Südasuine kommentaarium

Ahoi! Ärge muutuge kadedusest roheliseks või elevusest roosaks - ma ei ole veel kuhugi reisinud! Lihtsalt selgus, et olles piisavalt pikalt eemal, näed ka kodus olles asju veidi uue nurga alt ja tahaks vahest miskit kommenteerida. Võtsin endale siis vabaduse blogi pealkirjast "reisipäevikud" ära kustutada ja edaspidi jagan oma briljantseid mõttesähvatusi või koomilisemaid ebaõnnestumisi ka siin. Õnnestumisi kah.
Kuna väljas möllab parasjagu kesksuvine sügistorm - ärge arvake, ma ei virise ilma üle, mul on isegi hea meel, sest ise ma pole hetkel nagunii väljas tuulamise konditsioonis. Miks? Lugege edasi. Enne aga avaldage palun arvamust, kas mugavam on lugeda heleda taustaga blogi või meeldivad praegused pruunid toonid rohkem? Ma nimelt ei saa aru, kas see sügistorm inspireeris mind nii palju, et pruun tundub täitsa äge või on see tõesti parem:) Arvamust võib avaldada ja ettepanekuid teha kommentaarides. Aitäh!
Niisiis, miks ma tunnen head meelt keset suurt suve toas blogi pruuni ja sinise taustavärvi üle nuputamisest, miks ma ei tuuluta mööda Tallinna vanalinna, Pärnu randa või metsasalusid? Esiteks olen olnud hõivatud tööotsingutega, mis on osutunud ootamatult raskeks protseduuriks. Teiseks tabas mind viimasel nädalavahetusel väike ebaõnnestumiste jada. Nimelt mõjus suine õietolm nii uimastavalt, et kui jalgratta seljas oma liikumispuuduses vaevavat keret lõpuks liigutasin, siis hakkasin kohe tuigerdama ja tuigerdama ikka niisuguse hooga, et haakisin lenksu sarve hoo pealt miski aediku raudtoru külge ja hoolimata mu püüetest kuidagi tagasi teele saada, käis kolin ja pikali ma olingi. Kõige viimasena maandus nägu aga kuna käed olid kuskil kinni ja jalad olid juba kuskile kõrgemale kinni jäänud, siis ei suutnud oma pead kuidagi üleval hoida, vaid lajatasin selle ilusasti maha. Sekundiga tabasin ära, et olen sattunud suurema s--- sisse. Ei põrand oli puhas s.t. laudtee.. Kiire kontroll näitas, et hambad on suus ja ninaluu terve aga põsk tuikas mis kole. Möödaminejad küll kinnitasid, et verd ei voola aga kui tegin oma telefoniga näost pildi (no peeglit mul ju polnud), siis ehmatasin kangeks ja väntasin valutavate kontidega kiirelt koju tohterdama. Siin ma nüüd olen. Kui esimesel kahel päeval oleks võinud ühte näopoolt vabalt pidada ebaõnnestunud iluopi ohvriks, siis täna hakkab juba sinikas silma alt taanduma..Aga noh millal need tervet põske katvad kärnad mu maha jätavad, seda küll ei tea. Kahjuks ei aita nimetatud fakt mind ilmselt ka esimese mure osas ehk töö leidmisel..Huvitav, kuidas see mõjuks kui sellise läbiklohmitud välimusega intervjuule läheks? Aga igast asjast tuleb midagi õppida. Niisiis jagan teile ka väiksed nipid kui ise sinikatega võitlema peate (mina lugesin enamus tarkuseteri juba siis kui oli natuke hilja)
1. Seda teab vist igaüks - hoia peal külma.
2. Pane löögi alla sattunud kohale munavalget - võimalik, et sinikat ei tulegi
3. Varemerohu lehed aitavad ennetada ja ka ravida sinikat
4. Mina hoidsin peal teelehte, aitas ka
5.Nahale, mis pole marraskil, pane sinikate vastast salvi, väga hästi aitas "gel ot sinjakov" arnika ja varemerohuga.
6. Tervele nahale võid panna ka noni ekstrakti (mina kasutasin Kyäni oma)
7. Kui sinikas on silma all, siis maga jahutava silmamaskiga, siis pole loodetavasti hommikul silm rullis.

Tervet nahka teile!