Uruguay II osa, Elu veinimõisas

Saabusin Los Pinosesse teisipäeval. Martin oli saatnud mulle meili teel üsna täpsed juhised, millise bussiga peaksin tulema ning lubas mul peatuses vastas olla. Colonia Valdenses, kus pidin ühe bussi pealt teise peale hüppama, selgus, et pean oma kohvriga ka pisut  bussi järel jooksma, sest jõudsin kohale plaanipärasest hiljem. Bussijuht aga ootas rahulikult minu kohvrijooksu ja kiirtee ületuse ära.  Väikeses külabussis tekkis täielik dejavu kunagise Häädemeeste bussiga.  Maarahvas tuli poest, viskas omavahel nalja ja vahetas külauudiseid, kohe arvati ka ära, et ma lähen Martini juurde ja varsti hüppas minu kõrvale pingile Gotlandilt pärit Kicki. Kuna teised teadsid paremini kuhu ma minema pean, siis võisin end rahulikult vabakäigule lülitada. Martin oli minule ja Kickile vastu tulnud, esimesest hetkest oli tunne nagu oleks külla tulnud lihtsalt heale sõbrale, keda pole mõnda aega näinud. Viskasime pakid autokasti, hüppasin sinna ka ise ja sõitsime Bilu Huesse. Bilu Hue tähendab ilusat vett ning ilu jagub siia tõesti. Hoovist paistab Rio Plata – Buenos Airest ja Montevideot eraldav lai jõgi. Ümberringi on põllud ning sügisesse tüüriv suvi on pannud põllud lõhnama ja kolletama  nagu hilissuvisel  Saaremaal. Esimesed päevad ei suuda lihtsalt imestamist lõpetada, kuidas kõik näeb välja nagu Eestis. Kicki kinnitab, et ma ei ole hulluks läinud, temale meenutab siinne loodus Gotlandi.

Kicki tuli esimest korda Uruguaysse 22 aastat tagasi ning viimased 11 aastat on ta igal aastal mingi aja siin veetnud, viimased aastad nii, et 6 kuud Uruguais ja 6 kuud Gotlandil. 2 aasta eest sai ta endale õiguse ehitada maja Montevideo äärelinnas. Juhus, kuidas ta selle sai, on märkimisväärne. Nimelt otsis ta endale kohta, et maja osta. Esimesel aastal tulutult ning kui ta teisel aastal tagasi tuli, siis ühe tuttava tuttav teatas, et ta võib tema maa peale oma maja ehitada. Asi tundus esmalt Kickilegi imelik, et kuidas nii, et tasuta ja kellegi teise maa peale. Selgus, et see naine oli diktatuuri ajal 8 aastat oma noorusest vangis istunud ning peale vabastamist käsiti tal maalt lahkuda aga ükski riik peale Rootsi ei olnud nõus teda vastu võtma. Maa kinkimine Kickile oli tänu selle eest, et Rootsi talle kunagi kodu pakkus. Ilus.
Pildil tähistame Kicki sünnipäeva maitsva sidrunikoogiga.

Martin on aga pärit Argentiinast, Buenos Airesest, oma elust on ta mõned aastad elanud Šveitsis ning 23 aastat Barcelonas, kus tema poeg ja eksabikaasa praegugi elavad.  Ühel hetkel tagasi Buenos Aireses olles tuli ta oma naisega Uruguaisse siia playa Fomentale puhkama ning kohtis meeldis nii väga, et ostis siin maa ning peagi otsustas siia elama asuda.

Igal õhtul tõuseb siin kõva tuul ja läheb kargelt külmaks, nii et ühel õhtul tegime isegi kaminas tuld. Hommikul ärkan ka selle peale, et tuul kangutab aknaid ja katust aga õnneks lahti pole veel kangutanud.  Mõnikord sajab nii tugevasti, et läbi une tekib korraks hirm, et ärgates ujud äkki varbaid pidi jões.

Veinitegu

 Esimestel päevadel läks kohe lahti veinitegu. Lisaks minule olid abiks Kicki ja  Thomas, kes lõpetas kevadel keskkooli ja reisib selle talve  mööda Lõuna-Ameerikat.  Veini tehakse siin käsitsi, tegemist ei ole suure  veinitööstusega. Siin kutsutakse seda Vino Artesanal, meil ehk siis nö. Koduvein või käsitöö vein. Martin tellib lähedal olevast istandusest orgaaniliselt kasvatatud viinamarju ja meie Kicki ja Thomasega pressime need oma väikeste kätega lödiks, laseme läbi pressi ning paneme tünnidesse seisma. Lisaks pressimisele söön nii kuis jaksan. Merlot viinamarjad on kõige maitsvamad ning neid teeme ka kõige rohkem. Lisaks maitsvale kõhutäiele saan endale mitmeid päevi kestva Merlot maniküüri. 

Meie veiniteo päevi sisustavad veel mõnusad pikad lõuna- ja õhtusöögid.  Iga söögi kõrvale toob Martin muidugi mõne hea pudeli veini ning kuna laua ümber on üsna kirju seltskond, siis juttu jätkub pikkadeks tundideks. Õhtuti imetleme veiniklaasi kõrvale päikeseloojangut või siis Rio Plata kohal olevat äikese valgusemängu, üks idülliline päev möödub teise järel. Kaob isu interneti ja teiste inimeste järele.

Kickil saab vahepeal isu täis ja ta läheb minema. Meie Thomasega istutame vahelduseks tomatitaimi ning villime eelmise aasta veini pudelitesse. Pühapäev on puhkepäev, magan keskpäevani ning siis tulevad külla uus-meremaa tsikid ja teevad suures pizzaahjus sellist pizzat, et ohoohoo. Olin hommikul lubanud, et annan puhkust ka maksale aga ei suuda siiski heast veinist pizza kõrvale loobuda. Tegelikult on ilma igasuguste säilitusainete ja lisasuhkruta tehtud vein nii mahe ja hea, et ma väga hästi ei kujuta ette, et ma kunagi veel poeveine suudan juua.

Pühapäeval toimub meie naaberkülas jazzfestival. Martin hoiatas, et loomulikult ei ole see festival võrreldav suurte festivalidega. Läksime vaatama, sest tema sõber mängis  ühes bändis trumme. Selgus, et tuttav trummar võitis nädala eest mingil tähtsal konkursil Kesk-ja Lõuna-Ameerika  parima trummari tiitli. Bänd oli tõesti hea aga see koht, kus üritus toimus meenutas väikest külakolka suvalist baari. Inimesi oli kohale tulnud mitte rohkem kui 30 ning igaühel oli oma mate termos kaenlas. Kõik võtsid plastiktoolidel istet ning üleliia oma emotsioone ei demonstreerinud. Meenus üks naljakas kontsert Viljandis, kus kõik istusid käed süles ja jalad ristis aga mina lõpetasin lauljaga laval tantsides. Seekord ma lavale siiski ei roninud, sest lihtsalt ei kutsutudJ Igastahes Martin kinnitas, et tüüpiline uruguailane on introvertne ja külarahvas on veel lisaks ülimalt konservatiivne. Martin ise on aga portenjo ehk Buenos Airesest pärit, niisiis ei ürita ta kiivalt uruguailaste elu ja olu kiita, vaid tutvustab seda meile läbi mõnusa huumoriprisma. Ühel õhtul oleme kutsutud ühe Martini tuttava juurde asadole ehk liha grillima. Võtame kasvuhoonest kaasa rukolat ning loomulikult oma veini. Martin veel kommenteerib enne, et salat tuleb kaasa võtta, sest uruguailased ei söö midagi peale liha ja saia ning salatit keegi kunagi ei paku. Kui ma oma salatikimbuga võõrustaja Arturo ette jõuan, hüüatab ta kiirelt, et see salat tee endale, mina söön ainult liha!  Tegimegi siis külakostiks toodud salati iseendale lihakõrvaseks. Samas on Arturo väga sõbralik ja lahke. Kuuldes, et ma eelistaksin juua vett, hüppab ta oma quadi selga ja rallib poe poole ning kui üritan järgi hõikuda, et kuule, ma võin kraanivett ka juua, see on täitsa ok, hüüab ta ainult vastuseks, et olen minuti pärast tagasi. Kahe minuti pärast ongi tagasi, ühe kaenla all suur pudel gaseeritud vett ja teise kaenla all gaseerimata vesi – ta ju unustas täpsustamata kumbat ma tahan ja ostis siis mõlemat.

Cabernet Sauvignon

Nädalaga küpsesid Cabernet Sauvignoni viinamarjad staadiumisse, kus neid veini jaoks paras korjata on. Niisiis tuli meile veel mingi 250kg viinamarju. Õnneks tulid eelmisel õhtul külla jaanuaris siin woofinud rootsi tsikad ning olid nõus meid veini pressimises pool päeva aitama. Töö lippas käes ning selleks ajaks kui  kõik valmis saime tulid lõpuks ka need kaks tsikat kohale, kes tegelikult pidid veiniteos abiks olema.  Kui kõik eelmised woofarid, keda siin kohanud olen, on äärmiselt toredad ja lahedad ja lõbusad, siis ei osanud ka uutest tulijatest miskit halba oodata aga minu suureks üllatuseks avastasin, et ühega neist kohe mitte kuidagi ühele sagedusele ei saa. Seda juhtub jube harva, et mulle keegi ei meeldi  aga ta on tõesti täiesti teisel raadiosagedusel  - kohutavalt tõsine, viilib tööst kui  saab ning enamus vestlustest surevad meil juba eos. Ma oma avatud emotsioonide keskusega (sorry see kommentaar on ilmselt arusaadav ainult Human Designi asjatundjatele) muutun ju ka kohe süngeks ja mulle see üldse ei meeldi. Eks näis, varsti viivad meie teed nagunii lahku.