Südasuine kommentaarium

Ahoi! Ärge muutuge kadedusest roheliseks või elevusest roosaks - ma ei ole veel kuhugi reisinud! Lihtsalt selgus, et olles piisavalt pikalt eemal, näed ka kodus olles asju veidi uue nurga alt ja tahaks vahest miskit kommenteerida. Võtsin endale siis vabaduse blogi pealkirjast "reisipäevikud" ära kustutada ja edaspidi jagan oma briljantseid mõttesähvatusi või koomilisemaid ebaõnnestumisi ka siin. Õnnestumisi kah.
Kuna väljas möllab parasjagu kesksuvine sügistorm - ärge arvake, ma ei virise ilma üle, mul on isegi hea meel, sest ise ma pole hetkel nagunii väljas tuulamise konditsioonis. Miks? Lugege edasi. Enne aga avaldage palun arvamust, kas mugavam on lugeda heleda taustaga blogi või meeldivad praegused pruunid toonid rohkem? Ma nimelt ei saa aru, kas see sügistorm inspireeris mind nii palju, et pruun tundub täitsa äge või on see tõesti parem:) Arvamust võib avaldada ja ettepanekuid teha kommentaarides. Aitäh!
Niisiis, miks ma tunnen head meelt keset suurt suve toas blogi pruuni ja sinise taustavärvi üle nuputamisest, miks ma ei tuuluta mööda Tallinna vanalinna, Pärnu randa või metsasalusid? Esiteks olen olnud hõivatud tööotsingutega, mis on osutunud ootamatult raskeks protseduuriks. Teiseks tabas mind viimasel nädalavahetusel väike ebaõnnestumiste jada. Nimelt mõjus suine õietolm nii uimastavalt, et kui jalgratta seljas oma liikumispuuduses vaevavat keret lõpuks liigutasin, siis hakkasin kohe tuigerdama ja tuigerdama ikka niisuguse hooga, et haakisin lenksu sarve hoo pealt miski aediku raudtoru külge ja hoolimata mu püüetest kuidagi tagasi teele saada, käis kolin ja pikali ma olingi. Kõige viimasena maandus nägu aga kuna käed olid kuskil kinni ja jalad olid juba kuskile kõrgemale kinni jäänud, siis ei suutnud oma pead kuidagi üleval hoida, vaid lajatasin selle ilusasti maha. Sekundiga tabasin ära, et olen sattunud suurema s--- sisse. Ei põrand oli puhas s.t. laudtee.. Kiire kontroll näitas, et hambad on suus ja ninaluu terve aga põsk tuikas mis kole. Möödaminejad küll kinnitasid, et verd ei voola aga kui tegin oma telefoniga näost pildi (no peeglit mul ju polnud), siis ehmatasin kangeks ja väntasin valutavate kontidega kiirelt koju tohterdama. Siin ma nüüd olen. Kui esimesel kahel päeval oleks võinud ühte näopoolt vabalt pidada ebaõnnestunud iluopi ohvriks, siis täna hakkab juba sinikas silma alt taanduma..Aga noh millal need tervet põske katvad kärnad mu maha jätavad, seda küll ei tea. Kahjuks ei aita nimetatud fakt mind ilmselt ka esimese mure osas ehk töö leidmisel..Huvitav, kuidas see mõjuks kui sellise läbiklohmitud välimusega intervjuule läheks? Aga igast asjast tuleb midagi õppida. Niisiis jagan teile ka väiksed nipid kui ise sinikatega võitlema peate (mina lugesin enamus tarkuseteri juba siis kui oli natuke hilja)
1. Seda teab vist igaüks - hoia peal külma.
2. Pane löögi alla sattunud kohale munavalget - võimalik, et sinikat ei tulegi
3. Varemerohu lehed aitavad ennetada ja ka ravida sinikat
4. Mina hoidsin peal teelehte, aitas ka
5.Nahale, mis pole marraskil, pane sinikate vastast salvi, väga hästi aitas "gel ot sinjakov" arnika ja varemerohuga.
6. Tervele nahale võid panna ka noni ekstrakti (mina kasutasin Kyäni oma)
7. Kui sinikas on silma all, siis maga jahutava silmamaskiga, siis pole loodetavasti hommikul silm rullis.

Tervet nahka teile!

Teekond tagasi Rio poole

Eelmisest postitusest on möödas ainult 2 nädalat aga juhtunud on nii palju, et endale tundub nagu oleks sellest vähemalt kuu möödas. Niisiis Uruguaiga tegin peale ühe päevast peatust Punta Diablos lõpparve ning sõitsin tagasi Brasiiliasse. Brasiilias olin endale eesmärgiks võtnud pisikese küla Cambara do Sul. Küla asub Rio Grande de Sul ja Santa Catarina piiril ning nagu selgus, läks sinna vaid üks buss, millest ma loomulikult maha jäin. Kuna Porto Alegresse ei olnud mul mingit tahtmist kauemaks jääda kui hädapärast vaja, siis otsustasin edasi sõita suvituslinna Torresesse, kust kaarti vaadates ja piletikassa prouat uskudes ka bussid Cambarasse pidid minema. Mõeldud - tehtud, paar tundi hiljem Torrese bussijaama piletikassas selgus, et üks ja ainus buss soovitud suunas läheb 6 tunni pärast ja seegi mitte Cambara do Suli vaid Praia Grandesse. Õnneks olin natukene kodutööd teinud ja see nimi polnud mulle võõras. Otsustasin siis Torreses ööbimise asemel Praia Grande kasuks. Miks ma nendesse küladesse nii hirmsasti kippusin? Nimelt nägin pilte sügavatest kanjonitest, mida leidub nende kahe küla ümber rohkesti ja tahtsin neid vaatama minna ja korraliku matka teha.

Torres
Torres ei ole tõesti miskit märkimisväärset, väike vaikne linnake, kus suvel ilmselt rand puhkajatest tulvil. Märts aga on Brasiilias nagu Eestis september, niisiis ei ole Brasiilia lõunaosas suurt rannapuhkust mõtet oodata. Suutsin need 6 pikka tundi kuidagi mööda saata, sest rannas olid muljetavaldavad kaljud, niisiis ronisin ja kolasin mööda neid.

Buss Praia Grande poole täitus inimestest, kel korvid kartuleid, tomateid või fliistekke täis. Mina olin seal ainuke gringa ja ainus, kes kedagi ei tundnud. Kitsas savine tee läks läbi põldude ja pisikeste külade. Palusin bussijuhil mulle öelda kui minu küla peaks saabuma ning ühel hetkel ta ütleski, et minu peatus. Vahtisin jahmatusega savist teeotsa, kus ei paistnud ühtegi maja ja peale minu ei tahtnud seal keegi ka maha minna. Mitu korda koha nime üle täpsustades ronisin lõpuks oma kodinatega maha. Õnneks saabus kohe ka takso, mille juht kinnitas, et kõigest 10 reali eest võib ta mind viia kuhu iganes tahan Praia Grandes ning soovitas kohe ka ööbimiskohta. Kui tihtipeale pean selliseid taksojuhte tüütusteks ja üritan ikka omal käel asju ajada, siis vahel võivad nad ka päästeingliteks osutuda. Sealt savi seest poleks ma oma kohvriga küll kuhugi jõudnud jalutada. Juba taksoga sõites selgus, et vaid 100m eemal oligi täitsa korralik küla, asfalt, majad, poed ja inimesed ning täiesti tühi hostel koos väga toreda aga rangelt ainult portugalikeelse perenaisega. Seadsin end sisse ning peagi selgus, et oodatud kanjonimatka tegemiseks peaksin maksma röögatud hinda kuna peale minu ei tahnud ärgmisel päeval keegi matkama minna. Üksi reisimise miinuspool:) Jalutuskäik linnas ja teistes hotellides teiste turistide järele pärides, selgus, et pole seal kedagi, niisiis hakkas mu motivatsioonitase kolinal kukkuma. Reisimisel on selgeks saanud juba varuplaanide ja paindlikkuse vajalikkus, niisiis ei jäänud ma pikalt norutama. Otsustasin kanjoni põhjas ainult giidi olemasolul tehtava matka ära jätta ning järgmisel hommikul esimese ja ainsa bussiga sõita suunas, kus võimalik poolel teel maha hüpata ning kanjoneid ülevalt poolt vaatama minna.
Tee viis üles mäkke 20 km, taevas oli pilvine aga nipet näpet oli ikka näha. Looduspargi sissepääsu ees maha hüpates oli pilt veel üsna kobe. Piletimüüja teadis kosta, et peale minu on kuskil matkarajal veel 2 inimest. Puud olid suured, vaikus võimas ja vaikselt tikkus puude vahele udu. Kui olin oma 6km ära käinud ja lõpuks oli lootust kohe-kohe kanjonit näha, siis avanes lubatud sellise vaatepildi asemel:

hoopis selline vaatepilt

Läbi udu oli kuulda vaid veesabinat ning mõningase ootamise järel oli võimalik näha paari sekundi jooksul sellist vaatepilti:

Varsti kohtasin ka neid ülejäänud kahte inimest, kes nägid välja sama nõutud kui minagi. Olgu nende piltide kuidas on, tegelikult ma ei olnud väga kurb või rahulolematu peale tunde bussiseiklusi
ja pingutusi, mis selle kanjoni nägemiseks tegin. Kogu teekond sinna oli ikkagi imeline ning eks siis kunagi saab neid kanjoneid uuesti vaatama minna, loodetavasti päikeselise ilmaga. Tegelikult oleks kõigi sealkandi kanjonite ja matkaradade avastamiseks nagunii vaja vähemalt nädalast puhkust. Niisiis kõmpisin peale udu vaatamist tagasi teeotsa kahe valikuga: a)ebaõnne korral kõmpida veel 22 kilomeetrit tagasi Praia Grandesse (tõlkes tähendab see Suurt Randa ning tegemist on täieliku valega: 1. seal ei ole randa 2. see koht on väga väike) või b) normaalse asjade käigu puhul saada mööduva autoga Praia Grandesse.
Esimene auto, mis möödus umbes pool tundi peale kõmpimise alustamist võttis mind peale. Esialgu ronisin autokasti, sest esiistmel istus juba keegi aga umbes kahe minuti pärast pidas juht kinni ja ütles, et niimoodi külmas tuules ja tolmuses kastis istumine ikka kohe kuidagi ei sobi. Nii pressiti mind kõrvalistmele, mida jagasin mingi onuga. Vahepeal kiskus küll jalg, siis kael krampi niimoodi kägaras istumisest aga ära sõitsime. Järgmise päeva hommikul kell 6 võtsin ainsa bussi, mis Florianopolise poole läks ning jätsin suure ranna nimelise rannatu väikese küla seljataha.

Florianopolis.

Ootused sellele linnale olid kõrged, sest väga mitmed inimesed olid seda kohta taevani kiitnud. Jällegi mõjutas minu muljet saabunud sügis ja sellega kaasnevad jahedad sügistuuled. Rannad olid tühjad, ilm karge ning vanalinnas polnud ka suuremat näha. Pühapäevase päeva veetsin ikka kuidagi ära, millele aitas muidugi kaasa sealt rannast leitud brasiillane, kellega koos sai pisut kivide otsas turnitud, päikest võetud, vihmavarju ronitud kui päike ja vihm vaheldusid,  austreid söödud ja maailma asjade üle arutatud.
Kokkuvõtlikult võin öelda, et Florianopolis võib olla päris tore koht aga pigem jaanuaris-veebruaris kui on suviselt soe. Siis peab muidugi arvestama tuhandete turistidega, kes sinuga samade kivide otsa tahavad ronida.

Florianopolis oli viimane planeeritud peatuspunkt ning nüüd on Rio vaid 15 tunnise bussisõidu kaugusel!

Veel üks päev Uruguays

Uruguay idarannikul on koht Cabo Polonio, millest räägitakse palju head. Cabo Polonios ei sõida autod, pole elektrit aga on merilõvid ja liivadüünid. Seal hiljuti käinud rootslased ütlesid küll, et nägid ainult paljusid surnud merilõvisid aga tahtsin ikkagi vaatama minna.  Plaanisin minna  üheks päevaks aga kuna siin on kõik talvehooajaks valmistunud, kaasaarvatud bussid, siis läks Cabo Poloniasse päevas ainult üks buss. See oleks tähendanud veel ühte ööd Montevideos, mis ei olnud mulle kuidagi karvamööda, niisiis planeerisin asjad kiirelt ringi ning otsustasin peatuda Punta del Diablos, surfikeskuses. Peale päev otsa laeva ja bussisõite jõudsin Punto del Diablosse kottpimedas. Õnneks olin endale vaadanud välja koha, kuhu minna aga ma ei olnud midagi reserveerinud ega endale kedagi bussi vastu tellinud. Niisiis astusin bussist maha pimedasse öösse teadmata täpselt kuidas see koht üles leida. Kuigi kell oli alles üheksa, oli mu ümber tähistaevas, suur vaikus ja must öö. Lohistasin oma ratastega kotti mööda kruusateed ja kirusin, et ikkagi seljakotiga ei tulnud. Kuna olin juba valmistunud elektrivabaks Cabo Poloniaks, olin pealambi ilusti valmis pannud ja esimest korda, oli sellest ka mingit kasu. Mööda vaikseid tänavaid edasi kohmerdades jõudsin lõpuks majani, mida otsisin. Väljastpoolt oli uskumatult vaikne, vaid paaris aknas põles tuli, avasin ukse... ja oleks sattunud nagu teise maailma. Suurde sooja ja valgesse elutuppa, kus on palju rahvast ja melu. Mõnus! Järgmisel päeval läksin avastama Santa Teresa loodusparki ja liivadüüne. Ka siin lubati merilõvisid aga neid ma paraku ei näinud. Düünid olid, surfikohale iseloomulik ülikõva tuul oli ka, kõndida sain kõvasti ja õhtuks oli nii külm, et kõik võdistasid õlgu kui keegi ukse avas ja jäine õhk elutuppa voolas.

Punta del Diablo küla koosnes peamiselt hostelitest, pousadadest ja väljaüüritavatest majakestest, enamik neist olid tühjad, baarid ja restoranid suletud, hooaeg on möödas. Hosteli omanik kinnitas, et jaanuaris, veebruaris on küla ülerahvastatud ja vähemalt 2 politseinikud reguleerivad liiklust. Nüüd jooksid tänavatel mõned koerad ja üksikud autod sõitsid ringi.

Rahvuspargis telkisid mõned entusiastid, ilmselt surfarid. Lohesurfareid nägid merel 4. Rannad olid pikad ja ilusad, lihtsalt kole külm oli. Kui düüni otsa ronisin, et pilti teha toimus kokkupõrge ka kohaliku faunaga, suure, umbes 1,5 meetrise maoga. Tema ehmatas samavõrd kui minagi ning oli teel juba teise suunda, mina kiljatasin ja hüppasin düüni otsast alla. Nii suurt madu ma polegi nii lähedalt näinud. Umbes samasugune oli Iguaccus, kus rongijuht pani rongi seisma, et madu saaks rahulikult üle raudtee libiseda.

 Olen praeguseks 38km Brasiilia piirist, plaan edasi liikuda, igatsen juba Rio järele.
Mis Uruguayd meenutama jääb - tuul. Tuul on tugev, põhjatuul on siin soe, sest tuleb troopilisest Brasiiliast, lõunatuul aga ulub üle Patagoonia väljade ja on külm. Kui isegi mõni hommik tundub tuulevaikne, siis järgmisel hetkel võid juba soovida telliskivi enda taskusse.
Enne Uruguaysse tulekut lugesin kuskilt internetiavarustest, et Uruguay on Lõuna-Ameerika Uus-Meremaa. Ma ei ole küll Uus-Meremaal käinud aga olen pilte näinud ja julgen väita, et ega ikka ei ole küll. Kui tahate Uus-Meremaad, minge ikka sinna. Lauskmaad ja liivadüüne näete ka Baltikumis, nii Lätis kui Leedus on samasugused rannad ja lauskmaa on Eestis ka, niisiis reisige pigem Baltikumis. Kui tahate eestimaise talve soojuse vastu vahetada, siis Brasiilia on selleks palju parem koht..või siis Costa Rica, Kolumbia või Peruu...Rohkem eksootikat, vaatamisväärsusi, soodsam, vähem tuult:-)

Buona sera Buenos Aires!

Kinkisin end Buenos Airesele nädalavahetuseks. See on pisut liiga lühike aeg aga enamus turistiteod tegin ära. Päevad jalutasin ringi mööda kaartidel märgistatud ja Nico poolt soovitatud vaatamisväärsusi, ühtegi muuseumit ei külastanud , ühelegi kontserdile ka ei jõudnud, kahjuks. 

 Reede päeval kolasin kesklinnas ja tähistasin Naistepäeva Naiste sillal ja naiste pargis. Kõige krooniks tüütas iga nurga peal Pantene käsilasi, kes kinkisid naistepäevaks juuksemaske.

 Ei läinud ka siinpool maakera see päev mul ilma lilleta, minu host Nico üllatas mind kohe saabudes punase naistepäeva roosiga. Õhtul läksime õhtusöögile San Telmosse, ühte turistikaartidel mitte eksisteerivasse restorani, kus sai umbes 20 euro eest kahe peale veerand vasikat ja loomulikult ka veini. Argentiinlaste liha on ju kuulus ning olin end valmistanud juba moraalselt ette suuremaks lihasöömiseks. Pärast seda kell 11 alganud õhtusööki, kus veerand vasikat lauale toodi, selgus, et mu moraalne ettevalmistus ei olnud väga tugev. Järgmisel kahel päeval ajas juba mõte lihast öökima. Teine asi, mida kindlasti tuleb Argentiinas süüa on dulce de leite – magus suhkrune koorekreem, midagi lehmakommi materjali sarnast aga vedelam. Kolmas asi, mis oli mulle üllatuseks, oli jäätis. Ilmselgelt on Itaalia immigrandid selle pärandi endaga Itaaliast kaasa toonud. Jäätise kohvikuid on igas kvartalis ja jäätis on paremgi kui Itaalias. Peale suurt lihasöömist tundus kell 2 öösel igati mõistlik osta veel kahe peale suur ports dulce de leite jäätist, see Baileysega üle valada ja pintslisse pista. Sama kordus järgmisel ööl, olime juba kodus kui südaööl tekkis vastupandamatu jäätise isu, mõeldud, tehtud. Ja mitte ainult öösel, jäätis oli väga hea ka päeval. Saate siis aru, miks on ohtlik Buenos Aireses kauem viibida..

Nico elas Palermos, kohe botaanikaaia läheduses. Palermos on palju kohvikuid ja restorane ning meie tänaval oli kohe ka üks tango koht, kus käisin viimasel õhtul tantsu õppimas. Sellest on mul küll kahju, et tango jaoks rohkem aega ei olnud, tahaks ühel päeval tantsida nii nagu need õpetajad.  Nii kirglik ja võimas on see tants minu jaoks. Peab tagasi minema ja tangokursuseid võtma vist.

Mis veel silma jäi?

Kaardimaksetega on asi Buenos Aireses palju hullem kui Rio de Janeiros aga vähem nigel kui Uruguays, kus kaardi peale enamus kohtades lihtsalt silmi pööritatakse.  Minu ebameeldivaim kogemus oli supermarketis Disco (naljakas nimi toidupoe jaoks), kus mu kiibiga kaardi peale küsiti passi. No loomulikult ei olnud mul passi, sest igal pool olen sisestanud autoriseerimiseks ainult pin koodi.  Müüa ei olnud kannatlik ja arusaaja ja minu kannatus katkes ka üsna varsti kui nad ebaviisakalt lõugasid, et igal pool Argentiinas on vaja passi kui kaaridga maksad ja minu püüdlused selgeks teha, et autoriseerimiseks on pin, ei kandnud vilja  ja nemad tegid selgeks, et neil ei ole pini. Huvitav oli veel see, et kui keegi tahtis kaardiga maksta, siis kassiir lõugas üle saali, et vajab autoriseerimist ja siis tuli mingi teine tüüp kuskilt ja tegi midagi, ilmselt autoriseeris siisJ   Kogu meie vaidlus päädis sellega, et teatasin bravuurikalt kätega vehkides nagu itaallane, et siis ma ei osta teilt midagi ning marssisin poest välja. Kirusin küll, sest kõht oli tühi ja oleks tahtnud neid asju ikka saada aga hea küll, poode on veel.

Teine absurdne asi juhtus reedel kui olin veel „roheline”. Läksin mingisse kohvikusse, et teha aega parajaks ning vaadata emaili ja süüa natuke. Lauale toodi ka mingi päts saia aga ma ei pööranud sellele erilist tähtsust. Kui maksmiseks läks, selgus, et arvele on lisatud nii umbes 3 eurot ja minu arupärismisele vastati, et see oli sai ja noa ja kahvli kasutamine...Nalja teete või, noa ja kahvli kasutamise eest 3 euri?! Krt mul oli omal nuga kotis, oleks seda teadnud.  Oleksin võinud siis saiapätsi vähemalt kaasa võtta aga olin jälle nii nördinud, et tuiskasin minema nagu purtsuv auruvedur.  Nico ja üks teine kohalik tuttav naersid ja tundsid muidugi kaasa kui ma oma kogemusest rääkisin ja soovitasid edaspidi silmad lahti hoida kui menüüd loed. Aga välja söömine ongi ju kallis lõbu, püüdsin seda edaspidi vältida.

Ühistransport

Metroo on BA-s liikudes möödapääsmatu kui tahad vähegi kiiremini tipptunnil ühest kohast teise saada. Olin juba harjunud Rio puhta ja konditsioneeritud metrooga ning BA-s tabas mind esimese hooga shokk. See on väga must ja umbne, sodi vedeleb põrandal ja ka pingid on nii võidunud, et eriti ei tahagi istuda. Enamus inimesed kasutavad sõidu eest tasumiseks ühistranspordi kaarte, millele aeg ajalt raha peale laetakse.  Üksikpileti ostmine metroos sujub ka ilusti, eriti siis kui kassad kinni on, siis lasevad turvad su lihtsalt ilma piletita väravast läbi, see juhtub peamiselt õhtul hiljem ja pühapäeval. Nico ütles, et nad lihtsalt ei viitsi tööd teha. Bussis on aga üksikpileti ostmine aga juba peavalu. Nimelt on siin konduktoritöö asendatud masinatega, mündimasinatega. Seega kui astud bussi, pead bussijuhile ütlema, kuhu tahad sõita ning tema vajutab nuppu, mis aktiveerib mündimasinal summa, mis pead maksma, siis on sinu asi masinasse münte panna. Jama on see, et münte on väga raske saada. Tihti pead käima kuskilt putkast  mingit suvalist sodi ostmas, et müüa sulle münte tagastaks, mündid on suurim defitsiit ja sinu püha kohus on neid varuda kui plaanid bussiga sõita. Niisiis kui su arve on poes 2,20 ja müüa küsib sinult 20 senti, siis teed suured silmad ja ütled, et sul ei ole. Siis oleneb juba sinu õnnest, kas saad 80 bussisendi võrra rikkamaks ja sõidule lähemale või 20 sendi võrra rikkamaks(kui müüja lihtsalt jätab sinult selle 20 senti küsimata) .

Teekond Buenos Airesesse

See peatükk on huvipakkuv ilmselt ainult neile, kel endal  plaan teekond Uruguayst Buenos Airesesse ette võtta. Buenos Airesesse saab kõige kiiremini Uruguayast laevaga. Teekond on sama pikk kui Tallinnast Helsingisse ning võimalus on minna kolme erineva firmaga – Busquebus on neist tuntuim, kiire ja kõige kallim, Seacat on Busquebusi „odavfirma” ning samuti kiire ja kolmas on Colonia Express, mis sõidab tunni asemel kaks aga Buenos Aireses maabub kesklinnast ikka parajalt kaugele. Ma ei teinud mingit broneeringut kuna laevu läks omajagu ja mul polnud aimugi, et need võiksid olla välja müüdud.  Läks aga just nii nagu ma ei arvanud. Kui üritasin kassast pahaaimamatult vahetult enne väljumist piletit osta, siis öeldi, et kõik piletid on selleks päevaks välja müüdud. Colonia expressi kassas polnud üldse mitte kedagi, niisiis jäi BA-sse pääsemiseks kõige kallim variant Busquebus. Ka seal olid alles ainult esimese klassi piletid, siis aga selgus, et olenemata kõrgest piletihinnast kaardimakseid seal küll ei aktsepteerita, niisiis suundusin kirudes ja vandudes ainsa ATMi poole sellest terminalis.  Nagu ikka kui asjad juba lähevad viltu, siis läheb kõik viltu. ATM lubas küll raha anda aga ei andnud, ootasin mis ma ootasin, ei midagi. Virutasin jalaga, ikka ei midagi, isegi mitte turvameest, kes võiks ju tulla selle löögi peale vaatama, milles asi. Õnneks sülitas ta vähemalt mu kaardi välja. Üritasin mingite suvaliste terminali töötajatega sündmuste käiku arutada aga need ei olnud eriti osavõtlikud ja soovitasid mul bussijaama atm-i minna otsima. Laeva väljumiseni oli pool tundi, mul oli kohe raha vaja, mingi bussijaam ei lohutanud mind üldse. Ma veeresin oma kottidega mööda terminali nagu üks suur vihapall kui äkki meenus, et mul on veel eurosid! Niisiis vurasin kiirelt rahavahetusse ja sain oma pileti kassast kätte.  Laev ise oli vana ja väsinud aga kohale toimetas. Buenos Airesesse jõudes oli mul jälle mure – nimelt oli mu host Nico tööl ja ma ei saanud korterisse sisse enne õhtut. Niisiis vajasin pakihoidu. Internet ei olnud infoga just laiutanud, niisiis lootsin, et ehk ikka on selline asi terminalis olemas. Õnneks infolauast pärides selgus, et ongi. Kuigi koha leidmiseks läheb vaja  Herculot Poirot omadusi, on see leitav autoparkla kassast. Niisiis lõpuks olin vaba avastamaks Buenos Airest!

Etteruttavalt paar vihjet veel laevapiletite kohta. Nimelt reedel arvasin, et olen targem, et ostan esmaspäeva hommikuks kohe internetist pileti ära. Tegin reserveeringu seacati lehel, panin krediitkaardi info, maksin, sain veebilehel teate, et „confirmado”, meili küll kohe ei tulnud aga arvasin, et lõuna-ameerika värk, küll tuleb veidi hiljem.  Ei tulnud ei homme ega hiljem ning kui pühapäeval lõpuks tuli meelde üle kontrollida, selgus, et mingit reserveeringut mul ei ole, õnneks ei olnud ka pangaarve vähenenud. Kappasin varahommikul oma tsumadanidega terminali, et ennast ikka laevale rääkida, sest interneti andmetel oli jälle kõik välja müüdud.  Võite arvata, et mu arvamus sellest firmast oli langenud miinuskraadidesse. Seacat peaks premeerima oma töötajat Fernandot, kes võttis asja tõsiselt ning leidis lõpuks süsteemilogid, kus oli näha, et ma ei ole hull, et tõesti olin teinud reserveeringu aga süsteem oli selle tühistanud. Kahjuks ei ole ma piisavalt hea ärarääkija, sest sama hinnaga ta mind seacati peale ei mahutanud aga leidis järgmise, mis sõitis küll 3 tundi aga on mugav ja puhas  ja ülla-ülla, kassas sai maksta pangakaardiga! Niisiis planeerige, planeerige paremini kui mina:-)

Uruguay III, Lihtsa elu lõpp

Turupäev

Ühel päeval käisime Nueva Helvecias ehk siinses šveitsi koloonias turul kraami müümas. Siin oli asi korraldatud, et iga talumees ei pannud oma kraami eraldi lauale vaid  orgaanilise kauba pakkujad on ühinenud ning ollakse väljas ühe letiga, kus siis igal ühel oma kraam – kel rukola, kel tomatid, kel moosid, kel isetehtud juust, kel ravimtaimed, veinid. Kõik orgaaniline, puhas, värske kraam. Turumaks makstakse ühiselt ja kõik on kohal ning müüvad ka üksteise asju. Pärast jagatakse raha  vastavalt müüdud asjadel ära.  Ega seal turul peale selle leti midagi huvitavat ei olnudki. Ah jaa, kuna tegu on šveitsi kogukonnaga, siis saab siin väga head juustu. Juustutegu saab ka wwoofides ühes farmis õppida, päriselt kah, rootslased õppisid, polevatki keeruline. Ainus asi, millest ma ikka aru ei saa, et miks nad juustuteo  traditsiooni Šveitsist siia suutsid tuua aga šokolaadi traditsiooni mitte.

Termose kallistajad

Juba Iguaccus silmasin termosekallistajaid aga siin on neid kohe kõik kohad täis. Tegelikult nimetaksingi uruguailased ja argentiinlased termosekallistajateks. Enamik inimesed käivad ringi termos kaenla all ja mate tass käes ning imevad läbi metallist kõrre hirmkanget ja mõrumaitselist mate teed juua. Igal pool. Kui läksime jazzfestivaile, siis algul peitsin oma veepudelit, sest kartsin, et see jääb korradajatele ette aga kõik tulid nagunii termosed kaenla all nii et minu veepudel ei seganud kedagi. Räägitakse, et isegi mootorratturitel on vahel ühe kaenla all termos ja samas käes tass ning nad sõidavad ühe käega. Ma pole neid veel kohanud. Õnneks.

Legendid turvalisusest

 Kuskil käivad jutud, et Uruguay ja selle pealinn Montevideo on Lõuna-Ameerika turvaliseimad aga siinoleku ajal olen kuulnud päris palju lugusid sellest, kuidas kelleltki varastati seljakott või kedagi rööviti, ühte tsikat lausa kaks korda. Minuga koos wwoofivad tsikad rääkisid ka, et neid tulid Montevideos südaöö paiku bussi pealt koju jalutades tüütama 2 tursket naist. Küsisid raha, olid ilma relvadeta ning nemad punnisid seepeale vastu, et ei anna, mille peale oli üks naine öelnud, et kas sa saad aru...Aai aam roobbing juu!  Tema vastu, et ma ei anna sulle midagi..Siis lõpuks teine tsika andis oma rahakotist paar sedelit mõlemale ja „röövlid” läksid ära. Päris viisakas lahendus. Kahjuks kõik pole nii viisakad olnud ja ühel noormehel läksid koos seljakotiga ka dokumendid, mis tegi kojusõidu kohe väga palju keerulisemaks.

Eukalüpti puude  needus.

Uruguays laiuvad igal pool põllud, metsa on väga vähe. Kui Martinilt selle kohta pärisin, et kuhu nad metsa panid, selgus muuhulgas, et 1miljon hektarit on  eukalüpti salude all. Eukalüptisalud kuuluvad peamiselt ühele Norra firmale, kelle nime ma tuvastada ei suutnud. Kummalisel kombel toetas riik rahadega eukalüpti puude istutamist, andes pikaajalist soodsat laenu. Teadlikum rahvas oli vastu ning toimusid isegi meeleavaldused aga kogu teema  mätsiti kinni ja laiemale avalikkusele vorbiti valmis teade, et paljud inimesed said tööd  ning eukalüptide ohtlikkusest kohalikule flooral ja faunale loomulikult ei kõssatutki. PR ja poliitika koos lolluse ja korruptsiooniga teevad ikka imet.  Mis siis tegelikkuses toimub? Tegelikkuses said mõned kohalikud  tööd ainult metsa istutamise ajaks.  Eukalüpti puu aga vajab kasvuks kordi rohkem vett kui kohalikud liigid, loomad ja linnud ei pesitse seal enam ning  kohalik taimestik sureb välja. Tegemist ei ole ainult Uruguay probleemiga.  Näiteks Peruus, kus veepuudus on niigi probleemiks, jäid rajatud salude ümbruses olevates külades kaevud kuivaks. Eukalüpt põleb kordi kauem kui tavaline puit ning seetõttu on ka mutsetulekahjud näiteks Kalifornias, kus samuti palju eukalüptimetsa, pikaajalisemad. Õnneks Euroopas olevat selle Austraaliast pärist puu sissetoomine keelatud, eestlaste õnneks ei talu eukalüpt nii külma kliimat kui meil.

Aeg jõuab lõpule.

Aeg sõudis küll palju vaiksemas tempos kui suurlinnas aga sellegipoolest üsna tempokalt, niisiis sai mu planeeritud 2 nädalat läbi. Kuigi Martin ütles, et võin vabalt veel paariks kuuks jääda, otsustan ikkagi oma esialgse plaani juurde jääda. Niisiis tegime päev enne koos ameeriklastega  väljasõidu Branca areia randa ja liivaluidetele. Rüüpasime kivide peal päikeseloojangut nautides cabernet sauvignoni ja pugisime saia kõrvale ja muidugi juustu! Tore kooslus on queso & dulce, otsetõlkes juust magusaga. See on üldjuhul küdoonia marmelaad juustu peal. Mulle meeldis veelgi rohkem viigimarja moos juustuga, eriti sellise parmesani sarnase juustuga. Mm.. 

Viimasel päeval sai lõpuks valmis Tannat vein, niisiis pressisime selle tünnidesse. Tegin oma viimase aja hitti – shokolaadikooki, mis osutus nii edukaks, et Martin pani kolmveerand kooki külmkapist nahka ühe ööga. Meile jäi hommikusöögiks natuke puru.

  Juba päev enne tundsin ärevust, sest tervelt kaks nädalat olin olnud rahulikult, ilma asju kohvrisse mahutamata, ilma oma aju pingutamata, olin mõnusalt oma mugavustsoonis kümmelnud ning nüüd tuli minna jälle tundmatusse kohta, suure kotiga ja väikse rahakotiga..Teisalt tundsin, et see vaikelu hakkab vaikselt ka ära tüütama, hakkasin muutuma rahutuks.  Mida ma Bilu Huest igatsema jään? Seda, et saan paljajalu üle muru lipata kasvuhoonesse rukola järele,  tee peal peotäie päikeseküpseid mahlaseid ja magusaid viinamarju suhu pista, aiast endale värske aloe vera lehe murda, et seda siis salatisse lõikuda või näokreemina kasutada ja loomulikult need vaated Rio Platale, päikeseloojangud õhtusöögi ja veiniklaasi taga olid mõnusad. Jään igatsema ka ühte parimat dulce de leitet, mida olen saanud:

Martin käskis eestlastele edasi öelda, et nad on teretulnud Bilu Huesse kui kõik on nii töökad nagu mina. Nii et minge kel huvi aga ärge siis latti alla laskeJ  Ja veinitegu on tavaliselt märtsi algul, sel aastal lihtsalt küpsesid viinamarjad erakordselt vara.

Pildil minu kodumaja Bilu Hues.

Kuidas veinitegu käib?

Siin väike pildigalerii veini tegemisest

Kõigepealt korjatakse marjad, meile tulid nad juba ilusti kastides.

Siis tuleb kiiresti kiiresti mammud puruks pigistada ja rootsude küljest lahti nühkida.

Mulle maitses hästi Cabernet Sauvignoni viinamarjadest pressitud värske mahl. Viinamarjad olid ka muidugi head nii Merlot kui Cabernet Sauvignon. Tannat omad mitte nii maitsvad.

Marjade segu pannakse tünnidesse, nende temperatuuri mõõdetakse pidevalt, segu ei tohi minna liiga kuumaks ega ka liiga külmaks, seetõttu on  selline keskmine Eesti suveilm väga hea. Iga päev käin vähemalt kolm korda segu segamas, et hapnik liiguks ja pealmised marjad ära ei kuivaks. Segule siin suhkrut ei lisata, suurtööstudes küll. Lisatakse aga miskit pärmi sarnast.
Kui mõõtmistulemused lõpuks lubavad (see juhtub umbes nädala pärast), siis võtame tünnist segu välja ja pressime sellest veini välja.

 Vein läheb omakorda tünni seisma ja mingi aja pärast tamme vaati. Aasta pärast läheb see müüki.

Terve aasta vein omapäi vaadis ei seisa. Näiteks puhastatakse seda vahustatud munavalgega, et ka kõik pisikesed purud ja sade, mis sõelast läbi läks, välja saaks. Lõpuks siis vuhti pudelisse ja korgid peale!