralikud kui kasvõi pisut üritad portugiisi falada. Inimesed on ilusad, paljud naised on end heledaks blondeerinud ja kenasti üles löödud, mis paneb mind, kes ma juba viimased 30 tundi samades riietes reisinud, üsna kaltsakana tundma.
Rio lennujaamas tahtsin meile lugeda, 5 minutit internetti maksis u.21eeki ja interneti kiirus jättis vägagi soovida, nii et interneti kohalt veel arenguruumi on:)
Lennukilt maha tulles tegi Joel oma järgmise varahaldustriki. Kui lennuk oli maandunud ja ukse avanud, tormas ta täie hooga kaks kätt taskus lennukist välja. Ma siis algul itsitasin omaette, et küll ta tagasi tuleb kui avastab, et koti lennukisse jättis aga ei tulnudki. Võtsin siis enda koti ja Joeli seljakoti ja marssisin lennukist välja endal üsna totter nägu peas. Õnneks oli ta mingi hetk ikka avastanud, et miskit nagu on puudu ja tuli juba poolel teel vastu:)

Brasiilia reisipäevik, 15.01

Helsinki lennujaamas.
Lennuni on jäänud alla tunni. Siiani on kõik sujunud ilusti - meri ei olnud tormine, laev sõitis ilusti ning ka viisadega passid olid ilusti saatkonnas olemas. Jätsime oma talveriided Heleni ja Martini juurde ja Helen tõi meid lennujaama.
Pisut ärevust meile lennu ajaks ikka jagub, sest Joel pidi oma koti pagasisse andma kuna oli unustanud mingid päevituskreemid oma kotti. Paraku unustas ta sinna kotti ka Brasiilia siselendude piletid, enamus raha ja meie tagasisõidu laevapiletid. Nüüd selgus, et mingi osa raha olevat ta pannud koos kosmeetikakotiga minu kotti. Loodame, et loteriil seekord veab ja kotid jõuavad õigeaegselt meiega Riosse ja mingid kratid seal kallal vahepeal ei sobra.
Pariisi lennujaamas, kl. 19:30
Istume juba Rio de Jainerosse suunduvas lennukis. Tunne on, nagu Joel väga iseloomulikult kirjeldas, nagu läheks kuhugi uude kohta. Mina olen täiesti ärevil, sest minule on see esimene reis teisele poole ekvaatorit. Lennuk hilineb väljumisega.