Aasta 2016 viimane ööpäev

Viimased poolteist kuud saarel on läinud lennates. Leidsin omale uue kodu, kuhu loodan nüüd jääda nii kauaks kui mul vaja on. Naabrid on kenad, enamus juba varasemast tuttavad ja osadega oleme siin tutvunud, nii et selline tore kommuuni elu juba :)
Aasta viimased 24 tundi olid sellises tempos, et tavapäraseid kokkuvõtteid ja tagasivaatamisi teha ei saanudki. Üritasin aasta kahe viimase päevaga valmis saada tööd, mida pidin tegema viimased 2 nädalat aga olin muude asjadega liiga hõivatud, et ülearu töine olla :) Ühesõnaga - joogakool, tantra workshop, kakaotseremooniad, õhtusöögid, lõunasöögid, ekstaatilised tantsud, meditatsioonid, päikeseloojangud, raamatud - see kõik võtab oma aja ja tundub, et ööpäevas ei ole piisavalt tunde. Lisaks kaasahaarav tööprojekt ja siis ebaõnnestunud rentniku valiku tõttu osaks saanud stressikoorem. Huhh..

Kuidas saarel aasta vahetamine käis?
Mina istusin maha meie armsasse joogashalasse vahetult enne südaööd, et seekord aastat tervitada vaikuses mediteerides. Ja pärast vaadata korra lõkkesse, siis tähistaevasse ja sillerdavasse merevette. Naerda. Naerda. Naerda. Magada üks korralik ja kosutav uni. Ideaalne.


Nii see siis läks - aasta 2016, aasta, kus enamiku ajast veetsin siin Koh Phanganil, reisisin peamiselt enda sees aga mitte ainult. Aasta, mis tõi mu ellu uusi inimesi, kes on kõik kallid ja nunnud ja süvenenud sõprusi ka juba varem tuttavate inimestega. Minu südamest tulev tänulikkus kõige ja kõigi eest, armastus mu elus olevate inimeste vastu. Tänutunne ka  iseenda vastu, et olen enda elu selliseks elanud.
Aitäh, aitäh, aitäh, et olete olemas ja soovin kõigile, et teie soovid täituksid - just siis kui see on teie jaoks parim! Kallid olete!

Tai: Tagasi saarel

Novembri keskpaik. Eestis on juba nädalajagu lund olnud ning minul oli planeeritud peale Costa Rica ringreisilt naasmist vaid paar päeva Eestis pesu pesta ja uus pagas valmis panna, et tagasi Koh Phanganile sõita, seekord omaarust kavalalt enne kõrghooaega ja plaaniga esimesed kuu aega joogakoolis õppida.

Koh Phanganil on novembris veel vihmahooaeg täies hoos, olin selleks valmistunud aga esimene päev tervitas särava päikesega. Ärevus oli hinges, sest tahtsin leida omale teise kodu kui eelmine kord ning teadsin, et see ei saa kerge olema. Mulle meeldis mu eelmise hooaja kodu asukoht väga aga selle miinuseks on kaugus joogakoolis ning jätkuvalt kestev teeremont, nii et mitu korda päevas sõitmine oleks üsna tüütu.

Rentisin rollu, surusin seljakoti peale ning asusin teele - helistasin vist enam vähem kõigile numbritele, mis siltidelt "house for rent" leida võis. Vahel tuli tunne nagu ühes tuntud Eesti mängufilmis, et "proua siin te juba olite" kui sattusin mitu korda ühe agendi otsa.
Koh Phangan ei ole õnneks veel arenenud sinnamaale, et oleks täis ehitatud suuri hotellilahmakaid aga oma renditavad tarekesed on vist pea igal ettevõtlikumal tai perekonnal. Mõned majakesed on ehitatud kohe oma õuele kokku, hästi lähestikku, kanakari jookseb enamasti postidel seisvate majade alt läbi. Kel veel oma renditaresid ei ole, need ehitavad ja saarel ongi parasjagu ehitusbuum.
Isegi Thongsalas, saare keskuses, oli eemaloldud 5 kuu jooksul juba uusi maja karkasse püsti pandud.

Üsna varsti sai selgeks, et kuigi inimesi teedel eriti palju silma ei hakka, siis vabasid maju pole just palju saada. Kuuldes, et otsin maja kaheks kuuks, teatasid paljud, et detsembrist on nad juba kõik kuni märtsini kinni. Hinna küsimisel väitis mõni agaram, et juba ongi kõrghooaeg ja nii ei peljanud ta küsida poole rohkem kui mõni teine oma parema asukohaga maja eest.  Kurnatud ja pettunud, et midagi ägedat silma ei hakanud, tegin esimese kuu diili kohas, kus madrats on kivikõva (ma ei liialda, külili magades hakkavad siin puusanukid valutama), kuked kirevad ja argentiinlastest naabrid mängivad päeval mitteihaldusväärset muusikat aga kool on nii 2 minuti kagusel. Järgmised vabad hetked lähevad ilmselt uue koha otsimiseks, sest detsembriks on ilmselgelt veel raskem midagi leida.

Viimase nädala jooksul maailmale tehtud ring on viinud mu organismi vist parajasse segadusse. Kukkusin täna voodisse õhtul kell 9 aga kahjuks ärkasin kell 2 hommikul ja selle graafiku järgi ei oska end enam mingisse ajavööndisse paigutada. Costa Ricaga on vahe 13 tundi, Eestiga 5 tundi. Olen nüüd üleval passinud 6ni hommikul ja hirmuga mõtlen, et esmaspäevast hakkavad need kauaoodatud joogatunnid, kus pean hommikul 8st juba allavaatavat koera tegema ning seda ei jaksa ju teha kui öösiti üleval passida.

Hooaeg kogub siin tuure ja vähemalt näoraamatu andmetel on nii mõnedki tuttavad saarele lähiajal naasmas.  Täna oli aga naljakas juhtum külapoes, kus tuli minu juurde üks kena kutt ja küsis, et "kus me kohtunud oleme, ma tean, et ma tean sind kuskilt" . Hmm...no arutasime siis võimalikke variante ja kuigi ta minule esialgu mitte üks raas tuttav ei tundunud siis selgus, et me siiski kevadel ühtedes ja samades südamemeditatsioonitundides käisime. Vatrasime seal riiulite vahel päris pikalt. Saarevõlu  ja kommuuni elu eelised on jätkuvalt paigas.

Elu saarel, viimane kustutab tule.

Peale Myanmarist tagasitulekut oli mul umbes poolteist kuud aega planeeritud tagasilennuni Euroopasse. Aeg läks linnulennul. Sinna lühikesse kuusse mahtus parasjagu tööd, ääretult lahe tantra workshop ja mitmeid hüvastijätte aga ka uusi leitud sõpru. Kuna hooaeg on lõpukorral ja kohati läks ikka päris vihmaseks ära, siis paljud lendavad nagu rändlinnud tagasi oma põhjamaa kodudesse. Nii ka mina.
Vihmasajud äikesetormidega algasid täpselt mai keskel, esimene öö sadas vulinal ja sahinal ning äike tuli niisuguse välgu ja pauguga, et istusin voodis nagu hirmunud hiir urus. Nimelt äike on asi, mida ma kardan, eriti kui olen üksi kuskil metsatalus. Tol ööl polnud ka naabreid kodus, nii sain rahumeeli kogu oma hirmuhunnikuga üksi olla (mitte, et ma naabrite juurde kaissu oleks lidunud:) Tegelesin kartmisega peaaegu kolmeni hommikul, siis sai jaks otsa ja äike vaibus. 

Hommikusel päikesetõusul ärkasin aga hoopis uute häälte peale. Hiilisin välja, konnakontserdile lähemale, selgus, et konnad on kogunenud meie senini tühjalt seisnud basseini. Hüppavaid ja laulvaid konni olid kõik kohad täis! Enamus krooksusid harmoonias koos aga neist eraldusid mõned solistid, kes tõmbasid jämeda monotoonsusega justkui trombooni. Maja kõrval olev jõesäng oli täitunud veega ja see pahises mäest alla. Päeva peale tõmbas peremees mingid peidus olnud voolikud otse basseini ning saime endale imelise magevee basseini väikese purskkaevuga! Nüüd oli mul hommikuti vaja ujuda  oma armsas rannas ja siis veel ilusas dzunglibasseinis.

Vihmasadude tihenedes tihenesid ka elektrikatkestused ja sellega seoses ka internetikatkestused, niisiis polnudki töötegemine eriti tõhus. Vihm tundus aga meeldivat  igasugustele putukatele, kelle hulk mõne päevaga mitmekordistus.

Köögis valvas kärbseparv ja lootis, et ehk ma jätan mingid toidud lauale vedelema, rõdul valvas teine seltskond kui arvuti taga istusin  ja lihtsalt kiusasid, nii et tundsin puudust pikast  sabast, millega saaks loomade kombel neid kere  pealt eemale peletada. Õhtuti kui rõdul tuled süütasin, olid platsis tohutult suured mardikad. Imelikul kombel ahvatlesid neid minu juuksed ja see ahvatlus ei ahvatlenud mind mitte kõigevähematki. Mõnikord ei saanudki teisiti kui istusin laiaäärega kübar peas ja luud käes nagu nõiamoor või siis tuvitädi kui arvestada, et sääskede eest kaitses mind ka maani seelik. Tuvitädist eristas muidugi see, et õnneks ei katnud minu kostüümi tuvikaka. Aga luuaga oli hea maandumistuurile tulnud mardikas eemale peletada, et see siis rõduserval ootavale gekole ette suunata.  Koostöö on edu võti.

Lisaks süütutele mardikarünnakutele muutsid aga agressiivsemaks ka koerad. Koeri on saarel üldse liiga palju ja nende arvukuse piiramisega enamus peremehi ei tegele. Üldjuhul vedelevad nad teepervel või mängivad-kaklevad teiste omasugustega. Paaril korral õhtupimeduses kui rolluga kodu poole kihutasin, kargas aga elajas põõsastest välja ja lidus hammastevälkudes ja lōrisedes rollu suunas. Seekord õnnestus mul oma sääremarjad säästa aga levisid kuuldused, et nii mõnedki on lõpetanud end haiglas lappides.
Lisaks kurjadele koertele tekkis mulle aga ka tore särasilmne Muki, kes õhtuti kui sissesõiduteele joudsin, mind sabaliputades tervitas ja siis rollu ees galoppides mind maja juurde juhatas. Sellist 100%puhast armastust annab leida! Ta lakkus alati üle mu jalad, kontrollis, et maja ümber on kõik korras ja siis lasi end vastutasuks sügada. Sügav pruun silmavaade otse südamesse oli niiii armas, et Muki sai päris armsaks ja natuke muretsen, et kes teda siis sügab kõrvatagant kui mina seal enam ei ela.
Ühel päeval võtsin ette tripi ka sinna, kuhu iga endast lugupidav saart külastav turist läheb - see on täiskuu pidude patupesa Haad Rin. Mina läksin muidugi päeval ja mitte täiskuu päeval aga kuna kuufaasid vahetuvad ju iga nädal, siis jagub pidusid ja pidulisi igale nädalale. Kui mõni peohing satub lugema, siis soovitan - mine otsejoones haad rini, sest seal on pidu ja peohuvilised inimesed, seal on ilus rand ka, palju ilusam kui mujal. Ei tasu peost väsinuna mööda saart midagi paremat otsida, sinu jaoks ongi parim seal! Mujal on imelikud, vaiksed, ei joo, istuvad ja mediteerivad, teevad joogat.... kohutavalt igav! Ja kell 10 õhtul sulgevad enamus kohad oma uksed, haad rinis on elu.

Vot nii. Äratulekupäeval säras päike, kimasin sadama poole üle 6 kuu esimest korda teksased jalas..imelik tunne nagu läheks reisile. Paar sõpra, kes veel mõneks nädalaks saarele jäävad, lubasid ära tulles tule kustu panna, sest ilmselgelt tuleb vaikne aeg kuniks rändlinnud Euroopa kohal siristavad;)

Myanmar - lahkumine.

Iga asi saab ükskord otsa, on keegi tark kunagi öelnud. Nii sai otsa ka vee pritsimine. Endalegi üllatuseks oli mul 1 päev võimalik Mandalay tänavatel liikuda ilma vee sahmakaid saamata. Närvisüsteem oli küll kergelt tuksis, sest nii kui ma mingit tüüpi veevoolikuga kastmas nägin, tundsin kuidas jõnks läbi keha käis, mõtlesin kohe, kas telefon on veekindlas kotis ja valmistusin sahmakaks. Õnneks seda ei tulnud aga kindel olla ma ka ei saanud, sest äkki mõni lihtsalt ajab kuupäevad sassi.. Teisalt ei olnud linnas midagi teha, sest jätkuvalt olid kinni restoranid ja poed ning valitses paras kaos. Õnneks saabus õhtul see moment kui sain bussi peale minna, et hommikuks Yangoni jõuda.

Rääkides bussisõitudest, siis räägin lähemalt  Millega saada Myanmaris punktist A punkti B ?

Kõige lihtsam on muidugi võtta mõni giid ja autojuht, saab ilmselt kõige valutumalt. Me valisime valulikumad varjandid.

 Inle järve äärest reisisime kohalike bussidega või siis pigem täistuubitud kastiautodega Kalewi suunas. Esialgu oli plaan minna Pindayasse paariks päevaks ja külastada sealset koobast, kus istub üle 8000 Buddha kuju ning niisama sealset külaelu uudistada.

Reisi esimene osa läks hästi, saime mingi bussiga külasse, kust otsustasin, et võiks proovida vahelduseks hääletamist. Ei saanudki hääletama hakata, läksin lihtsalt ühest autost mööda ja küsisin ega ta juhuslikult Pindayasse ei lähe. Läks. Võttis meid ka peale ja toonitas, et mingit raha ta selle eest ei taha. Sõit oli ilus aga kui hakkasime Pindaya kolme hotelli läbi kammima, selgus et hoolimata sellest, et olime seal ainsad turistid, on hinnad kõrgemad kui meie eelarve ning ei aidanud ka mu omaarust päris hea läbirääkimisoskus. Lõpuks andis üks teemaja naine head nõu - käi seal koopas ära ja sõitke tagasi Kalewisse. Mõeldud tehtud.  Spurtisin koopasse ja tagasi ning saime veel koju naasvate turumuttide ja nende autojuhiga kaubale ning need viskasid meid oma täistuubitud kastiautos järgmisse külla.

Need on Buddha kujud koopas, kokku on neid kuskil 8000 ringis.

Buddha koopasse sai liftiga ja seal ei saanud kohalikud jätta võimalust kasutamata, minuga selfisid teha, ma tegin ühe vastu aga mu selfioskused on piiratud :)

Oli juba pime ja sadas veidi vihma, sealne mototaksist nõustus meid mõistliku summa eest Kalewisse transportima, loomulikult ühel mootorrattal. Ette pandi leeduka suur seljakott, mina hoidsin kiivalt oma arvuti seljakat külje peal ja kõige taga istus leedukas minu seljakotiga. No oli küll selline tunne, et hoiad naha ja karvadega sadulast kinni, vaevalt vaevalt vedas tsikkel meid kogu koormaga mäkke, kindlasti oli see selle reisi kõige ekstreemsem 8 kilomeetrit :)

See illustreeriv foto on internetist aga no umbes nii nägi meie sõit ka välja.

Kalewist Mandalaysse saamiseks mõtlesime ennast natuke hellitada ja bookisime reisi VIP minibussiga. VIPile kohaselt sundis buss meid ootama, hilinedes väljumisega ligi tunni. Kuna meil oli õnnestunud saada kaks viimast vaba kohta, siis istusime tagumisel istmel. Bussi amortide vahetamisest oli vist mõnda aega möödas ning ka tee oli üsna hüplik, nii et potsatasime oma istmetel kord õhku, kord maha, selleks et istmest päris maha ei kukuks, tuli kahe käega eesoleva istme käetugedest kinni hoida. Päris raske töö oli aga see- eest lõbus. Siiski märkasime, et teised reisijad olid üsna vagusi peale ühe kohaliku mehe, kes koos meiega tagumises reas hüples. Süda veidi paha ja tagumikukondid muserdatud jõudsime veefestivali pealinna Mandalaysse.

Muuseas, kes sinna minemas, siis Yangoni bussijaamast, mis asub linnast päris kaugel, saab päevasel ajal väga edukalt linnabussiga kesklinna, maksab 200raha ja aega ei lähe oluliselt kauem kui taksoga. Tõsi küll istmed lubavad väikest diskomforti:)

Mida Myamari reisile kaasa võtta?

• Pakkige kaasa käte sanitaiser (desinfitseeriv vahend kätele) - raske uskuda aga ma ei leidnud seda ei apteegist ega poodidest, samas oli karjuv vajadus selle järele päris tihti.
• Naised - õlgu ja naba kattev õhuke pluus, pikk aga õhuke seelik. See ei puuduta ainult templite külastust, sobitud linnapilti nendes riietes ja tunned end ise paremini, samuti kohtlevad kohalikud sind suurema austusega kui spagetipluusi kandjat.
• Sularaha...eurod ja dollarid mõlemad sobivad.
• Lai aval naeratus ja valmisolek mugavusstsoonist kaarega mööda käia.

Aga minge kindlasti, maa on imeline, lihtsalt ärge minge aprillis:)

Veefestivali viimased päevad ja Ühe hambaga mehe baar.

Mandalay on külastatud kohtadest meile toiduga kõige enam väljakutseid esitanud. S.t. kõige raskem on olnud midagi enamvähem head leida. Üldjuhul oleme söönud kohalikes suvalistes teeäärsetes kohtades aga siin on nendega vähem õnne olnud, s.t. et kvaliteet on alla igasugust arvestust ja hind võrreldes teiste kohtadega vähemalt kolmekordne. Suur oli meie rõõm leida koht, kuhu ma esimese hooga maha poleks istunud. Kutsume seda ühe hambaga mehe kohaks, sest rõõmus omanik tervitab oma ühe hamba välkudes laialt naeratades meid alati kui oma semu, tema noor poeg on krapsakas ja toob alati kiiresti ilusa värvilise piltidega mitmeleheküljelise  menüü, mis on ka inglise keeles.

Nagu esimesel korralgi, lehitseme alati tähtsalt menüüd ja küsime siis midagi nimekirjast - tavaliselt kookosega nuudleid. Seepeale vastab poiss alati, et seda ei ole ja meie küsime , et mida siis on. Tema osutab kahele toidule - nuudlisupp ja nuudlid. Valime ühe või teise ja magustoiduks maasikakokteili. See kõik on nagu tore mäng, leppisime kokku, et küsime alati seda kookoserooga ja vaatame, kas ühel päeval õnnestub seda ka saada või on see ainult peibutusroog:)

Veefestivali edenedes said aga ka nuudlid või nuudlikeedujaks seal ühehamba baaris otsa ja nad panid poe kinni ja kasutasid seda ainult veepritsu kohana. Niisiis kui ma ühel päeval sinna läksin, et maasikakokteili võtta, sain kaela hoopis ämbritäie vett. Ukse sulges ka teine läheduses olnud söögikoht, nii ei jäänud lõpuks muud üle kui osta poest neid vastikuid pakinuudleid, mida vett peale kallates saab pehmeks teha ja süüa neid, sest õnneks hostelis veel termosesse kuuma vett pandi.
Viimased festivalipäevad ma majast enam kaugemale ei läinud, lugesin päev otsa katuseterassil raamatut ja enne päikeseloojangut ühinesin majaesiste lastega, et kättemaksuks möödujatele pisut vett kaela valada. Umbes tund aega oli lõbus aga nemad tegid seda hommikul 8st õhtul 7ni ja mitu päeva jutti.

Milline näeb välja U Bein sild siis kui inimesi pole piltidelt ära photoshopitud?

Mandalay lähedal asuv U Bein sild, mis usutakse olevat pikim (1,2km) ja vanim (1850 ehitatud) tiigipuust sild. Sillast liigub isuäratavaid pilte ja kohe tekib tahtmine seda külastada. Naiivne on arvata, et apetiit silla järele tekib ainult sinul:)

Meie seiklesime ka Amarapurasse, et silda näha. Kuna tiirutasime enne Amarapura vahel, siis lähenesime sillale tavapärasest veidi erinevalt poolt, läbi linnaosa, mis oli pigem  slumm. Kuna kõik olid aastavahetuse meeleolus, siis oli põnev näha, kuidas rahvas hüttide ees puude all tiksusid ja möödujaile ehk meile aeg ajalt vett selga sahmatasid. Olime seal ainsad turistid. 

Pilt muutus aga täielikult kui jõudsime silla juurde. Seal oli püsti pandud tohutu suveniiriturg ja rohkelt söögilette. Sild oli rahvast pungil ja kõik saalisid edasi tagasi. Käisime seal keset päeva, huvitav mis siis veel päikeseloojangu ajal toimub..

Thingyan 2. ja 3.päev

Viimane postitus lõppes üsna kurbades nootides kuna raha oli otsas ja nälg oli kallal.

Thingyani 2. päeva  peamine ülesanne oli leida ATM. Võtsin google kaardil atm asukohad välja ja koostasin plaani, kuidas need kõik läbi käia. Mähkisime kõik asjad kiledesse ja asusime teele. Poole plokki kaugusel sain juba kaltsmärjaks, sest keegi kallas mulle 5 liitrit vett kaela. Olin üsna agressiivselt meelestatud ja üritasin mõnele kallajale tema enda ämbri talle pähe kallutada.

 Proovisime järjest ATM-e ja ükski ei töötanud, rahvas ainult röökis möödasõitvatel rolleritel ja bussidest ja vett muudkui kallati paremalt ja vasakult või lasti otse suurtest kastmisvoolikutest. Rahvast eriti ei kõndinud tänavatel, niisiis saime kogu vee enda kaela. Ühel hetkel tunduks nagu me oleks mingis haledas Hollywoodi actionfilmis, kus kangelased naasevad linna, kust kõik põgenevad hullumeelse kiirusega mootorratastel. Kõik majad, ärid on suletud ja kedagi jala ei liigu, me oleme kaltsmärjad ja põlvini liivased ja puruväsinud. Kuniks ühel imelisel hetkel hakkas ATM raha sülgama... sain ka väikseid elektrilööke kui ekraanil nuppe vajutasin aga raha tuli!!
No sellist rõõmu pole ammu nähtud. Missioon täidetud sõime ühes nurgapealses urkas ja pagesime hotelli peitu.

 Pimeduse varjus hiilisime jälle sööma ja kuna peamised veepritsijad on lapsed ja pubekad, siis ilmselt pimeduse saabudes mindi koju seebikaid vaatama vmt. Igastahes õnnestus end veest säästa, paaril korral küll lihtsalt ämbritega laste eest eest ära joostes.
Sõõma läksime Tripadvisorist valitud n.n. peenemasse kohta kuna ma tahtsin puhtaid valgeid taldrikuid ja midagi head. Taldrikud olid puhtad ja ma oma köögiviljade üle ei nurise aga leedukas mõtles, et hellitab kõhtu ning tellis angerjat. Ma küll kahtlesin, et ta meile tuntud kujul seda angerjat saab ja nii läkski. Tema ootusest põnevil ootamas õrna ja hõrku angerjat ja ette toodi suur kuhi mingeid fritüüritud pisikesi tükikesi, mis võisid olla, mis iganes, mingit maitsevarjundit, mis meenutaks vähegi angerjat või kala üldse, ei olnud.
Õhtul Facebooki logides selgus, et Mandalayst veidi põhja pool on toimunud suur maavärin ja BBC kirjeldas, kuidas meist 600km lõunas olevas Yangonis jooksid inimesed haiglast välja, sest seinad värisesid. Meie hotell ei värisenud või on see non-stop mootorratta müra nii ära nüristanud, et ei tunne enam 6 magnituudist maavärinat ka.

Täna, Thingyani kolmandal päeval kolisime naabruses olevasse hostelisse, kus on ka teisi läänlasi, kellega suhelda, katuseterass, kus kavatsen veeta järgmised 3 päeva ja hommikusöök, mis säästab hommikusest söögiotsimisretkedest. Ei pea vist lisama, et enamus välismaalasi on frustreeritud ja tahavad sellest jamast ükskord välja saada ja edasi liikuda (NB! bussiliiklust ja ka enamus kohalikke lende ei toimu need 6 päeva ja hullumeelsus on tegelikult kõikjal riigis suuremal või väiksemal määral).
Algul olin hakkamist täis ja soovisin rentida scootri, et veidigi siit linnast välja saada. Kuna õnnetuste risk on ülikõrge (arusaadav, sest rahvas lihtsalt sõidab mootorratastel mööda linna, huilgab ja karjub ning vähemalt pooled sõitjatest tunduvad ka olevat mingi auru all), siis anti ainult jalgratas ja peab ütlema, et isegi jalgrattaga oli päris õudne. Linnast välja mineva teeni isegi ei jõudnud, sest tänavad olid rahvast täis kastiautodest ja mootorratastest umbes ja vett lendas igasse kanti. Kuidagi saime jõe äärsesse slummi, kus sai hetkeks aja maha võtta ja istuda, seal imekombel vett ei kallatud ja enamus inimesi toimetas rahulikult.

Thingyanist mul arusaadaval põhjusel pilte pole, sest mul pole veekindlat kaamerat aga nt. siit videost võite aimu saada, mis toimub.
ja selle  filmisin meie katuselt