Panama shopping

Teisipäeval käisime Nikki, Jana ja Mardiga Panama piirilinnas shoppamas. Saabuva Halloweeni peo jaoks oli stuffi vaja ja mina tahtsin lihtsalt oma silmaga selle koha üle vaadata. Sõit sinna võttis peaaegu kaks tundi, sees maanteele olid tekkinud tohutu suured augud, isegi hullemad kui Telliskivi tänaval kevadeti. Aukudest mööda nikerdamiseks tuli peaaegu seisma jääda, lisaks kooberdasid tee peal rekkad ja vingerdasid aukudest mööda ilma suunda näitamata ja teisi liiklejaid tähele panemata. Sõitsime mööda küladest, mis alles eelmine nädal olid vee all, nüüd olid neil hoovides mudaväljad. Hoolimata üleujutustest ei ehita ticod miskipärast maju vaiade otsa vaid täiesti maa peale, nii et kui ujutab, siis ujub neil maja seest ka.
Paso Canoas oli nagu suur kadakaturg. Terve tänavajagu igasugust träna. Kuna ma olin omal kaela ka kangeks maganud ja sain pead pöörata ainult ühele poole, siis ma eriti midagi põnevat ei leidnud ja nii oli end üsna lihtne vaos hoida. Ei ühtegi kleiti ega muud hilpu! Ostsin ainult uued ipanema plätud, mis maksid siin 2 korda vähem kui Brasiilias ning siis sellised mõnusad kummitallaga riidesussid, millega saab surfata ilma ogalike otsa end naelutamata. Laural oleks muidugi raskeks läinud, selliseid lõpetamiseks ostetud papusid, ainult et kärtspunaseid jm ägedaid oli siin 17 dollari eest! Eestis maksid need vist 50 eurot.. Ühesõnaga, kellele palka makstakse ja kohver ratastega, sellel oleks seal tegemist küll:)

Hirmude ületamisest

Selleks, et pääseda lähimasse randa, pean jalutama umbes kilomeetri. Pool maad maantee äärt pidi, mis muidu oleks ok aga mööda seda teed sõidavad hiiglaslikud rekkad. Tihtipeale nad vilgutavad tuledega ja sõidavad suure kaarega mööda aga mitte alati. Ning siis kui nad sõidavad täie hooga mööda on eriti jube tunne, väikseid kive lendab mööda su jalasääri, õhupahvak on selline nagu tahaks sind teelt minema pühkida ja Chill (hotelli koer), kes minuga tihti kaasa jalutab poeb ka, kas kraavi või minu säärte varju peitu. No mina kraavi ei saa pugeda, seal võib veel hullemaid elukaid olla kui need metallist mürakad.
Teine pool teekonda läheb mööda savist metsavahe teed. See oleks kuival ajal väga ok, vahest näen tee ääres iguaane jms. aga viimane lõik teest on sellise savise läbipaistmatu veel all. Läbi pole sealt mõtet minna, sest vajud mudasse ja no pole eriti mõnus kuskil piimakohvis põlvist saadik sees solgerdada. Jalutajatel on võimalus minna ringiga mööda heinamaad. Iseenesest pole sellel rajakesel viga midagi aga kuna mul on tohutu hirm madude ees, siis seisan alati veidi aega tee otsas ja üritan tee silmadega "üle skännida". Tunnen iga kord kuidas pulss tõuseb ja süda peksab kui ma sealt läbi lähen, siiani pole seal ühtegi madu õnneks olnud aga neid olevat nähtud. Üks hullemaid siinkandis elutsevaid tegelasi on Buchmaster, kellega kokkupuude ei pruugi õnnelikult lõppeda. Kuna isu rannas jalutada ja ookeanis ujuda on ka väga suur, siis tegelen siin hirmude ületamisega iga päev:)
Targemad juba lohutasid, et maod praegu sellise külmaga tõenäoliselt kuskil tee peal ei vedele, pigem tulevad nad majade juurde sooja.. Lihtsad reeglid igapäeva eluks on a) alati vaadata, kuhu sa astud või kuhu sa paned oma käe b)enne riiete selga panemist need läbi raputada ja veenduda, et keegi pole sinna pugenud c)madalas vees käies jalgu lohistada mööda põhja (nt. et mitte astelrai otsa astuda) d)kui liigud pimedas, siis kasuta alati taskulampi.
Looduse liigirikkus on küll tore asi, hommikuti imetelen, kuidas koolibrid lillede peal lendavad, paraku on aga maailmas asjad tasakaalus, nii et pead nägema ka seda, mida ei tahaks näha.

Lühiülevaade..

Eile sain lõpuks baarileti taga ka veidi tempot teha, sest toimus Gregi (pool aastast siin elav kanadalane) lahkumispidu. Greg plaanis olla algul detsembrini aga siis tüdines vihmast ning otsustas ikkagi varem koju minna. Greg istus meil baaris kui saabus ootamatult terve punt janust rahvast teda "ära saatma". Tequila ja rumm voolas ojadena, paljaste ülakehadega prantsuse mehed tantsisid postitantsu ja nii mõnelgi on täna ilmselt üsna raske hommik.
Kui pidutsemise tavadest lähemalt rääkida, siis alkoholi juuakse palju ja tihti, st iga päev. Suitsetavad praktilised kõik ja palju s.t. koguaeg, ma olen siin baaris peale enda näinud ühte ticot ja ühte turisti, kes ei suitseta. Lisaks tavalisele sigaretile on üsna tavaline tõmmata kanepit ja kuuldavasti ka kokat. Kraami pidavat kätte saama kergelt ja on üsna tavaline,e t peale paari shotti rullib mõni klient laua taga endale ka jointi. Narkootikumid ei ole siin legaalsed ja ka politsei pidavat aeg ajalt autosid läbi otsima aga ilmselt siis on isu suurem kui vanglasse sattumise hirm. Ühesõnaga, minu paar klaasi veini paar korda kuus on täiskarsklus Costa Rica mõistes.
Täna toimub meie plaanipärane pidu, nii et saan terve öö kokse segada.

Sündimise ime!

Üks minu reisi to-do listis olevatest asjadest oli kilpkonnade munemise ja beebide merre rändamise nägemine. Praegu ongi munemise periood Vaikse ookeani rannikul ja kuna selgus, et Rita tunneb kohalikku, kes kilpkonnade kaitsmisega tegeleb, siis olin otsustanud talle helistada. Ei jõudnudki veel helistada kui Oscar, siis troopikale spetsialiseerunud bioloog, meie baari astus. Mõttejõud on ikka imeline!:) Leppisin Oscariga hommikuks kohtumise kokku, sest ta oli lahkesti nõus meile näitama, kuidas kilpkonnasid merre lastakse. Hommikul kell 7 olime platsis, vihma kallas mis kole aga kilpkonnadele pidavatki vihm meeldima. Läksime randa ja seal olid eraldi aias eraldatud nii öelda pesakonnad. Asi käib nii, et nad patrullivad ööd läbi rannas ja kui leiavad kilpkonna pesakonna, siis tuuakse munad reservuaari, kus kaevatakse samasugune auk nagu kilpkonn seda teeb, umbes pool meetrit sügav, ning pannakse munad sinna. Loomulikult käib selle kohta täpne arvepidamine. Üks pesakond haudub keskmiselt 15 päeva, soojaga kiiremini, praeguste jahedatre ilmadega läheb paar päeva kauem. Üldjuhul (ja looduses) kaevavad pisikesed kilpkonna beebid peale koorumist end ise liiva peale ning siis jagub neil jõudu 48 tunniks, et jõuda merre ja uut toitu saada. Seekord oli aga aeg juba mitu päeva üle ning Oscar kaevas nad ise liivast välja. Kokku oli seal umbes 50 kilpkonna pojakest, nad mõõdeti ja kaaluti üle (üks poeg kaalus umbes 20 grammi) ja pandi siis ämbrisse. Siis oodatakse kuniks nad on jõudu kogunud ja rahmeldavad ning ronivad aktiivselt ringi. Siis võetakse ämbrid ja pannakse mere kaldal pikali, et kilpkonnad saaks välja ronida ja järgida looduse kutset. Kõik ei leidnud kohe õiget suunda üles, neid saime ise õigele poole aidata ning valvasime kuniks kõik olid merele ujunud. Umbes tuhandest 1 kilpkonn jääb elama ning kasvab suureks..
See oli nii äge kogemus, et võttis kohe huilgama! Fantastiline! Kurb on see, et inimesed on kilkonnadele ühed suurimad vaenlased. Nende munad on nii hinnas, et kohalikud käivad neid mune korjamas ja söövad neid, Costa-Ricas võivad nad selle eest 3 aastaks vangi minna aga sellest hoolimata on neid munade vargaid omajagu. San Joses on kesklinnas tegutsev baar, kust pidi isegi neid mune osta saama, seda väitis mulle too usa pensionär... Suured kilkonnad kiibistatakse ja neid jälgitakse ning uuritakse, beebidele kiipe ei panda.

Vihmaperiood ja muud mured

Viies päev Costa Ricas. Ma ei ole ajavahega ikka veel kohanenud. Ei uskunud, et sellega nii kaua läheb. Ok, kell 7 õhtul pole enam magama läinud aga kell 9 vajun juba raudselt voodisse, reede õhtul punnitasin peo pärast 11-ni ja siis jäin sekundiga magama, hoolimata sellest, et minu tuba oli dj puldi peal ja pidu oli täies hoos. Hommikuti tõusen seetõttu jätkuvalt kell 6 ja päevad lähevad nii, et ajataju puudub täielikult.
Vihma sajab peaaegu koguaeg ja palju, esimestel päevadel nägin ikka päikest ka ja sain ringi liikuda aga eile lahistas päev otsa lakkamatult sadada, alles õhtul kui magama läksin jäi vihmasabin järgi aga täna hommikul on taevas jälle tinahall ja loomulikult sajab. Seetõttu on kõik väga niiske, alustades riietest ja lõpetades raamatutega. Hästi ei mõjuvat see ka elektroonikale, õnneks kingiti mulle lahkumise puhul telefonile niiskuskindel kott, nii et vähemalt telefon peaks jääma töökorda.
Igasuguseid putukaid ja mutukaid on kõvasti. Kui muidu pole sääskedega eriti kokku puutunud, siis täna öösel kuulsin tuttavat tüütut pininat ja oh imet, hommikul ei saanud ühte luuki hästi lahti teha. LIsaks olen üle kere sääsepunne täis. Kui päike loojub, saabuvad tavaliselt sellised pisikesed sipelgate moodi tegelased, kes ka naksavad aga neist pole siiani suuremaid märke maha jäänud, korraks sügeleb ja ongi kõik. Siis oli mul üleeile toas skorpion. Kõbistas mööda põrandat ringi, esimese hooga ründasin teda barbari moel plätuga aga see rünnak ebaõnnestus, siis andsin verbaalse käskluse minu toast udu tõmmata ja seda ta ka tegi. Tegelikult ei pidavat need skorpionid eriti mürgised olema, umbes nagu suuremat sorti herilased Eestis.
Õhtuti uinun igasuguste mutukate, gekode jms loodushäälte peale ja näiteks täna hommikul häälitses akna taga suure oranzi nokaga toukan.

7 kuuks pistik välja - esimene päev

Jõudsin peale 36 tunnist lennujaamades ja lennukites passimist lõpuks kohale. Hoopis imelikum oli tulla kui tavaliselt puhkuse reisile st. vaatasin juba lennukiaknast sellise pilguga, et ah see siis ongi see minu vahepealne kodumaa. Erilist ärevust ei olnud ja mõnus tunne on, et ei pea kiirustama. Lühikeste puhkuste ajal on alati nagu ora tagumikus, et ei või niisama passida ja oodata, tuleb teha ja näha võimalikult palju.
Läksin San Jose peale jalutama, et vaadata ära paar vaatamisväärsust ning osta homseks bussipilet Ojocholi. Lisaks vaatamisväärsustele kohtusin 2 ameeriklasega (nad ei olnud koos, vaid tulid minuga ise juttu ajama nii poole tunniste vahedega. Esimene oli David, pensionär, ütles, et ma ei usuks kui vana ta on aga minu meelest nägi ta ikka päris vana välja, ma ei tea mis ta siis tegelikult oli, päris 100 täis või. Aga jutukas oli, umbes 20 minuti pärast teadsin ma millistes hammastes tal augud on ja kuidas ta neid Costa Ricas parandamas käib ning kui odav lõbu see ameeriklastele on. Lisaks sain teada, kus ta elab, kus ta on reisinud, kuhu plaanib reisida ning millised naised talle meeldivad. Tema ei saanud minu kohta peale nime midagi teada:)
Jalutasin paar blokki edasi ja kõpsti tuli kaardi uurimisele abi pakkuma järgmine vanem härra, Robert. Ka tema oli Costa Ricas hamba parandamise reisil. Tema rääkis ilusti hispaania keelt ja oli rõõmsasti nõus minuga kõmpima bussijaama kuhu ma ausalt öeldes üksi poleks julgenudki minna.Terve tee kuulsin muidugi lugusid hammastest ning sekka ka nüansse ameerika ja costa rica ajaloost.
Vot niisugune päev siis ameeriklaste ja nende hammastega:) Vähemalt saan aru, et hambaravi kvaliteedi pärast ei pea siin väga muretsema, ameeriklased on rahul, peaks meie ka olema.