Uruguay III, Lihtsa elu lõpp

Turupäev

Ühel päeval käisime Nueva Helvecias ehk siinses šveitsi koloonias turul kraami müümas. Siin oli asi korraldatud, et iga talumees ei pannud oma kraami eraldi lauale vaid  orgaanilise kauba pakkujad on ühinenud ning ollakse väljas ühe letiga, kus siis igal ühel oma kraam – kel rukola, kel tomatid, kel moosid, kel isetehtud juust, kel ravimtaimed, veinid. Kõik orgaaniline, puhas, värske kraam. Turumaks makstakse ühiselt ja kõik on kohal ning müüvad ka üksteise asju. Pärast jagatakse raha  vastavalt müüdud asjadel ära.  Ega seal turul peale selle leti midagi huvitavat ei olnudki. Ah jaa, kuna tegu on šveitsi kogukonnaga, siis saab siin väga head juustu. Juustutegu saab ka wwoofides ühes farmis õppida, päriselt kah, rootslased õppisid, polevatki keeruline. Ainus asi, millest ma ikka aru ei saa, et miks nad juustuteo  traditsiooni Šveitsist siia suutsid tuua aga šokolaadi traditsiooni mitte.

Termose kallistajad

Juba Iguaccus silmasin termosekallistajaid aga siin on neid kohe kõik kohad täis. Tegelikult nimetaksingi uruguailased ja argentiinlased termosekallistajateks. Enamik inimesed käivad ringi termos kaenla all ja mate tass käes ning imevad läbi metallist kõrre hirmkanget ja mõrumaitselist mate teed juua. Igal pool. Kui läksime jazzfestivaile, siis algul peitsin oma veepudelit, sest kartsin, et see jääb korradajatele ette aga kõik tulid nagunii termosed kaenla all nii et minu veepudel ei seganud kedagi. Räägitakse, et isegi mootorratturitel on vahel ühe kaenla all termos ja samas käes tass ning nad sõidavad ühe käega. Ma pole neid veel kohanud. Õnneks.

Legendid turvalisusest

 Kuskil käivad jutud, et Uruguay ja selle pealinn Montevideo on Lõuna-Ameerika turvaliseimad aga siinoleku ajal olen kuulnud päris palju lugusid sellest, kuidas kelleltki varastati seljakott või kedagi rööviti, ühte tsikat lausa kaks korda. Minuga koos wwoofivad tsikad rääkisid ka, et neid tulid Montevideos südaöö paiku bussi pealt koju jalutades tüütama 2 tursket naist. Küsisid raha, olid ilma relvadeta ning nemad punnisid seepeale vastu, et ei anna, mille peale oli üks naine öelnud, et kas sa saad aru...Aai aam roobbing juu!  Tema vastu, et ma ei anna sulle midagi..Siis lõpuks teine tsika andis oma rahakotist paar sedelit mõlemale ja „röövlid” läksid ära. Päris viisakas lahendus. Kahjuks kõik pole nii viisakad olnud ja ühel noormehel läksid koos seljakotiga ka dokumendid, mis tegi kojusõidu kohe väga palju keerulisemaks.

Eukalüpti puude  needus.

Uruguays laiuvad igal pool põllud, metsa on väga vähe. Kui Martinilt selle kohta pärisin, et kuhu nad metsa panid, selgus muuhulgas, et 1miljon hektarit on  eukalüpti salude all. Eukalüptisalud kuuluvad peamiselt ühele Norra firmale, kelle nime ma tuvastada ei suutnud. Kummalisel kombel toetas riik rahadega eukalüpti puude istutamist, andes pikaajalist soodsat laenu. Teadlikum rahvas oli vastu ning toimusid isegi meeleavaldused aga kogu teema  mätsiti kinni ja laiemale avalikkusele vorbiti valmis teade, et paljud inimesed said tööd  ning eukalüptide ohtlikkusest kohalikule flooral ja faunale loomulikult ei kõssatutki. PR ja poliitika koos lolluse ja korruptsiooniga teevad ikka imet.  Mis siis tegelikkuses toimub? Tegelikkuses said mõned kohalikud  tööd ainult metsa istutamise ajaks.  Eukalüpti puu aga vajab kasvuks kordi rohkem vett kui kohalikud liigid, loomad ja linnud ei pesitse seal enam ning  kohalik taimestik sureb välja. Tegemist ei ole ainult Uruguay probleemiga.  Näiteks Peruus, kus veepuudus on niigi probleemiks, jäid rajatud salude ümbruses olevates külades kaevud kuivaks. Eukalüpt põleb kordi kauem kui tavaline puit ning seetõttu on ka mutsetulekahjud näiteks Kalifornias, kus samuti palju eukalüptimetsa, pikaajalisemad. Õnneks Euroopas olevat selle Austraaliast pärist puu sissetoomine keelatud, eestlaste õnneks ei talu eukalüpt nii külma kliimat kui meil.

Aeg jõuab lõpule.

Aeg sõudis küll palju vaiksemas tempos kui suurlinnas aga sellegipoolest üsna tempokalt, niisiis sai mu planeeritud 2 nädalat läbi. Kuigi Martin ütles, et võin vabalt veel paariks kuuks jääda, otsustan ikkagi oma esialgse plaani juurde jääda. Niisiis tegime päev enne koos ameeriklastega  väljasõidu Branca areia randa ja liivaluidetele. Rüüpasime kivide peal päikeseloojangut nautides cabernet sauvignoni ja pugisime saia kõrvale ja muidugi juustu! Tore kooslus on queso & dulce, otsetõlkes juust magusaga. See on üldjuhul küdoonia marmelaad juustu peal. Mulle meeldis veelgi rohkem viigimarja moos juustuga, eriti sellise parmesani sarnase juustuga. Mm.. 

Viimasel päeval sai lõpuks valmis Tannat vein, niisiis pressisime selle tünnidesse. Tegin oma viimase aja hitti – shokolaadikooki, mis osutus nii edukaks, et Martin pani kolmveerand kooki külmkapist nahka ühe ööga. Meile jäi hommikusöögiks natuke puru.

  Juba päev enne tundsin ärevust, sest tervelt kaks nädalat olin olnud rahulikult, ilma asju kohvrisse mahutamata, ilma oma aju pingutamata, olin mõnusalt oma mugavustsoonis kümmelnud ning nüüd tuli minna jälle tundmatusse kohta, suure kotiga ja väikse rahakotiga..Teisalt tundsin, et see vaikelu hakkab vaikselt ka ära tüütama, hakkasin muutuma rahutuks.  Mida ma Bilu Huest igatsema jään? Seda, et saan paljajalu üle muru lipata kasvuhoonesse rukola järele,  tee peal peotäie päikeseküpseid mahlaseid ja magusaid viinamarju suhu pista, aiast endale värske aloe vera lehe murda, et seda siis salatisse lõikuda või näokreemina kasutada ja loomulikult need vaated Rio Platale, päikeseloojangud õhtusöögi ja veiniklaasi taga olid mõnusad. Jään igatsema ka ühte parimat dulce de leitet, mida olen saanud:

Martin käskis eestlastele edasi öelda, et nad on teretulnud Bilu Huesse kui kõik on nii töökad nagu mina. Nii et minge kel huvi aga ärge siis latti alla laskeJ  Ja veinitegu on tavaliselt märtsi algul, sel aastal lihtsalt küpsesid viinamarjad erakordselt vara.

Pildil minu kodumaja Bilu Hues.