Teekond Buenos Airesesse

See peatükk on huvipakkuv ilmselt ainult neile, kel endal  plaan teekond Uruguayst Buenos Airesesse ette võtta. Buenos Airesesse saab kõige kiiremini Uruguayast laevaga. Teekond on sama pikk kui Tallinnast Helsingisse ning võimalus on minna kolme erineva firmaga – Busquebus on neist tuntuim, kiire ja kõige kallim, Seacat on Busquebusi „odavfirma” ning samuti kiire ja kolmas on Colonia Express, mis sõidab tunni asemel kaks aga Buenos Aireses maabub kesklinnast ikka parajalt kaugele. Ma ei teinud mingit broneeringut kuna laevu läks omajagu ja mul polnud aimugi, et need võiksid olla välja müüdud.  Läks aga just nii nagu ma ei arvanud. Kui üritasin kassast pahaaimamatult vahetult enne väljumist piletit osta, siis öeldi, et kõik piletid on selleks päevaks välja müüdud. Colonia expressi kassas polnud üldse mitte kedagi, niisiis jäi BA-sse pääsemiseks kõige kallim variant Busquebus. Ka seal olid alles ainult esimese klassi piletid, siis aga selgus, et olenemata kõrgest piletihinnast kaardimakseid seal küll ei aktsepteerita, niisiis suundusin kirudes ja vandudes ainsa ATMi poole sellest terminalis.  Nagu ikka kui asjad juba lähevad viltu, siis läheb kõik viltu. ATM lubas küll raha anda aga ei andnud, ootasin mis ma ootasin, ei midagi. Virutasin jalaga, ikka ei midagi, isegi mitte turvameest, kes võiks ju tulla selle löögi peale vaatama, milles asi. Õnneks sülitas ta vähemalt mu kaardi välja. Üritasin mingite suvaliste terminali töötajatega sündmuste käiku arutada aga need ei olnud eriti osavõtlikud ja soovitasid mul bussijaama atm-i minna otsima. Laeva väljumiseni oli pool tundi, mul oli kohe raha vaja, mingi bussijaam ei lohutanud mind üldse. Ma veeresin oma kottidega mööda terminali nagu üks suur vihapall kui äkki meenus, et mul on veel eurosid! Niisiis vurasin kiirelt rahavahetusse ja sain oma pileti kassast kätte.  Laev ise oli vana ja väsinud aga kohale toimetas. Buenos Airesesse jõudes oli mul jälle mure – nimelt oli mu host Nico tööl ja ma ei saanud korterisse sisse enne õhtut. Niisiis vajasin pakihoidu. Internet ei olnud infoga just laiutanud, niisiis lootsin, et ehk ikka on selline asi terminalis olemas. Õnneks infolauast pärides selgus, et ongi. Kuigi koha leidmiseks läheb vaja  Herculot Poirot omadusi, on see leitav autoparkla kassast. Niisiis lõpuks olin vaba avastamaks Buenos Airest!

Etteruttavalt paar vihjet veel laevapiletite kohta. Nimelt reedel arvasin, et olen targem, et ostan esmaspäeva hommikuks kohe internetist pileti ära. Tegin reserveeringu seacati lehel, panin krediitkaardi info, maksin, sain veebilehel teate, et „confirmado”, meili küll kohe ei tulnud aga arvasin, et lõuna-ameerika värk, küll tuleb veidi hiljem.  Ei tulnud ei homme ega hiljem ning kui pühapäeval lõpuks tuli meelde üle kontrollida, selgus, et mingit reserveeringut mul ei ole, õnneks ei olnud ka pangaarve vähenenud. Kappasin varahommikul oma tsumadanidega terminali, et ennast ikka laevale rääkida, sest interneti andmetel oli jälle kõik välja müüdud.  Võite arvata, et mu arvamus sellest firmast oli langenud miinuskraadidesse. Seacat peaks premeerima oma töötajat Fernandot, kes võttis asja tõsiselt ning leidis lõpuks süsteemilogid, kus oli näha, et ma ei ole hull, et tõesti olin teinud reserveeringu aga süsteem oli selle tühistanud. Kahjuks ei ole ma piisavalt hea ärarääkija, sest sama hinnaga ta mind seacati peale ei mahutanud aga leidis järgmise, mis sõitis küll 3 tundi aga on mugav ja puhas  ja ülla-ülla, kassas sai maksta pangakaardiga! Niisiis planeerige, planeerige paremini kui mina:-)