13 things I love about Rio de Janeiro..

It is very trendy to do those lists "10 things,"  "20 things" about something, so here comes my list about my favourite city:-)  I'm sure there is much more things I love but those are 13 first what pops in my mind. It's also answer to people who have been asking me, why I find Rio so attractive.

1. This city is not made for cars but for people!
It is quite easy to get around by bike or take a long walks. Rio de Janeiro has more then 100km bicycle roads and more is coming!

2. Beautiful historical buildings
One can find beautiful palaces and cute colonial houses in very many neighbourhoods. Not all colonial buildings are renovated but that's the beauty of  the history. Average tourist is usually circulating around the triangle copacabana-cristo-sugarloaf and at night in darkness Lapa too. Most of people never see that beauty.

3. Beach, beach, beach!
For sure beach is giving that magic charm to the city. I love ocean and long walks on the sandy beaches. Cariocas love it too and gather on the weekends to the beach to meet friends, to play volley or football. Some weekends gets quite crowded there. Warm water makes beach experience perfect to me!

4. Excellent weather
It is nice weather all year around. Winter time can be a bit chilly in the evenings but most of the time one can go out without worring that weather is changing and you need jackets etc. Most of days is pleasant 28C.

5. Greenery
There is always park or forest nearby where to have picnic or go for jogging.
Tijuca rainforest is the biggest rainforest inside the city.

6. Cariocas (people from Rio de Janeiro)
Brazil is big and people in different parts are different. My experience with cariocas is great, I find them very open, helpful and smiley, easy to make contact with.

7. Sporty people
I like how people using those resources they have - parks and beach roads are full of runners, rollerbladers, bikers, people doing sports!

8. Food per weight
Don't get me wrong, it's not priced based ones weight but based how much do you eat. It's great option to try different things and as portions in Brazil are usually huge for me, this option helps to save money and also time:-) Of course these kind places are all over Brazil but in Rio is according my experience  the quality and avaibility the best

9. Acai
Also available in many places in Brazil, here it belongs to every single corner kiosk. Who does not know what is  about - try. You can't go to Brazil and not to try that icecream type of  thing made from vitamine and mineralrich acai berries.

10. It's lovely way of interaction what is catching my eyes - kisses, hugs, holding hands etc.
Warmth between people and the way they act with loved ones.


11. Active people in age 70 and up.
It is really lovely to see, that relatively old people still come to the beach, dancing and singing in parties together with youngers. Looks that it is fun place to retire.

12. Roda de sambas.
Yeah samba is part of the life here and it is nice part!

13. Sundays
Sundays are special. The road close to the beach is closed for traffic and amount of runners and bicycles is tripled. It's time to go to the market to buy veggies and fruits for next week and then go to meet friends on the beach. Day will be finished with caipirinha and/or dancing  forro

Mis te siin üksi istute, tulge sööge parem meiega austreid ehk minu neli päeva Recife's

Recife jõudes oli mul peos üsna täpne kirjeldus, kuidas jõuda oma renditud korterisse ja olin üsna veendunud, et eksimine on keeruline nii detailse kirjelduse puhul. Erinevalt Joao Pessoast sattusin aga kohe väga abivalmite ning minu saabumise tõttu ilmselgelt elevile läinud bussijuhtide peale. Niisiis toimus bussijaamas üleüldine arutelu minu sihtkohta jõudmise osas, lõpuks pandi bussile hääled sisse, lasti muu rahvas ka bussi ja asusime teele. Kuna ka teistes bussides juhid teadsid, kuhu minna on vaja, siis vahepeal kihutasid nad minu bussist mööda, andsid signaali, karjusid aknast midagi ja lehvitasid. Käis busside võidusõit ja kui piletimüüjal polnud vaja parasjagu pileteid müüja, siis ta hüppas oma kabiinist välja ja uuris ja puuris, et kust ma tulen ja kes ma olen. Lõpuks teatas bussijuht, et nüüd on õige nurk, kus pean maha minema. Buss küttis kummide vilinal minema ja leidsin tänavanurga küll üles aga osad olulised elemendid kirjeldusest olid puudu..seega bussijuhid olid minust ikka valesti aru saanud ja oma suure elevusega, mind paar kvartalit varem maha kupatanud....egas midagi, kõndisin edasi, kuniks kaks vanemat prouat mulle eemalt vilistasid ja hüüdsid, et ära sinna mine, seal on jube ohtlik. Nii jalutasid nad mind teist tänavat pidi sihtpunkti. Esimesel tunnil kogetud abivalmiduse kogused olid muljetavaldavad ja linn hakkas mulle kohe meeldima:-)
Recife külje all on kaunis Olinda linnake, kuulus oma vanalinna ja karnevalide poolest. Selgus, et minu täiesti suvaliselt planeerimatu reis läks kümnesse, kuna just sel päeval oli Olinda linna 480-s sünnipäev ja seda tähistati uhkelt, kusjuures toimus ka tavaliselt karnevalil kasutatavate suurte nukkude paraad! Niisiis sain natuke aimu ka nende karnevalimeeleoludest.

Uhke vanalinn on ka Recifel endal, kuigi tänavaääred on prügi täis ja kui nina ette ei vaata, on lihtne endale mõni joogitops jalga astuda. Niisiis on mul Recife suhtes vastakad tunded. Inimesed on üsna kenad, ajalugu ja arhitektuuri jagub ja meri ning kanalid annavad linnapildile romantilist fiilingut ja siis äkki kõik see prügi ning inimeste hoolimatus ei olegi nagu siiani Brasiilias kogetud mentaliteet.

Ma jagasin elamist ühe sloveenlasest arstitudengi ja portugaalasest teatriajaloolasega, kellega otsustasime laupäeval minna vaatama korduvalt Brasiilia kõige ilusama ranna tiitli pälvinud randa. Recifest Porto de Galinhasse on 51km. Mis te arvate kui palju võtab liinibussiga aega selle vahemaa läbimine?
Me ärkasime kl.6 hommikul, et saada kl.8 bussile ja veidi rohkem kui kaks tundi hiljem olimegi supsti kohal!
Linnake ise oli nagu kuurortid ikka, kena lai jalakäijate tänav, mis ääristatud arvukate poekeste ja restoranidega. Randa jõudes selgus, et kl.6 hommikul ärgates ja liinibussiga kohale kodistades olime me ikkagi viimaste hulgas, kes saabuvad ja eriti kohti polnud enam jäänud. Näod vajusid meil üsna pikaks seda palagani nähes aga õnneks selgus, et kui nii 300meetrit kõndida, siis hakkab juba täiesti vähekuulus rand, mis meeldis meile palju rohkem.

Viimasel Recife päeva mõtlesin minna uudistama selle linna moodsat poolt ka ehk siis Boa Viaggemi rannaalasid. Juba Pipas kuulsin, et Recifes ei tasu vette minna, kuna ehitati haide harjumuspärasesse söögikohta sadam ja nüüd on haid hakanud sööki otsima sealsetest supelrandadest. Rannas on kõikjal väljas hoiatavad sildid ja räägiti, et alles eelmine aasta üks argentiinlane siin söödaks läks.
Viskan niisama pikali ja mõtlen natuke tukkuda ja lugeda kui varsti on hopsti mingi kodanik mul kõrval, et tule söö meiega parem austreid, mis sa siin üksi istud. Saanud selle pakkumisega korvi, oli hetke pärast kohal teine austrisööja, kes oli omandanud parema veenmistehnika ja varsti ma istusingi seal rannatoolis austrikuhi ees ja no ei kahetse! Nii värskeid ja maitsvaid ja nii palju austreid ei olegi ma varem söönud!
Kuna mu austrilembus hakkas ilmselgelt silma, siis uuriti, kas ma olen käinud Recife kõige paremas restoranis? No kus ma siis olin! Niisiis viidigi mind sinna kõige paremasse restorani:-)  Toidu osas ainult head sõnad, kahju, et ma nii palju süüa ei jõudnud kui pakuti. Veinikaarti eemalt nähes tõusid mu kulmukaared aga juuksepiirini! Restoranis, kus linad on valged ja kikilipsud on ees ning hinnad on kosmosest veidi kõrgemal, oli veinikaardiks kortsus äärtega printerist paar kuud tagasi väljalastud paberid:-)

Minu tiirutamine Kirde-Brasiilias

Kuna mu toimetasid tõid mu sel talvel jälle Brasiiliasse, siis sättisin nii, et jääks veidi aega ka nende kohtadega tutvuda, kus ma veel käinud pole, minu puhul siis kirre. Kuna otsustamine oli keeruline, nimelt on mul listis Maranhao Sao Luisiga ja Jericoacoara aga kuna lennupileti ostmine jäi viimasele hetkele ja selgus, et tulevad ka töised päevad internetis, siis panustasin kohale, kus internet on kõige tõenäolisemalt stabiilne ja lennupilet soodne. Niisiis lennutasin end Natali, et seal lähedal peatuda Pipas. Kohas, mida kiitis mulle üks Rios elav tuttav taevani.
Kõigepealt Natal. Saabudes kell 2 öösel ning olles hullumeelse taksojuhi meelevallas, kes sind läbi barakkides linnaosade tiirutab ja väidab, et veel, veel on minna.... ja kuigi sa väidad, et tead nii kilomeetrite arvu kui hinda, sunnib sind maksma rohkem kui topelt, siis ei saa just vaimustusest käsi plaksutada. Päevavalguses bussiaknast uurides ei olnud pilt palju parem...kole suur ja prügine linn.
Minu ootused Pipale olid muidugi pilvedes, plaan oli hommikuti rannaliival joosta ja liituda mõne joogatreeninguga. Hahaha...Pipa rand ei ole just jooksmiseks, mõõna ajal on palju kive ja tõusu ajal pole liiva kus joosta. Ühtegi joogaklubi ma ka ei leidnud. See-eest oli sadu kohvikuid ja kümneid poekesi ja loomulikult lademetes gringosid, kes end hommikul surfama sättisid ja õhtul täis jõid.
Ja internet oli pidevalt kadunud, sest brasiilias on tihti nii, et internet oleks justkui päikesepatareidel - vihmaga see lihtsalt kaob või muutub täiesti ebastabiilseks.
Õnneks leidus Pipa lähedal ka selliseid randasid, kus sai täitsa üksi jalutada ja viimasteks päevadeks kolisin ümber väiksesse külasse, kus oli rahu ja vaikus.

Seejärel uurisin kaarti ja leidsin, et enne Recife on selline koht nagu Joao Pessoa, mis pidavat olema Pariisi järel roheliseim linn maailmas, Ameerikate idapoolseim punkt ja lisaks veel kauni vanalinnaga.

Igatahes müüs see kirjeldus mulle ühepäevase tripi maha ja sinna ma läksin. Kokkuvõtlikult ütlen, et kui te peaks sinna kunagi mingil kummalisel põhjusel sattuma, siis aadressi järgi maju otsides, ärge eeldage, et 445 kõrval on 447, on täiesti võimalik, et seal on hoopis maja number 777 ning 447 asub umbes 3km eemal ja veel paaris arvude poolel. See on ju normaalne, lihtsalt mõnele majaomanikule meeldib võtta suvaline number.
Joao Pessoa inimesed ei torkanud silma just ülemäärase sõbralikkuse poolest, kuigi kui ma bussiga kuhugi teelt eksisin, siis ikka aidati järje peale.
Üliefektiivsed tundusid olevat uudistereporterid. Nad tõesti müttasid linna vahel ja pargiservades ja tabasid mind selle linnas veedetud 24tunni jooksul koguni kahel korral, et küsida minu arvamust küll rannikut laastava erosiooni osas küll mobiiltelefonide kehva levi pärast. Suur oli nende imestus kui ma ütlesin, et teate ma pole kohalik ja mu portugali keel pole piisavalt hea, et teleintervjuud anda:-)
Niisiis järgmine peatus: Recife.

Nätsti Nikaraaguas käidud

Kaua kaua pole siin sõna võtnud, kuigi olen peas keerutanud mõtet paar märget ja emotsiooni maha jätta. Võtan siis lühidalt kokku, kõigepealt Nikaraagua.
Kuna mul oli jälle asja Cost Ricasse, siis otsustasin jätta omale nädalakese varuaega, et pisut nuusutada Nikaraagua tuuli, et aru saada, kas tahaks kauemaks minna või mitte.
No tegelikult kohe algul hakkas natuke viltu vedama, kõigepealt läks midagi katki Liberia bussil, passisime kraavipervel ja ootasime uut bussi, lõpuks otsustasin kuskil piiriäärses külas öö veeta, et alles valges piiri ületada. Ööbimisasutus oli rämedalt rehmakas aga sõba sain silmale ja hommikul algas uus seiklus. Nikaraaguasse. Migratsioonijärjekorras kamraaditsesin mingi saksa piigaga ja temaga tegimegi selle koos läbi, kahekesi ikkagi parem kui üksi. Üldiselt läks ludinal, vahepeal saadeti meid sinna ja tänna, küll kontrollima ega palavikku pole ja siis niisama midagi jutustama ja nagu ikka siis iga bisneesimees üritas midagi pähe määrida. Piir tehtud leidsin bussi üles. Buss oli äge! Vanad USA koolibussid topitakse nii täis kui vähegi mahub, kotid lendavad katusele.

Peale lõunaks jõudsin kohale, San Juan del Suri, paljukiidetud piiriäärsesse surfi-ja rannaparadiisi. Pean tunnistama, et esmamulje oli hea, mulle meeldis nii ekstreemne bussireis, kus 20km läbimine võttis umbes tunni või veidi rohkem ja külakese boheemlaslik tänavapilt aga see oli kõik enne kui nägin, kuidas hommikul solgitorust roheline löga otse merre lasti, enne kui aru sain, kuidas koguaeg üritatakse mulle mütsi pähe tõmmata ja et pousada, kuhu toa võtsin on täielik peldik. Teisel päeval mõtlesin, et võtan jalgratta ja lähen teisi randasid uurima, pousada omanikud laitsid mõtte maha ja õnneks kuulsid seda pealt ühed nikad. Neil oli nimelt auto ja plaan sinna samasse randa minna ning nad kutsusid mind endaga kaasa. Mis siis ikka, olin suurima hea meelega nõus, ronisin mingisse neljarattaveolisse pealtnäha kabedasse autosse, millel puudus tagaiste ja sai põrandal hoopis laiutada. Ees istuti kolmekesi, üks tütarlaps istus lihtsalt kuskil käigukangi peaaegu otsas:-)
Aga inimesed olid kenad ja nägid vaeva, et mulle Nikaraaguast head muljet jätta, see ei takistanud muidugi ühel noormehel tühjaks saanud veepudelit tagakätt dzunglisse viskamast. Nii kähku, et ma ei jõudnud ah ka öelda... mõni ime siis, et sealsed teeääred upuvad kohati prügisse.
Muuhulgas külastasime ka mingisuguse mehe omaloodud akvaariumit, kus oli nii haipoegi kui mingeid muid haruldusi. Akvaarium oli loomulikult illegaalne.. Sel päeval lihtsalt hoidsin oma maailmaparandaja suu kinni ja vaatlesin silmad pärani. No vot.

Järgmisel päeval otsustasin, et aitab sellest surfiparadiisist, vaatan koloniaalset Granadat. Miskipärast tekkis veel hea mõte teha seal sohvasurfi ja leidsingi hosti.
Üllatus, üllatus, kus majas ta elas! Ütleme nii, et host ise oli tore aga minu lõug vajus lõdvalt lõuale rippu kui ma maja seest nägin....Algul mõtlesin, et panen kohe kuhugi hosteli poole punuma aga siis mõtlesin, et mis seal ikka, on ju dzunglis magatud ja dzungliinimeste kodus, kus sead maja alt läbi käivad, saan hakkama! Teatasin uhkelt, et mul on võrkkiik ja tõmban selle sinna talade vahele, mis hütti püsti hoidsid, rippuma. Tõmbasingi aga nii kui ma oma poolsada kilo sinna kiike istutasin, hakkasid palgid kokku vajuma ning koos palkidega ka seinad ja katus..No lükkasime palgid uuesti sirgeks ja tukkusin selle öö madratsi peal ära. Järgmine päev panin päkkade väljudes hostelisse ja ega ma kauem seda Nikaraaguat taluda ei tahtnudki.

 Neljandal päeval istusin jälle koolibussi, maksin poole vähem kui saabudes ning olingi Costa Rica piiril. Piiril, kus piirivalvurid naeratasid laialt, bussijuht oli viisakas, buss puhas, toit hea...Oh, lihtsalt tundus nagu oleks koju jõudnud. Ja siis algas Coco rannal päris puhkus:-)  Nikaraagua ei ole minu jaoks.

Juuli - naudingute eri

2,5 kuud Portugalis läks nagu niuhti. On olnud häid päevi ja hullemaid, naeru ja pisaraid, mõned uued väga head tuttavad potentsiaaliga saada sõpradeks. Viimased nädalad olin vait, sest jube hea oli, järsku pöördus kõik paremuse poole ja sai olemasolemist nautida. Nagu korduvalt korrutatud on üks suurimaid naudinguid muude naudingute hulgas toidunaudingud. Nii puges nukrus hinge kui eile siukse 50m pikkuse juustuleti vahel kaasanosimist valisin - kitsejuustud, lambajuustud, lehmapiimajuustud (vähemuses) - kõik portugali kraam, erinevad, maitsvad...muude maade juustud on veel eraldi letis. Noh veinist, rohelisest mahedast oliivõlist, apelsinidest, mereandidest ma seekord ei vatra. Niisiis vean juustukerasid mööda lennujaama enda järel ja loodan, et elu tuuled mind ruttu sinna Portugali poole tagasi keerutavad.

p.s. ega ma ainult söömisega ka ei tegelenud, väiksed seiklused olid nii Porto ümbruses, Guimaraesis, Galicia piiri ääres ning teine ring viis ka Dourosse tagasi! 

2 kuud täis!

Täna sai täpselt 2 kuud ajast kui Portugali saabusin, ühtlasi sai aeg täis mu Lissabonis elamisest. Niisiis surusin kõik oma träni kotti, mis kotti ei mahtunud, jagasin õnnelikule korterikaaslasele, vudisin rongi peale ja siin ma nüüd olen - Coimbras. Kuulsas portugali ülikoolilinnas, ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevas linnakeses. Linn on väike - saabusin 3 paiku päeval ja kella 7ks õhtul olin enamvähem kõik vaatamisväärsused ära näinud ja niisama ka botaanikaaias puu all istunud ja chillinud. Nüüd on lausa mure, sest rongipilet edasi Portosse on alles homme õhtuks. Pealegi nägin õlgu võdistama panevat ilmateadet külmast ja vihmast, üldse on olnud see suvi üsna jahe, ka kohalikud kurdavad, et tegemist on üle aastate ebanormaalselt külma suve algusega. No seda vingumist võtke teatava reservatsiooniga - minul lihtsalt on väga külm (kannan kampsunit ja tagi)  kui on 18 soojakraadi. Ootan kuuma portugali suve, millalgi peab see ju hakkama kui mitte juulis, siis millal veel?

Kahe kuu asjad lühidalt kokku võttes:
- aeg läheb siin aeglasemalt kui Brasiilias. Ei tea, kas põhjuseks on koha väiksus, st. jõuan käia palju kiiremini palju rohkemates kohtades või see, et pole nii palju teha ja ei teki eriti kontakte.
-inimesed on turistide vastu väga sõbralikud aga kui sa enam pole tavaturist ja tahad sõpru leida, siis on jala ukse vahele saamine ja enda kuhugi üritustele surumine väga palju keerulisem kui Brasiilias (st. seal see polegi keeruline). Natuke meenutab Eestit, kus kõik on kiivalt OMA sõpradega ja ega kedagi väljast naljalt omaks ei võeta või kuhugi ei kutsuta. Brasiilias nii tavalisi ranna, tänava, poe, metrootutvusi siin minul pole tekkinud. Üks tekkis aga tema oligi brasiillane:)
-toidu ja poetoidu soodsuse ja kvaliteedi üle rõõmustan jätkuvalt.
-portugaallased lasevad alati enda järel oodata, st. mina pean alati ootama ja see ajab mul juba kergelt kaane pealt maha. Brasiilias on hilinemine ka tavaline, ma ise ka hilinen seal aga seal on see põhjendatud juba nt. liikluse ettearvamatusega, siin väikses rahulikus Lissabonis tundub hilinemine pigem lugupidamatuse avaldus kuigi see nii ei ole, vähemalt nad ise nii ei arva:)
- igasuguse rahvusliku kriitika suhtes on nad ülitundlikud ja eriti tundlikud kui on oht, et sulle meeldib rohkem hispaaniaga, prantsusmaaga või brasiiliaga seonduv - ilmselt on tegu mingi väikerahvastele omase sündroomiga, mulle meenutab see ka väga eestlaslikku sallimatust kõigi teiste rahvuste, kommete jms. suhtes.

Mis viimasel paaril nädalal veel toimus?
Kõigepealt käis külas Kädi, tõi musta leiba (mille üks viil tekitas mulle peaaegu kohese kõhukrambi) ja kohukesi (mida ma kodus ei söö aga välismaal olles alati igatsen). Tegime igasuguseid turistiasju, millest osad olin lükanud edasi, et neid siis koos teha. Jaanipäeval näiteks käisime mööda metsa ja mägesid, korjasime pärnaõisi ning otsisime kuskil kaevus iseennast:) Õhtul tegin merekarbis tikkudest lõkke ka korraks, et oleks ikka päris. Kohustuslik sõit vanaaegse kollase trammiga jäi tegemata esialgu trammi ja siis aja puudusel, seega peame Lissaboni ühel heal päeval uuesti ette võtma. Lõpuks jõudsinka peotänavatele kuigi Kädi punnis natuke vastu, sest tema eesti ajas sisemine kell näitas kolmandat hommikutundi kui me sinna jõudsime ja päris hommikut kui lõpuks koju jõudsime.
Peale jaanipäeva läks Kädi hoolimata prantslaste lennustreigist ära ja mina jäin olude sunnil teist nädalavahetust järjest Lissaboni. Algul olin väikses paanikas, sest polnud veel kordagi plaanivabalt ja üksi nädalavahetuseks linna jäänud ja oli tunne nagu jääks millestki ilma:) Siis otsustasin teha aga nn. pamper day, mida tegelikult väga vajasin - peesitasin rannas ja õhtuks ostsin valge veini ja kilo merekarpe ja sõin-jõin kõik üksi ära (sest korterikaaslasi polnud kodus, nii et nautisin teatavat rahu ja vaikust). Lisaks toimus meil gei paraad, millest algul üritasin eemale hoida, et jälle mingi massiüritus aga siis kuulsin jõeääres jalutades järsku jube mõnusat mussi ja läksin uudistama. Selgus, et terve plats on tehtud  peoalaks, päike alles kõrgel aga kõik juba tantsisid. Tunni ajaga võeti läbi kogu minu viimase 25 aasta lemmiklaulud, lisaks nägi huvitavaid inimesi. Olin just enne lugenud kuskilt eesti meediast mingit üsna haiget juttu traditsioonilise perekonna ohustamisest, vaatasin, kuidas kõik inimesed koos ilusti tantsisid ja lõbutsesid - nii heteropered oma väikeste lastega, lesbipaarid ja geid ja keegi ei tundunud kuidagi ohus olevat, vähemalt mitte siin katoliiklikul maal. Kurb kuulda, et mingid kodanikud Eestis oma kitsarinnalise maailmavaatega teistel elada ei lase.  Väga mõnus positiivne attmosfäär oli sellel üritusel (ärge nüüd arvake, ma ei ole orientatsiooni muutnud, olenemata järjest suurematest ettetulevatest ämbritest, meeldivad mulle mingil imelikul põhjusel ikkagi mehed).
Pildil on selle peo kõige popim poiss naiste hulgas - huvitav, et need ladvaõunad, kuhu ei ulatu, tunduvad alati need kõige magusamad:)

Vinguviiul - tuhk, konid ja põlenud tikkude näitus.

Ei jaksa mina vahel ära imestada kui seakombel inimesed elada saavad. Okei, ma olen võib-olla pisut liiga pedant aga praegune korterijagamine on minu pedantsuse korralikult proovile pannud ja piire nihutanud.
No kõigepealt peaksime jagama elamist 3 peale aga selle 3 nädala jooksul oleme kolmekesi olnud vist maksimaalselt 2 päeva. Algul ei tahtnud kuidagi ära minna varem minu tuba rentinud hispaanlasest tütarlaps, kellele meeldis meie 10m2 akendeta elutoas non stop suitsu pahvida, nõud pesemata jätta ja oma riided vedelema jätta. Lõpuks tassis ta sinna tuppa ka oma viis hispaanlasest sõpra, kes sohval vedelesid ja suitsu pahvisid. Korra õnnestus tuppa astuda hetkel kui vaibale lendas ümber konisid täis tuhatoos. Ma ei saa aru, mis värk neil selle tuhatoosi tühjendamisega on - kas konisid hoitakse alles igaks petteks, et kunagi neid imeda kui näpud põhjas? Peamiselt tühjendan siin tuhatoose ja pesen neid mina ja kui mind kodus ei ole, siis need ajavad üle ääre.  Õnneks peale kahte nädalat  ta läks ja enam tagasi ei tulnud.
Siis saabus korteri pearentniku vend, kes pidi olema nädala, nüüdseks on ta olnud juba 1,5 nädalat. Kahjuks ei meeldi ka talle tuhatoose tühjendada. Kui ma täna peale nädalast eemalolekut koju astusin ei osanud ma ka midagi muud öelda kui "fucking hell" ja hakkasin kohe koristama. Elutuba haises nagu pompside urgas, tuhk igalpool laiali, tuhatoosid ja viirukialused konisid täis, pudelid, klaasid, keset lauda veel nädala eest täis olnud minu veinipudel, kus nüüd ilutses küünal....ma saan aru, et vist üritati elamist õdusaks teha aga no iga puhtusest lugupidav inimene peaks selle loetelu  peale juba õlgu võdistama. Täna ma ei hoidnud tagasi ka, andsin neile juba ette smsi teel teada, et kodu on seapesa ja kui üks süüdlastest koju ilmus, siis teatasin, et mulle ei meeldi need konid, pliidiäärele korjatud kasutatud tikud, pesemata nõud ja üleüldine korralagedus. Ta nõustus, et asi on pisut käest läinud aga veerand tunni pärast oli kraanikausis jälle pesemata klaasid ja pliidiäärel põlenud tikud. Egas midagi, õnneks on oma tuba, kuhu saan end sulgeda ja kus saab ka paljajalu liigelda, ilma et peaks pärast jalgu minema pesema:)