Brasiilia reisipäevik, 27.01 Trindade rannas

Eile jõudsime 6 paiku Paratysse. Linnake on väike ja madal, hästi hubane ja armas. Õhtul oli vanalinnas (õigemini kogu linn on vanalinn) suur melu. Rahvas jalutab, erinevad tüübid teevad happeningi, väiksed käsitööpoekesed on lahti, kõikjal on mõnus sebimine. Õhtul algas jõe äärsel platsil suurem nö. karnevalieelne pidu, kus kõik tantsisid ja bailasid täiega.
Mina jõudsin õnnelikult oma reserveeritud hostelisse, mida pidas üks hollandlane. Jagasin tuba mingi austraallasest paarikese ja ilmselt aasia tüdrukuga (ilmselt - kuna ta ei rääkinud meiega sõnagi!). Austraallasest kutt oli minu meelest tiba imelik aga no see selleks - lihtsalt kui mina öösel 2 paiku tuppa hiilisin, siis mängis ta pimedas toas mobiilimängu ja nii ka järgmisel hommikul jne:) Joel leidis endale kuskil peatänava ääres mingi posada, kus ka väga lahke pererahvas ja pidavat tore elamine olema.
Õhtul käisime kolmekesi söömas koos austraallase Timiga, kellega Joel tutvus kohalikus õllesaalis. Tim oli igavesti vahva sell ja meil oli päris lõbus. Peale õhtusööki läksime ka jõeäärsele platsile peole ja võtsime caipirinhad-rummikoolad. M ina olin seekord aga nõrk lüli ja ei suutnud end käima tõmmata, otsustasin kella 1 paiku öösel hostelisse magama minna ja jätsin Timi ja Joeli kohalike piigadega flirtima. Kuna mul tee hostelisse ei olnud veel päris selge, siis tegin ikka paar head tiiru vanalinnas enne kui õigele teeotsale jõudsin. Tiirutades sain endale sappa ka mingi kohaliku brasileiro, kes mind siis ilusti hostelisse juhatas ja järgmisel päeval enda juurde baari caipirinhat jooma kutsus.
Täna ärkasin üsna vara ning vaatasin kohe üle hommikuse linnakese, jalutasin sadamas ja uurisin laevatrippide hindu ning vaatasin ka kohalikku randa. Rand polnud suurem asi ning otsustasin sõita bussiga Trindadesse, mida soovitas öösel see kohalik brasileiro. Juba kui ma bussi aknast neid võimsaid laineid nägin, hakkasin ohhetama ja ahhetama. Jalutasin mööda ranna äärt nö. ametlikust rannast eemale, suurte kivilahmakate ja võimsate lainete juurde. Vesi on külm aga laine lööb koheselt üle pea, nii et pikalt hoogu võtma ei pea. Kivilahmakate vahel peesitades on tunne nagu oleks üksi kuskil metsikul palmisaarel. Tohutult mõnus on!
Joel ei ole endast veel märku andnud, ilmselt läks eile neile piigadega lõbusaks:)

Brasiilia reisipäevik, 26.01 ikka bussis

Öö oli paras põrgu. Hakkasin ju koonerdama ja nii valisime tavalise istmetega ööbussi, kus ei olnud voodeid. See oli ikka paras piin, reavahed olid kitsad ja nii ma taidlesin seal terve öö - kord oli jalg surnud, siis selg kange jne. Magasin vist ainult 5st 7ni hommikul. Poole päeva ajal jõudsime Sao Paolosse, mis tervitas meid oma tempo ja räpasusega. Vähemalt selle põhjal, mis bussiaknast paistis, olin rahul, et linna külastada polnud meil plaanis. Pidime koheselt ümber istuma bussile, mis viib Paratysse. Bussijaam oli selge ja loogiline ning saime piletid juba 20minuti pärast väljuvale bussile. Eelmisest bussist leitud 2 kohalikku Sao Paolo poissi aitasid meil pileteid osta ja saatsid meid ka ilusti õige bussi peale ja kirjutasid meile bussijuhile näitamiseks ka portugali keelse sildi kaasa. Tõesti järjekordsed super sõbralikud, abivalmid ja armsad inimesed!
Nüüd kihutame mõnusa, jalatugedega bussiga Paraty poole, sõit peaks kestma 6 tundi. Buss on nii mõnus, et loodan siin mõnusalt magada. Aknast libisevad mööda SP äärelinna jäävad favelad, silma jäi ka inimesi, kes elavad sildade all. Linna ääres on ka arvukalt nö. motelle, mis pidavat olema kohalike nö. seksodroomid, kus võetakse tube tunni kaupa.

Brasiilia reisipäevik, 25.01 bussis teel Sao Paolosse

Täna käisime Iguassu juga vaatamas Brasiilia poolelt. Meil oli mõnusalt aega ja sai rahulikult jalutada, vaateid imetleda ja pildistada. Raske on võrrelda kumb pool on parem, mulle isiklikult meeldis Argentiina pisut rohkem, sest seal nägid neid lähedalt, said katsuda ja end märjaks pritsida:) Argentiina poolelt oleks saanud ka Martini saarele, kuhu ma oleks hirmsasti tahtnud aga oli tõus ja paadid sinna ei käinud. Ka Brasiilia poolelt pakuti paadi trippi jugade alla aga maksis see topelt ehk siis 130reali.
Eile õhtul surfasin internetis poole ööni, laadisin üles esimesed pildid ja broneerisin endale hosteli Paratys ning meile mõlemile Ilha Grandel. Enne karnevali on ikka tõesti karmiks läinud, Paratysse enam ineternetist Joelile ei õnnestunud midagi reserveerida ja Ilha Grandel saime ka mingi ebaõiglaselt kalli koha, loodetavasti on see oma hinda väärt. Lisaks tellisime Chrisilt (see hosteli kutt) karnevali piletid ja leppisime kokku ööbimise Rios. Raha hakkab jälle otsa saama, peab minema jälle ATMi kallale. Muideks raha võtmisest veel - siin on mitmetes kohtades nii, et peale kella 9t õhtul saab ainult 100reali võtta ja üldjuhul kuskilt atmist ei saa 24tunni jooksul rohkem kui 1000reali (mõnel pool ainult 600), korralik kulutamine on eurooplastele keeruliseks tehtud:D

Brasiilia reisipäevik, 24.01 Iguacu

Täna käisime Argentiina poole pealt Iguassu jugasid vaatamas.Hoolimata sellest, et ka linnaliini bussid sõidavad Argentiina piirilinna, võtsime Joeli tungival nõudmisel nö. "tuuri", mis maksis 40 reali pluss jugade pilet, tegelikult sisaldas tuur peamiselt autosõitu jugadele, sest piiriületust see mingil moel lihtsamaks ja kiiremaks. Kui meie piirile jõudsime, pidime ikka autost välja tulema ja tohutu pikka sabasse seisma. Seisime mingi tund aega kuuma lõõskava päikese käes, siis saime passi templi, et oleme Brasiiliast välja läinud, seejärel kobisime tagasi autosse ning sõitsime Argentiina piirile, seal löödi õnneks tempel kiirelt passi.
Juga oli võimas! Kuna koos tuuriga võtsime lisaks ka 70realise paaditripi jugade alla, siis oli meil jälle paras tempo peal, sest sellel tuuril oli diil mingi kella 4se paadiga, nii me siis peaaegu jooksime ühe raja läbi ja pool sellest jäi üldse nägemata (kusjuures teised grupist ei vaevunud seda üldse läbi käima), et õigeks ajaks paadile jõuda. Põhimõtteliselt tundsin end pisut pahasti, sest ei saanud neid suurepäraseid vaateid nautida kuna olin maksnud ja pidin nüüd aja peale liduma ja veel teiste inimeste tempoga ka arvestama (mis minusugusele egomaniakile on muidugi raske). Noh veremaitse suus jõudsime kella 4ks paati, istusime Joeliga üksteise taha, et mõlemad saaksid just kõige parema külje peal olla ja kõige rohkem joa alla actioni keskele. Siis toodi aga paati mingi vaevuliikuv jaapani vanamees ja paluti minul istuda mujale! Damn, olin ikka tõsiselt mossis kogu selle jama peale ja porisesin seal nagu vana porikärbes, oleksin nõus olnud paati ka vahetama, et ikka täie raha eest oma action kätte saada, aga siis lubati mul istuda mingile esimesele pingile, kus muidu tavareisijad ei istunud. No seal esimesel pingil oli enam vähem - sain ikka viimse hilbuni täiesti märjaks ja kiljuda ka natuke, nii et päev oli päästetud:)
Tänase seisuga ei ole meil ikka veel Rios ööbimist. Asi on üsna hapu. Joel tutvus Bonitos mingi venelasega, kes elab Sao Paolos ja lubas uurida mingeid oma tuttavaid, siis siit hostelist pakkus üks tüüp võimalust ööbida ühes kolmetoalises korteris, kuhu on planeeritud ööbima 10 inimest, hinda küsib 650reali nägu. See on muidugi odavam kui hotellid aga ikka kallim kui olime arvestanud. Samas keegi oli Joelile rääkinud kutist, kel oli õnnestunud leida mõne aasta eest karnevali ajal ööbimine Rios ühe hotelli linade kapis ja selle eest oli kasseeritud 100Usd öö eest. Ma ikka veel ootan imet aga tundub, et see 650realine ongi meie ime ja tuleb see papp välja käia, sest kapis ei viitsiks ka magada:)

Brasiilia reisipäevik, 23.01 Foz Do Iguacus, hostel Bambu

Istun peale maitsvat aga üsna kulukat õhtusööki hosteli võrkkiiges ja mõnulen. Joel kribab kirjutada neile kontaktidele, keda ta juba reisil kohanud on ja kelle puhul on meil väike lootus, et nad aitavad meil leida ööbimise Rios. Eilne päev läks küll puhtalt reisimise tähe all, öösel kell pool kaks jõudsime puruväsinuna lõpuks siia Bambusse. Õnneks oli lennukil vastas hosteli poolt taksist, kes pikka juttu ei teinud ja teadis suurepäraselt, kus asub gaasipedaal, nii olime linnulennul hostelis ja 1minutiga ka toas, sest ka hosteli peremees (muide väga ilus mees!) ei viitsinud check in`i ja muude formaalsustega öösel tegeleda. Arvestades öist saabumist otsustasime, et äratust ei pane ja puhkame end hommikul välja, lõpuks ärkasin ikka kell 10. Peale väikest arutelu ilusa argentiinlasega (isegi Joel mainis, et on ikka küll ilus mees) muutsime oma esialgseid plaane ning otsustasime täna minna Paraguai piirilinna Ciudad Del Estesse ning Itaipu tammi vaatama.
Olin Ciudad Del Estet ette kujutanud väikse, madala piirilinnana, tegelikult oli linn selline korralik kadaka turg kõrgete hoonete ja pealetükkivate kaupmeestega. Võib-olla on see liiga üldistav, sest tegelikult nägime sellest linnast umbes 500 meetrist kaubatänavat, kust juba ka esimesed ostud tegime, sest paljud brasiillased pidavat seal ostamas käima, kuna hinnad on poole odavamad kui Brasiilias (tagant järele, peale shoppinguid Rios võin täitsa kinnitada, et nii see oli). Kuna tahtsime ka Itaipu tammi minna vaatama, kiirustasime peale kiirshopingut üle Parana jõe Brasiiliasse tagasi. Mingeid piiriprotseduure meile küll ei tehtud, ei minnes ega tulles. Mõned inimesed küll seisid kuskil piiri peal sabas aga me ei hakanud end vaevama, tulime lihtsalt üle.
Itaipu on väidetavalt maailma suurim hüdroelektrijaam ja annab 90% Paraguai elektrist ning vist pea pool vmt Brasiilia elektrist. Ehitis oli muljetavaldav ja mul oli siiralt hea meel, et ikka otsustasime sinna minna.
Pärast jalutasime linna peal ja üritasime võtta sularaha, sest kaardiga maksmine ei olnud meil kuskil õnnestunud (kirjutasin ka panka ja sealt vastati, et ilmselt on terminalid lõuna-ameerikas teisiti st. valesti seadistatud) hoolimata sellest, et mastercardi kleepsud olid kõikjal üleval. Kuna samasuguseid maksmisprobleeme esines ka teistel eurooplastel, jäin panga seletusega rahule. Aga siis raha võtmisest.. Joel pani kaardi sisse ja sai raha vastu, mina läksin siis oma kaardiga ja masin sai sellest täieliku shoki - neelas ahnelt mu kaardi alla, siis köhis rabedalt ja kustutas tuled - ei raha ega kaarti! Esimese hetkega valdas mind paanika ja õudus, sest olin oma teise pangakaardi jätnud Eestisse. Haarasin automaatide kõrval olnud "paanikatelefoni" et kedagi sõimata, paluda, nutta ja karjuda. Siis soovitati mul rahulikult pöörduda kõrval asuvasse panka, kus hoolimata juba pisut hilisest ajast oli õnneks kohal üks onu, kes läks ja pusis pisut masinas ja tuli varsti minu kaardiga tagasi! Siis õpetas ta mulle kasutama teist automaati, mis töötab, nii et kaarti sisse panema ei pea, ainult läbi tõmbama. Sain lõpuks oma raha kätte ja tundsin, et elu on jälle lill!
Muidu on Iguacu linn tore, sõbralikud ja abivalmid inimesed. Hostel on mõnus ja staff samuti väga tore ja saan oma vana põhjamaist silma nende ilusate töötajate peal nuumata. Esimesed "turisti ristsed" saime ka täna õhtul siin lähedal restos, kus oli küll väga maitsev toit aga arvele lisati ka mitmeid erinevaid makse, näiteks maksime viieka (u.30eeku) muusikamaksu - ei, seal ei olnud live , tavaline europop tuli maki pealt., lisaks oli juba fikseeritud ka service tax aga no see on siin üsna tavaline.

Brasiilia reisipäevik, teel tagasi Campo Grandesse

Eilne õhtu pakkus veel üllatusi! Õhtul saabus Adam, inglise kutt, kes meiega Pantanalis ühes toas elas ja sealt Boliivia poole startis. Boliivia piiril selgus aga, et passi tal küll kuskil ei ole ja maalt välja ta ei saa. Õnneks sattus Boliiviast tagasiteel olnud Adamile juhuslikult peale Alex, kes oli teel Bonitosse. Nii siis Adam meid hostelist üles leidiski ja kõige krooniks selgus, et tema pass oli ununenud Angela kotti ;) Kõigil oli rõõmus meel "vanade" tuttavate nägemisest ning koos suundusimegi linna pileteid ostma, kes Campo Grandesse, kes tagasi Boliivia piiri poole. Etteruttavalt mainin, et piletiost eelmüügist oli igati tark tegu, sest buss on täis ja üks proua jäeti lausa maha kuna istekohti enam polnud.
Õhtul sotsialiseerusime jälle hostelis ja mängisime mingite austraallaste vastu vesi-võrku.

Brasiilia reisipäevik, 21.01 Bonitos

Päev oli mõnus! Seekord seltskond jagunes, Joel otsustas võtta terve päeva snorgeldamist Prata jões, mina läksin Andre ja inglastega kõigepealt sinist koobast vaatama ja seejärel snorgeldama.

Snorgeldamiskoht asus tõeliselt kaunis kohas - kristallselge veega jõe ääres oli niidetud avar muruplats, linnud laulsid, lilled õitsesid ja sääski polnud.. Tõeline paradiis! Jube kahju, et fotokat kaasas polnud, nii ei olegi mul sellest kohast midagi jäädvustatud peale mälupiltide.

Ajasime endale kallipsod selga ja sõudsime paadiga mõned kilomeetrid üles voolu, seejärel panime selga päästevestid, pähe maskid ning asusime allavoolu ulpima. Jalgu ei tohtinud põhja panna, samuti oli keelatud ujuda ja käte jalgadega vehkida või kuskilt taimedest kinni hakata. Ulpisime sinna kuhu vool viis, tõsi küll, mind viis paar korda ka kaldasse, nii et pidin ikka taimestikust kinni hakkama ja end lahti lükkama. Vesi oli kristallselge, suured kalad ujusid vastu ning põhjas olid imekaunid teokarbid. Jõe kohal laulsid linnud ning põristasid putukad, kõik need dzunglihääled tegid snorgeldamise veel erakordsemaks. Ulpisime veidi üle tunni, selle aja peale hakkas mul seal suhteliselt jahedas vees ka pisut jahe, nii et mul oli päris hea meel, et otsustasin lühema snorgeldamistripi kasuks.

Nüüd käisime poes ja tegime Angela, Andre ja Stephiga hosteli köögis kiirelt süüa. Päris hea oli vahelduseks enda tehtud ja maitsestatud sööki süüa:) Joel ei ole veel tagasi tulnud ja oma snorgeldamise muljeid jaganud. Õhtul peame veel jõudma Bonito bussijaama, et homseks piletid Campo Grandesse osta, pidavat olema soovitav siiski piletid eelnevalt ära osta kuna reisijaid praegu päris palju.