Uruguay, I osa ehk alistumine

Olen läbipõikamas Uruguayst ning siit tuleb teile lugemiseks minu esimene emotsioon, mis sellest riigist sain. Olgu öeldud, et ootused olid, sest kunagi ütles üks teel  kohatud rändur mulle: "Sulle seal meeldiks, Uruguay on fantastiline". Kui ma varahommikul bussis silmad avasin ja läbi akna välja vaatasin, tundus esimese ehmatusega, et buss on sõitnud liiga kaugele ning olen juba teel Pärnust Tallinna. Taevas oli tinahall, põllud lausksiledad ja isegi põõsad meenutasid kaugelt pajuvõsa, ilus lopsakas troopiline taimestik oli kadunud (ärge saage valesti aru, Pärnu maantee äärsed rapsipõldude ilu hindan siiski kõrgelt). Õnneks silmasin peagi ka paari õnnetut palmi, nii et veendusin, et Pärnu maantee see ikka pole. Sihiks oli Uruguay pealinn Montevideo. Montevideole mul ootused puudusid, kujutasin ette, et on selline pilvelõhkujatega linn aga võta näpust, üsna madal tundub, sissesõit meenutas ka Pärnut:)
 Siis aga saabusid minu ja Uruguay lahkhelid. Kõigepealt algas asi taksojuhiga, kelle taksomeeter tiksutas ette 53 ühikut ja mina olin juba õnnelik, et isegi mõni raha vähem kui turismiinfo punkt lubas aga siis võttis taksist kuskilt mingi tabeli ja hakkas mulle selgeks tegema, et see, mida taksomeeter näitab, polegi raha vaid mingi müstiline kood. Ning tabel näitas sellele koodile vasteks hinna 120. No mida kuradit? Kes seda enne näinud on, et taksomeeter tiksutab koodi...Alustasin küll vaidlusega aga lõpuks alistusin ja maksin. Siis selgus, et hostel, mille suure kiiruga reserveerisin, näeb välja paras peldik ja üles saamiseks pidin oma ülirasket kohvrit kitsast järsust trepist üles vinnama. Esimene vannituba, mida vaatasin, oli ilma laeta, neil käib siin remont.. Õnneks on siin suht korralik wifi, nii et jällegi alistusin kuna poleks viitsinud oma kodinatega uut kohta otsima minna.
Siis käisin omale väikest seljakotti otsimas,et oma mustlaslaagrit kuidagi paremini ohjata, õnneks leidsin ka. See osa läks peaaegu viperusteta kui välja jätta, et mu pangakaart selles poes ei toiminud. Ostlemisega samal ajal vaatasin linna, eriti midagi vaadata ei olnud. Mõned ilusad vanad majad olid pressitud koledate kandiliste kolosside vahele, miskit atmosfääri ei tekkinud. Leidub mitmeid väljakuid ning enamike väljakute keskel on ratsanike kujud.

Kogu selle jama peale oli päev õhtusse tiksunud ja minul meeletu nälg. Kõmpisin siis mööda peatänavat, et leida koht kus süüa. Tundub, et Uruguays esmaspäeviti ei sööda eriti, sest enamik kohad olid kinni. Lõpuks leidsin mingi keskpärase väljanägemisega söökla ja arvestades, et salateid menüüs oli, siis otsustasin proovida. Kahjuks oli suur nälg mu otsustusvõimest jagu saanud ning valisin huvitava nime kuigi paljude asjadega salati. Tundus tiba kahtlane aga mõtlesin, et äkki on uruguailasest kokk teinud kõigi nende ainetega imet ning tulemuseks on mingi kõrgema dimensiooni maitsekooslus, mis mind gurmee paradiisi tõstab. Mööda panin. Mis te arvate, mis võib tulemuseks olla, kui panna ühele väiksele taldrikule üksteise otsa järgmised ained: sink, juust, marineeritud peet, porgand, oliivid, keeetud riis, keedumuna, kana, marineeritud paprika, tomat, roheline veidi kärbunud salat ning törts majoneesiga kartulisalat??

Seejärel otsustasin minna poodi ja hommikuks osta maitsestamata jogurtit. hahaa - juba Rios on maitsestamata jogurti saamine kõrgem pilotaaž, seda igast poest ei saa, pead teadma, kust otsida. Miks peaks seda siis Uruguais saama? Jogurtitega on siin nii, et valida on ülesuhkrustatud ja keemilistest lõhna-ja maitseainetest pungil jogurtite, siis märkega "naturale" aga ülesuhkrustatud variante ning paksuks tegevaid nn. "light" tooteid. Ühesõnaga valikut ei ole. Poe riiulid olid täis, vabandage väljenduse pärast, aga suurriikide korporatiivset paska, jätan brändid nimetamata, neid peaksite isegi teadma. Üldiselt seda kaubavalikut vaadates peaks andma medali kõigile kodanikele, kelle ümbermõõt veel meetrit täis ei ole. Kohalikku shokolaadi ei eksisteeri ja kohaliku õlle jätsin ostmata kuna see plekkpurk oli lihtsalt nii primitiivne, et mul kadus igasugune isu ära, lisaks olid maos juba tekkimas eelpool kirjeldatud salati söömisest kahtlased protsessid, nii et teen need laborikatsed kunagi hiljem.
Kõigele sellele vingumisele lisaks on siin veel külm! Väga külm kui tulla 35-38kraadisest troopikast 22 kraadi kätte. Olen juba kolm korda riideid vahetanud ja ikka rohkem asju selga pannud aga ei viitsi enam. Küsisin endale teki ja lähen varsti magama.
Ah jaa... Rios ei suitsetata väga palju, mida lõuna poole liikuda, seda rohkem suitsetavad, nii et kogu seda jama vürtsitab veel ebameeldiv suitsuhais. Nii et Uruguayd ma reisisihtkohaks esialgu ei soovitaks võtta. Nemad seevastu võivad Eestisse peatselt sattuda küll, reisi reklaamplakat sai pildile püütud Montevideo kesklinnas olevas reisibüroos:-)

Teekond sinna

Hakkab peale. Istun lennukis ja mõtlen, et üks ebameeldivamaid asju on lennuki ja bussiga pikalt sõitmine..Imelik, et sellele järeldusele tulen, sest see ju on reisimise üks osa ja reisimine mulle iseenesest meeldib. Esimene peatus on Frankfurt ja Eesti poolelt hõredaks jäänud lennuliikluse tõttu olen seal terve päeva ja öö. Kui esialgu mõtlesin kuskil hostelis peatuda, siis kesiste  kommentaaride põhjal otsustasin ümber ning proovisin kätt jälle vana hea sofasurfiga. Pakkumisi tuli mitmeid ning lõpuks läksin Walteri juurde, kes lubas mind viia modernset balletti vaatama. Walter oli väga lahke ja sõbralik arhitekt ning elas täitsa kesklinnas. Lisaks moodsale balletile oli elamus ka sõita esimest korda elus selle ülipisikese smart autoga. Üllatav oli, et seest polnud see auto sugugi nii väike...kuigi jah ega kuhugi otsa ei tahaks selle taburetiga küll sõita (no ega ühegi autoga ei taha ju tegelikult). Ballett oli tõesti moodne ja vahepeal meenutas mulle 5 rütmi tantsu kogu see lavapealne tegevus. Lõppkokkuvõttes annaksin ikkagi  positiivse üldhinnangu.

Varavalges tormasin lennujaama, et siis järgmised 12 tundi lennukis tiksuda. Soovisin endale vaikset pinginaabrit ning lootsin, et saan rahulikult mediteerida, reikitada ja loomulikult magada. Pinginaabriks sain hispaanias elava brasiillase, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Kuniks ma ei avaldanud saladust, et saan aru hispaania keelest ja võin pisut rääkida, sain omaette tukkuda. Mingil hetkel aga tegin ootamatult suu lahti ja siis ta muudkui lobises igal võimalikul juhul, st siis kui mul just silmad kinni polnud. See teda ka ei näinud häirivat, et ma vahepeal midagi aru ei saanud, suhtlemisvajadus oli nii suur.

Oma Rio seikluse kirjutan eraldi blogisse kuna nüüd ei ole ju tegemist enam reisipäevikuga, vaid pigem omaette seiklusega.

Veidi kõhedaks tegevaid uudiseid ka

Sain täna teada, et katamaraan, millega Panamast Kolumbiasse purjetasime, uppus mõne päeva eest 45 miili Kolumbia rannikust. Õnneks nii meeskond kui reisijad päästeti.
Siin on originaaluudis: http://colombiareports.com/colombia-news/news/24921-colombian-navy-rescues-16-foreign-tourists-from-wrecked-yacht.html

Kui palju on palju

Eestis tagasi olles tegelesin esimese nädala peamiselt oma asju kastidest lahti pakkides. Esimese hooga ehmatasin ära kui oma "vanu" riidehunnikuid nägin ja mõne kasti panin kohe algul otsustavalt kinni tagasi. Riided tundusid võõrad ja üldse mitte minu stiil ning neid oli liiga palju!! Teisel päeval kui pidin linna minema, valisin ikkagi reisil kaasas olnud riiete hulgast paar hilpu selga ja läksin. Kolmandal päeval kui kapi riiulid hakkasid "vanade" hilpudega täituma, oli üle mitmete kuude jälle vana probleem - ei suutnud otsustada, mida selga panna ehk siis klassikaline probleem "appi mul pole midagi selga panna!". Kõige nõutumaks muutusin, kui harutasin lahti koti, kus oli hunnik pesu..igasugust ja väga palju. Milleks mul neid nii palju on vaja olnud??! 8 kuud sain hakkama 5-6 pesutükiga ja nüüd on neid äkki terve suur kasti täis.. Mind täitsa huvitaks kui palju pesu üks keskmine lugeja enda sahtlis  peab vajalikuks hoida?
Otsustasin enamustest riietest loobuda, sest selliseid kuhilaid mul tõesti vaja ei ole, enamik asjad seisavad nagunii niisama. Hea küll, oma pesu ma laiali jagama ei hakka aga järgmised 5 aastat ei peaks küll ühegi uue asja järele poodi minema:)
Imelik, et veel aasta eest arvasin, et ma ei ole tarbimishull ja suudan oma ostuhimu päris hästi kontrollida. Okei, see ostuhimu on olnud kontrollitud vastavalt minu võimalustele  ja seda ei anna tõesti võrrelda mõne reisil kohatud inimesega, kellest üks väitis, et ta ostis iga päev uue nahktagi kuna hommikul motikaga välja sõites oli soe ja ta läks ainult t-särgiga. Õhtul kauemaks linna peale jäädes aga ei viitsinud koju tagi järele sõita ja kuna raha oli, siis polnud probleemi uus osta..
Teine kodanik väitis, et reisimine on õpetanud kokkuhoidlikumaks, kui varem oli vähemalt 100 brändi t-särki (nii umbes  100usdi tk), siis nüüd on neid kõigest 10.
Kui nüüd mõelda, et kui kõik need üleliigsed asjad ostmata jätta kui palju head teeks see keskkonnale ja su enda rahakotile... kui palju rohkem võiks selle raha eest kasvõi kuskile reisida... jaa, vähem on rohkem, nii et ärgem maandagem oma stressi, alaväärsustunnet või muid negatiivseid emotsioone poodides, selleks on palju paremaid võimalusi:)

Lühikokkuvõte möödunud 8 kuust

Nagu eeldada võib, oli see suurepärane kogemus, tegin paljut, mida ei plaaninud ja mida plaanisin, seda ei teinud. Plaan peaks elus olema aga see peab olema võimalikult paindlik. Minu uskumus, et inimesed on valdavalt palju paremad kui sa ootad, leidis kinnitust, inimesed on üldjuhul sõbralikud ja heatahtlikud ning abivalmis.
Tõdesin ka, et 8 kuud sellise marsruudi jaoks ei ole piisav aga tegelikult algul ei olnudki mul selline marsruut plaanis:)
Kuna minult on palju küsitud samu küsimusi reisi kohta, siis panen peamised huvipunktid siia kirja.

Kõige lemmikum sihtkoht: Rio de Janeiro

Reisi "vau" momendid (ei ole vau suuruse järgi järjestatud):
San Blasi saarestikus snorgeldamine päikeseloojangul

San Blasis mitmekümnete delfiinide mäng meie katamaraani ninas
Peruus Puno lähedal mediteerimine Tambo Colorados

Reisil kohtutud suurepäraste inimestega jagatud hetked
Cotopaxi vulkaani otsast jalgrattaga alla sõitmine

Üllatus: See kui kena koht on Peruu pealinn Lima

Meeldivaimad seiklused:
Costa Ricas  vihmametsa ja koskede matk Johanni ja tema kaaslastega

Rafting Costa Ricas

Sandboarding Peruu kõrbes

Snorgeldamine San Blasis

Meeldejäävaimad hetked looduses:
Kohtumine suure raiga San Blasis
Delfiinid San Blasis
Kilpkonnapoegade merre laskmine
Hommikud möiraahvidega Guanacastes
Tercapelo (üks agressiivne madu kesk-ameerikas) nägemine


Lemmikuma riigi väljaselgitamine on keeruline. Minu süda tuksub alati Brasiiliale ning mulle väga meeldis Costa Rica, Kolumbia oma sõbralike inimestega on koht, kuhu ma läheks iga kell tagasi, Ecuadoris jagub ka avastamist rohkem kui mina seda tegin ning sealsed päevad Puerto Lopezis olid fantastilised, Peruu oma mitmekülgsusega oli samuti suurepärane.

Siin on ka lühike numbriline kokkuvõte:
Kokku läbitud 37 600 km, külastatud 7 riiki, ööbitud 61 erinevas hostelis, külalistemajas.
Kõige rohkem kohtasin reisil kanadalasi, ameeriklasi, argentiinlasi ning britte. Tundus, et pikki reise võtavad ette kanada õpetajad ja sotsiaaltöötajad. Selleks põhjuseks on sealne võimalus õpetajatel iga 2 aasta tagant 7 kuud vabaks võtta säilitades suur osa palgast.  Üksinda pikalt trippijad on suures osas kolmekümneseks saanud mehed.

Siinkohal minu suured tänud :
Laurile, kes lasi kivi veerema, Janale ja Mardile, tänu kellele sattusin just Costa Ricasse, Kapsakesele, kes oli tore toanaaber, Kadi-Riinile, kellega meil oli palju vahvaid reisielamusi, Oscarile, kellelt õppisin palju looduse ja Costa Rica kohalike elu kohta ning kes õpetas mind tortillasid tegema, kõigile sõpradele, kes minuga aeg ajalt oma elu ja tegemisi skypes jagasid, Rainile, tänu kellele on mul tagasisõidu pilet taskus, Peterile, Richardile, Giafrancale, kes mind Costa Ricas aitasid, just siis kui ma nende abi kõige rohkem vajasin, Antonile, kes truult minu arvutile elu sisse puhus, minu emale, kes mind toetas ja minu isale, kes minu äraolekul kogu mu varandusel silma peal hoidis, Kristenile, kes enne reisi mind oma suurepärase müügioskusega toetas, Laurale, kes on nii hea tütar, et sain rahuliku südamega reisida, Johnile, kes oma huumoriga alati mulle toeks on, Matile, kes mulle CRi külla tuli ja kellega oli vahva koos trippida, Dadole, kellega avastasime Costa Rica lugematuid randu, Jessele, kellega vallutasime Machu Picchut ning kellega olid põnevad filosoofilised jutuajamised, Gavinile ja Matile, kellega oli lõbus Ecuadori avastada ning Cotopaxi vulkaanist ratastega alla kihutada, minu Salar de Uyuni lõbusatele tripikaaslastele, Danile, kes toetas mind ränga merehaiguse ajal,  Fernandole, kelle kodu oli mulle Rios koduks, Crisile, tänu kellele sattusin Fernando juurde, Nadiale, kes oli tore kaaslane Rios, Crisile ja Alexile, kellega meil oli tore õhtu Rios, Michelile, kes hostis mind Salvadoris ning kõiki teisi, kellega minu teed reisi jooksul kohtusid ja kes mulle pöialt hoidsid.

Some friends have tried to translate my blog with google translate and so far I have been to lazy to write it in English, then last post with the short summary about the trip will be in English as well:)


I traveled 8,5 months, total covered 37 600 km, visited 7 countries, stayed in 61 different hostels& guesthouses. While travels I met mostly other travellers from Canada, US, Argentina and UK.
Seems that most like to travel teachers and social workers, specially from Canada. Longterm travellers are mostly men in early thirties.

My favourite place: Rio de Janeiro

"Vow" moments during the trip:
snorkeling in San Blas just before the sunset
Dolphins in San Blas
Meditation in Tambo Colorado
Racing down from Cotopaxi
Great moments with great people I met.

Surprise: capital of Lima, as it is actually great city to visit

Best adventures:
Rainforest hike in Costa Rica
Rafting in Costa Rica
Sandboarding in Peru
Snorkeling in San Blas

Memorable moments in Nature:

Meeting big stingray in San Blas
Dolphins in San Blas
Releasing baby turtles in Ojochal
Mornings with loud howler monkeys in Guanacaste
meeting Tercapelo


It`s difficult to say which country was most memorable. My heart always beats to Brazil and I really loved Costa Rica too. Colombia with friendly and sincere people is rhe place where I would like to return. In Ecuador is much more to explore then I had time to do and I had fantastic time in Puerto lopez, diverse Peru was great country to see too.

I would like to say special thanks:

to Lauri, who let the stone rolling, Jana, and Mart,
 thanks to whom I came across to Costa Rica, to Kapsake, who was a great room mate,
Kadi-Riin, with whom we had a lot of wonderful travel experiences,
Oscar, from whom I learned a lot of about the nature and Costa Rica and who taught me to make the
 tortillas, to all of friends who were with me from time to time and shared their life
 and experiences in skype, to Rain, thanks to whom I got a return ticket to my pocket,
to Peter, Richard and Giafranca who helped and supported me in Costa Rica, to Anton, who
gave to my computer new life, my mother who supported me and my father, who in my absence,
kept on eye my property, to Kristen, whos superios sales skills helped me before the trip,
 Laura, who is such a good daughter, so I got to travel with peace of mind, to John, whos
humor always helped me, to Mati, who came to visit me in Costa Rica, to Dado, with whom we
 discovered the countless beaches of Costa Rica, to Jesse, with whom we explored Machu Picchu,
 and had lots of philosophical conversations, to Gavin and Mat, with whom was fun to explore
 Ecuador and race down from Cotopaxi, to my happy Salar de Uyuni tripmates, to Dan, who supported
 me during my motion sickness, to Fernando, whose home was home to me in Rio, to Cris
who guided me to Fernandos place, to Nadia, who was a wonderful companion in Rio, to Cris
 and Alex, with whom we had a nice night full of beers in Rio, Michel, who host me in Salvador, and all others with whom my path crossed during my travels. Thank you and you all are in my mind and my heart:)

Viimane sihtpunkt: Salvador de Bahia

Riost tulin ära nii nagu varasematelgi kordadel, pisaraid poetades. See kehtib vist ka linnade kohta, et kui oled ühest silmini sisse võetud, siis teise ilu ja võlu nägemine on raske.

Salvador on Bahia osariigi pealinn ning siin näeb hoopis teistsugust Brasiiliat kui lõuna pool. Ilm on siin aastaringi soe ja kena. Linn on mustem selle sõna mõlemas tähenduses.

Salvador on see paik, kuhu transporditi Aafrikast orjasid ning selle ajaloolise fakti tulemusena on seal ka palju tumedama nahavärviga inimesi rohkelt ning afrokultuuri mõju tugevalt tunda.

Ka Salvadoris otsustasin teha sofasurfi ja mulle tuli lennujaama vastu Michel. Lennujaamast linna sõites käisime läbi toidupoest ja ostsime suure kärutäie riisi, ube ja kanaliha ning viisime selle ühte vaestemajja. Tegemist on sellise kohaga kuhu väga vanad ja haiged nö. surma ootama paigutatakse aga tegemist on puhtalt heategevusel tugineval projektil.Michel ja tema ema toetavad asutust iga kuu oma võimaluste piires söögiga. Käisin ka majas sees ning olukord oli päris nukker. Mõnedes tubades oli ikka nii kirbe kusehais, et mind ajas kergelt öökima. Paljud lihtsalt lamasid apaatselt oma voodites ja näha oli, et neil on iseseisvalt liikumisega raskusi. Samas tuli minuga kohe rääkima üks veidi kobedamas seisus proua ja olenemata keelebarjäärist sain tema suhtlusvajadust leevendada.

Pildil on minu host koos selle vaestemaja pidava prouaga.















Michel elas Brocas, mis on üsna kesklinnas aga selliste liiklusummikute vahel, et väga mõnus elupaik see polnud. Samas oli kõrgelt hea vaade linnale. Linnas ringi liikumine jäigi mulle segaseks kuna hommikuti viskas Michel mind autoga sinna kuhu tahtsin ja õhtul tuli järgi ka. Ühe korra sõitsin bussiga vanalinnast randa aga kui uurisin, kuidas kodust ise bussiga linna saaks, siis ütles ta, et tema autoga ja ei tahtnud mind omapäi kuidagi linna lasta.












Vanalinn Pelourinho




Peamine turismiatraktsioon lisaks capoeirale, candomblele, folkloorile, rannale ja söögile on Salvadori vanalinn. Ütleme nii, et see oli kena ja värviline, täis päris põnevaid suveniiri ja kunstipoekesi aga midagi väga üllatavat või "vau" momenti ei tekitanud.




Mind häiris Salvadori juures see, et seal on suht võimatu ringi liikuda jalgrattaga ning isegi jala. Autosid oli väga palju, õhk oli vingune ning jalakäija ei ole keegi, kellega peaks arvestama. Riole omaseid rattateid ja parke silma ei jäänud. Inimesed küll tegid tervisejooksu aga seda suure maantee ääres. Kuigi Copacabanast Leblonisse viib samuti üsna tiheda liiklusega tänav, ei tundu seal liikudes, et oled kuskil maantee servas nagu Salvadoris. Esimesel päeval mõtlesin vanalinnast Barra randa jalutada, sest see ei ole tegelikult kaugel ning eeldasin, et mööda mereäärt jõuan ilusti kohale ja saan rohkem linna näha. Ühel hetkel aga muutus tänava äärekivi kõrgemaks müüriks ning müüride vahel hängisid ilmselt ilma kindla töö-ja elukohata tegelased (no nagu minagi aga nad nägid erinevalt minust hirmuäratavad välja) ning teeäär oli ekstremente täis..Ees oli pime tunnel, kus paistsid samuti tumedad kogud ringi hängivat. Võtsin edasiminekuks takso.

Linnale kõige lähemal olev Barra rand oli väike, kitsas, inimesi täis rannariba, kus laineid peaegu ei olnud.

Hoolimata sellest, et üritasin säilitada avatud meele ja mitte võrrelda Salvadori Rioga, ei leidnud ma selle 5 päeva jooksul seda sädet, millest nii mõnedki inimesed rääkisid.


Junini tähistamiseks on linn kenasti värviliste lipukestega ehitud:




Vettehüppeid tegevad poisid päikeseloojangul Barra rannas:





Playa de Forte


Ühel päeval võtsid mind kaasa Micheli täditütre sõbrad ja sõitsime linnast välja Playa de Fortesse. Tegemist oli jälle keelekümbluse päevaga aga seekord õnneks hispaania keelsega ning sellega saan enam vähem hakkama. Playa de Fortes on ka kilpkonnade kaitsmise-tutvustamise projekt Tamar. Pisikestesse basseinidesse oli pandud ka ujuma erinevad kilpkonna liigid, millest oli kahju, sest suured kilpkonnad vajavad liikumiseks hoopis suuremaid alasid. Rand oli kena aga peale kõiki neid 8 kuu jooksul nähtud randasid ei pannud enam vaimustusest kiljuma.




Bahia on kuulus oma söökide poolest ning eriti on hinnas mereannid. Proovisin minagi seal ühtteist ning maitses hästi:)




















Fiesta, fiesta




Pidutseda siin osatakse ja seda tehakse põhjalikult. Reede õhtul läksime Micheli ja kahe tema sõbraga ühte klubisse, kus oli algul live muusika ja sai forrot tantsida ning pärast läks tavaliseks elektrooniliseks tümpsuks üle. Asi, mida ma kogu ladina-Ameerikas siiralt imetlen, on see, et enamik mehi tahab ja oskab tantsida forrot, salsat vmt. Niisiis sain minagi oma forro annuse kätte.

Laupäeval oli Michel kutsutud ühe sõbranna sünnipäevale ning sünnipäev pidavat algama kell 12 päeval.

Loomulikult olin minagi koos temaga sinna kutsutud ning kui algul olin veidi mures eesoleva keelebarjääriga peo ees, siis peale paart tundi tekkis inglise keele oskajaid aina juurde ning umbes 11 paiku õhtul tulid rääkima ka need, kes oskasid vaid paar sõna. Pidu oli kodus, toas oli kaetud laud ning maja ette tänavale oli püsti pandud telk, kus kõlarid ja kitarrid jms. Peokorraldaja poolt oli keedetud valmis suured pajatäied feijoad (brasiilia oa ja lihahautis) ja muid bahiapäraseid suppe ja

hautisi. Külaliste poolt võeti kaasa õlled. Sünnipäevalapse sõbrad mängisid forrot ning pärast kerkis nö. publiku hulgast veel imelisi hõbekõrisid, kes rahval oma lauluga tujule hoogu lisasid. Tants kiskus muudkui tuure üles ja õhkkond oli mõnus ja sõbralik. Tundsin, kuidas sellised mõnusa õhkkonna ja tantsuga peod mulle konti mööda on.

Samal päeval tähistati ka St. Johni päeva. Pühak John on see mees, kellelt vallalised endale abikaasat paluda võivad. Nii vedaski pereema kõik vallalised naised oma elutoas oleva St. Johni juurde ja kes

tahtis sai oma palved teele panna. Loodetavasti on järgmisel aastal siis Brasiiliast pulmakutseid oodata:)

Sünnipäevapidu tänaval sai 12 paiku otsa, st naabritele tuli rahu anda. See aga ei tähendanud, et peale 12 tunnist tantsuvihtumist ja õlle joomist oleksime koju läinud. Kuna ma jätkuvalt olin veel forro huviline siis siirdusime edasi forropeole, paraku seal väga pikalt enam keegi ei jaksanud pidutseda. Kuna tegemist oli minu 8 kuulise tripi viimase päevaga (või siis ööga), siis oli esialgne plaan alles hommikul lõpetada, et saaksin puruväsinuna lennukis magada aga õnneks sai ikka natuke varem silma korraks kinni lasta.

Järgmiseks hommikuks oli mul ainult üks soov - olin eelmisel päeval kojuminemise stressis ostnud kahed brasiilia bikiinid aga kuna ilm oli pilves ja kohati vihmane, siis ei saanud neid kohe kanda. Seega vaja oli minna randa. Kuna oli ainult üks päev ja kahtesid korraga selga ei toppinud, siis testisin vaid ühte paari, teised jäävad Eesti suve jaoks.

Ilm oli imeilus ja Itapua rand märksa mõnusam kui kesklinnas asuv Barra. Niisiis praadisin ja ujusin viimase võimaliku hetkeni. Lõpuks läks nii kiireks, et pakkimiseks ja duši all käimiseks oli aega täpselt 10 minutit., et õigeks ajaks lennujaama jõuda. Aga olen nende kuudega saavutanud ka pakkimiseksperdi staatuse. Üle 5 minuti mul enam pakkimiseks naljalt ei kulu ka.

Vaatasin oma kotti 18 kilo asjadega ning olen selle kogusega nii harjunud, et õud tuleb peale kui mõtlen kogu sellele hilpude kuhjale, mis kodus ootab. Liiga palju valikuid:)










Helistamisest Brasiilias




Võrreldes Eesti Telekomi firmade hindadega on kõnekaardikliendile helistamine Brasiilias nii kallis, et lööb tõesti hinge kinni. Meil ei maksnud minu arust 20 aastat tagasi ka mobiilikõne nii palju kui seal praegu. Seda veel eriti erinevate operaatorite vahel. Seega ongi paljudel inimestel mitu telefoninumbrit ja helistatakse võrgu siseselt, et enam vähem kulusid kontrollida. Teine jube kallis asi on riigisisene roaming, kus kõne vastuvõtmine teisest osariigist on vist sama kallis kui Eesti numbrilt helistamine.

Tegin omale esmalt Rios Oi kõnekaardi. No sõnumeid sai sellega veel saata aga helistades maksis minut vähemalt 0.5 USDi ja mulle tundus, et minut oli seal ka lühem kui 60sekundit. Kui esimest korda Salvadoris pahaaimamatult Rios oleva sõbra kõne vastu võtsin ja mõned minutid lobisesime, siis teatas võrk, et kõne maksis 5 dollarit. Uuhh. Tegin sellepeale kiirelt uue kohaliku numbri:)







Tualetikultuur




Peale kõigi eelnevate ladina-Ameerika riikide jubedas olukorras tualettide külastamise oli rõõm jõuda Brasiiliasse, kus tualetti võid minna rahulikult teadmisega, et seal on puhas, olemas on prill-laud, seep, paber, et kraanist tuleb vesi. Rios näiteks oli ühe lõunasöögikoha tualetis isegi hambaniit saadaval. Kõik läigib kenasti ja inimesed ei lahista prill-laudasid täis (see muidugi ei kehti ööklubi vetsu kohta kell 4 hommikul). Prill-lauad muutusid defitsiitseks juba Kolumbias ja näiteks Boliivias oli reegliks see, et ei olnud ei prill-lauda ega paberit ja ka potid olid vahel sellised sektoriteks jagatud, et pidi päris nuputama, mida seal kuidas teha:)

Mis juhtus siis kui Merkuur oli retrogaanis

Mul on reisi jooksul ennegi olnud "fail" päevasid ja need teevad alati lugejatele rohkem nalja kui teised lood. Eelmine laupäev  oli jälle üks selline halekoomiline vaheseiklus minu elus.
Elasin jälle luksrajoonis, nimelt kolisin reedel Barrast Ipanemasse, merest ühe kvartali kaugusele. Väidetavalt on seal asuvad kolm kvartalit Brasiilia kõige kõrgemalt hinnatud elupaik. Host tundus esialgu normaalne ning elu oli jälle üsna lill, ainult vihma kallas meeletult. Jõudsin isegi nii kaugele, et nii kui vihm korraks järele jäi, käisin rannas sörkimas. Õhtuks tahtsin omale organiseerida Flamengo jalgpalli matši vaatamise ja forro klubi külastuse aga õnnetuseks olid enamik mu Rio sõpradest tuttavatest, kas linnast ära või muude tegevustega hõivatud. Niisiis üritasin couchsurfarite hulgast uusi kambalisi leida. Jalka jaoks sain juba ennast kellegiga kaasa möllida aga kuna sadas nagu oavarrest ja mina avastasin, et olen ikka suhkrust küll, siis vaatasin jalkat hoopis telekast.
Õhtu edenedes hakkas mu uus host ka kummalisemalt käituma nagu näiteks massaazi pakkuma:) Jätsin ta sohvale mossitama ning lipsasin viisakalt head öhtut soovides välja, et minna couchsurfi lehel promotud forro klubisse. Metroost väljudes ja kaardi järgi klubi poole orienteerudes, sain aru, et olen peale paari kodutu ja tänavanurgal passiva musta kogu ainus inimene tänaval. Kuna kesklinnas öösiti koperdamise eest on mind korduvalt hoiatatud, siis oli tunne nagu brr.. Hingasin sügavalt sisse, võtsin oma kaitseingli õlale ja marssisin edasi. Nii päris mitmeid kvartaleid. Ühel ristmikul nägin lõpuks taksosid ja otsustasin ikkagi taksoga edasi minna, sest vahepeal oli tänav ka ootamatult nime muutnud ja ma ei saanud enam aru, kas ma olen õigel teel või mitte. Taksojuht aga uuris, kuhu ma minna tahan ja ütles, et selle väikse maa jaoks ei tasu küll taksot võtta, mine jaluta edasi:) No oligi veel ainult pool kvartalit minna aga siis selgus, et selles majas ei toimu midagi ja laupäeviti pole seal kunagi pidu olnud.
Ümber nurga oli mingi teine klubi ja mõtlesin siis sinna vaadata kui juba nii kaugelt tuldud sai. Klubi oli imelik. Lavale astus must suurte musklitega peaaegu paljas mees ja hakkas seal naisi lennutama. Vahepeal rabas ka rahva hulgast naisi lavale. Mina varjusin kõige hämaramasse nurka ja üritasin oma blondi pea peidus hoida, et mitte piinlikku situatsiooni sattuda. Pärast poolpaljast musta meest tuli lavale blond naine, kellel oli mehe hääl ja mehe käed ning hakkas laulma. Mitte väga ilusti. Tüdinenud taidlusetteastetest otsustasin takso võtta ja Lapasse kihutada, kus oli mingi ähmane kokkulepe kohtuda veel paari couchsurfariga. Lapa oli ok aga kui koju minnes otsustasin bussi istuda, siis valisin bussi, millel oli kiri "Leblon" ja ma ei küsinud, kas buss Ipanemasse ka läheb, sest üldjuhul bussid lähevad Lebloni läbi Ipanema. Mitte see buss. Niisiis tegin veel ilusa pika jalutuskäigu läbi Lebloni ja Ipanema, kus vahepeal ka ühed õlled tegin purupurjus aga väga hakkaja psühhiaatri ja neuroteadlasega:) Kui ma siis puruväsinuna kell 4 hommikul lõpuks oma ukse taga maandusin, selgus, et oma võtmega ma sisse ei saa kuna teine lukk on ka kinni keeratud...Kella helistamine ega telefonile helistamine ka ei aidanud.. Sõnumineerisin naabruses elavale sõbrale aga ka ei midagi...Tukkusin siis koridorinurgas järgnevad 3 tundi kuni tulid turvamehed ja helistasid oma telefonidelt hostile, kes selle peale kell 7 ukse avas. Olin täiesti kalts ja kukkusin paariks tunniks voodisse. Siis helistas juba sõber, kes smsi alles hommikul kätte sai ja käskis kohe enda juurde tagasi kolida. Niisiis läks kiirelt pakkimiseks ja host küll vabandas, et võttis unerohtu aga miks ta teise luku kinni keeras, sellele arusaadavaid vabandusi ei olnud. Niisiis maandusin uuesti Leblonis ja jagasime elamist veel Austriast pärit couchsurfari laulja-tantsija Evaga. Siis söödeti mul kõht täis ja pandi paariks tunniks tuttu ning seejärel otsustasime kõik koos rattaga sõitma minna. Maja ees olevas jaamas aga süsteem järjekordselt ei töötanud ja kappasime paar kvartalit edasi. Sinna jõudes avastasin aga , et minu käes olnud veepudelit mul enam käes ei ole ja kaamerat ka mitte. Muidugi mitte, sest olin oma varanduse juba ratta korvi paigutanud ja kui ratast ei saanud, unustasin asjad võtta. Kihutasin siis tagasi aga keegi oli juba õnnelikuks kaameraomanikuks saanud. No seda ei saa pahaks panna, juhtuks ilmselt igal pool. Pealegi minu viimasel ajal ilmnenud hajameelsus pidi ükskord mulle õppetunni andma. Ühel päeval rannas kaotasin ka telefoni aga sellega jooksis üks leidja mulle järgi.
Igastahes kehva ööpäeva lõpetuseks sõitis minust mööda buss läbides tohutu porilombi ja pritsides mind selle poriveega läbimärjaks. See oli päris naljakas vaatepilt, üks mees naeris kõrval kõva häälega ja mina naersin ka. Pealegi ka teised sõitsid rivis ratastega aga pihta sain ainult mina. Aga kaar oli kena nagu Maybellini reklaamis. Õnneks läks pärast seda kõik paremaks. Kuna ma ei olnud ikka forro klubisse jõudnud, siis pühapäeval viidi mind forrot tantsima ja esmaspäeval hängisime Lapas ning tegime öösel lahkumis caipirinad rannas.
Hommikul viskas Fernando mind lennujaama ja kui seal arvuti avasin, siis oli ees jälle tuttav must ekraan kirjaga, et win32 fail pole leitav. Arvake ära, kas mu meel läks veel mustemaks kui see ekraan? Niigi oli silm märg Riost lahkumise pärast ja siis jälle veab arvuti alt. Etteruttavalt võin öelda, et mingi imekombel hakkas arvuti Salvadoris jälle tööle aga töötab ausõna peal. Loodame, et veab uue kõvaketta ostmiseni välja:)
Ah jaa, tagantjärele lugesin selle päeva horoskoopi. Kes veel ütles, et need täppi ei lähe:)
siit väike väljavõte:little while ago, everything was perfect. You had what you wanted -- and, more importantly, who you wanted. Well, have no fear, and do stop tripping on that bottom lip. Your mojo is coming back. You'll see the first hints now, but it's going to be another month for it to pan out. In the meantime, no whining. Väike lahkumis õlu rannas