Mis juhtus siis kui Merkuur oli retrogaanis

Mul on reisi jooksul ennegi olnud "fail" päevasid ja need teevad alati lugejatele rohkem nalja kui teised lood. Eelmine laupäev  oli jälle üks selline halekoomiline vaheseiklus minu elus.
Elasin jälle luksrajoonis, nimelt kolisin reedel Barrast Ipanemasse, merest ühe kvartali kaugusele. Väidetavalt on seal asuvad kolm kvartalit Brasiilia kõige kõrgemalt hinnatud elupaik. Host tundus esialgu normaalne ning elu oli jälle üsna lill, ainult vihma kallas meeletult. Jõudsin isegi nii kaugele, et nii kui vihm korraks järele jäi, käisin rannas sörkimas. Õhtuks tahtsin omale organiseerida Flamengo jalgpalli matši vaatamise ja forro klubi külastuse aga õnnetuseks olid enamik mu Rio sõpradest tuttavatest, kas linnast ära või muude tegevustega hõivatud. Niisiis üritasin couchsurfarite hulgast uusi kambalisi leida. Jalka jaoks sain juba ennast kellegiga kaasa möllida aga kuna sadas nagu oavarrest ja mina avastasin, et olen ikka suhkrust küll, siis vaatasin jalkat hoopis telekast.
Õhtu edenedes hakkas mu uus host ka kummalisemalt käituma nagu näiteks massaazi pakkuma:) Jätsin ta sohvale mossitama ning lipsasin viisakalt head öhtut soovides välja, et minna couchsurfi lehel promotud forro klubisse. Metroost väljudes ja kaardi järgi klubi poole orienteerudes, sain aru, et olen peale paari kodutu ja tänavanurgal passiva musta kogu ainus inimene tänaval. Kuna kesklinnas öösiti koperdamise eest on mind korduvalt hoiatatud, siis oli tunne nagu brr.. Hingasin sügavalt sisse, võtsin oma kaitseingli õlale ja marssisin edasi. Nii päris mitmeid kvartaleid. Ühel ristmikul nägin lõpuks taksosid ja otsustasin ikkagi taksoga edasi minna, sest vahepeal oli tänav ka ootamatult nime muutnud ja ma ei saanud enam aru, kas ma olen õigel teel või mitte. Taksojuht aga uuris, kuhu ma minna tahan ja ütles, et selle väikse maa jaoks ei tasu küll taksot võtta, mine jaluta edasi:) No oligi veel ainult pool kvartalit minna aga siis selgus, et selles majas ei toimu midagi ja laupäeviti pole seal kunagi pidu olnud.
Ümber nurga oli mingi teine klubi ja mõtlesin siis sinna vaadata kui juba nii kaugelt tuldud sai. Klubi oli imelik. Lavale astus must suurte musklitega peaaegu paljas mees ja hakkas seal naisi lennutama. Vahepeal rabas ka rahva hulgast naisi lavale. Mina varjusin kõige hämaramasse nurka ja üritasin oma blondi pea peidus hoida, et mitte piinlikku situatsiooni sattuda. Pärast poolpaljast musta meest tuli lavale blond naine, kellel oli mehe hääl ja mehe käed ning hakkas laulma. Mitte väga ilusti. Tüdinenud taidlusetteastetest otsustasin takso võtta ja Lapasse kihutada, kus oli mingi ähmane kokkulepe kohtuda veel paari couchsurfariga. Lapa oli ok aga kui koju minnes otsustasin bussi istuda, siis valisin bussi, millel oli kiri "Leblon" ja ma ei küsinud, kas buss Ipanemasse ka läheb, sest üldjuhul bussid lähevad Lebloni läbi Ipanema. Mitte see buss. Niisiis tegin veel ilusa pika jalutuskäigu läbi Lebloni ja Ipanema, kus vahepeal ka ühed õlled tegin purupurjus aga väga hakkaja psühhiaatri ja neuroteadlasega:) Kui ma siis puruväsinuna kell 4 hommikul lõpuks oma ukse taga maandusin, selgus, et oma võtmega ma sisse ei saa kuna teine lukk on ka kinni keeratud...Kella helistamine ega telefonile helistamine ka ei aidanud.. Sõnumineerisin naabruses elavale sõbrale aga ka ei midagi...Tukkusin siis koridorinurgas järgnevad 3 tundi kuni tulid turvamehed ja helistasid oma telefonidelt hostile, kes selle peale kell 7 ukse avas. Olin täiesti kalts ja kukkusin paariks tunniks voodisse. Siis helistas juba sõber, kes smsi alles hommikul kätte sai ja käskis kohe enda juurde tagasi kolida. Niisiis läks kiirelt pakkimiseks ja host küll vabandas, et võttis unerohtu aga miks ta teise luku kinni keeras, sellele arusaadavaid vabandusi ei olnud. Niisiis maandusin uuesti Leblonis ja jagasime elamist veel Austriast pärit couchsurfari laulja-tantsija Evaga. Siis söödeti mul kõht täis ja pandi paariks tunniks tuttu ning seejärel otsustasime kõik koos rattaga sõitma minna. Maja ees olevas jaamas aga süsteem järjekordselt ei töötanud ja kappasime paar kvartalit edasi. Sinna jõudes avastasin aga , et minu käes olnud veepudelit mul enam käes ei ole ja kaamerat ka mitte. Muidugi mitte, sest olin oma varanduse juba ratta korvi paigutanud ja kui ratast ei saanud, unustasin asjad võtta. Kihutasin siis tagasi aga keegi oli juba õnnelikuks kaameraomanikuks saanud. No seda ei saa pahaks panna, juhtuks ilmselt igal pool. Pealegi minu viimasel ajal ilmnenud hajameelsus pidi ükskord mulle õppetunni andma. Ühel päeval rannas kaotasin ka telefoni aga sellega jooksis üks leidja mulle järgi.
Igastahes kehva ööpäeva lõpetuseks sõitis minust mööda buss läbides tohutu porilombi ja pritsides mind selle poriveega läbimärjaks. See oli päris naljakas vaatepilt, üks mees naeris kõrval kõva häälega ja mina naersin ka. Pealegi ka teised sõitsid rivis ratastega aga pihta sain ainult mina. Aga kaar oli kena nagu Maybellini reklaamis. Õnneks läks pärast seda kõik paremaks. Kuna ma ei olnud ikka forro klubisse jõudnud, siis pühapäeval viidi mind forrot tantsima ja esmaspäeval hängisime Lapas ning tegime öösel lahkumis caipirinad rannas.
Hommikul viskas Fernando mind lennujaama ja kui seal arvuti avasin, siis oli ees jälle tuttav must ekraan kirjaga, et win32 fail pole leitav. Arvake ära, kas mu meel läks veel mustemaks kui see ekraan? Niigi oli silm märg Riost lahkumise pärast ja siis jälle veab arvuti alt. Etteruttavalt võin öelda, et mingi imekombel hakkas arvuti Salvadoris jälle tööle aga töötab ausõna peal. Loodame, et veab uue kõvaketta ostmiseni välja:)
Ah jaa, tagantjärele lugesin selle päeva horoskoopi. Kes veel ütles, et need täppi ei lähe:)
siit väike väljavõte:little while ago, everything was perfect. You had what you wanted -- and, more importantly, who you wanted. Well, have no fear, and do stop tripping on that bottom lip. Your mojo is coming back. You'll see the first hints now, but it's going to be another month for it to pan out. In the meantime, no whining. Väike lahkumis õlu rannas