Wednesday, March 13, 2013

Buona sera Buenos Aires!


Kinkisin end Buenos Airesele nädalavahetuseks. See on pisut liiga lühike aeg aga enamus turistiteod tegin ära. Päevad jalutasin ringi mööda kaartidel märgistatud ja Nico poolt soovitatud vaatamisväärsusi, ühtegi muuseumit ei külastanud , ühelegi kontserdile ka ei jõudnud, kahjuks. 
 Reede päeval kolasin kesklinnas ja tähistasin Naistepäeva Naiste sillal ja naiste pargis. Kõige krooniks tüütas iga nurga peal Pantene käsilasi, kes kinkisid naistepäevaks juuksemaske.

 Ei läinud ka siinpool maakera see päev mul ilma lilleta, minu host Nico üllatas mind kohe saabudes punase naistepäeva roosiga. Õhtul läksime õhtusöögile San Telmosse, ühte turistikaartidel mitte eksisteerivasse restorani, kus sai umbes 20 euro eest kahe peale veerand vasikat ja loomulikult ka veini. Argentiinlaste liha on ju kuulus ning olin end valmistanud juba moraalselt ette suuremaks lihasöömiseks. Pärast seda kell 11 alganud õhtusööki, kus veerand vasikat lauale toodi, selgus, et mu moraalne ettevalmistus ei olnud väga tugev. Järgmisel kahel päeval ajas juba mõte lihast öökima. Teine asi, mida kindlasti tuleb Argentiinas süüa on dulce de leite – magus suhkrune koorekreem, midagi lehmakommi materjali sarnast aga vedelam. Kolmas asi, mis oli mulle üllatuseks, oli jäätis. Ilmselgelt on Itaalia immigrandid selle pärandi endaga Itaaliast kaasa toonud. Jäätise kohvikuid on igas kvartalis ja jäätis on paremgi kui Itaalias. Peale suurt lihasöömist tundus kell 2 öösel igati mõistlik osta veel kahe peale suur ports dulce de leite jäätist, see Baileysega üle valada ja pintslisse pista. Sama kordus järgmisel ööl, olime juba kodus kui südaööl tekkis vastupandamatu jäätise isu, mõeldud, tehtud. Ja mitte ainult öösel, jäätis oli väga hea ka päeval. Saate siis aru, miks on ohtlik Buenos Aireses kauem viibida..



Nico elas Palermos, kohe botaanikaaia läheduses. Palermos on palju kohvikuid ja restorane ning meie tänaval oli kohe ka üks tango koht, kus käisin viimasel õhtul tantsu õppimas. Sellest on mul küll kahju, et tango jaoks rohkem aega ei olnud, tahaks ühel päeval tantsida nii nagu need õpetajad.  Nii kirglik ja võimas on see tants minu jaoks. Peab tagasi minema ja tangokursuseid võtma vist.


Mis veel silma jäi?

Kaardimaksetega on asi Buenos Aireses palju hullem kui Rio de Janeiros aga vähem nigel kui Uruguays, kus kaardi peale enamus kohtades lihtsalt silmi pööritatakse.  Minu ebameeldivaim kogemus oli supermarketis Disco (naljakas nimi toidupoe jaoks), kus mu kiibiga kaardi peale küsiti passi. No loomulikult ei olnud mul passi, sest igal pool olen sisestanud autoriseerimiseks ainult pin koodi.  Müüa ei olnud kannatlik ja arusaaja ja minu kannatus katkes ka üsna varsti kui nad ebaviisakalt lõugasid, et igal pool Argentiinas on vaja passi kui kaaridga maksad ja minu püüdlused selgeks teha, et autoriseerimiseks on pin, ei kandnud vilja  ja nemad tegid selgeks, et neil ei ole pini. Huvitav oli veel see, et kui keegi tahtis kaardiga maksta, siis kassiir lõugas üle saali, et vajab autoriseerimist ja siis tuli mingi teine tüüp kuskilt ja tegi midagi, ilmselt autoriseeris siisJ   Kogu meie vaidlus päädis sellega, et teatasin bravuurikalt kätega vehkides nagu itaallane, et siis ma ei osta teilt midagi ning marssisin poest välja. Kirusin küll, sest kõht oli tühi ja oleks tahtnud neid asju ikka saada aga hea küll, poode on veel.
Teine absurdne asi juhtus reedel kui olin veel „roheline”. Läksin mingisse kohvikusse, et teha aega parajaks ning vaadata emaili ja süüa natuke. Lauale toodi ka mingi päts saia aga ma ei pööranud sellele erilist tähtsust. Kui maksmiseks läks, selgus, et arvele on lisatud nii umbes 3 eurot ja minu arupärismisele vastati, et see oli sai ja noa ja kahvli kasutamine...Nalja teete või, noa ja kahvli kasutamise eest 3 euri?! Krt mul oli omal nuga kotis, oleks seda teadnud.  Oleksin võinud siis saiapätsi vähemalt kaasa võtta aga olin jälle nii nördinud, et tuiskasin minema nagu purtsuv auruvedur.  Nico ja üks teine kohalik tuttav naersid ja tundsid muidugi kaasa kui ma oma kogemusest rääkisin ja soovitasid edaspidi silmad lahti hoida kui menüüd loed. Aga välja söömine ongi ju kallis lõbu, püüdsin seda edaspidi vältida.

Ühistransport

Metroo on BA-s liikudes möödapääsmatu kui tahad vähegi kiiremini tipptunnil ühest kohast teise saada. Olin juba harjunud Rio puhta ja konditsioneeritud metrooga ning BA-s tabas mind esimese hooga shokk. See on väga must ja umbne, sodi vedeleb põrandal ja ka pingid on nii võidunud, et eriti ei tahagi istuda. Enamus inimesed kasutavad sõidu eest tasumiseks ühistranspordi kaarte, millele aeg ajalt raha peale laetakse.  Üksikpileti ostmine metroos sujub ka ilusti, eriti siis kui kassad kinni on, siis lasevad turvad su lihtsalt ilma piletita väravast läbi, see juhtub peamiselt õhtul hiljem ja pühapäeval. Nico ütles, et nad lihtsalt ei viitsi tööd teha. Bussis on aga üksikpileti ostmine aga juba peavalu. Nimelt on siin konduktoritöö asendatud masinatega, mündimasinatega. Seega kui astud bussi, pead bussijuhile ütlema, kuhu tahad sõita ning tema vajutab nuppu, mis aktiveerib mündimasinal summa, mis pead maksma, siis on sinu asi masinasse münte panna. Jama on see, et münte on väga raske saada. Tihti pead käima kuskilt putkast  mingit suvalist sodi ostmas, et müüa sulle münte tagastaks, mündid on suurim defitsiit ja sinu püha kohus on neid varuda kui plaanid bussiga sõita. Niisiis kui su arve on poes 2,20 ja müüa küsib sinult 20 senti, siis teed suured silmad ja ütled, et sul ei ole. Siis oleneb juba sinu õnnest, kas saad 80 bussisendi võrra rikkamaks ja sõidule lähemale või 20 sendi võrra rikkamaks(kui müüja lihtsalt jätab sinult selle 20 senti küsimata) .

1 comment:

Helen said...

No mis Sa arvad, mis ma peale selle loo lugemist tegin? Loomulikult avasin kiiresti sügavkülma ukse ja minu õnneks oli seal mõned kuud vana poolik karamellijäätis :-) Tõenäoliselt küll mitte võrreldav dulce leite`ga ;-)