Eelmisest postitusest on möödas ainult 2 nädalat aga juhtunud on nii palju, et endale tundub nagu oleks sellest vähemalt kuu möödas. Niisiis Uruguaiga tegin peale ühe päevast peatust Punta Diablos lõpparve ning sõitsin tagasi Brasiiliasse. Brasiilias olin endale eesmärgiks võtnud pisikese küla Cambara do Sul. Küla asub Rio Grande de Sul ja Santa Catarina piiril ning nagu selgus, läks sinna vaid üks buss, millest ma loomulikult maha jäin. Kuna Porto Alegresse ei olnud mul mingit tahtmist kauemaks jääda kui hädapärast vaja, siis otsustasin edasi sõita suvituslinna Torresesse, kust kaarti vaadates ja piletikassa prouat uskudes ka bussid Cambarasse pidid minema. Mõeldud - tehtud, paar tundi hiljem Torrese bussijaama piletikassas selgus, et üks ja ainus buss soovitud suunas läheb 6 tunni pärast ja seegi mitte Cambara do Suli vaid Praia Grandesse. Õnneks olin natukene kodutööd teinud ja see nimi polnud mulle võõras. Otsustasin siis Torreses ööbimise asemel Praia Grande kasuks. Miks ma nendesse küladesse nii hirmsasti kippusin? Nimelt nägin pilte sügavatest kanjonitest, mida leidub nende kahe küla ümber rohkesti ja tahtsin neid vaatama minna ja korraliku matka teha.
Torres
Torres ei ole tõesti miskit märkimisväärset, väike vaikne linnake, kus suvel ilmselt rand puhkajatest tulvil. Märts aga on Brasiilias nagu Eestis september, niisiis ei ole Brasiilia lõunaosas suurt rannapuhkust mõtet oodata. Suutsin need 6 pikka tundi kuidagi mööda saata, sest rannas olid muljetavaldavad kaljud, niisiis ronisin ja kolasin mööda neid.
Buss Praia Grande poole täitus inimestest, kel korvid kartuleid, tomateid või fliistekke täis. Mina olin seal ainuke gringa ja ainus, kes kedagi ei tundnud. Kitsas savine tee läks läbi põldude ja pisikeste külade. Palusin bussijuhil mulle öelda kui minu küla peaks saabuma ning ühel hetkel ta ütleski, et minu peatus. Vahtisin jahmatusega savist teeotsa, kus ei paistnud ühtegi maja ja peale minu ei tahtnud seal keegi ka maha minna. Mitu korda koha nime üle täpsustades ronisin lõpuks oma kodinatega maha. Õnneks saabus kohe ka takso, mille juht kinnitas, et kõigest 10 reali eest võib ta mind viia kuhu iganes tahan Praia Grandes ning soovitas kohe ka ööbimiskohta. Kui tihtipeale pean selliseid taksojuhte tüütusteks ja üritan ikka omal käel asju ajada, siis vahel võivad nad ka päästeingliteks osutuda. Sealt savi seest poleks ma oma kohvriga küll kuhugi jõudnud jalutada. Juba taksoga sõites selgus, et vaid 100m eemal oligi täitsa korralik küla, asfalt, majad, poed ja inimesed ning täiesti tühi hostel koos väga toreda aga rangelt ainult portugalikeelse perenaisega. Seadsin end sisse ning peagi selgus, et oodatud kanjonimatka tegemiseks peaksin maksma röögatud hinda kuna peale minu ei tahnud ärgmisel päeval keegi matkama minna. Üksi reisimise miinuspool:) Jalutuskäik linnas ja teistes hotellides teiste turistide järele pärides, selgus, et pole seal kedagi, niisiis hakkas mu motivatsioonitase kolinal kukkuma. Reisimisel on selgeks saanud juba varuplaanide ja paindlikkuse vajalikkus, niisiis ei jäänud ma pikalt norutama. Otsustasin kanjoni põhjas ainult giidi olemasolul tehtava matka ära jätta ning järgmisel hommikul esimese ja ainsa bussiga sõita suunas, kus võimalik poolel teel maha hüpata ning kanjoneid ülevalt poolt vaatama minna.
Tee viis üles mäkke 20 km, taevas oli pilvine aga nipet näpet oli ikka näha. Looduspargi sissepääsu ees maha hüpates oli pilt veel üsna kobe. Piletimüüja teadis kosta, et peale minu on kuskil matkarajal veel 2 inimest. Puud olid suured, vaikus võimas ja vaikselt tikkus puude vahele udu. Kui olin oma 6km ära käinud ja lõpuks oli lootust kohe-kohe kanjonit näha, siis avanes lubatud sellise vaatepildi asemel:
hoopis selline vaatepilt
Läbi udu oli kuulda vaid veesabinat ning mõningase ootamise järel oli võimalik näha paari sekundi jooksul sellist vaatepilti:
Varsti kohtasin ka neid ülejäänud kahte inimest, kes nägid välja sama nõutud kui minagi. Olgu nende piltide kuidas on, tegelikult ma ei olnud väga kurb või rahulolematu peale tunde bussiseiklusi
ja pingutusi, mis selle kanjoni nägemiseks tegin. Kogu teekond sinna oli ikkagi imeline ning eks siis kunagi saab neid kanjoneid uuesti vaatama minna, loodetavasti päikeselise ilmaga. Tegelikult oleks kõigi sealkandi kanjonite ja matkaradade avastamiseks nagunii vaja vähemalt nädalast puhkust. Niisiis kõmpisin peale udu vaatamist tagasi teeotsa kahe valikuga: a)ebaõnne korral kõmpida veel 22 kilomeetrit tagasi Praia Grandesse (tõlkes tähendab see Suurt Randa ning tegemist on täieliku valega: 1. seal ei ole randa 2. see koht on väga väike) või b) normaalse asjade käigu puhul saada mööduva autoga Praia Grandesse.
Esimene auto, mis möödus umbes pool tundi peale kõmpimise alustamist võttis mind peale. Esialgu ronisin autokasti, sest esiistmel istus juba keegi aga umbes kahe minuti pärast pidas juht kinni ja ütles, et niimoodi külmas tuules ja tolmuses kastis istumine ikka kohe kuidagi ei sobi. Nii pressiti mind kõrvalistmele, mida jagasin mingi onuga. Vahepeal kiskus küll jalg, siis kael krampi niimoodi kägaras istumisest aga ära sõitsime. Järgmise päeva hommikul kell 6 võtsin ainsa bussi, mis Florianopolise poole läks ning jätsin suure ranna nimelise rannatu väikese küla seljataha.
Florianopolis.
Ootused sellele linnale olid kõrged, sest väga mitmed inimesed olid seda kohta taevani kiitnud. Jällegi mõjutas minu muljet saabunud sügis ja sellega kaasnevad jahedad sügistuuled. Rannad olid tühjad, ilm karge ning vanalinnas polnud ka suuremat näha. Pühapäevase päeva veetsin ikka kuidagi ära, millele aitas muidugi kaasa sealt rannast leitud brasiillane, kellega koos sai pisut kivide otsas turnitud, päikest võetud, vihmavarju ronitud kui päike ja vihm vaheldusid, austreid söödud ja maailma asjade üle arutatud.
Kokkuvõtlikult võin öelda, et Florianopolis võib olla päris tore koht aga pigem jaanuaris-veebruaris kui on suviselt soe. Siis peab muidugi arvestama tuhandete turistidega, kes sinuga samade kivide otsa tahavad ronida.
Florianopolis oli viimane planeeritud peatuspunkt ning nüüd on Rio vaid 15 tunnise bussisõidu kaugusel!
1 comment:
Post a Comment