Veel üks päev Uruguays

Uruguay idarannikul on koht Cabo Polonio, millest räägitakse palju head. Cabo Polonios ei sõida autod, pole elektrit aga on merilõvid ja liivadüünid. Seal hiljuti käinud rootslased ütlesid küll, et nägid ainult paljusid surnud merilõvisid aga tahtsin ikkagi vaatama minna.  Plaanisin minna  üheks päevaks aga kuna siin on kõik talvehooajaks valmistunud, kaasaarvatud bussid, siis läks Cabo Poloniasse päevas ainult üks buss. See oleks tähendanud veel ühte ööd Montevideos, mis ei olnud mulle kuidagi karvamööda, niisiis planeerisin asjad kiirelt ringi ning otsustasin peatuda Punta del Diablos, surfikeskuses. Peale päev otsa laeva ja bussisõite jõudsin Punto del Diablosse kottpimedas. Õnneks olin endale vaadanud välja koha, kuhu minna aga ma ei olnud midagi reserveerinud ega endale kedagi bussi vastu tellinud. Niisiis astusin bussist maha pimedasse öösse teadmata täpselt kuidas see koht üles leida. Kuigi kell oli alles üheksa, oli mu ümber tähistaevas, suur vaikus ja must öö. Lohistasin oma ratastega kotti mööda kruusateed ja kirusin, et ikkagi seljakotiga ei tulnud. Kuna olin juba valmistunud elektrivabaks Cabo Poloniaks, olin pealambi ilusti valmis pannud ja esimest korda, oli sellest ka mingit kasu. Mööda vaikseid tänavaid edasi kohmerdades jõudsin lõpuks majani, mida otsisin. Väljastpoolt oli uskumatult vaikne, vaid paaris aknas põles tuli, avasin ukse... ja oleks sattunud nagu teise maailma. Suurde sooja ja valgesse elutuppa, kus on palju rahvast ja melu. Mõnus! Järgmisel päeval läksin avastama Santa Teresa loodusparki ja liivadüüne. Ka siin lubati merilõvisid aga neid ma paraku ei näinud. Düünid olid, surfikohale iseloomulik ülikõva tuul oli ka, kõndida sain kõvasti ja õhtuks oli nii külm, et kõik võdistasid õlgu kui keegi ukse avas ja jäine õhk elutuppa voolas.

Punta del Diablo küla koosnes peamiselt hostelitest, pousadadest ja väljaüüritavatest majakestest, enamik neist olid tühjad, baarid ja restoranid suletud, hooaeg on möödas. Hosteli omanik kinnitas, et jaanuaris, veebruaris on küla ülerahvastatud ja vähemalt 2 politseinikud reguleerivad liiklust. Nüüd jooksid tänavatel mõned koerad ja üksikud autod sõitsid ringi.

Rahvuspargis telkisid mõned entusiastid, ilmselt surfarid. Lohesurfareid nägid merel 4. Rannad olid pikad ja ilusad, lihtsalt kole külm oli. Kui düüni otsa ronisin, et pilti teha toimus kokkupõrge ka kohaliku faunaga, suure, umbes 1,5 meetrise maoga. Tema ehmatas samavõrd kui minagi ning oli teel juba teise suunda, mina kiljatasin ja hüppasin düüni otsast alla. Nii suurt madu ma polegi nii lähedalt näinud. Umbes samasugune oli Iguaccus, kus rongijuht pani rongi seisma, et madu saaks rahulikult üle raudtee libiseda.

 Olen praeguseks 38km Brasiilia piirist, plaan edasi liikuda, igatsen juba Rio järele.
Mis Uruguayd meenutama jääb - tuul. Tuul on tugev, põhjatuul on siin soe, sest tuleb troopilisest Brasiiliast, lõunatuul aga ulub üle Patagoonia väljade ja on külm. Kui isegi mõni hommik tundub tuulevaikne, siis järgmisel hetkel võid juba soovida telliskivi enda taskusse.
Enne Uruguaysse tulekut lugesin kuskilt internetiavarustest, et Uruguay on Lõuna-Ameerika Uus-Meremaa. Ma ei ole küll Uus-Meremaal käinud aga olen pilte näinud ja julgen väita, et ega ikka ei ole küll. Kui tahate Uus-Meremaad, minge ikka sinna. Lauskmaad ja liivadüüne näete ka Baltikumis, nii Lätis kui Leedus on samasugused rannad ja lauskmaa on Eestis ka, niisiis reisige pigem Baltikumis. Kui tahate eestimaise talve soojuse vastu vahetada, siis Brasiilia on selleks palju parem koht..või siis Costa Rica, Kolumbia või Peruu...Rohkem eksootikat, vaatamisväärsusi, soodsam, vähem tuult:-)